Lugu sellest, kuidas mu laps jääb tõenäoliselt igavesti mähkmetesse (ja mina olen maailma halvim ema) (nagu ikka)

Vaadake pilti. Lugege pealkirja.

Nüüd eemalduge.

Aitäh.

Ma loodan, et jäänud on need, keda see teema tõesti huvitab. Sest nagu Mallu tabavalt märkis, kui ma seda eelmise postituse teemaks olnud seika talle õhinaga rääkida üritasin: “No mida, Daki, saad sa aru, et sa räägid mulle AINULT oma lapsest?!” Tuletasin meelde oma glamuurse elu värki ja ta sai aru, et vahepeal tuleb sõpruse nimel kannatada. Ja titejutte kuulata. (Samas ma luban, et ei kasuta kordagi selle postituse jooksul sõnu, mis märgiksid kuidagiviisigi bowel movemente. Ausalt.)

(Samas, selle loo moraal on oluline kõigile, kes iial üldse lapsi (või seksi kaitsevahenditeta) plaanivad.)

Igaljuhul.

Umbes, mingi… Paar nädalat tagasi oli mul tõeline emaduse-breakdown. Nimelt käis külas Naabrinaine, kellega me polnud – mulle tundus – omavahel rääkinud AASTAID. Nagu ikka vahel, viskan ma temaga koos olles õhku mõne titeteema, mille ta osava laskurina pilbasteks tulistab ja ma saan oma eluga rahus edasi minna. Või siis ütleb, et “Tee nii!”, ja ma teen, ja asi korras.

Sel korral oli teemaks tõsiasi, et ma ostsin Milale poti alles siis, kui ta oli peaaegu aastane.

“Millal sa LMi potitamisevärgiga alustasid?” küsisin. Noh, et ta ikka veteranema või nii.
“Ma tõesti ei mäleta. Aga ma arvan, et ta hakkas potil niisama istuma siis, kui ta istuma hakkas. No mingi… 8-9kuuselt äkki?”

Olin vait. Selle aja jooksul, mis ma vait olin, mõtlesin vaid, kuidas formuleerida küsimuseks meeleheitlikku karjet: “MA OLEN MAAILMA HALVIM EMA JA MIKS TE, KES SEDA KÕIK OLETE PEALT VAADANUD, MIDAGI EI ÖELNUD?!”

“No aga… Ma pole midagi teinud!” ahastasin ma, meeleheites käsi ringutades. “Miks sa midagi ei öelnud?!” (Jajah, nagu Naabrinaine peaks tegelema minu lapse kasvatamise ja pideva järelvalvega, et millal vaja sekkuda. Ratsionaalne, nagu ma olen.)

“Sest ma ausalt arvasin, et sa teed seda juba.”

See vestlus läks edasi ka kuidagi, tõenäoliselt mingit sellist rada, et “ära põe, aega on, küll sa aru saad, kui ta valmis on”, aga vein kulus ja kui ma poolest ööst magama läksin, olin ma veendunud, et ma olen maailma halvim ema ja et üleüldse ei kõlba mitte kuhugi see, et ma elan ikka veel samas rütmis, mis meile (st mulle ja lapsele) 6kuuselt käppa harjus. No et hommikul segu, siis niisama häng, siis lõunast söök, enne lõunauinakut veel segu (uinakute arv muidugi kahanes ajapikku ühele), pärast seda snäkk, õhtusöök, ja enne und segu. Mõnus. Ei pidanud hommikuti hullumeelsena putru keetma ega midagi.

Aga ikkagi. Maailma halvim ema. JA POTIL TA KA VEEL EI KÄI!!!

Ärkasin siis laupäeval, minimaalselt maganud, maksimaalselt kassinud. Otsustavalt: täna algab uus elu! Kusjuures, olgu märgitud, et ma sain KOHE aru, et lapse suhtes pole nii kõige õigem tegutseda, aga ma mingil hetke ajel lootsin, et äkki ma saan ühe hommikuga oma halva emaduse kuidagi heastada.

Haarasin Mila voodist, tegin putru, koorisin mähkmed, surusin potile ja… Mila läks muidugi TÄIESTI hüsteeriasse.

No mida v*ttu, ma läheks ka, ausalt öeldes, kui mingi moor mind kohe pärast ärkamist, pudrukauss käes, potile suruks. Lambist. Haa, sürpriis, selline see elu ongi: awkward alastiolekud ja söömised samaaegselt! Welcome to life!

No muidugi olin ma tegelt teda enne ka proovinud potiga tutvustada, no niisama istumise mõttes, aga seni ta kasutas seda kui käekotti (või taksot) oma mänguasjade toast tuppa vedamiseks. Asi seegi. (Meenub kursavend ja tema Fb staatus: Juss sai jõulukingiks seebi, asi seegi, asi seegi…) (Oli vist nii.) (Haa, Mallu, ma TEADSIN, et sa siiani lugesid! See oli siin spetsiaalselt sinu jaoks. YOU’RE WELCOME. Ütle veel, et mu titejutud on igavad.) (Inside joke.) (Very, very, inside.)

No ühesõnaga.

Mila hüsteerias, mina hüsteerias.

Hommikuti olen ma teadupoolest üldse kirkaim kriit karbis (kui J.R.* loeks kõiki kordi kokku, mil ma olen midagi täiesti ebakoherentset karjunud ja koheselt lubanud enekat teha, siis protsentuaalselt satub neid kordi alati ikka rohkem hommikutele), niisiis tegin ma KOHESELT seda, mida ma KOHESELT teadsin, et on viga teha: püüdsin last potil kinni hoida. Paanika läks hullemaks, ja kuigi see kõik kestis vaid paar sekundit, oli see minu jaoks igavik. See igavik minu silmis ja ajus paistis selline.

Minu laps. Sain sünnitamisega kuidagiviisi hakkama, aga siin ta nüüd on. Aastane. Peaaegu juba valmis kooli minema, aga esiteks ei oska ta rääkidagi veel. No kus on need nõutud kümme sõna?! Teiseks olen ma ilmselgelt feilinud, sest ma senimaani andsin hommikuti talle pudru asemel segu ja potile polnud üldse teda pannud ja tuleb välja, et ma olen halastamatult hiljaks jäänud. Kus ma kolm-neli kuud tagasi olin?! Nautisin mõnusat emadust, mis oli just käppa saanud – vot SEAL olin! Mind tuleks seina äärde panna! Maha lasta! Auku ajada! KUS ON LASTEKAITSE SILMAD?! Ja nüüd me istume siin: mu laps tõenäoliselt igavesti traumeeritud neist sekundeist, kus ta peab siin potil istuma, kui ma teda selleks SUNNIN. Kas ma mitte just ei lugenud sellest, kuidas Hitlerist sai Hitler (oma puhtuseteooriate ja muu taolisega) just sellepärast, et ta ema oli potitreeninguga veits liiale läinud? Selliseid uurimusi on tõenäoliselt miljon JA MA LUGESIN JUST ÜHT NEIST JA IKKA MA OLEN SIIN NAGU VANA HÄLVIK!!! Seina äärde! Ja oleks et saaks veel kellegi teisega jagada kõike seda, ei saagi! Kõik on parandamatult hukas, Mila isa naudib Kevadtormi, õndsas teadmatuses, et oleks pidanud me kõik juba kolm-neli kuud tagasi alustama potitreeninguga ja nüüd jääb meie laps igavesti mähkmetesse ja issand jumal, Naabrinaine ilmselt vaatab elu lõpuni mind natuke haletseva pilguga, umbes nagu kolmejalgseid koeri vaadatakse, kellele abirattad ehitatud on. Ja ma põlen põrgus. Ja Mila psühholoogiarved lähevad raudselt lakke ja ISSAND KUI NAD SELLE POSTITUSE VEEL AVASTAVAD!

KUS ON LASTEKAITSE SILMAD?!

No siis ma üürgasin koos Milaga nutta. See tähendab: lasin ta lahti, muidugi, ta rahunes maha ja hakkas sööma, aga mina olin traumeeritud ja ulusin nutta. No nii nagu ikka Mehhiko teleseriaalides ulutakse: uahahauahaaaa! Üauahaaa!

Olgu öeldud, et eelmisel õhtul olin ma just Naabrinaisega jaganud minu ja Mallu uut, revolutsioonilist masendusega võitlemise relva: kõik tuleb puruks hirnuda! Ja ma isegi ei mäletanud, millal ma viimati nutsin!

Ja järgmine hommik istun ma seal, laps kaenlas, ulun nutta. Laps ulub nutta, sest – vana empaatik, nagu ta on – mina ulun nutta. (Kõige selle valguses on üsna hea, et ma ENNE ei teadnud, et ülemistele naabritele kõik nii megahästi kuulda on.) Ulume ja ulume, kuni mul lõpuks hakkab lapsest nii hale, et ma hoian hinge kinni, et MITTE nutta. Ja imekombel nutmine lõppeb.

Siis helistan Sikile, et teda eelseisva õuduse eest hoiatada ja hakkan uuesti uluma. Ja ma olen spiikeril ja see on piinlik ja ma ajan Siki totaalsesse paanikasse ja siis, nagu mõistlik inimene kunagi, saatsin ma paar vihast/kurba/paanilist sõnumit ja lülitasin telefoni välja.

Noh, et rahuneda ja end koguda ja nii edasi.

Õhtuks selgus, et muidugi oli see kõigest minu aju, mis suutis eimillestki probleemi teha ja isegi Mallu homod teadsid, et aasta või isegi poolteist on TÄIESTI okei alustamiseks. Naabrinaine ilmselt luges mu sõnumit ja kahetses päeva mil mulle oma numbri andis. Ja vist isegi ema (kellest mul olid meeles kindlalt sõnad, et “No aastasega ikka juba peaks potitreeningut alustama!”) sai ikka paanikasse aetud.

No et päev oleks läinud täie ette.

Siis ma unutasin kogu selle pasa mõneks ajaks ära (pun not intended). Täna, mingil põhjusel, mõtlesin, et prooviks uuesti. Oleme igast muid ettevalmistusi teinud, millesse ei viitsi laskuda, sest vanemad ju teavad juba, mida teha, ja kes ei tea, seda ei huvita detailid. Lihtsalt mõtlesin, et prooviks. Ikka sellel õhtul, kui ma olen öö otsa konkreetselt üleval istunud ja oma masekassi nii- ja teistpidi lahanud ja jõudnud kõikpidistele järeldustele, et ma olen maailma halvim inimene, AGA! Vähemalt nüüd lähenen ma sellele konstruktiivselt! Esimese hoo sai muidugi Mila, kellega ma maniakaalselt päev läbi tegelesin (oh, see on omaette lugu) (ma ju ütlesin, et unedefitsiidis olles on mul miljon “põnevat” titelugu) ja siis õhtul potile surusin. No niisama. Ausalt. Pisarateta ja kinnihoidmiseta.

Pisarad ei jäänud muidugi tulemata, sest pole vist tõesti olemas asja, mida mu titt rohkem vihkaks kui potil istumist**. Kuigi ma ostsin eriti šefi pardikesega poti.

Olgu, taas jäi see nii. Loputasin poti üle ja… DŽIISAS KRAIST SEE HAKKAS LAULMA!

No mida…

potti?! Ausõna, KES tuleb selle peale!? Samad vennad, kes tegid Poo ja Pee mänguasjad? Et nagu… Ma isegi ei hakka laskuma kõigesse sellesse, mida selline seos kaasa võib tuua. Pavlovi refleksist olete midagi kuulnud? Ja see muusika kõlas nagu suvaline muusikakaart. No teate küll, need, mis avanedes laulma hakkavad.

Ohjeesus.

No ja siis ma tulin arvutisse, võtsin lapse kaenlasse ja hakkasin seda postitust kirjutama. (Seetõttu see ka nii pikk – ma kirjutan seda juba poolteist tundi.) Ja see pott muudkui laulis. Ja laulis. SAMA FAKING LAULU. Ja laulis. Pesin, kuivatasin, raputasin. Ikka laulis. Otsisin lülitit – pole. Laulab. Toppisin diivanipatjade alla, aga ikka liiga hästi seda pininat kuulda. Surm. Kohe. Palun?

Niisiis käitusin ma nii nagu iga normaalne, täiemõistuslik ema käituks. (No ikka seesama ema, kes IIAL ei hoia oma last potil kinni ja ei üllata teda lambist hommikul totaalse režiimimuutusega.)

Läksin, laps süles, võtsin haamri ja lõin selle kuradi poti puruks.

“Kui sinust tuleb järgmine Hitler, siis SEE on see moment, millele tagasi vaadata,” ütlesin ma Milale ja mõtlesin juba tavaks saanut… mida v*ttu.

(Ma jah viimasel ajal ropendan palju. Mitte lapse kuuldes muidugi. Ega ma mingi monster ole.)

Jap.

Elus tuleb kord hetk, kui sa taod, nutune titt kaenlas, haamriga laulvat potti puruks.

Ja sa pole isegi selleks kuidagi valmis.

Emadus. For. The. Fucking. Win.

*Nagu Dallases noh. Endistviisi oli ta siin blogis kui Abikaasa, aga nüüdsest on J.R., sest Tikker võttis Abikaasa nime ära ja ma ei saanud/tahtnud seda enam kasutada. Jajah, ma tean küll, et see “abikaasa” sõna pole patenteeritud, aga ma lihtsalt enam ei saanud. Nüüdsest J.R. Who shot J.R.? Kui keegi küsib, siis mina see küll polnud!

**Ma siinkohal mõtlesin, et võtan postist igaks juhuks välja kõik korrad, kui ma lapse nime mainin. Kuigi tõenäoliselt seda posti enam pole, kui mu laps piisavalt vanaks saab, et sellest huvituda. Ikkagi tean ma, et mingis vanuses on selline jutt KOHUTAVALT piinlik. PRAEGU ma mõtlen küll, et mind ei häiriks, kui mu ema oleks blogi pidanud, aga kui ma olin 11 – raudselt oleks häirinud. Issand, see emmeblogindus on faking ooful. Igatpidi. Pole olemas õiget lahendust.

 

29 mõtet “Lugu sellest, kuidas mu laps jääb tõenäoliselt igavesti mähkmetesse (ja mina olen maailma halvim ema) (nagu ikka)

  1. Pille

    Oled väga vahva!
    3xema (kõik käivad ise potil) ja 2,5xvanaema (kõik hakkavad käima potil)

    Vasta
  2. daki Postituse autor

    Ise käisin ja laikisin seda kohe posti, kui olin läbi lugenud. Läheb umbes mingi… 36 tund uneta? Te ju mõistate mind, eksju?

    Vasta
  3. daki Postituse autor

    Pille: HAHAHAAA! Issand, maailma parim kommentaar! Samas, kui mu emal vahepeal on kurb, et ta üks tütardest on selline nagu ta on, siis ma alati (nüüdsest) lohutan teda ka sellega, et vähemalt käin ma potil. ASI SEEGI.

    Vasta
  4. M.

    Appi! See potitapmise lugu on küll nii naljakas, et vajaksin võib-olla isegi mähkmeid.

    Vasta
  5. Rents

    Mind hakati vist juba kaheksandal elukuul potile panema, oli minul alles tubli ema. Aga nimesid nimetamata (kuigi olen üsna kindel, et ta su blogi ei loe) – tean ühte, kes röökis iga kord, kui ta potile pandi nii hirmsasti, et kui ta õde õnnestus normaalselt potile harjutada, siis teda hoiti enne seda mitu kuud ajalehtede kohal või väljas nagu koerakutsikat. Sest tatt lihtsalt RÖÖKIS nagu ratta peal, alguses, kui potile suruti, hiljem piisas juba poti nägemisest. Lõpuks hakkas ikka käima, emme võitis. Nii et don’t lose the hope. 😉

    Vasta
  6. Pille

    Ausõna- vahet pole, kas alustada 5k, 8k, 1a jne- lõpptulemus on sama!
    muidugi kui mingit muud tõsist jama pole.
    Aga Daki lugu lugeda on ikka vahva.

    Vasta
  7. tikker

    Laulev pott, HAHA. Meil ka oli. Õnneks mitte defektiga, st kui midagi sees polnud, jäi vait. Aga see muusika oli nii õudne, et ma kiskusin tolle lärmimasina poti alt ära. Kruvikeerajaga kangutasin lahti vms. Pott on siiani kasutuses.

    Mis potil käimisse puutub, siis jah, kena on, kui see lapsel väiksest saati läheduses on, et saaks tutvuda ja vahel teda sinna ka istutada, aga no tõepoolest, mina küll ei viitsiks röökivat last potil hoida, isegi mitteröökivat ei viitsi 😀 Poiss istus ainult korraks ja tõusis kohe püsti – olgu siis nii, mõtlesin ma. Nüüd hiljuti alles, kui ta oli juba 1a9k, hakkas potil käima. See on alles nii värske teema, et õnnetusi muidugi juhtub mänguhoos omajagu, aga areng on siiski märgatav.

    Mitte et ma arvaks, et on normaalne, kui 3-4a mähkmetes ringi laseb, nagu see paljudes riikides on, aga päris ausalt ei näe ma vajadust just kohe aastast tõsiselt treenima hakata. Jah, kui ema on usin ja laps koostööaldis, siis saab kenasti kõik potti, aga OMAL algatusel tuleb see siiski hiljem. Ja minu poolest oli küll täitsa ok, et ma seni mähkmeid kasutasin, kuni lapsed 1a8-9k kandis ise asjale pihta said. Tähendab, jah, istusid varemgi jne, aga ma eriti ei viitsinud ja polnud väga järjepidev. Mugav olen.

    Aa, ja seda ka veel, ma ei viitsi eraldi kommentaari kirjutada, aga ma tolle eelmise postituse peale irvitasin kõvasti – minu arusaam liivakasti äärel istumisest või no üleüldiselt lastega mänguväljakul hängimisest ühtib sinu omaga 200% 😀

    Vasta
  8. Liis

    Kus on öeldus, et last potitama juba 8-9 kuuselt? Iga laps in erinev, iga ema on erinev. Need 6 kuud kus sa said olla sina ise ja kindlas elurütmis on ilmselt palju olulisemad kui see et sa alustad potitamisega aastaselt. Osad panevad juba 3 kuuseid potile…, kui nad viitsivad, mis siis ikka. Noored emad on nii tundlikud, tihti tundub see mida teised teevad see ainuõige. See Naabrinaine oleks voinud sellest arusaada.

    Vasta
  9. Jana

    Mine metsa ausalt! 🙂 mingi kangelasema geen on sul kusagil, mis käseb sul asju by the book teha! Minu 1a2k vanune ei käi potil, meeleldi turnib sellel ja topib seda endale pähe-ÕNNEKS see ei laula muidugi. Ise loodan enda viitsimise ja suvekuude peale, kus lapsel riideid vähem seljas ja asume geograafiliselt rohkem maapiirkonnas, ehk siis püüab selle potiteemale rohkem tähelepanu pöörata! Chillax! 🙂

    Vasta
  10. Hedvig

    Naersin mõnuga. Ei, tegelikult ikka väga kaastundlikult. Mind paneb emaksolemise juures kõige rohkem imestama, KUI lihtsalt katus ära võib sõita. Ette hoiatamata. Mõnikord on nii, et mõtled just, et oh, lahe, jummalast tšill emme olen, ja siis, PLAKS! Ära muretse, me kõik oleme seal kohas. Pidevalt.

    Vasta
  11. Sigrid

    mine metsa tõesti. Tänu Mailile (FB kaudu) hakkasin seda posti lugema. Mida asja, et laps peab 8-9-kuuselt potil käimist harjutama?? Mõned muidugi hoiavad juba paarikuust last poti kohal ja rõõmustavad, kui midagigi õnnestub potti püüda. Mis on sellise asja point?? mina võtsin enda plika puhul eesmärgiks, et suvel enne kui ta sügisel kaheseks saab, saab potil käimine selgeks. Ja sai, kevadel hakkasime pihta, algul kasutati potti samamoodi mänguautona ja panipaigana ja mütsina jne, aga ühel hetkel jõudis talle kohale, mis on selle asja funktsioon.

    Vasta
  12. Kristi

    Ja iga jumala raamat veel kirjutab ka, et ”ema teab, mis tema lapsele hea on. kuula teda, ta tahab sinuga koostööd teha”. Jep, mu 8 kuune teeb muga ka iga päev koostööd, kui ma teda magama kussutan mitu tundi.

    Vasta
  13. Kristi

    Ja no lisaks teema kohta. Potile võib ta panna muidugi, kui istub ja seal ise olla tahab aga ei maksa rõõmustada, et laps KÄIB potil. Tegelikult ei ole laps võimeline enda põit enne 12. elukuud kontrollima, poiste puhul on see aeg isegi pikem. Ema õpib lihtsalt märke lugema ja last õigel hetkel potile panema tavaliselt. Brittide tehtud uuring ütles, et ka on suurem võimalus lastel hakata tegema potistreiki, kui teda on liiga vara sinna istuma pandud. Kahe otsaga asi – ühest küljest loob ehk harjumuse ka, mine sa tea aga iga laps ikka erinev. Mina oma kohe, 8-kuust, potile ei pane veel, sest ta lihtsalt ei istu. Kui hakkab istuma, siis panen vahel ta sinna niisama mängima ja las aga harjutab. Ma õnneks jaksan veel mähkmeid osta, kiiret pole ja sinu asemel üldse ei põeks.

    Vasta
  14. Rents

    Tikker, sinu puhul ilmselt ei olegi vahet, sest sa oled nii öko, et kasutad marlimähkmeid (st ma ei tea, kas kasutad, üldistan praegu täiega selle põhjal, et enamasti ökoemmed kasutavad), ja Dakil ka ei ole vahet, sest tal on tütar, aga poisslaste puhul ju räägitakse päris palju kilemähkmete ohtudest – munandite point ju selles ongi, et saab temperatuuri madalamana hoida, aga kui neid paar aastat (või ameeriklaste puhul ka 3-4 aastat) hautatakse, ei ole see sugugi hea.

    Vasta
  15. ritsik

    ma olen samamoodi haamriga pilbasteks peksnud vaksapikkuse plastmassist hullunud päkapiku . Too veeretas viisikest umbes 8 tundi järjest, algul patjade all, siis riidekapis, kuni võtsin haamri :).
    Ning kord ärkas terve perekond keset ööd toas kaikuva tidiridiraa-tadiridiraa peale, olime viis minutit hüsteerias, enne kui pihta saime, milline elektrooniline mänguasi lühisesse läks.

    Vasta
  16. trinzu

    Ohjummel, Daki! Ma olen nüüd ka EMA.. suurte tähtedega ja jälgin veel suurema hoole ja huviga su postitusi 😉

    Vasta
  17. Morgie

    Aaa…
    Ooo..
    Nojah.
    Ma siin enne kommenteerisin üht varasemat potiteemat ja ma unustasin täitsa hoiatada, et ära sa, kuramus, laulvat potti soeta. Need on rõvedad noh. Need töötavadki nii, et hirmutavad lapse potilt ära. Ma ei tea, milline pervert need välja mõtles.
    Tegelikult on aastane laps täiesti õiges vanuses potiga tutvustamiseks.
    Potitamist peaks alustama väga rahulikult ja endastmõistetavalt, umbes nii, nagu Ines Aru Nukitsamehe filmis kõik pahandused leebelt ära silub, tead küll. Kleebi endale Ines Aru pilt peegli peale vms. Ja kõigutamatult. Kui sa ise endas kahtled, siis sinu laps ei usu ka su potitamisjuttu.
    Koheseid tulemusi ei maksa oodata, inesaru mängimise venimine poole või terve aasta peale on ka täiesti loomulik nähtus. Ma lihtsalt olen veendunud – ja pubekat kasvatades on see veendumus järjest süvenenud – et isegi, kui laps mingit su õpetust koheselt omaks võtta ei taha ja selle vastu aktiivselt protestib, on sellest tulevikus siiski kasu, ning ta võtab selle kunagi ikka kasutusele. Ning mõnikord tuleb kasuks, kui laps saab mõne uue käitumusliku oskusteabe üle pikemalt järele mõelda.

    Lisaks tasub lapsele näidata, et sina ise pissid ju ka poti peal. Ja et see on lahe!

    Vasta
  18. Rents

    Irw, mul tuli öösel veel selline geniaalne mõte, et soeta suveks titele need jaapani laste riided ja väljas pole mingit muret, las lippab.

    Vasta
  19. Lemps

    “Elus tuleb kord hetk, kui sa taod, nutune titt kaenlas, haamriga laulvat potti puruks” – absoluutselt kuldsed sõnad. Nii ongi. Ja see hetk TULEB. Keegi võiks kogu selle roosamanna sees noori vanemaid hoiatada kõigi nende poti ja -jonniteemade eest. Oleks pehmem kukkumine.
    Aga minu vanaema lohutas mind ikka, kui minu plika 9-kuuselt veel ei roomanud ja 1,4-aastaselt veel ei käinud ja poti suhtes ka vaimustust üles ei näidanud, et iga asi tuleb omal ajal. Või natuke hiljem. Ja et su oma laps on palju targem kui kõik need arstide konsiiliumid ja heasoovlikud nõuandjad kokku.

    Vasta
  20. Gea

    anna andeks, ma naersin pisarateni.

    ma esimese lapsega hakkasin kohe, kui ta istus, potiule suruma, miski 8-kkuselt. aga päeval mähkmevabaks sai alles veidi enne kahest sünnipäeva ja öösel enne kolmest! Nüüd vaatan, kuda sõbrants alles oma kaheaastasele esimest korda potti tutvustas – kolme päevaga päeval mähkmevaba, kahe nädalaga ka öösel. Palju vähem stressi ja tulemus varasem kui minu omal! Nii et, võta vabalt ja ära traymeeri last ja ennast 🙂

    Vasta
  21. Kirsi

    Muahahaaaa!

    Aga täpselt – iga asi tuleb omal ajal või siis pisut hiljem.
    Mul kõik kolm hakanud potil käima ja põhimõtteliselt tegid nad seda kuskil tsipa enne kaheseks saamist. Potiga mängida pole lasnud, kuna ma oma tarkuses arvasin, et muidu tekib neil vale mulje selle asja funktsioonist.
    Muud tarkust polegi, et kuula oma last (nagu siiani oled teinud) ja millalgi sa näed, kui ta hakkab tunnetama oma keha ja põit ning ei lahista enam suvaliselt. Sa tunned selle ära, don´t worry. Ja lohutuseks võin veel öelda, et ega see potitrall kestab veel ikka omajagu aega. Tuleb tagasilööke ja igasugu muid huvitavaid karvaseid ja sulelisi.
    Nu vat 😉

    Vasta
  22. Anu

    Ma panin last ca 8k vanuselt juba potile. Aastaselt oskas märku anda, et häda. Pooleteiseselt hakkas ise palja pepuga olles potile minema Nüüd on kahene jamähkmeid enam vaja pole. Ööd ja lõunauned on juba aasta vist kuivad valdavalt. Samas väga ei usu, et tulemus väga erinev oleks hilisema alustamisega. Ma lihtsalt ei raatsind mähkmetele väga raha kulutada ja no ei tahtnud poega väga hautada ka. 🙂 Ja talle meeldib pott ja et saab kiita kui teeb sinna midagi ja ise tühjendada jne.

    Kinni last potil hoida ei tohi, aga seda sa ilmselt tead. Las see pott olla tal silmapiiril ja kui palja peega ringi laseb, võid ju kergelt teda sinna suunata. Ja hea abimees on ka see, kui ta näeb mingit muud last potil.

    Aga igatahes – tšill… Mõne aasta pärast pole see enam üldse oluline, kui vanalt ta mähkmevabaks sai. Samas see on elu aeg oluline, et tal (ja sul) oleks võimalikult mõnus elu. 🙂 Vähem muretsemist!

    Vasta
  23. Ülle

    oma vanema lapsega olin püüdlik ema ja 90.aastal oli üsna imelik, kui aastane veel mähkmeid kasutas, aga ma nägin selle potiteemaga hullult vaeva.
    Teise lapsega võtsin vabalt, väikeste vaheaegadega sai talle potti pakutud, aga et poisi vastumeelsus oli suur, jätsime järgi. Mehega oli küll juttu, et see lõpeb mähkmetes kooli minekuga, aga kui tõehetks saabus, tuli see kõik üleöö ja kohe hakkas ta ka asjast aru saama ning päevapealt oli ta nii öösel kui ka päeval kuiv. Ja mähkemed jätsime ära kohe, ei mingit igaks juhuks öösel mähkeme panekut.
    Poiss oli minu meelest juba 2 aastat ja päris mitu kuud vana, täpselt ei mäleta.
    Võta rahulikult, praegusel ajal on pigem aastane potil käiv laps ime. Võibolla marlemähkmeid kasutavad lapsed hakkavad varem potti pissima, sest nad saavad aru, kui halb on märg olla aga pampers põlvkonna lapsed ei jõuagi selleni enne, kui mõistusega juba aru saama hakkavad, mida see pissimine tähendab ja nad mähkmeid häbenema hakkavad.

    Vasta
  24. Mir

    Kuule, varasest potilkäimisest on võimalik saada arsti vabastus. Tead küll, nagu kunagi sai keka tunnist vabastuse :o) Mina sain.
    Peale seda, kui mu vanemad alustasid vihjetega stiilis “vaesekene, kas su ema pole IKKA VEEL sind potil käima õpetanud” ja “meie laps (st. mina) käis selleks ajaks juba AMMUUUU potil” võitsin ma julguse kokku ja küsisin häbist higistades oma lastearsti käest, et kas oleme lootusetult hiljaks jäänud, kui 1 a. laps veel potil ei käi.
    Ja meie imetore lastearst (dr Kahju Kesklinna Lastepolikliinikust, bless her!) hakkas naerma ja ütles, et laps hakkab ju alles ca 2.a. aru saama ja selgelt tunnetama, millal tal häda on. Ja enne seda pole ka vanematel mingit häda last potile suruda.
    Sellega oli mul süü- ja häbikoorem õlgadelt võetud ja laps käib praeguseni (1,7) nii potil kui mähkudega. Ja mis peamine: käib täiesti pingevabalt, ei karda tema potti ega mina mähkude kasutamist.
    Plaanin omaette vaikselt, et kui nüüd kunagi ilmad soojaks lähevad (ja meie põrandad…), siis teen lapsele mähkmevaba nädala ja uurin, kas ta ühendab ära, et märgades pükstes hängimisest võib pääseda potil käies.
    Ja kui ei ühenda, siis ootan paar nädalakest ja proovin jälle. Kas see on nüüd stressamist väärt, kas ta hakkab potil käima 1,8 või 2,2 või 2,6 aastaselt?

    Vasta
  25. mis seal ikka

    teil vedas, et pott hakkas laulma sinu käes. me olime mingis laste mängukohas ja pott hakkas laulma lapse all (mul ei tulnud pähe teda aastaselt potile suunata. 1.10selt läks ise ja veatult). no see laps (ta on mul praegu 2,5) hakkas kartma KOGU SEDA KRDI PELDIKUT! mitte ainult potti! ka nii võib minna! teil vedas!
    oled tõeline emalõvi:). see potipurustamine oli ainuõige tegu.

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.