landmarks

hoomamatu 3 kommentaari

Täna hommikul hakkas Mila rääkima. Täiesti konkreetselt. Võttis niiskete salvrättide paki, tuli minu juurde, lõi mind nõudlikult lapiga ja teatas (sorri): “Kaka.”

Hiljem läksime vannituppa, vaatas vanni ja teatas: “Vanni!”

Ma olen harjunud sellega, et ta ikka aeg-ajalt ütleb mingeid asju, mis kõlavad nagu päris sõnad. Vahel on isegi kontekst õige, aga päriselt aru ei saa, kas ta ise aru saab, mis ütles. Niisiis ma küsisin üle: “Tahad vanni?”

“Jaa! Vanni!”

Eks ma siis tõstsin lapse vanni, mis mul muud üle jäi.

Ja kõige tagatipuks hämmeldusime me JR-iga hommikul, et kuidas küll Mila teisest toast oma küünekääridega tuli, ma oma teada olin need laua peale tuhatoosi tõstnud. (Seal pole tuhka, ainult staff.) Hiljem selgus tõde. Nimelt pole Milale enam mitte mingi props end toolile vinnata ja sealt lauale ronida. Asjatama.

Jep. Beebipõlv on ametlikult läbi.

Ja issand, mu laps on NII MÕNUS! Ma täna muudkui käisin ja surusin teda endale vastu ja ümisesin: “Mila… Sa nii mõnus…” Talus seda hämmeldunud naeratusega, nagu ikka. Ja siis sõnas kurvalt: “Kass…”

Kass indeed.

3 thoughts on “landmarks

  1. liis

    Mul on vist vahepeal midagi kahe silma vahele jäänud, a kust see lausekonstruktsioon stiilis “Sa nii mõnus” – tulnud on? 😛
    See nii vahva! 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.