Mu sõnavarra on lisandunud uudissõna – relationshit. Ma olen pikka aega tahtnud sellest kuidagi või mingitmoodi kirjutada, aga pole osanud, kuigi asjadest kirjutades ma nendega diilin ja asjadest kirjutamine on minu teraapia. Pealegi peaksid mind ümbritsevad olema pimedad, et mitte märgata, kui pööraseks on asjalood viimase poole aastaga keeranud.
Aga ma ei oska sellest kuidagi kirjutada, pealegi oleks see minust ebaõiglane – ma võin püüda olla nii objektiivne ja ratsionaalne kui tahes, paratamatult kirjeldan ma tundeid nii, nagu mina neid tunnen. Sündmusi näen ma ikka läbi enda silmade, annan neile ikka läbi oma düsfunktsionaalse aju selgitusi. Ma ei taha kasutada oma blogi selleks, et laskuda detailidesse või pesta oma musta pesu. Küll aga tahan ma kasutada oma blogi ja oma armsaid lugejaid selleks, milleks ma olen alati teid (muuhulgas ka) kasutanud – et (muuhulgas ka) rasketest aegadest üle saada. Et leida sel hetkel, kui seda on kõige rohkem vaja (näiteks keset ööd või vastu hommikut) keegi, kes ütleb: “Ära muretse. Kõik saab korda. Saba rõngasse!”
Niisiis, otsustasin teha väikese kirjeldava graafiku, mis ei riivaks kellegi privaatsust*, ei osutaks näpuga või ei annaks hinnanguid, edastaks lihtsalt fakti. Aga palun, siin ta on:
*Blogija ja suhteteemadel kirjutava (aja)kirjanikuga abiellumine tuleb paraku alati väikese klausliga, et mingi osa elust pole privaatne.)
See mittepirukagraafik võtab kõik väga hästi kokku. Ja siis, kui ma selle jaoks pilte läksin liikluskülgedele otsima, nägin ma nii suurepärast pildikombot, et pidin selle screenshottima. Vahel ei olegi vaja kopipasteda, vahel teab Liikluseeskiri intuitiivselt, mis parasjagu mu elus toimub. Mm… Liikluseeskiri, sa mu lemmik. Peakski ehk hakkama seda kasutama tuleviku ennustamiseks? Umbes nagu on taro-kaardid. Ainult et mul oleks liikluseeskiri. Mh? Soovijaid? Ma oleks kindlasti liikluseeskirjaennustamises väga proff.
Peamine on aga see, et ma olen seda relationshitta enda sees kandnud ja ma muule ei mõtlegi, kui ainult oma suhtepasale ja esiteks: ma enam ei jõua. Ja teiseks: fuck this shit. Me mõlemad oleme piisavalt coolid inimesed küll, et väärida õnnelik-olemist. Ning kui see, mis meil praegu on, kedagi enam õnnelikuks ei tee, siis tuleb leida mingi muu tee.
Aga me kumbki ei tea veel, milline. Sest vahel on nii raske aru saada, kas suhe hakkab lõppema või on see lihtsalt faas. Periood, mis tuleb üle elada ja millest kõik tulevad teisel pool välja värskete, rõõmsate ja nii-palju-tugevamatena. Või millal tõsta käed üles ja lüüa pea selga ja astuda eraldi teid mööda edasi. Ma ei tea, kuidas peaks sellest aru saama, kui on palju väikseid asju (ja mõned suured). No oleks, et vähemalt peksakski, eks!
Paariterapeudi juures käisime mõnda aega tagasi ka, see oli kohati hüsteeriline ja kohati lihtsalt naljakas, aga peamiselt oli see huvitav. Hetkeks paistis ka töötavat, aga siis sai raha otsa ja edasi proovisime omade jõududega. Aga vähemalt sai terapeudi juures sõnastatud üks meie suhte põhiprobleeme: me nagu polegi kordagi otsustanud, et nüüd me oleme koos.
“Aga ometi te ju abiellusite?” küsis terapeut, silmad üllatusest suured, käsi pastakaga paberil peatunud. Vaatasime teineteisele otsa ja…
“Nojah… Tundus sel hetkel hea mõte olevat…”
Kaugustes siristasid tirtsud ning meie ja terapeudi vahelt keerles läbi üksik tumbleweed.
“Aga… Te ju abiellusite? Saite lapsegi!”
“Einoh, kõik suhted on ju ajutised, kuidas üldse saabki tänapäeval keegi uskuda, et minnakse elu lõpuni koos…”
Ja nii edasi.
Selle õppetunni olen küll saanud. Kui üldse enam kunagi, siis kindlasti mitte nii. Aga enda õigustuseks: ma ausalt arvasin, et ma teen meile sellega teene. Vaadake, me mõlemad olime sel hetkel, kui armastus jalaga näkku lõi, just värskelt pikkadest suhetest tulnud. Oli ainult ratsionaalne arvata, et see meie-värk ei jää püsima. See oli ju kõigest rebound. (Või reboundi reboundi rebound ehk – veel üks uudissõna – reboundboundbound.) (Võib-olla nii palju neid paunde seal polnud, aga mulle meeldib öelda reboundboundbound). Ka ei võinud ma teada, et asjad, mis enne minu jaoks pigem plussid olid (näiteks meie pikad lahusolekud sobisid mu kookonissetõmbumise vajadustega väga hästi), muutusid mingi hetk miinusteks. Ja loomulikult on kõik teinud igasugust jama läbi aastate ning kõik need minu emod ja augud ja reaalsusnihked pole ka kellelegi teeneid teinud, nii et mõned inimesed ilmselt praegu imestavad, miks see trouble in paradise üldse NII kaua aega võttis.
See oli ju kõigest rebound ja see pidi niikuinii olema ajutine ja üleüldse, kes teaks minust, vanast sariabiellujast paremini, et suhted ei kesta. Need ongi ajutised! Parem siis kohe neid juba nii võttagi, kas pole? Säästa ennast ja teisi, võtta vabalt, lihtsalt kulgeda ja vaadata, kaugele kulgeb ja kui enam ei kulge, siis – no see oligi ju ajutine!
No ja siin me neli-ja-pool-aastat hiljem oleme.
Ajutine, she said. Kulgeme, she said. Võtame vabalt, she said.
Üks rumalamaid ideid, mis mul iial olnud on. Aga võisin ma siis seda teada…
Niisiis, me diilime. Proovime erinevaid variante ja vaatame, kuhu jõuame. Äkki see on tõesti faas? Aga fakt on, et me oleme jõudnud ummikusse ja kuidagi peab hakkama seda nüüd otsast harutama.
So. This is what’s going on.