Ilukirjandusnurgake. “Projekt: laps” I

Samal ajal, kui ma meeletutes kogustes tööd vihun teha ja õpin savikrohvi seina panema, avaldan blogiski algselt ajakirjale “Naised” kirjutatud järjejutu “Projekt: laps”. Seda on kümme osa, igal esmaspäeval ilmutan uue osa (sest tavaliselt on mul nädala algus muus osas kõige kiirem, et teid oma tavapäraste fantastilistustega rabada). Ma teadupoolest olen pussy ja ei oska kriitikat eriti händlida, aga esialgu jätan kommentaarid ikka avatuks. Julge hundi rind jne.

Projekt: laps

 Geneetika ja lõppvoorud

Ma vaatan Mikule üle laua otsa ja märgin mõttes üles: head lõualuud, ilus sirge nina, normaalsed kõrvad. Kõrvad on väga olulised, olen ma kuulnud. Kui ma tahan, et mu lapsel saaksid olema normaalsed kõrvad, siis pean ma sellistele asjadele tähelepanu pöörama.

“Mis on?” pärib Mikk ühtäkki, juttu pooleli jättes. Tunnen, et mu nägu oli tahtmatult kiskunud naerule.

“Ei, ma niisama… jäin mõttesse. Palun, jätka!” Võtan lonksu vett, et peita kohmetust. See on ju kõigest neljas kohting! Ja Mikk… Mikul pole aimugi, miks ma siin kohtingul üldse olen!

 

See teadmine jõudis minuni ühel sügishommikul. Ma ärkasin tähenduslikust unest ja järsku oligi kõik selge: laps. On aeg saada laps. Tõsiasi, et mul pole püsisuhet, ei mänginud rolli ja mida rohkem ma selle üle mõtisklesin, sain ma aru – meest ju polegi vaja! Noh, olgu, selleks, et last teha, on tõesti meest vaja, aga pikemas perspektiivis küll mitte. See on minu elu, minu keha, minu laps. Käes on õige aeg, mu organism karjub seda juba mõnda aega iga ihurakuga. Lõpuks otsustasin ma teda kuulda võtta.

 

Ma ei ole praeguseni kellelegi oma plaanist rääkinud. Miks peaksingi? Ma saan aru, et see kõlab hullumeelselt: saada projekti korras endale järglane. Jätab see minust ehk külma ja kaalutleva bitch’i mulje? Või vastupidi, käitun ma hoopis emotsionaalselt ja läbimõtlematult? Aga minu jaoks on see lihtsalt fakt. Otsus. Teadlik otsus. Teadmine, et on õige aeg. Minu jaoks on see tulevik, mida ma soovin endale valida. Ülejäänu on vaid tehnilised üksikasjad.

 

Mõnda aega käisin ma ringi kui kuutõbine, justkui ma oleksingi juba rase. Näol õnnis naeratus, kõndisin poes veiniriiulitest mööda otse lastekaupade osakonda. Kuid ei, selleks et ma päriselt sinna sipukate ja bodide vahele kuuluksin, selleks tuli vaeva näha…

 

“Soovid sa ehk veini?” Miku särasilmad püüavad mu pilgu ja ta teeb mulle silma. Naeratan. Oh, Mikk on tõeliselt ilus mees!
“Ei, aitäh, mul on homme pikk tööpäev…  Aga sul jäi vist jutt pooleli?”
“Jah, muidugi, ma pidin ju rääkima…” Mikk laskub taas meenutustesse hullust kooliajast, žestikuleerib elavalt kätega ja ma jälgin teda, lõug kätele toetunud. Ma ei suuda Miku jutule eriti keskenduda, jälgin ta huuli ja mõtlen, kui kaua läks, et ma siia laua taha täna jõuaksin. Kõigepealt uurisin ma kunstviljastamise kohta, kuid jõudsin üsna ruttu järeldusele, et esiteks on see liiga kallis ja teiseks on see liiga ajakulukas. Muidugi on hea teada, et see variant on olemas, kuid kõigepealt otsustasin ma katsetada vanamoodsalt. Sest miski pole ju vanamoodsam, kui reastada oma meestuttavad geneetiliste eelduste põhjal pingeritta, neist ühega mõnda aega magada, rasedaks jääda ja siis tema elust kaduda. Kui see pole vanamoodne, siis mis on!

 

Tegelikult siis alles tõsine töö algas. Ma istusin mitmeid õhtuid köögilaua taga, ees arvuti ja telefonimärkmik. Telefon osutus üsna kiirelt kasutuks – ma pole eriline nostalgitseja, kõik vähegi pädevad eksid on ammu telefonist kadunud. Ülejäänud meestuttavad on kõik kas liiga vanad, varajaselt kiilakad või muudel põhjustel ebasobivad – näiteks ei kujutanud ma ette nendega seksimist. Ka mitte selle ülla eesmärgi nimel. Jäi üle pöörduda sotsiaalvõrgustike poole. Mikk oligi üks esimesi, kelle ma “kõrvale panin”. Lisaks Mikule pääsesid “lõppvooru” veel Mattias ja Saša.

 

Saša – leegitsev vene veri pakitud pikakasvulisse kehasse, mida ta vaat et religioosse järjepidevusega kummardab. Ta vastas minu kohtingukutsele rohkete smailidega pikitud lõbusa kirjaga. Liigne smailide kasutamine pole vist päritav? Otsustasin grammatilistest pisiasjadest mööda vaadata ning trehvasime ühel reedeõhtul linna kuumimas taimetoidurestoranis. “Proovi seda tofuburgerit, see on imeline!” pakkus ta mulle oma kahvlilt ampsu. Krimpsutasin mõttes nina, kuid võtsin pakutu vastu. Hmph!

“Burgerit peaks siiski lihast tegema,” viskasin ma. Saša vajus näost täiesti ära. Ta sonkis tujutult oma toidus, pani siis kahvli käest ja…

“Tead, ma kohe ei salli sellist asja.”
“Millist?”
“Kui teie, va lihaõgardid, hakkate meie valikuid havlustama! Igal inimesel on õigus süüa täpselt seda, mida ta soovib. Taimetoitlus on pealegi jätkusuutlikum ja tervislikum, ja üleüldse…”

 

Kuulasin seda tiraadi esialgu kohkunult, kuid siis leebusin. Saša jutust selgus õige pea ka tema pühendunud toidu- ja trennirežiimi põhjus. Saša nimelt on paks! Olgu, praeguseks on ta kaotanud 40 kilo ja enam pole paks, aga sisimas on ikka samade komplekside küüsis. Tema tahe ja järjekindlus on imeltusväärne, tõepoolest. Aga kalduvus ülekaalulisusele? Tänan, ei.

 

Järgmisena tuli Mattias – edukas neljakümnendates ärimees, kellel juba kaks imearmast lapsukest. Lahutatud, heas füüsilises vormis, tihedate juuste ja imeliste helesiniste silmadega.

 

Mattiasega jõudsime me suisa kolmanda kohtinguni, mida ma südamevärinal ootasin. Polnud küll tsükli “see” aeg, aga ma ei ole loonud endale mingeid illusioone, et rasestumine esimese korraga juhtub. Aga kuidagi pidi ju algust tegema! Mattias tuli mulle järele ja viis peenesse vanalinna restorani. “Täna me tähistame,” teatas ta, naerukilk silmis. Terve õhtu tellis ta kõige hurmavamaid roogi ja kõige kalleimaid veine. Mina alkoholi eriti ei puutunud ja ehk sellepärast tundus mulle, et Mattiase pilk hakkab kuidagi eriti vastikult kilama, suu kuidagi eriti vastikult puterdama. Aga ei, see ei olnudki ainult minu kujutlusvõime – paari tunniga jõi Mattias end maani täis, haaras mu kätest ning jutustas pisarsilmil oma lapsepõlvest. Vägivaldsest joodikisast, allaheitlikust emast, kasvuraskustest… Pole vist vaja öeldagi, et õhtu lõppes teisiti kui plaanitud. Kutsusin Mattiasele takso ning jalutasin ise, natuke pettunult, koju.

 

Kalduvus alkoholismile? Tänan, ei.

 

Nii jäigi vaid Mikk. Heas vormis, mitmekülgselt andekas, seksikalt mehelik, ametilt näitleja. Sõbra sõber, kellega kunagi ammu ühel peol tutvusime. Üllatuslikult võttis pleiboi imagoga Mikk mu kohtingukutse pikemalt mõtlemata vastu. Võib-olla oli asi selles, et ma tegin seda nii pingevabalt, mõtlen nüüd, Miku ilmekat nägu jälgides, kui ta mulle mingit naljakat lugu jutustab. Varem ju põdesin ma hullumoodi, kui silmarõõmu välja kutsusin ja ju see paanika ja meeleheide olid ka väljapoole tajutavad. Aga nüüd, kui mul on tegelikult mehest täiesti ükskõik, on kõik läinud libedamalt kui julgesin oodata. Ma olen viimase paari kuu jooksul käinud rohkem kohtingutel kui viimase aasta jooksul kokku! Mnjah, tahad mehega suhet, põgenevad nad instinktiivselt. Aga pruugib sul vaid neilt lihtsalt seksi tahta ja neid on jalaga segada!

 

Mikk läbis kõik testid, mida ma suutsin välja mõelda ja sel meetodil – varjatult – ellu viia. Kuigi tuleb tunnistada, et ma ei olnud küsimuste esitamises väga osav – on päris keeruline pikkida veetlevasse flirdijuttu sisse küsimusi geneetiliste haiguste ning eelsoodumuste kohta. Üks hea mõte oli mul siiski – ühel kokkusaamisel käisime verd andmas. See muidugi ei asenda kuidagi täielikku vereanalüüsi, aga see on parim, mis mul hetkel võtta on. Pealegi on Mikk regulaarne doonor, lohutan end.

 

“…ja siis ta ütles mulle otse näkku: “Kas sa üldse tead, kes ma olen?!”” Mikk hakkab naerma ja ma saan aru, et ta ootab ka minult sama. Naeran püüdlikult, kuigi ei olnud juttu üldse kuulanud.

“No mis on? Sa oled täna kuidagi hajevil.” Mikk silitab ettevaatlikult mu sõrmeotsi. Märkan, et ta sõrmed on pikad ja peenikesed. Huvitav, kas see on dominantne omadus?
“Ma… Kas ma võin suga täiesti aus olla?” Kohendan juukseid. Kohvikusumin oleks justkui lakanud.

“Loomulikult!”

“Mis sa arvad, kui läheks õhtu lõppedes sinu juurde edasi?” Issand, kui kliiniliselt see kõlas! Ma kohe ei oska olla võrgutav ja seksikas! Kuram!

Mikk hakkab naerma, ta põsesarnadele tekivad armsad punased laigud. Mees kummardub mulle lähedale, ma tunnen temast hoovavat tualettvee hõngu. “Minul selle vastu küll midagi ei ole…”

8 thoughts on “Ilukirjandusnurgake. “Projekt: laps” I

  1. Maarja U.

    Tänapäeva naiste haiguslugu. Sealt need rasked lapsed tulevad… Kurb on lugeda, samas huvitav, sest ma olen alati mõelnud, et kuidas see võimalik on, et naine nii toimib ja MIDA ta ometi mõtleb. Proovin temast nüüd aru saada, näha seda mõtteviga, mida ta elama on hakanud.

    Vasta
  2. Regina

    Aimée Beekmani „Valikuvõimalus” – ma igaks juhuks, et kui Sa pole lugenud, kodanikud võivad plõksima hakata, et on juba olnud. Aga tegelikult on ju kõik juba kord olnud…

    Vasta
  3. Anna

    Tõesti väga haarav lugu, keep up the good work:) Tahaks juba ka järgmist osa lugeda.

    Vasta
  4. Maia

    Mul tuli ka Beekmann meelde. Ja Maarja Kangrol on novell “48 tundi” ka temaatiline (kogus “Ahvid ja solidaarsus”), aga sa niikuinii teadsid seda juba, ma niisama, igaks juhuks 🙂

    Vasta
  5. daki Postituse autor

    Issand, really? Ma ei ole SEDA Beekmani tõesti lugenud! Kangrost… teadsin seda, et teda peab kunagi lugema.

    Eh, eks kõik on muidugi olnud juba. Selle loo sünopsis tuli minu enda elust, ma olin kunagi kindel, et just sel viisil ma endale lapse saan/teen. Kaugemale tookord väga ei mõelnud, nüüd tekstis proovisin siis. Ütlen ette ära, et ei jõudnud mina-tegelaseni nii palju, kui oleks tahtnud…

    Oh, aga cool! Seitsme kommentaari kohta on kindlasti 17 kurja, mis on ütlemata jäänud, aga MIS SIIS! Lahe!:)

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.