praod

Ükspäev kirjeldasin Mallule, et ma tunnen end kui mõrades vaas. Selline suur ja savist, seisab riiulil, kaugele on näha, et praod on sees. Aga veel ei tea, kas laguneb kildudeks. Aga kui laguneb, siis kindlasti suure pauguga.

Mõni päev hiljem kirjutas Mann mulle:

tundub, et sul on parajasti peremured – ei oska
paremini kokku võtta ja ega ma täpselt niikuinii ei tea, mis sul
täpselt mureks on – ning sõnadest kumab läbi justkui… killustatus.
aga ma ei pea silmas, et sa oled tükkideks, pigem sa oleks nagu vana
teekruus vanaema köögiriiulil; see, millel peened jooned põhjast äärte
juurde jooksevad. kui läheb katki, siis varsti, aga kui ei lähe, siis
peab pea inimpõlve vastu.

ma jõin sellistest kruusidest lapsena ikka ega osanud kunagi arvata,
et peen pragu kööginõud kohe kõlbmatuks peaks tegema. eile pillas
martyn aga pudrukausi kraanikaussi ja näitas haavunult, et pragu sees.
mina kehitasin õlgu, et nojah, mis siis ikka, ja kavatsesin kausist
sööma hakata, aga martyn võttis kausi ära ja ütles, et tuleb ära
visata. et läheb niikuinii katki.

mina arvan, et vahel kestavad praod sama edukalt, kui nõud ise.

Ma ei oleks seda osanud ise paremini kirjeldada.

Ja selle valguses tundus üsna sümboolne, et eile tõmbasin Home4You riiulilt kolm (3) suurt vaasi maha, loomulikult kildudeks, ning reedel kriimustasin auto külje betoonposti vastu.

Kõik… lihtsalt mõraneb.

8 mõtet “praod

  1. Jana

    Ükskord olid asjad nii perses, et rohkem olla ei saanud. Nii ma elasin mõnda aega, olin mitte kildudeks vaid nagu klaasliiv, selline rõve ja torkiv. Siis kusagilt hakkas päike natuke paistma ja ma pillasin peegli (!!!) puruks. Mõtlesin, ebauslik nagu ma olen, nii kõik on läbi, 7 aastat õnnetut armastust ja muu seesugune. Selle peale sain vastuseks, et teeme ise endale õnne ja fuck need killud. Siin ma nüüd olen. So far so good. Ja jumal tänatud tõeliste sõprade eest!

    Vasta
  2. ritsik

    Minul seostub pragudega hoopis vana inimese kortsuline nägu. Noor sile nägu on ilus aga nooreks ei jää keegi, vanainimese nägu on palju omapärasem, täis elutarkust ja sügavust. Sõltub inimesest endast, kas tal on naerukortsud silmades või kibestumusvaod.
    Sa ei kuku kildudeks, võivad küll tulla kriimud ja mõlgid aga nendeta ei saa keegi läbi.
    Ja pragulisel, vanal, kulunud vaasil on palju suurem väärtus, kui otse tehasest tulnud kiiskaval masstoodangul, küsi ükskõik millisest antiigipoest 🙂

    Vasta
  3. Triin

    Lohutaks, aga ei oska, ilmselt poleks kasu ka kui ütleksin, et kõik korda saab. Paika loksub kindlasti, aga seda tead sa ise niigi.
    Lihtsalt… kui pole üldse mittemillekski tuju, võib välja ilmuda keegi ammuammune tuttav kellega koos halada, ribadeks irvitada, tapeeti kiskuda, nostalgitseda ja rummi juua. Ja mõlemad tunnevad ennast hiljem uimaselt, aga oluliselt paremini 😉
    P.S – ma vihkan ka telefoniga rääkimist 😀

    Vasta
  4. Emand

    Kallis Daki, ma ei saa sulle öelda, et ära ole mõranenud, et see on kurb või kahjulik, sest see on sinu elu, sinu valitud olek. Kui tundub nii, siis ongi. Ning et Mann selle ära tabas ja väga kohase võrdluse leidis, on sinu mõtteenergia poolt esile kutsutud kinnitus. Aga ma saan oma kogemuse põhiselt öelda, et pragudega saab harjuda, ei, pigem leppida, ja olla täitsa rahul. Kuigi see ei pruugi olla parim lahendus, rahulolematus jääb ilmselt alles, aga ajutiseks, enne suurt muutust, käib küll. Samas ei ole kadunud võimalus pragunenud olek purunenud olekuks muuta ja kasvatada kildudest midagi täiesti uut. Midagi, mis on nii uus, et võtab ahhetama. Vahel tuleb midagi täiesti katki teha, et uus tekkida saaks. Vana olek minema visata, vahelduseks üllatada iseennastki. Ja veel: inimene on loodud olema terve, ning kogu loodus, ümbritsev ja kaasnev aitab tegelikult sellele kaasa, et terve olla saaks. Kui suudad, häälestu natuke ümber. Sa oled tegelikult täiuslik just sellisena nagu oled, armasta endas ka seda, mis pealtnäha praguline paistab. Sisimas oled Sa terve, ilus ja armastatud, kaitstud ka, aga varsti, tükkide kokkukogumise aegu hakkad sellest aru saama. Usu mind.

    Vasta
  5. kairi

    ma olen kuulnud, et näiteks nõude lõhkumine on väga terapeutiline, nii et kildudest võib saada ka head 🙂

    Vasta
  6. Sophie

    Inimene ei ole vaas, kukub korra maha ja pragusid täis. Ei, inimesel on imeline võime terveneda, no vaata kas või neid lõputuid haavu ja traumasid, millest mõne aja pärast pole justkui jälgegi … (ja-jah, vähemalt (järgmisteks) pulmadeks paraneb ära) Armid jäävad vahel neid kildudeks olemise aegu meenutama, aga tõesti läheb ka see mööda … need praod ja see puruks olemine … ja see tunne, et suur solgipang on sulle kaela kallatud (Mul endal on sel aastal pidevalt selline tunne … hiljuti meenus sellele mõeldes muinasjutt Lumeeit, kus virk tüdruk kullavihmas suples ja laisk tüdruk sulatina kaela sai (oli vist nõnda) ja ma hakkasin mõtlema, et no mida ma oma elus siis nii valesti teinud olen, et pean solgis suplema … välja ei mõelnudki).

    Ma olen ka olnud mõranenud ja puruks (nagu me kõik oleme olnud) ja toona tundus mulle, et mitte lihtsalt kildudeks vaid täiesti pulbriks. Pidevalt muljuti ja peenestati mu südant (ja keha ja hinge) kui uhmriga … Ja ma tegin pausi. Andsin lihtlabaselt alla. Hakkasin elamise asemel vegeteerima. Sõin-jõin, naersin ja suhtlesin. Petsin ennast. Aga vaikselt sulasid selles enesepettuses mu killud jälle kokku. See ei olnud nüüd soovitus, pigem minu eneseteraapia.

    Tegelikult tahtsin öelda, et sa pole üksi. Ja kui ei olda üksi, ollakse koos ja koos saab mõrasid parandada ja kui ei, on vähemalt keegi ligi, kes killud kokku korjab.

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.