tööemo

Istusin täna Mika konsal. Jõudsin sinna läbi suure surma – ärkasin hommikul üles maailma KOHUTAIVAMAS olekus, ma olin täiesti kindel, et see ongi surm. Läbi värinate ja lihasvalude ja dry heeveimise  ja milleiganesi ma jõudsin järeldusele, et see vist toidumürgitus on, ja et kui ma ei tee POWER THROUGH!!!, siis ma jään igavesti seda kahetsema. Sest, palun öelge mulle, millal oli viimane kord, kui ma Sikiga kahekesi kuskil käisin, midagi tegin?

Ahjaa, oli üks kord, kus me käisime Lõunakeskuses.

(Kui seda Sikile ütlesin, hakkas ta suure häälega naerma.)

Enivei.

Istusin Mika konsal, higi voolamas, üsna surmalähedane, ja mõtlesin Mika trummarit vaadates: mida vittu. Päriselt noh: mida vittu. Natuke konteksti sulle, mu kallis lugeja – nimelt eile (või üleeile, üsna just ühesõnaga) teatas mingi suvaline tüüp mulle, et: “Sa oled ikka väga käest ära lasknud ennast.”
Mina: “Aga… ma just sünnitasin?”
Tüüp: “No kuule, see oli poolteist aastat tagasi!… Aga vähemalt on sul ilus nägu.”

No. Mida vittu?!

Vaatasin Mika trummarit, umbes minuga samas kaalus musta naist, ja mõtlesin, et kas keegi on kunagi tema juurde läinud ja öelnud: “Kuule, paistab, et sa oled end käest lasknud…”

Ja siis mõtlesin ma sellele, et täna hommikul, kui ma vappekülmade ja lihasvalude käes kriisates oma meilboksi kontrollisin, said ma vist absoluutselt igalt töökohalt, kuhu ma olen eales kandeerinud, eitava vastuse. Mul on tunne, et ka töökohad, millele ma kandideerisin 7 aastat tagasi, ütlesid mulle täna ära. Mul on tunne, et ka töökohad, kuhu MA POLE kandideerinud, ütlesid mulle täna ära.

No et ikka oleks öeldud.

Aga vähemalt mul ilus nägu.

Pekki.

Emosin siis veits. Et kas mul on valed eeldused? Et kas ma tõesti panen oma elule liiga suuri ootusi, kui ma eeldan, et ma saan teha tööd, milles ma olen hea, mis pakub mulle pinget, mis on lahe ja mis on natukenegi minu erialaga seotud? Enamik inimesi teevad tööd selleks, et elada ja väga ei vali. Äkki ma ka ei peaks nii palju eeldama?

Hiljem juhtis k-vend mu tähelepanu sellele, et tänapäeval teevad kõik tööandjad guugeldamist. Ja kui nad guugeldavad mu nime, siis… Mis nad leiavad? Noh, leiavad Tähismaade blogi ja siis leiavad minu blogi. Enamik tööandjaid hoiab sellisest asjast nii kaugele eemale kui võimalik, ilmselt mõeldes: mis sitta puutuda, läheb haisema!

Jap, ma saan väga hästi aru sellest. KÕIK mu tööandjad on minuga mingil hetkel selle vestluse maha pidanud: “Tead, see su blogi… Et ära siis seda va tööasja…”

Mille peale ma olen alati natuke solvunud, sest kui nad mu blogi LOEKS, teaks nad, et ma ei kirjutaks IIAL oma tööst nii, nagu nad kardavad, et ma kirjutan. Mul, vaadake, on selline lahe omadus, et ma justkui kirjutan väga palju isiklikke asju, aga tegelikult ma ei kirjuta mitte midagi. See muidugi ei takista kõigil pidevalt solvumast.

Aga ma ei saa ka eeldada, et tööandjad, kes midagi minust ei tea, hakkavad üldse süvenema.

Läksin siis ja istusin vetsus ja mõtlesin asja üle järele.

“Tead,” teatasin k-vennale, “ma mõtlesin selle üle. Et ma ju TEGELIKULT ei tahakski töötada kohas, kus ma peaks megalt varjama, et ma blogin. Et TEGELIKULT on see mu faking blogimisasi pigem pluss. See on asi, milles ma olen hea. Mul on unikaalsed teadmised selles vallas. Pluss: ma olen oma faking erialal VÄGA hea. Ja lõppeks ma ju ei tahakski töötada kohas, kus ma peaks teesklema, et ma olen teistsugune!”

Nojah.

Tõde kõik, aga lõppeks: ma ju ei saa eeldada, et ma leiangi endale kohe unistuste töö ja värki. Ja loodan, et potentsiaalsed tööandjad viitsivad süveneda minu blogi filosoofiasse ja tagamaadesse, eriti kui nad minu nime guugeldades leiavad kohe Tähismaade mingi faking pasa ja siis minu blogi. MINA muidugi vähemalt kutsuks mind vestluselegi, aga no mina olen mina, eks.

Pluss: ma ikka ropendan päris palju. Mitte et kõik teised ka ei ropendaks, aga see minu ropendamine on ju palju avalikum.

Ja siis ma vaatan ringi ja… Väljaanne, kus ma tahaks nii väga töötada, et ma viskun rekkade alla sellele mõeldes, just palkas kaks uut inimest ILMA KONKURSITA. Jap. Ma tean seda, mind on kutsutud SITAKS tööle. Kohtadele, kuhu ei tehtagi konkurssi. Aastal 2007, kui ma abiellusin, surin, Tähismaade verbaalse sitarahe alla jäin, kokku kukkusin jne – siis pakuti mulle iga nädal tööd. Üks uhke väljanne teise järel. Ma ei võtnud vastu, nagu teate, sest ma arvasin, et mul on aega atra seada.

Oli mul jee.

Nüüd istun siin ja tunnen, et ma olen megavalesti oma elu elanud. Et kui ma vaid oleks saanud selle lapse 18aastaselt! Siis poleks mul praegu tunnet, et ma pole mitte karjäärirongist maha jäänud, vaid et mind on selle rongi alla lükatud ja siis korra see rong tagurdas ja tõenäoliselt keegi veel viskas prahi ja suitsukonid mu peale, kui ma seal rööbastel vedelesin ja…

A no vähemalt on mul ilus nägu.

Hea seegi.

Kogu selle jama juures olen ma juba pikemat aega jõudnud järeldusele, et ma ei taha teist last. Mitte iial. Sest kui ma veel siit kunagi end kuidagigigigigi järje peale vean, siis katsuge vaid mult see töö käest võtta! Tapan ja töötan! Tõsiselt noh. See on ikka nii faking ebaõiglane. Ja kõige haigem on kogu mu frustratsiooni juures see, et no OLEKS mul siis enne lapse saamist mingi megakarjäär olnud. Sitta mul oli. Aga ikka on mul tunne, et mind on rööbastele visatud. Et kui ma vaid poleks hakanud kogu selle lapseasjaga jamama, siis ma võibolla ei istuks töötuna siin faking Tallinnas (mida ma küll juba armastan, aga armastus ei maksa palka mulle kahjuks), pea laiali otsas, kõht venitusarme täis.

Samas. Kurat. No näidake mulle töökohta, kus MINA oma arme näitama peaks.

Ah, teate.

See konkreetne emo möödub koheselt. Sest see Mika võlujõud natuke ikka töötas. Chantisin seal koos miljoni inimesega, et: “You’re the origin of love…”, ja mõtlesin, et pekki küll. Positiivsed mõtted ja kõik see. Et ma ikka peangi mõtlema just nii. Ma olen oma erialal sitaks hea. Mul on mingid teadmised, mida pole kellelgi teisel. Ma olen teatud osas päris andekas. Pluss kuuldavasti on mul vähemalt ilus nägugi.

Ja ma lõppeks tahakski töötada kohas, kus töötavad inimesed, kes minu blogi lugedes saavad ARU, mida ma mõtlen.

Aga noh, elu on näidanud, et isegi enda sõbrad ei pruugi aru saada, mis ma mõtlen, seda rumalam on loota, et võõrad inimsed mind palgata tahaks.

Äkki peaks kah väljamaale koristajaks minema?

21 mõtet “tööemo

  1. Inga

    Eip, siin väljamaal on nii koristajal kui ministril sama pikk lapsepuhkus – täpselt 12 nädalat, ehk 3 friiking kuud peale mida pead oma lape mingi veel rohkem väljamaalasest nänni kätte usaldama! No ei, tänanpalunväga, õnneks on minu lapsetegemise ajad möödas, muidu ma istuks siiamaani lastetuna ja absoluutselt ignoreeriks mingite kellade tiksumist! Siin maal lapsi saada on v6imatu kui sa just miljonär ei ole, v6i lihtsalt nagu mingi loll keda ei koti et kes haiglaarveid maksab ja kust raha tuleb. On ka selliseid.

    Vasta
  2. Inga

    Eip, siin väljamaal on nii koristajal kui ministril sama pikk lapsepuhkus – täpselt 12 nädalat, ehk 3 friiking kuud peale mida pead oma lape mingi veel rohkem väljamaalasest nänni kätte usaldama! No ei, tänanpalunväga, õnneks on minu lapsetegemise ajad möödas, muidu ma istuks siiamaani lastetuna ja absoluutselt ignoreeriks mingite kellade tiksumist! Siin maal lapsi saada on v6imatu kui sa just miljonär ei ole, v6i lihtsalt nagu mingi loll keda ei koti et kes haiglaarveid maksab ja kust raha tuleb. On ka selliseid.

    Vasta
  3. Naabrinaine

    Jah, ma olen sinuga ühes osas nõus.
    Sa OLEKSID pidanud lapse 18-aastaselt saama. Esimese. Ja Mila oleks teine laps, täiesti chillilt kasvatatav (ei mingi unehüsteeriat, potihüsteeriat ja siseheitlusi), lisaks see eelteismeline mängiks temaga kuni sa käid vanemdamisjärgset integratsiooni tunnikaupa läbi viimas selles kohas, kus sa oleksid tänaseks 8-9 aastat töötanud, ning kus ümbritsevad oleks sinu bloginduse ja muuga nii harjunud, et nad armastaksid seda. Oi sorry, ei, tänaseks sa ei käiks tunnikaupa, sa oleksid ikka 10t päevas juba. No igal juhul – see oleks päris hea diil, onju.

    Aga tataaa! Sul on see võimalus kohe alustada, Mila võib siis olla see esimene laps, 10 aastat hiljem. Nüüd siis rabele korraks hing pe..est välja, et kümne aasta pärast valutult pärast teist last tööle naaseda. See algus on tegelikult lihtne, ma võin sulle kunagi rääkida, kuidas see käib.

    Muah!
    Naabrinaine

    Vasta
  4. kristel

    no näiteks 4 võimalust, mis kohe pähe tulevad
    1. vaheta ära perekonnanimi. Et on blogi-Daki ja töö-Dagmar. Peale Mutrikese case on tööandjate paranoia töökoha siseelu lekkimisest üsna mõistetav.
    2. leia natuke raha, reklaami oma blogi delfis või postimehes ja paku firmadele reklaamipinda. Rikkaks ei saa, aga leiva saad oma kontaktide arvuga lauale ilmselt küll.
    3.hakka blogima inglise keeles + tegutse punktis 2 soovitatu järele..:)
    4.tegutse a la Fideelia, st leia endale miski täiesti uus ala ning blogi selle õppimisest ja arendamisest. Enne aga räägi selle kooliga/töökohaga läbi, et neil oleks võimalik sulle maksta tehtava reklaami eest niipalju, et ära elaksid. Saaksid ühendada oma ande + huvitava kogemuse+ teha mõnele tegevusalale reklaami mida nad väga soovivad. ( Nt projekt Noored Kooli, medõed või politseinikud, kellest meil väga puudus on, vanemahariduse keskus jne.)

    Vasta
  5. Maia

    Kuradi raisk, kuidas ma vihastan kui keegi minu kuuldes ütleb kellelegi asju nagu “sa oled ennast ikka nii käest lasknud”. Sest enamasti inimesed ise ka teavad ses olukorras, et asjad pole hiilgavad ja teiseks mis see kurat sinu asi on, milline ma välja näen. Põhimõtteliselt ma katkestan koheselt suhtlemise inimestega, keda ma kuulen kellelegi niisugusi asju ütlemas. See lihtsalt on üks kõige jälestusväärsemaid asju igapäevakommunikatsiooni juures. Pärdikud, kes arvavad, et neil on õigus öelda ükskõikmida.

    Vasta
  6. K.

    Tegelikult on see väga haige. Just see, et võetakse keegi, kelle kohta siis kirjutatakse täpselt seda, mida hetkel tuul aknast sisse puhub ja ollakse maru õnnelikud selle üle. Ma ei oska muud öelda, kui vaid seda, et nende Tähismaade laps hakkab kunagi veel päris suurt taaka oma vanemate käitumise pärast kandma, Kõik mis teistele teed tuleb endale ringiga tagasi ja nii ongi. Aga töö koha pealt ära muretse, Sulle võib sülle kukkuda selline pakkumine, millest ei oska undki näha ja seda just siis, kui seda kõige vähem ootan.
    Päikest!
    PS. Mila on kindlasti Su maailma kõige ÕIGEM otsus!

    Vasta
  7. A.

    Ma pole Su mineviku saagadega kursis ja kohe huvi pàrast guugeldasin seda blogi. ERROR, ERROR!!! Mul làks sùda pahaks (mitte Su kohta kirjutatu lugemisest, aga ùldine jutt ja sònavalik) :S Eeldaks ikka inimestelt, kes blogivad, mingigi ajuraku olemasolu ju… Ja siis tekkiski kùsimus, et kas EVs vòivad igasugused teiste kohta kirjutada, mis aga sùlg suhu toob? Mingit kaitset pole? Ei saa lasta kuidagi àra kustutada neid ùllitisi, kui tegemist ràpase laimuga?! Vb olen naiivne, aga ajab judinad peale lihtsalt!

    Vasta
  8. A.

    Ja tòò koha pealt…elu on nàidanud, et vahel jààd mònest àgedast tòòst ilma ainult selleks, et ikka saadaval olla, kui veel àgedam tòò, see tàpselt sinu jaoks, vàlja ilmub 🙂
    Chin up!

    Vasta
  9. A.M.

    Kurb on see, et tegelikult sai see Tähismaade blogi praegu suurt promo… Böööö…
    Aga A-l on õigus – mingid uksed sulguvad, et uued saaksid avaneda, mingu või aastaid. Olen seda ise ka kogenud (läinud korraks teise kohta tööle, et lõpuks ikka eelmisel kohal maanduda, küll oli tegu sama erialaga). Veel oli vahetust vaja selleks, et üks tore juhtum mu elus toimuks 😀

    Vasta
  10. Kristel

    hmm mul on sinu lugejate seas ka nimekaim 🙂 kui tore!
    pealegi tuli ta päris aruka ideega lagedale, olen ammugi mõelnud, et dakiblogi lugejate arvu juures saaks sellest päris mugava sissetuleku teha- ps! reklaamiga saad ju samuti oma isikupära edasi anda- sa ei pea nõustuma pakkujatega, mida sa ise ei ostaks/müüks/usaldaks….

    ..aga muidu.mina tunnen seda sama jama emovärki tööd otsides, kuigi lõpetasin just kõrgkooli ja ei ole veel lapsi saanudki ja kõik peaks roosamannalahe olema 😀 (mõnes mõttes hoopis tahaks, sest mulle tundub nii mõnus, et sa lülitad end ambitsioonidest korraks välja ja elad millegi lihtsa, eheda ja imelise nimel nagu pere ja kõigearmsamad, ideaalis paistab see lapsega elu täielik rõõm ja nauding!)

    aa miks ma kommenteerima tulin- lõpulause !!

    arutasin kõrgharitud sõbrannaga murul peesitades tulevikuplaane- jõudsime järeldusele, et soome pahteldajaks või maalriks on nagu hea plaan! saaks ruttu algkapitali, et oma asja ajada ja maksaks õppelaenud tagasi

    selles mõttes, täitsa haiged valikud meil siin 😛

    magistritasemega inimesed kandideerivad assistendiks !!!

    (naljakas, et sa kirjutad aeg-ajalt teemadel, millega ma ka parasjagu oma elus tegelema pean, see teeb kaasaelamise huvitavaks)

    Vasta
  11. Kristel

    PS! Ei ole vaja end tsenseerida ja muretseda selle üle, mida keegi leida võib.

    Kõik ägedad loomeinimesed ei põe kunagi teiste arvamust ja on just sellised nagu tahavad olla. Blogivad, twitterdavad ja teevad kõike muud just nii nagu tahavad ja ikka teenivad ja töötavad mõnusalt oma kohtadel- seda vabam isegi on tööl olla , kui oskad vabalt võtta.

    Ma ei kujuta ette et näiteks Genka ever põeks, kui ta kuskil midagi roppu ütles või natuke omamoodi väljendus ja ta ongi lahe ju sp, et pole mingi feik 🙂

    Vasta
  12. kristiina

    kusjuures, mitte see sünnitamine iseenesest, vaid just see lapsega kodus istumine on see, mis paksuks teeb. mind vähemalt. mul sama vana pägalik kui sul. kohe peale sünnitust olin ideaalkaalus, kergem, kui enne rasestumist (juhtub, kui sa ei oma aega ei magamiseks ega söömiseks), aga siis hakkasid need kilod jälle kerima. miks, pole vaja kaugelt otsida. mina sõna otseses mõttes ainult ISTUN kodus. istun lapse kõrval maas ja mängin. istun vankri kõrval. istun liivakasti kõrval. meelelahutuseks (haa!) istun õhtul telku ees. kuskil ei käi (toidupood ei loe), midagi ei tee. tööinimesena ma ikkagi kappasin hommikul tööle, lõuna ajal kaapisin kiirelt kuhugi shoppama, õhtul sai käidud linna peal….nüüd ma aga ainult ISTUN. laps kärus ei istu ega maga, ja jalutama minna seega ei saa. ongi dead end. noja selle kodusistumise õuduse peale ma ju ka premeerin ennast pidevalt shoksi, jäätise ja muuga. tahan tööle! eelmise lapsega kukkusid tööle minnes kohe kilod kolinal: esiteks olin liikuvam, teiseks polnud võimalik töö juures kogu aeg näksida.

    aga jah, mul on koht, kuhu minna, olemas (vist?). kui ei oleks, siis oleks sama emo, kindel see.

    Vasta
  13. daki Postituse autor

    Mm, jaa, @kristiina – nii me siin istumegi. Ma küll ületan end ja jooksen praegu rohkem, kui ever olen jooksnud, aga no seda ju suvakad ei tea. Ja, Maia, absoluutselt! Ma ei saa ÜLDSE aru, kuidas ma satun kokku inimestega, kes peavad heaks mind kommenteerida. No milleks?

    Aga tundub, et ma pean ikka püüdma hakata blogiga raha teenima. Kui ma vaid oleks parem müügiinimene…

    Aga, ps. Aitäh. Ma pole lugenud AASTAID oma blogi kommentaare ja nüüd ma jälle näen, kui armsad te kõik olete.

    Aitäh.
    Siiriousli.

    Vasta
  14. A.M.

    Jah, väikese lapse kõrvalt ruttu tööle, muidu degradeerud ja kes see peale lasteaednike ikka viitsib liivakasti serval mängida? Olen nõus, aga samas tahan rääkida enda tunnetest – minu on jätnud saatus oma lastest ilma. Olen käinud 24 aastat järjest tööl. Vahel ma tunnen väga puudust, et pole saanud olla tööst eemal, titepuhkusel. See on ka suur stress, aga hoopis teisel tasandil!!! lasteaias olen näinud, et 1,5 a. laps harjub hulga kiiremini kui 3-4a. laps. Samas hea, kui ema on kaua lapsega – nokk kinni ja saba lahti jne . Igaüks peab leidma endale sobiliku variandi. Aga lapse kõrvalt tööle mineku põhjus on enamasti ju siiski majanduslik, mitte enda töövõimekuse tõestamine? Ma ei eksi ju ometi?

    Vasta
  15. Catalina

    Ega see põdemine aita vist jah suuremat. Kuna sa blogimisest ja kommunikatsionist tead nii mõndagi, siis ei peaks sa imestama, et teised loevad inimeste kõige laiemas mõttes tekstidest (st ka käitumisest) enamasti välja midagi muud, kui inimene ise plaanis edastada. Ja eks blogimisega olegi see häda, et kui on avalik blogi, siis sinu sihtgrupp kiljub vaimustusest, aga võibolla mõni teine teeb kulmukortsu – sa ei saa tekste “sihtida” nii, et see kõigile meeldiks.
    Nii et ega vist muid valikuid ei ole, kui 1) avaldada ennast blogis ja mujal just nii, nagu sa õigeks pead (ja kasutada keelt just nii, nagu õigeks pead) ja mitte põdeda, arvaku teised mis tahavad, või 2) hakata tekstide puhul pidama sihtgrupiks potentsiaalseid tööandjaid, tegelda aktiivse muljekujundusega.
    T-de blogi teemal aga võiks kasutada karmimaid meetmeid – kui sulle tundub, et nad on sinu elu oluliselt negatiivselt (ja tõendatavalt negatiivselt) mõjutanud. Tõesti, praegu saab see blogi sinult reklaami juurde.

    Vasta
  16. daki Postituse autor

    ma kusjuures olin kindel, et praeguseks KÕIK juba teavad seda T-de asja ja on safe sellest natuke avalikumalt rääkida. Aga nagu Naabrinaine ikka mulle ütleb – kõik ei pruugigi teada. Tuleb välja, et ei teadnudki!

    Samas, Catalina, ma tõepoolest kirjutan ju muljekujunduslikult. Taotluslikult. Ja olen valmis absoluutselt ükskõik kellele oma sõnu selgitama, häbenemata. Seega tulebki lohutada end sellega, et kuskil on ootamas see töö, kuhu MINA (kogu oma täiega) sobin ja mida rikastan. Või kui polegi ootamas, siis loon ise selle töö endale.

    A.M., tõsi on, et kui emapalk kestaks nt 3 aastat, siis ma ei tunneks nii suurt survet. Laseks praegu vaikselt edasi oma vabakutselise rida miinimumiga ja seaks atra. Hakkaks vaikselt hoidajaga harjutama jne. See OLI täiesti suurepärane breik, vastuvaidlematult. Aga minus pole seda liivakastiääre kannatust, seega igatsen midagi muud… Et tõenäoliselt aasta pärast nostalgiliselt praegusele tagasi mõelda: küll oli mõnus lebo…

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.