üks aasta

hoomamatu 13 kommentaari

Kallis Emiliana,

täna aasta tagasi anti sind mu rinnale. Sa olid suur, soe ja vait. Nii vait, et mul hakkas hetkeks hirmus. Võib-olla ma isegi küsisin: “On kõik ikka korras?”, aga ma ei mäleta seda. Ma mäletan su nohinat ja su kokkukleepunud juukseid laubal ja suurt kergendust, et sa polegi koonuspea (sellest räägime kunagi, kui oled suurem). Ma ei mäleta, mis olid mu esimesed sõnad sulle – vähemalt mitte selgelt. Võib-olla ma ütlesin, et sa oled nii ilus. Võib-olla ma ütlesin lihtsalt: “Tere, sõber.” Nii kahju, et ma ei taibanud kohe muljeid salvestada, kõik see sünnitusnädalavahetuse õudus oli veel värskelt meeles ja ma arvasin, et ma tahangi selle ära blokkida ja enam sellele kunagi mõelda. Nüüd mõtlen, et mõned asjad oleks võinud salvestada.

Ma mäletan meie esimest ööd koos. Ukse kohal põles mingi rõlge valvelamp ja ma olin kohutavalt kurnatud. Ei, KOHUTAVALT kurnatud. Su isa magas üsna rahulikult, mina kuulasin su hingamist ja haigla ööhääli ja valutasin ja mõtlesin, et… Huvitav, mida ma mõtlesin? Ilmselt mõtlesin, millal sa ärkad. Ja mis ma siis tegema pean. Mõtlesin, et tahaks mäkki ja koju ja üht kokteili. Mojitot, soovitavalt. Mõtlesin, et tahaks kasse kaissu ja mõtlesin, et tahaks kellegagi rääkida. Vahepeal ma ka magasin, korra sa vääksatasid, aga uinusid uuesti.

Hommikul saime muidugi valveämmaka käest võtta, et ma sind iga kolme tunni tagant söötmiseks ei äratanud. “Laps peab sööma!” Vot, juba peaaegu oleks su ära tapnud, esimesel ööl, mõelda.

Teisel ööl panin kohusetundlikult kella ja iga kord, kui see helises, nügisin su isa üles, et ta su voodisse tõstaks. Muidugi oli sul ka teisel ööl täiesti ükskõik. Saabus hommik ja ma otsustasin, et enam ma igasuguste lapse äratamise rumalustega ei tegele, küllap jõuab ta mind üleval hoida tulevikuski.

Nii muidugi läkski.

Nüüd me siin oleme. Aasta hiljem. Ikka veel elus. See on puhas ime, et me mõlemad ikka veel elus oleme.

Vahel on mul tunne, et ma olen just lõpetanud aastapikkuse sõja. Sõja iseendaga, sõja ümbritsevaga, sõja unetuse, sõja depressiooni, sõja süümekate ja sõja tasakaalutusega. See aasta on täis olnud suuri avastusi, rõõmupurskeid pisiasjadest (mäletad seda korda, kui sa mind ninast hammustasid ja naerma hakkasid?), eneseanalüüsi, võitlusi, pisarajõgesid, kurnatusest kulmudel roomamist, sinuga koos nutmist kui sul on olnud nii paha, näpud-ninas-hommikuid, heldimusi, frustratsiooni, enesevalitsemist ja enesevalitsuse kaotamist, suurt armastust, pikki päevi ja veel pikemaid öid, eneseületusi, õppimist, sinu silmadesse vaatamist, väga palju prolapsiale mõtlemist, venitusarme, kukkumisi, uuesti tõusmisi, kaisutamist, madratsitel püherdamist, kasside kallistamist, õndsust, nukrust, elevust… ja tuhandeid muid pisiasju, mis teevad elu elamisväärseks.

Eile jäime koos kaisus magama, mina vist isegi enne kui sina. Ma olin taas kohutavalt kurnatud, terve päev olin ma iga kord neelatades karjatanud, sest lihtsalt nii kohutavalt valus oli. (Täna on juba parem, tänan küsimast.) Öösel ärkasin ma paar korda üles, kui sa mulle jalgadega kõrva lõid, ja iga kord ma mõtlesin sind vaadates: uskumatu. Uskumatu, et on möödas juba aasta.

Ja me oleme mõlemad elus.

Vahel ma veel tunnen, et võib-olla peaksin ma sinusse rohkem kui lapsesse suhtuma. Mina aga suhtun vist sinusse kui oma parimasse sõpra, kes on küll 80 sentimeetrit pikk, aga ma ei diskrimineeri. Sõbrad võivad ka alla-meetrised ju olla! Kui ma imestusega vaatan, kuidas teised sind muudkui keelavad-käsevad (õnneks ei poo ega lase), ei ole mu imestusel piire. Kas nad siis ei tea, et sa pole mingi imbetsill? Oh, muidugi ei ole sa ka mingi akadeemik (veel), aga džiisas, isegi sina tead, et raamatuid ei lõhuta või et asju, mida ei saa närida, ei tasu ka alla neelata. Kas ma ehk usaldan sind liiga palju? Kui sinuga õnnetused juhtuvadki, siis on need peamiselt… noh, mida nimigi ütleb – õnnetused. Vahepeal komistad, vahepeal kukud, vahepeal jooksed pea seljas ja sajad kuskilt alla, vahepeal lähed elevusse ja unustad diivanilt allaronimise nipi, vahepeal… noh, juhtub. Kõigil juhtub. Juhtub sinulgi. Asjad, mis meie vahel tülisid põhjustavad, on tavaliselt Suurte Tahtmiste Kokkupõrked. Kui mina tahan üht ja sina tahad teist. Ja kumbki pole nõus järele andma. Näiteks kui mina tahan pesumasinat parandada ja sina tahad NÄHA VÄGA LÄHEDALT, millega ma tegelen, miska on mul võimatu sellega tegeleda, sest sa oled ees. Või kui mina tahan, et sa magaksid, aga sina tahad teha absoluutselt kõike muud, peaasi, et liikumatult ei peaks olema. (Ja siis sa jääd magama nii, et kõigutad vihaselt oma jalga, justkui näidates: YOU CAN HOLD ME DOWN, BUT YOU CAN’T BREAK MY SPIRIT!!!)

Niisiis, sa mu päevade lahutamatu kaaslane ja sõber, mulle tundub, et me oleme võrdsed. Minul lihtsalt on praegu sinu ees mõned eelised – näiteks ulatan ma riiulilt moosi võtma (ma vana hiiglane) ja oskan rääkida sellises keeles, millest teised aru saavad. Sina räägid veel mingeid võõrkeeli, kuigi on päevi, kus sa mind oma arusaamisega üllatad. Ütlen: “Lähme õue!” ja juba sa tuled, papud näpus, ja hakkad mind käest ukse poole vedama. Või ütlen täiesti lambihetkel: plaksuta! Ja sa plaksutad. Who knew! Sa tegelikult ütled ka pärissõnu, aga ma pole veel päris kindel, kui… adekvaatne sa neid öeldes oled. Sestap valetasin ma täna su uuele arstile, et no kümmet sõna veel sõnavaras pole, aga viis on vast ikka. (No et nad sind hälvikuks ei peaks.) Sest TEGELIKULT võib ju öelda, et “gsss” on “kass” ja “sss” on “issi” ja “mmmamm” on “emme” ja “tah” on “aitäh” või “ei taha”. Ja kõige kõnekam on su pearaputus  – “ei” oskad sa sedasi küll väga ilmekalt ja konkreetselt öelda (tavaliselt söögi peale).

Sa oled väga iseseisev. Teinekord ma vaatan sind ja muhelen omaette. Võtad maast saapa ja kõnnid sellega asjalikult mööda tuba ringi. Siis võtad maast mänguasja ja kõnnid omaette jutustades mööda tube edasi. Siis näed – oo! Raamat! Tahad võtta ka raamatut kaasa sellele tuurile mööda kodu, aga probleem! Käed on juba täis! Saabast ja mänguasja muidugi maha jätta ei saa, aga raamat – raamat peab ka tulema sellele tripile! Sest kuidas sa ometi raamatu maha saad jätta, ega sa mingi… raamatuid mahajättev koletis ole! Siis võtad sa mänguasja hambusse, raamatu paremasse ja saapa vasemasse kätte ja ringreis jätkub. Kuni – ohhoo! Eemal terendab pudelikork. Raamat, mänguasi ja saabas kukuvad, et teha ruumi su lemmikasjale maailmas – pudelikorgile. Viimastel päevadel on su lemmiktegevus korkide pudelile peale ja sealt maha keeramine. Veits ajab see sind ka närvi, sest tundub, et sa veel päriselt ei jaga biiti, et miks vahepeal kork jääb peale ja järgmine hetk ei jää, aga küllap seegi sul varsti käpas.

Ma armastan sind lõputult, mu kullatükk. Sa oled väga intensiivne ja väga väsitav – aga teisiti polekski ju see mõeldav. Mõnikord olen ma mures, et äkki oled sa liiga emmekas, aga… Aga tegelikult on vist nii, et mitte sina pole emmekas, vaid mina olen sinukas. Sest mul on sind väga vaja ja ma ei oska enam sinuta.

Ilusat teist eluaastat sulle.

Ja endale teen ma suure pai ja kingin nähtamatud lilled, et ma olen tänaseni välja vedanud. Ma ausalt ei uskunud vahepeal, et ma jaksan.

Aga jaksasin.

Ilmselt just tänu sinule.

Armastades,

sinu emme

13 thoughts on “üks aasta

  1. Emand

    Kallis Daki. Sinu postitus võttis heldima. Soovin Sulle ja Su aastasele (ka tema isale, muidugimõista) väga palju õnne! Milal on vedanud, et ta oma emmele sündis. Ja emmel on vedanud, et ta Mila sai. Ja kõige tähtsam on, et olete üksteise jaoks olemas – nii heas kui halvas, nagu öeldakse. Mila on küll väike, aga ta ON just niisugune “päris”, nagu Sa kirjutad. Väga südantsoojendav. Aitäh.

  2. daki Post author

    Ta on tõesti päris. See on naljakas, ma polegi nagu kordagi mõelnud, et ta… polegi päris “valmis”. Ta on kuidagi sünnist saadik minu jaoks TÄIELIK olnud. Iga päevaga õpib uusi asju ja ma saan aru, et võrreldes paari kuu taguse ajaga on edasiminek hämmastav, aga paar kuud tagasi ma ju mõtlesin sama. Et ta on TÄIELIK.

  3. kairit2000

    Armsaim beebipostitus ever! Palju õnne teile, ilusad tüdrukud Mila ja Daki! Daki, sa näed täiesti super välja!

  4. Anna

    Palju õnne ka minu poolt 🙂 Ja nii südamlik ja armas kiri sult, Mila on õnnega koos, et tal tulevikus midagi sellist lugeda on. Ning ma arvan ka, et teil on üksteisega vedanud, ju siis tal oli vaja just sind oma emmeks valida, et te koos ellu jääks ja õnneliku elu elama hakata saaks. PS väga ilus pilt teist, olete nagu kaks säravat parimat sõbrannat koos.

Vasta miiu-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.