the one where I try to explain myself

Suur osa minu elust moodustab endast kirjutamine. See on olnud vaba valik, loomulikult, ja kui see mulle ei meeldiks, siis ma seda ei teeks. Aeg-ajalt – ma ei tea, millest see sõltub, võibolla kuu seisudest? – tuleb tuttavatega jälle teemaks, et miks ma küll üldse blogi pean ja, issake, nüüd veel kogu see Delfi kolumnisti teema. Enamasti on mu blogi kõige suuremad kritiseerijad inimesed, kes pole kordagi mu blogi lugenud. Teisel kohal on inimesed, kes on paari postitust lugenud ja selle põhjal mingi oma arvamuse kujundanud. Ilmselt on ka mu püsilugejate hulgas vaikivaid kritiseerijaid, kes loevad lihtsalt selleks, et saaks pead raputada ja mõelda, et mis inimene ma küll selline olen. Ja see kõik on okei, üldiselt, mul on mingi zen tekkinud, ise ka imestan. (Aga ikka ei julge vahepeal kommentaare lugemas käia ja Delfi kommentaare ei loe ma muidugi kunagi.) (Mitte Delfi pärast, ma pole kunagi enda artiklite kommentaare lugenud, sest mulle ei meeldi veebiväljaannete kommenteerimise stiil ja see, milline see kõik hetkel Eesti ajakirjanduses on.)

Ka tegelen ma ammu juba sellega, et ma alati teavitan inimestele, kui midagi nendega seotuvat avaldada tahan. Küsin, kas nad eelistaksid varjunime. Räägin, mida ja kuidas umbes kirjutan, et nende põhimõtteline nõusolek oleks olemas. Sellepärast on ajapikku mu tekstid aina rohkem minule endale keskendunud, sest teistest kirjutamine on tricky business. Muidugi on blogi püsikülalistel (Naabrinaine, mu mees*, õde ja ema) umbes teada, milliseid asju ja mil määral ma neist kirjutada võin ja vähemalt omast arust tajun ma hästi seda piiri, mida ja kuidas avaldada.

Endast kirjutamine on mõnus, aitab salvestada mingeid hingeseisundeid ja pidev eneseanalüüsiga tegelemine tundub olevat vähemalt minu jaoks arengu alustala. Arvestades, et ka minu wellbeing on väga tihedalt seotud sellega, et ma märkaksin võimalikult vara läheneva depressiooni märke, siis ilma eneseanalüüsita ja pideva jälgimiseta ei saakski. Või noh, saaks ikka, aga siis pendeldaksin ma ilmselt kontrollimatult bipolaarsuse erinevates otstes ja sureksin tõenäoliselt üksildast surma mõnes hullumajas.

Aga loomulikult on see kõik kohutavalt väsitav, sest for fuck’s sake, ma ei ole nüüd NII huvitav inimene ka. Pealegi olen ma iseendaga veetnud 28 aastat ja uudsuse võlu hakkab vaikselt kaduma.

Juba aastaid mõtlen ma alati väga hoolikalt läbi, mida ja kuidas kirjutada. Ma ei ole kunagi väga anonüümne olnud, seega muudmoodi ei saakski. Sekunditega leiab üles info mu pereliikmetest, seega ma PEAN kõik väga hoolikalt läbi mõtlema. Võib-olla, kui ma alustaksin blogimist nüüd, kaaluks ma anonüümselt kirjutamise varianti. Aga seda ma enam küll muuta ei saa. Piisavalt paranoiline olen ka, et kui ma oma blogi kinni paneks ja kuskil sarnase kirjastiiliga anonüümne blogi pead tõstaks, siis leiduks ikka mõni inimene, kes otsad kokku viiks.

Ja avalik olemisel on omad eelised siiski ka, eriti arvestades, et ma püüan ju kirjutamisega siiski ka elatist teenida.

Niisiis, postitus või kolumn sünnib tavaliselt nii, et ma kannan mingit ideed endas paar päeva ringi, proovin erinevaid lauseid läbi (umbes nagu maitseks veini: keerutad käes ja siis mekutad suus), mõtlen välja poindi, alguse, lõpu ja puändi (sest viimasel ajal ma tahan miskipärast, et mu lugudel oleks puändid), panen kirja, loen läbi, mõtlen, kas kõik sai nii kirja nagu ma PLAANISIN, st kas sellest on võimalik välja lugeda midagi muud, ja siis alles avaldan.

Ning ikka ja alati avastan pärast, et ükskõik KUI hoolikalt ma asju ja sõnastusi läbi ei mõtleks, on peaaegu alati võimalik lugejal tekstist välja lugeda seda, mida ta soovib. See pidi olema ju üks inimeseks olemise alustalasid – et sa otsid alati kõikjalt neid infokilde, mis juba kinnistavad sinu olemasolevaid arvamusi.

Teine kräpp asi endast kirjutamisel on see, et see sõltub teistest inimestest, inimestest, kes mind ümbritsevad. Sest nende käitumine peegeldub minus ja kui ma tahan endast kirjutada, pean teinekord kaasama sellesse teisi inimesi, isegi kui vaid taustaks või kontekstiks. Ma püüan seda alati teha hinnanguid TEISTELE andmata, tuues ja seostades kõike ikkagi lõpuks endaga. Aga vot SEE toob alati jama kaasa, sest isegi kui ma kinnitan endale ja teistele, et jutu point pole ju TEINE INIMENE ja tema teod, vaid MINA ja see, kuidas ma neile reageerisin, siis lugejal on väga raske seda vaid minu vaatepunktist näha ja ikka kiputakse looma mingeid maailmu ja kujundama mingeid arvamusi. Ja ma võin huilata palju tahan, et teine inimene pole ju selle asja juures oluline, loob vaid minu mõtetele tausta, lugeja ikka loeb ja tajub asju omamoodi.

Muidugi olen ma juba ammu aru saanud sellest, et ma kontrollin oma tekste vaid teatud määrani. Seda, kuidas lugeja seda tajub, ma enam kontrollida ei saa. Niisiis on mu valikuks kirjutada (mu meelest) aina igavamalt, kaasamata teisi inimesi oma tekstidesse, või siis teha kõik omalt poolt, et oma sõnumit selgelt edasi anda, vajadusel teisi kontekstiks ja peegliks kaasates ja loota, et vähemalt enamasti mõistetakse ming õigesti.

Nagu eluga ikka, läheb vahel see läbi, teinekord aga tuleb klattida mingit jama, mida sa absoluutselt tulemas ei näinud. Nagu näiteks see kord, kui siin kommentaarides läks andmiseks, sest ma ütlesin 30-35aastase kohta “keskealine”. Absull ei näinud seda tulemas!

Ja tegelikult on see kõik ikkagi ka põhjus, miks ma teen seda, mida ma teen. Sest mulle MEELDIB. See on õudselt oosõm, kuidas minu tekstid, mingid minu mõtted ja arvamused kajavad teistes inimestes vastu. See annab teinekord üllatavaid tulemusi ja on SITAKS LAHE, sest mulle jubedalt meeldivad inimesed, teate. Isegi ääshõulid on põnevad, sest kontrastid alati on. Pealegi õpin ma selle kõige kaudu ise palju, nii enda kui teiste kohta. Ja maailm on jälle natuke helgem.

Aga vahepeal on mul tunne, et ma peaksin üle kordama: ma ei taha kunagi kedagi oma tekstidega solvata või haavata või häbistada. See lihtsalt pole mu stiil (sest teadupoolest kardan ma hullult konfrontatsiooni), olen selles osas juba aastaid tagasi oma vitsad saanud. Oma isiklikud vimmad õiendan ma mitteavalikult. Muidugi annan ma endale aru, et paratamatult võivad teinekord mu tekstid põhjustada solvumist, kui inimesed minu maailmavaatega näiteks nõus pole, aga iialgi ei plaani seda. Ja vahel ajab muidugi maailm närvi ja mingid inimtüübid ajavad eriliselt harja punaseks, aga kui ma frustratsiooniposte kirjutan, siis ikka püüan seda teha umbisikuliselt. Sest on ju suur vahe, kas jutt käib inimtüübist või konkreetsest inimesest, kes mõtted sellele inimtüübile juhtis. Ja kui kellegi lause vallandab mus mingi mõttejada, siis jätkuvalt arvan ma, et see mõttejada peegeldab MIND, mitte seda inimest.

Oeh, ma olen jõudnud punkti praegu, kus iga seletus nõuab uut seletust, ehk siis jäin jänni. Noh, igaljuhul, sellel lool puänti kahjuks pole, lihtsalt tahtsin öelda, et ma arvan asjust umbes nii. Lugejal on alati vabadus arvata seda, mida ta soovib.

Aga aitäh teile, et olemas olete ja loete. Te olete mulle olulised, ise seda võibolla teadmatagi.

Muah!

*Pärast seda, kui Tikker oma meest ka blogis Abikaasaks nimetama hakkas, tunnen ma, et ei saa enam seda nime siin kasutada. Lihtsalt imelik on. Olen hetkel uue nime otsingutel.

12 mõtet “the one where I try to explain myself

  1. tikker

    Oot… 30-35 vanuses kommenteerijad tundsid ennast puudutatuna – “meie küll veel keskeas pole”? 😀 Tuli siis välja, millal see keskiga õige on? 😀

    Vasta
  2. triangel

    Kuna ma hoian end pidevalt tagasi, et mitte kommenteerida, kartuses, et inimesed saavad kommentaari toonist valesti aru (nagu teada, annab inimene põhiosa infost edasi kehakeele ja hääletooniga,mitte sõnadega), nad ei saa päriseluski aru, mida ma tegelikult öelda tahtsin, siis küsin, et äkki sa võtad tegelikult täiesti neutraalseid kommentaare isiklikult?

    Inimesed tahavad tavaliselt lihtsalt oma arvamust avaldada st mina näiteks ei viitsi kunagi kirjutada, et “täpselt!”, “jumal, kui õige!” “suurepärane!”, ma tahan ikka öelda, et “oo, mul on asja kohta täiesti teine vaatenurk”, üldsegi mitte sinu või kellegi teise vaatenurka halvustades. Tore ju kui sinu tekstid panevad kaasa mõtlema ja sinu omad panevad pidevalt, loogiline on seejuures ka, et mõni teema puudutab rohkem, teine vähem. Ma oma parima sõbrannaga ei nõustu ka kahes kolmandikes asjadest, õdedest rääkimata, see ei tähenda, et nad mulle ei meeldi ja et me hästi läbi ei saa. Vastupidi.

    Vasta
  3. rizzu

    Daki, üks küsimus: kas mul on õigus, kui oletan, et tihtipeale sul tulevad mingid lausejupid inglise keeles pähe, ja siis tõlgid need eesti keelde (aga mõnikord ei tõlgi ka)? Tihti tundub, et midagi su tekstis kõlab nagu inglise keeles, aga ei tea, kas see on ainult mu oma luul, sest ma eesti keelega igapäevaselt kokku ei puutu ja paljud asjad kõlavadki võõralt 🙂

    Btw su kirjutamisstiil on väga äge!

    Vasta
  4. Nirti

    “sest ma ütlesin 30-35aastase kohta «keskealine». Absull ei näinud seda tulemas!”

    Irw, mulle jäi ka see silma. Pidi ikka eriline kamp kompleksides hüsteerikuid olema. Keskmine eluiga meestel on kuskil 70 tuuri ja naistel 80 tuuri, nii et 30-35 jääbki täpselt keskele.

    Aga kellelegi ju ei meeldi, kui surelikkust meelde tuletatakse. Parem vaielda ja tõestada, et 35 on sama hea kui 18, praktiliselt teismeline alles.

    Siis tundub aastanumber 80 kaugemal…

    Vasta
  5. Morgie

    no 30 ehk ei ole veel keskealine, aga 35st algab keskiga juba küll. Või siis 40st. Haha, siis ma olen veel paar kuud mitte-keskealine 😀 Hei, kas keskeatunnistusi ka kusagil välja antakse?

    Üks keskea definitsioon on see, et kui su lapsed on saanud suureks ja vanemad järsku vanaks jäänud, aga ise tunned ennast samasugusena, nagu 20 a tagasi – siis oledki keskealine.

    Sa kirjutad hästi, Daki, aga see, et inimesed loevad lugudest välja seda, mida tahavad.. /vangutab pead/
    Üks tuttav luges su viimatisest Delfi loost välja kaks üsna mürgist sõna, mida mina sealt ei leidnud ei silmsi ega Ctrl-F abiga. Oma meelehärmi rõhutamiseks pani ta need epiteedid oma kriitilises kommentaaris isegi jutumärkidesse. Mai tia, mu brauser on ses suhtes pime ja mina niisamuti. Aga inimene nii väga tahab. Siis sa ei saa seda keelata.

    Tahtsin aga seda öelda, et Delfi kipub ka parimatele kirjutajatele kergelt pleekinud ja pesukaltsuhalli kirme peale jätma, vaata ette sellega!

    Vasta
  6. CV

    Abikaasa nimeta ümber Sõjardiks. Lihtne 😛 Või noh, kui Naabrinaise jne stiili minna, sis võib ka lihtsalt Isaseks või Meheks kutsuda.

    Vasta
  7. Kristel

    ..jah Mees suure M-ga on päris lahe ! 😀 Selle üle võiks ta vist isegi uhke olla ja rusikatega vasta rinda taguda (nagu isane)

    Vasta
  8. marca

    Ma just mõtlesin, et kuidas sa suudad Delfis kirjutada, just kommentaaride pärast, ma ise vist ei suudaks nii tugev olla, et üldse ei vaataks, mis soppa nad seal loobivad. Suht õõvatekitav on teada, millise mõttemaailmaga õeluskotte olemas on.
    Selle endastkirjutamise teemaga seoses, sageli põlastatakse blogijaid grafomaanideks jne, tegelikult on ju see hobi nagu iga teinegi – kudujale ma ei lähe ütlema, et mida sa krt kood – terve ilm sokke ja kindaid täis! Ja ausalt öeldes ma ei usu, et keegi lihtsalt lõbu pärast suvalist juttu oma blogisse toodaks, inimesed on erinevad ja ilmselt on ikka igale kirjutajale tema jutt oluline.
    Nimedest – mul sarnane case lapse nimetamisega blogis, Karikate emand kutsus oma last alati blogis Väikeseks Tüdrukuks, ma ka hea meelega nimetaks oma väikest tüdrukut niimoodi aga kuna Karikate emand oli enne, siis ma kuidagi ei taha seda nime nö “varastada”.

    Vasta
  9. daki Postituse autor

    Marca: hahahahaa! “Mida sa krt kood, terve ilm sokke ja kindaid täis!” See on MAAILMA PARIM lause, mis ma ever kuulnud.

    Aga jah, ega ma loegi Delfi kommentaare. See on siuke… nagu blogiski kirjutamine. Et enamasti on “publik” näotu ja nimetu ja lihtsalt kirjutad.

    Rizzu, ma vahepeal hakkasin meelega lampi julmalt tõlkima ingliskeelseid väljendeid, sest keegi kurtis, et ma liiga palju inglise keelt kasutan. Nii tekkis näiteks “hirmunud kakatuks” (scared shitless). Tegin seda selleks, et inimese naeruväärsust esile tõsta, sest ma olen aastaid just selle – emakeele hooramisega – silma paistnud, ja järelikult ei ole see asi, mida ette heita. St teen alati keelemänge (ka kahe keele vahel) väga teadlikult ja omast arust huumorimeelega.

    Aga, nagu elu näitab, läheb mu huumorimeel sageli inimestest mööda…

    Triangel, on juhtunud küll, et olen võtnud isiklikult. Aga enamasti püüan mitte, või vähemalt püüan võtta kommentaare mõistlikult. Alati ei oska, aga enamasti, tundub, siiski õnnestub.

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.