laenuorjusest

JR-ile meeldib ikka öelda: “No lepime kokku, et meist kahest pole kohe kindlasti sina see finantsgeenius.”

Nojah, ma pole kunagi endale mingit finantsgeeniuse auhinda tahtnudki. Ainus, mis ma tahaks, on mõistlikult ära elada. No et ei pea iga pastapaki juures kaaluma, et kas saab võtta täisterapastat või peab leppima mingi säästuversiooniga. (Nende hindade juures muidugi tuleb niikuinii kaaluda aina rohkem.) Aga rahalises osas pole ma tõesti suurem asi planeerija, seda tuleb tunnistada.

Kui ma 2006. aastal Tallinna kolisin ja “kõrgepalgaliseks ajakirjanikuks” hakkasin, mässisin ma end õige kähku võlakeerisesse, mille tagajärgi helbin ma tänaseni. (Kõrgepalgaline oli tollal õige määratlus, sest sain palka rohkem, kui elus korraga raha olin oma arvel näinud. Nüüd elab sama summaga vaevu-vaevu ära…) Kõigepealt võtsin Tallinna kolimiseks väikelaenu, et katta kolimiskulud + esimese kuu üür + tagatisraha + maakleritasu. Kolimiskulud olid sellest väikseimad, see sisaldas üht K. sõpra ja tema kaubikut ning K.-ga kahekesi Kaupmehe tänava hoovis istumist, palavusse suremist ning teokiirusel kastide üles vedamist.

Igal juhul, laen sai võetud ja esialgu polnud selle tagasimaksmisega erilisi probleeme. Jagasin korterit Andrisega ning kõik oli enam-vähem kontrolli all. Problemaatiliseks läks asi siis, kui mu tulevane eks-abikaasa (keda ma blogis ikka Rüblikuks nimetasin) ka Tallinna kolis. Andris kolis välja ning esimest korda elus elasin ma mehega koos. Uau.

Rüblikul ei olnud töö leidmisega alguses suuremat probleemi, kuid mida aeg edasi, seda enam hakkas meile kalli kesklinna korteri pidamine üle jõu käima. Ja enne, kui ma arugi sain, olin end mässinud sellisesse võrku.

Tuli palgapäev. Maksin ära üüri (5500 krooni) ja kommunaalid. Nädala või kahe pärast oli ülejäänud rahagi otsas. See oli aeg, kui turule tulid sms-laenud ja tõepoolest, oligi nii! Piiks-piiks ja raha muudkui tuli! Ehk siis – kui kuu keskel raha otsas, võtsin sms-laenu, et palgapäevani vastu pidada. Palgapäeval maksin ära sms-laenu, korteriüüri, kommunaalid ja… nüüd enam polnud raha mitte kahe, vaid ühe nädala pärast otsas. Võtsin jälle sms-laenu, mille intressidega kuu alguses tagasi maksin… Ja nii edasi.

Lisaks hakkasime korraldama pulmi, milleks kulus veel kalli intressiga raha ja kui kõik vastu taevast lendas, avastasin ma end viis aastat tagasi hunniku pulmakingituste otsas istumas, kaelas tohutud võlad ja rinnus tuhandeks killuks purunenud süda.

Oli suurepärane aeg olla mina.

Siis püüdsin ma end sellest sitast kuidagi välja tõmmata. Andsin ära korteri, kolisin tagasi Tartusse, püüdsin mitte iga kord, kui raha otsa sai, uut laenu peale võtta. Lõppeks õnnestus see kõik, kui ema juurde tagasi kolisin. Aga siis ütlesid üles tervis ja närvid ning ma veetsin jõlepika aja (kuu? poolteist?) haiguslehel, mille keskel õnnestus mul elus esimest ja viimast korda kogeda seda, et ma mitte ainult ei saa välja helistada maksmata arve tõttu, vaid et mulle ei saanud ka SISSE helistada…

Oli suurepärane aeg olla mina.

Aga asjad hakkasid ülespoole liikuma. Leidsin uue töö ajakirjas, mida tänaseks enam pole ja esimesed minu tehtud lood said hiilgava vastuvõtu. Leidsime JR-iga laheda üürikorteri Tartu kesklinnas ja olime just kolimas, kui restoran, kellega oli mul kokku lepitud ajakirja põhjalik toidulugu, hüppas viimasel hetkel alt. (Hiljem tuli välja, et läks pankrotti.) Tegu oli ainsa selleteemalise restoraniga Eestis tol hetkel ning hetke ajel otsustasin ma, et lugu peab sündima, kurat, teen siis ise! Võtsin JÄLLE kiirlaenu, et kõik kallid komponendid roogade jaoks osta, tegin need nagu hull valmis, pildistasime üles ja nädalavahetusel läks kolimiseks.

Istusin kastide otsas oma uue laheda üürikorteri kontorinurgas, kui helistas ülivihane peatoimetaja ja mu pikema jututa lahti lasi.

Vot see oli… elamus.

Tõde oli, et mõlemad mu lood olid ühel või teisel põhjusel mitte väga suurepärased, aga kas just nii kehvad, et lahti lasta…? Igal juhul, lahti mind lasti ja ma istusin masu uksepakul, taas mingis üürikas, ilma igasuguste tööväljavaadeteta. Töötuks jäin ma vist umbes aastaks, maitstes kibedat vabakutseliseleiba ning käies töötukassas aeg-ajalt seletamas, miks ma ei taha minna mõnda väljaandesse vestlusele, kui nad otsivad reklaamimüüjat.

“No aga on ju meedia!”
“No aga ma pole ju reklaamimüüja!”

Nii jäi see viimane kiirlaen venima, mingiks hetkeks olin ära maksnud terve summa + algsed intressid, kuid selle aja peale oli juba asi inkassos ja oi, kuidas ma vaidlesin! Vaidlesin nagu hullumeelne kõikide nende lisasummade vastu ning lõpuks veetsin tõhusa õhtupooliku kohtulahendite registris ja otsisin lahendeid, kus oleks nõutud võlgnikult tagasi suurem summa kui algne võlg x 2. Ja see oli mul tasutud.

Lõpuks ütlesin, et palun väga, minge kohtusse, kui te loodate mult rohkem saada, ükski lahend seda ei lubanud. Kohtusse ma ei jõudnud, lõpuks leppisime kiirlaenufirmaga ära, mulle jäigi õigus, ja nüüdseks ei meenuta kõike seda muu kui märge maksehäireregistris, mille kohta teinekord finantsasutused mult informatsiooni tahavad saada.

Ja kogu sellest toredast eluperioodist on mul veel järgmise aasta lõpuni maksta tagasi pangale laenu, kuhu said kokku tõstetud kõik mu teised pisilaenud – krediitkaardid, kasutuskrediidid, pulmadeks võetud väikelaen jne. Intress on mõrvarlik, muidugi, aga maksan omaenda koolirahasid. Ja suuremat ei vingu, sest aasta veel ja siis saabki läbi.

Kogu selle jutu point on see, et… kurat, on tõesti fantastiline, et me saame tänapäeval nii kergesti laenu võtta. Kes on kunagi ootamatult kolima pidanud, teab ilmselt väga hästi, mis tunne on ühekorraga 1000 eurot välja köhida. Või kui juhtub mõni muu ettenägematu väljaminek. Aga, sõbrad, laenake ometi mõistlikult!

 Selle postituse avaldamist toetas kiirlaenude võrdlusportaal ParimIntress.ee

17 mõtet “laenuorjusest

  1. andris

    Ma arvan, et sel ajal oligi see üsna tüüpiline käitumine – krediidikulukuse mõiste polnud veel jõudnud meie ajudesse pesa teha ning 4000% intress kõlas ilusasti pakendatuna (täna laenad 100.- homme maksad 110.-) üsna soodsalt. Õnneks ma ühtegi kiirlaenu kunagi ei võtnud, aga krediitkaardid lasin samal ajal küll nulli – mul oli neli kaarti, mille miinus oli lõpuks ~70k, võttis aastaid, et muude asjade kõrvalt tagasi maksta.

    Samas mu vend aga astus korralikult kiirlaenude ämbrisse, ta laenas igalt poolt kust sai ning kuna ta maksis vanu laene tagasi uutega, siis tema “hea kliendi” kliendistaatus ning saadava raha limiit muudkui kasvasid. Lõpuks oli summa kokku kusagil paarisaja tuhande ringis, mis väikeses kohas väikest palka saava isiku jaoks on võrdne sisuliselt 30a kodulaenuga – ainult et ilma koduta ja ilma mõistliku 30 aastase maksegraafikuta.

    Kusjuures tegelikult ta ei olnudki niipalju üldse laenanud, lõviosa sellest summast moodustasid hoopis intressid – kuna ta ei taibanud end õigel ajal kaitsta, läksid need nõuded kohtus tagaselja kõik läbi (kui oleks kohale läinud, oleks saanud nõuda vähendamist).

    Peale seda soovitasime tal pankrott välja kuulutada, kuid pankrott kuulutati kohtus raugenuks, sest – naljakoht – tal ei olnud pankrotti minekuks piisavalt raha. Vaja oleks olnud umbes 30k, aga kuna tal ei olnud midagi ning keegi teine ka seda raha välja käia ei saanud, siis pankrotti välja ei kuulutatud ning kõik jäi nii nagu oli. Oleks pankrott välja kuulutatud, oleks praeguseks juba vaba, aga nüüd võetakse endiselt palgast kõik peale miinimumosa otse maha kohtutäituritele ja nii jääb veel ilmselt aastateks.

    Vasta
  2. e.

    Ootamatute väljaminekute jaoks ei võeta laenu, vaid kasutatakse oma reservfondi! Ja reservfond on miski, mille oma igakuiste “väljaminekute” hulka kohe arvestad – kui rohkem ei saa, siis 5 EUR iga kuu kohe fondi. Ka laenude tagasimaksmise kõrvalt saab ja tuleb seda teha.

    Vasta
  3. andris

    Ma arvan, et tagantjärele on kõik targad, loomulikult on mõistlik koguda sääste. Buumiajal 2005-2007 normaalsed reeglid aga ei kehtinud – palgad läksid uhkelt üles, aga samuti läksid ka kulud. Näiteks üür Tallinna kesklinnas, kus Dagmariga korterit jagasime, oli ~6000.- kuus (ehk siis 3000.- nägu), samas kui varem ülikoolis, enne tööle minekut, oli minu kogu kuu-eelarve olnud maksimaalselt 2000.-

    Ühesõnaga kulud tõusid lakke, aga samuti tegid seda ka tulud, mis lubaski eelarvega mahhineerida – ma arvan, et sel ajal neid inimesi, kes laenu võtmise või üle võimete elamise asemel 5€ kaupa säästufondi kogusid oli ikka väga-väga vähe. Lihtsalt see osa protsendiarvutusest ja eelarve planeerimisest, mis põhi-/keskkoolis oli omal ajal ära oli õppekavast välja jäänud, sai nüüd paari aastaga eluülikoolis igaveseks pähe raiutud.

    Vasta
  4. maali

    Vähemasti pole seda muret, et sa poleks nagu täiega elanud.

    Mina olen alati valinud selle, et kui ressursid otsa saavad, siis ma lihtsalt virelen. Kolin järjest odavamasse kohta, käin tuttavate juures söömas ja mõtlen, et isegi hästi läinud, et laenu ei pea võtma 😀 See 4-ruutmeetrine tuba Kivi tänaval oli eriline hingeõnnistus – üür oli 500 krooni (viimati oli 50€) ja omanik oli mõistev, kui maksepäev natuke siia-sinna kõikus.

    Aga eks ta ongi nii, et kui sa vaesena oled sündinud, siis päriselt rikkamaks saada, et ei peaks poes pastat valima ja saaks mingis toimivas kohas elada, on ikka väga keeruline saada. Lühiajaliselt võib selle illusiooni tekitada, aga päriselt rikkamaks saavad ainult need, kes seda juba algselt on.

    Vasta
  5. MrsB

    Olen E-ga nõus, säästukonto peab kogu aeg olema, for emergencies. Mul enne abiellumist ei olnud aga ma olin noor siis kui sms laene polnud veel olemas, nii et jäin sellest jamast puutumata ja kuidagi sain hakkama. USAs õppides oli see aga ebanormaalne, et saadeti üliõpilastele krediitkaarte – kõik juba ära vormistatud ja ainult kasuta. Ma lõikasin need kohe tükkideks kui tulid, et kiusatust ei tuleks…

    Vasta
  6. CV

    Müts maha Daki Sinu julguse ees nii ausalt asjast kirjutada.

    Säästukontotargutamisest. Ma ei vaidle vastu, et säästukonto ei peaks olemas olema jne jne, aga tegelikult on säästukontost kasu ainult siis kui elatakse oma finantsvõimetele vastavalt ja mitte üle nende. Antud Daki jutu juures tundub säästukonto jutt nagu aia asemel august rääkimine. Ja tegelikult võib ka oma võimetele vastavalt elades sattuda situatsiooni, kus säästukonto tühjaks saab. Mitu jama üksteise otsa ja ongi 0 käes. SMS-laen tõesti ei päästa ja krediitkaart samuti mitte.

    Tore, et keegi julgeb ka otse välja öelda, et sellisesse auku astus. Tubli tüdruk Daki, et Sa pead liiva alla ei peitnud ja enne tegutsema hakkasid kui Sulle oleks kohtu kaudu 1:0 ära tehtud. Mul on alati nii meeletult kahju nendest inimestest, kes liiga hilja abi järele vaatama hakkavad kui midagi enam teha ei ole.

    Vasta
  7. tikker

    Ja mõtle, kui kuradi hea tunne on järgmisel aastal, kui laen täitsa läbi saab. Ainult eluasemelaenu maksta, no see on üsna nohu. Üüri maksaks ju kah, mis vahet siis seal 🙂

    Ise ootan pikisilmi õppelaenu lõppemist. On teine küll ainult €25 kuus, aga ikkagi. Kunagi sai vist arvutatud, et 27-aastaselt saab tagasi makstud, nüüd tänu plika sünnile ja 3a maksepuhkusele siis uus tärmin vist 30… Issand, ma jäin tõsimeeli mõtlema, kas ma olen nüüd siis 27 või 28… Mmm… Eee… ??? Paarisaasta, järelikult ikka 28. Mis tähendab, et 2014 mai või juuni peaks vist viimane makse olema.

    Vasta
  8. Peeter

    See jutt on ere näide sellest, et matemaatika, protsendiarvutused ja majanduse alusest peavad olema kohustuslikud õppeained ka semiootikutele ja filoloogidele ning teistele “pehmetele” tüüpidele.

    Enne tasub minna prügikaste mööda pudeleid korjama, kui SMS laenu võtta. Kui sul on näpud nii põhjas, et pead iga kuu laenu võtma, siis on ilmselge, et elamine käib ülejõu ja tuleb midagi muuta.

    Tubli on muidugi vähemalt tagantjärele oma vigadest arusaamine ja loodetavasti ka õppimine.

    P.S. See, et sind võltsitud restoraniarvustuse pärast lahti lasti on normaalne – tont teab, mida sa järgmine kord oleksid kokku luuletanud, kui mõne kuulusega intervjuud ei oleks saaanud.

    Vasta
  9. mari

    Ega see prügikastist pudelite korjamine ka nii lihtne ole. Võid niimoodi peksa saada, et eluks ajaks kaob isu ühegi pudeli poole vaadata. Täis või tühi.

    Vasta
  10. E-L

    Raha kasutamist tuleb õppida (võiks ka koolis õpetada). Daki loodetavasti õpib senisest kogemusest. Kui on raske, siis tuleb kulud üle vaadata ja neid kärpida (nt suitsud, alkohol, peod, raamatud). Osta ainult seda, ilma milleta hakkama ei saa.
    (Kiir)laenust ja krediitkaardist hoiaks ma eemale kui kuradist.

    Vasta
  11. Pingback: Oh so material girl – Mesiliis

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.