PROJEKT: LAPS VIII Tuhud ja tõed

Kaheksas osa ajakirjale “Naised” kirjutatud järjejutust “Projekt: laps”. Eelmine kord valetasin – nüüd on kaks osa veel jäänud, kokku kümme neid on. Ja esmaspäevad on ikka üks igavene häda mul arvuti taga olemiseks aega leida, eriti kui on Tartust tulek. Seega vabandan hilinemise pärast!

I osa. II osaIII osaIV osaV osaVI osa, VII osa

8. Tuhud ja tõed

 

Me seisame sünnitusmaja ooteruumis. Mikk hoiab kramplikult käes minu spordikotti, kuni oma järjekorda ootame. Mina tõmban aeg-ajalt kõverasse ja oigan, tuhud on muutunud regulaarsemaks ja valusamaks. Üritan kellaajaliselt neid mõõta, kuid loobun sellest üritusest peagi – ei suuda üldse mingi arvutamisega tegeleda.

 

Lõpuks, pärast ootamist, mis tundub kestvat tunde, kutsutakse mind ülevaatusele. Rõõmsa näoga ämmaemand käsutab mind toolile. Loen talle ette hommikused sündmused, ta küsib paar täpsustavat küsimust, ning: “Jaa, avatust on juba kolm sentimeetrit, võtame su sisse!”

“See tähendab: ma sünnitangi?”
“Jah, just seda see tähendabkI!” naeratab naine lõbustatult.
“Aga ta on ju veel nii väike, tähtaeg on alles järgmisel kuul,” püüan protesteerida.
“Mitmes rasedusnädal on?” pärib ämmaemand, sirvides mu rasedakaarti.
“Kolmekümne…” loetlen meeleheitlikult nädalaid.,“…seitsmes?”
“Noh, siis pole ju vaja muretseda, täitsa ajaline laps! Ja kus isa? Ootab väljas?”
“Jah, aga…”
“Selge, tema võtku siis su asjad ja lähme ära sünnitusosakonda!”
“Aga…”
“Aga mis?”

Jah, aga mis? Ta on küll lapse isa, kuid mitte minu partner? Ta on minuga kaasas, aga ma ei taha, et ta sünnituse juures oleks? Maigutan suud, kuni järgmine valulaine mind kaasa tõmbab. Telefon piiksatab nõudlikult, tõstan selle hingeldades kõrva äärde. Doris.

“Mis toimub?! Kas sa sünnitad?”

“Jah, tuleb vist välja nii…” Kogun end. Valulaine on selleks korraks möödas.

“Suurepärane,” kostub Dorise häälest paras annus sarkasmi. “Ma teadsin, et tasub meil vaid ära minna… Me katsume emaga kiirelt piletid saada, aga ma ei kujuta ette, millal me Eestisse jõuame. Kas sul on kellelegi helistada? Äkki saab Anne või Mirjam tulla sinuga?”
“Ei, ma ei taha neid.” Mõte sõbrataridest, kellega ma viimati jõulude ajal kohtusin, ei vaimusta mind. Inimesed on minust kuidagi kaugele jäänud ja see polegi mind väga häirinud. Olengi tahtnud vaid oma rasedusemullis elada, mõnus on olnud – vaikselt kõhtu kasvatada, nimesid mõelda, sipukaid osta ja emaks kasvada. Pealegi on kogu see Miku-saaga oma osa nõudnud. Ma ei ole tahtnud vastata küsimustele lapse isa kohta ning eraldumine ülejäänud ühiskonnast on tulnud kuidagi loomulikult.

“Aga kuidas sa siis niimoodi… täitsa üksi?” küsib Doris ettevaatlikult.

“Noh, Mikk on siin…”

 

Issand, Mikk on siin!

 

Lõpetan kõne, sest ei suuda niikuinii mingit infot edastada või vastu võtta. Kusagilt ongi Mikk välja otsitud, meid juhatatakse läbi hämarate koridoride sünnitusosakonna poole. Vahepeal ma peatun, et seinast kinni haarata ja paar valjemat oiatust läbi hammaste suruda.

 

Palat on kirgas ja valge. Seina küljes on redel, voodi kõrval isegi vann. Vajun suurde kott-tooli ja püüan leida mugavamat asendit. Ülesanne osutub üle jõu käivaks.

“Mis edasi?”

“Ma arvan, et ma pean sünnitama…” viskan virila näoga nalja.

“Jah, aga…”

“Kui sa tahad, võid lahkuda. See polnud osa plaanist, et sa siin praegu oleksid.”

“Mis plaanist?”

“Ee… sünnitusplaanist.”

“On sul keegi tulemas?”

“Ei, õde ja ema on välismaal, püüavad saada lennupileteid, aga…” Lause lõpp kaob valu sisse. Kõrvaltoas huilgab keegi ennastunustavalt ja järsku tabab mind tohutu hirm. Vaatan palati lage, kuulan sünnitusmaja õõvastavaid hääli ja pisarad tikuvad silma. Ma pole end kunagi nii üksi ja hirmul tundnud.

“Mikk, kui sa…”

“Jah?”

“Kui saad, ära mine…”

 

Mikk naeratab julgustavalt, kükitab minu kõrvale ja võtab mul käest.

“Kus mul ikka minna on…”

 

Edasine on värviline virvarr. Ämmaemandad, piiksuvad masinad, kõrvaltoast kostuv kriiskamine ja minu enda aina valjenevad oiged. Sõbralikud naeratused, julgustavad juhised, pressimine, mittepressimine, paremate asendite otsimine, mina-enam-ei-jõua karjatused… Vahepeal saadan Miku vandesõnade saatel toast välja ja jõuan märgata tema hirmust kaamet nägu. Siis jälle käsutan ta pisarate voolates sisse tagasi ja pigistan ta kätt – mu ainuke tugipunkt hetkel selles kaoses.

 

Ja ühtäkki ongi kõik läbi. Väljas on sügav öö, Mikk magab tugitoolis ja mu kõhul lebab tilluke olend. Minu tütar! Ta on nii habras, nii õrn, samas nii oma. Mustad juuksed kleepuvad laubale, ta magab rahulikult oma sündimiseväsimust välja. Ma ootan, et ma tunneksin end kuidagi teistmoodi, aga ei tunne. Olen väsinud, veri kohiseb kõrvus, aga ärevus ja õnnetunne on liiga kõikehõlmavad, et magada. Niimoodi möödubki minu esimene öö emana – hellalt tütrekest rinnal hoides, julgemata eriti liigutada või hingatagi. Varahommikul Mikk virgub, ma ulatan talle lapse ja käin ise pesemas. Ikka võimalikult kiirelt, et mitte ühtki väärtuslikku momenti minu uue elu esimesest hommikust kaotada.

 

Duširuumist väljudes seisatan korra uksel ja vaatan, kuidas Mikk beebiga räägib. Ma ei saa aru, mida mees lapsele sosistab, aga näen ta näol hella naeratust ja armastust. Ühtäkki olen nii õnnelik, et asjalood just nii kujunesid, et Mikk sellest erilisest hetkest osa sai. Ja mis peamine – et meie tütar sellise esimese öö ja hommiku sai, mõlema oma vanemaga.

 

Ettevaatlikult asendit otsides heidan voodile pikali. Tütreke piilub natuke paistes laugude vahelt uudishimulikult maailma, sõrmed Miku pöidla ümber surutud.

“Ta on täiuslik,” õhkan.

“Absoluutselt täiuslik,” nõustub Mikk.

“Ma… Me vist peame mingi hetk rääkima,” ütlen lõpuks. Ma ei tahaks seda idülli lõhkuda, kuid tõele tuleb näkku vaadata – see idüll on niikuinii kunstlik, valedele üles ehitatud.

“Vist küll. Kumb alustab?”

“Alusta sina. Miks sa sõrmusega tulid? See on ju eriliselt vanamoeline. Või on sulle jäänud mulje, et ma tahan meeleheitlikult tanu alla saada?” Naeratan poolviltu, samal ajal sõrmega lapse põske silitades.

“Ma ei tea, ma läksin paanikasse… Mulle tundus, et see on asi, mida mees peab tegema, kui on sellisesse olukorda sattunud.”

 

Vaatan Mikule otsa, ta lõug on hommikuselt habetunud, kuid ikka näeb ta välja väga poisilik. Tütreke on eksimatult Miku moodi – sama peakuju, samad kõrvad, samasugune ninanöps. Minust ei paista ta olevat esialgu ühtegi joont saanud.

 

“Mnjah… Tead, ma arvan, et võtame ühe päeva korraga. Nagu ma ütlesin, olen ma täiesti valmis seda last üksinda üles kasvatama, aga muidugi oleks tore, kui tal oleks ka isa. Pealegi, esimestel elukuudel polegi tal kedagi peale minu vaja. See muidugi ei tähenda, et sa ei võiks temaga kohtuda, muidugi võid. Aga mingit abielu ärme küll tekitama hakka! Nüüd on mul veel vähem igasugusteks muudeks suheteks aega.”

Mikk noogutab: “Olgu. Võtame ühe päeva korraga. Pealegi pean ma natuke kogu selle asjaga harjuma. See kõik tuli ju üsna ootamatult. Sinul oli vähemalt aega üheksa kuud valmistuda, minul ainult mõned päevad.” Miku hääles on natuke etteheidet, aga mitte liialt. Olen talle nii tänulik, et ta seda hommikut ära ei hakka rikkuma, kuigi tal on täiesti õigus minu peale maruvihane olla.

“Aitäh,” sosistan, kui uksest arstid ja õed sisse voorima hakkavad, Meid õpetatakse lapse eest hoolitsema, näidatakse, kuidas pesta peput ja puhastada silmi. Mikk on titat käes hoides esialgu natuke ebakindel, kuid muutub aina osavamaks. Mina muudkui naeratan totralt, oskamata kuidagi oma õnne taltsutada. Õhtupoole jõuavad Doris ja ema, lennust väsinud, ajavahest kurnatud, ometi käes kotid kingitustega mulle ja lapsele. Ema hakkab kohe nutma, kui on lapse kätele võtnud. Dorise näol on lai naeratus.

 

Mikk tõmbab selleks ajaks tagasi ja sosistab mulle: “Äkki ma käin vahepeal kodus ära? Pesemas ja riideid vahetamas? Sul nüüd ju on siin seltsilisi…”

Noogutan: “Mine-mine, me saame hakkama. Tule homme tagasi… kui tahad.”

Doris ja ema paistavad alles siis Mikku märkavat, kui see minekule sätib. Nad teevad kiirelt tutvustusringi ja kui Mikk salli kaela seob ja ema lapse Dorise sülle annab, ütleb Doris: “Noh, Mikk, kas sa nüüd pole mitte rahul, et Sonja selle projektilapse valmis meisterdas? Ta on ju imeline!”

 

Mu süda seiskub. Mikk peatub poole liigutuse pealt. “Mis… projektilapse?”

 

Järgneb.

3 mõtet “PROJEKT: LAPS VIII Tuhud ja tõed

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.