emadushirmud

Loen praegu raamatut “We Need To Talk About Kevin”, mille juhuslikult FB kaudu endiselt klassiõelt skoorisin. Muuhulgas avastasin üllatusega, et selle põhjal tehtud film jõudis just kinodesse, peaosas Tilda. Mnjah, mul õnneks ei hakanud lugedes Tilda kummitama, ta on minu jaoks umbes nagu Tom Hanks – mul on tema suhtes (või st nende) mingi totaalne antipaatia, seletamatult ebasümpaatsed on need näitlejad mulle. Aga samas ma võin nende filme vaadata, sest ma saan aru, et nad on kuradima andekad. Nii et nende filme vaadates on siuke, üks silm kinni, teisega piilun-olukord.

Enihuu.

Loen siis Lionel Shriveri (miks on naisenimi Lionel? Kas see on nagu Janika Kronberg?) raamatut ja esiteks ma ei saa seda enam rahulikult lugeda. Sest kuna Marta kirjutas psühhopatoloogilisest diateesist ja ma sain teada, et selline asi ÜLDSE olemas on, siis näen ma iga lauset selles raamatus lugedes, et klassikaline PPD keiss noh.

Teiseks hakkasin ma mõtlema, millised olid küll minu emadusega seotud hirmud. Muidugi on kõik lapse-eelne aeg üsna häguseks muutunud, aga ma püüan siiski meenutada…

1. Et ta sünnib väärakana. Jah, täpselt nii koledalt ja poliitiliselt ebakorrektselt mõtlesingi. Ma ei mõelnud mingit konkreetset haigust, konkreetse HAIGUSEGA olin ma valmis diilima. Aga ma kartsin, et ta on midagi nii meditsiiniliselt ületamatut ja kohutavat, et ma ei suuda sellega hakkama saada. Näiteks jalg kasvab põsest välja. See oleks olnud päris skeeri. Kunagi raseduse lõpukuul käisin ma Sõle Selveris ja kohtusin riiulite vahel ühe Downi sündroomi põdeva tütarlapsega. Ta vaatas mulle pikalt otsa, naeratas laialt ja osutas näpuga mu hiigelkõhule: “Tita! Tita tuleb!” Ta ema tundis vist piinlikkust ja tõmbas ta käest eemale, aga mina naeratasin laialt. See oli lihtsalt üks nunnumaid hetki, mis ever on muga rasedana juhtunud. Pärast seda ma otsustasin, et enam ma ei karda.

2. Et ta sünnib pruunide silmadega. Geneetiliselt oli see muidugi võimalik, kuskil esiisade seas on meil kindlasti pruunisilmseid. Aga mina olen rohekashallide silmadega, Abikaasa roheliste silmadega, meie vanemad kõik vist hallisilmsed. See, et ämmaemand millalgi sünnituse ajal väga blaseelt lausus: “Noh, tal võivad silmad ka aastaselt pruuniks minna!”, ei aidanud asjale kuidagi kaasa. Senimaani ootan hirmuga, et kas lähevad. Miks ma seda kardan? On mul jee aimugi.

3. Et ma lähen lõpuks nii paksuks, et seda on lihtsalt rõve vaadata. Ja pärast sünnitust jään selliseks. Noh, MINUL oli küll endale lõpuks juba väga sürr peeglis otsa vaadata, aga imede ime – sünnitus on superdieet! Kümme kilo 24 tunniga läinud! Ülejäänu kadus järgmiste nädalatega ja nüüd olen ma täpselt samasugune nagu enne. Ainult armilisem. Arvestades kõiki neid mäkke ja kokasid on ikka puhas ime, et ma tagumikku eraldi järelkäruga kaasas ei pea vedama.

4. Et ma ei oska oma last armastada. Ma mäletan, et märkasin millalgi pärast sünnitust selles selges vines viibides, et Abikaasa pühib salamahti pisaraid. Mina? Mina ei tundnud muud, kui suurt võidurõõmu (“Fakk, ellu jäin, raisk!”), ma tahtsin kohvi ja suitsu ja mojitot ja tantsida ja et mu sabakont puruks poleks. Ma ootasin, et kui laps kätele pannakse, on selline suur revelation tunne. Noh, et ilmutus. Et nüüd emadus lajatab mulle tissidega näkku. Ei midagi sellist. Oli tunne, nagu oleks kohtunud vana sõbraga. See kõik oli kuidagi nii normaalne ja nii sürr samaaegselt. Päriselt armastama hakkasin ma teda vist ikka siis, kui temagi mind armastama hakkas. Ma küll armusin, aga see oli teistmoodi. Aga igal juhul. Kui ta mul seal kõhu peal oli, hiiglaslik ja vaikne ja nunnu ja nii oma, siis ma sain aru, et armastuse pärast muretsema ei pea. Sest kui miski on nii oma, siis jõuab armastus ka varem või hiljem kohale.

5. Et ma ei jaksa. Seda kartsin ma eelkõige seetõttu, et ma olen vahetult kogenud, mida magamatus minuga teeb. Ja et magamatus järgneb, selles olin ma ka täiesti kindel. Aga kuidagi… Hmm. Ühesõnaga, kui ma siin iga nädal regulaarselt neid 2-tunniseid öid teen (mitte meelega, lihtsalt keha tahabki vahepeal mind piinata), siis iga järgmine päev ma mõtlen: kuidas fakki ma sellises olekus kuude kaupa elada suutsin? JA LÄKSIN VAID NATUKE HULLUKS, MITTE TÄIESTI?! Imeinimene. Sel hetkel ma muidugi end imeliseks ei pidanud. Aga kuidagi selle magamatuse, kurnatuse ja hormoonidemöllu sees olles ei olegi sul aega küsida, et kuidas sa jõuad. Või õigemini, küsida võid, aga sul pole lihtsalt mingit optsiooni. Jõuad ja kõik. Ja mingi hetk saab see läbi.

6. Et ma ei oska teda jagada. Ei oskagi. Tahan teda hoida üleni endale. Järgmisel hetkel tahan kõigile näidata, kui oosõm ta on. Vihkan neid äraminekuhetki, kus ta läbi klaasukse mulle järele vaatab ja hüsteeriliselt nutta röögib ja ütlen endale: “See peabki raske olema. See peabki raske olema.” Ja igal öösel, kui ma magama vajun (või ei vaju), mõtlen ma naeratusega sellele, et ma näen teda õige varsti jälle… Varsti tuleb/tahan tööle minna. I DON’T KNOW HOW.

7. Et mu vähenegi intellekt, mis mul oli, kaob igaveseks ja ma suudan ainult titelappidest mõelda ja rääkida. Hmm… Ei julge isegi mitte kõige vaiksema häälega kommenteerida.

8. Kui ma peaksin jääma ühel või teisel põhjusel üksikemaks, siis üksikemaks ma jäängi. See on selline… imelik hirm. Õigemini, ma tean väga palju toredaid paare, kes elavad koos ja emmal-kummal on eelmistest kooseludest lapsi ja nad tõestavad iga päev, et see on võimalik. Mis “võimalik”, see ongi tänapäeval normaalne! Aga millegipärast olen ma kindel, et kui me peaks Abikaasaga lahku minema või temaga midagi juhtub ja ma üksikuks jään, siis ma jäängi üksikuks. Ma ei tea, mis mul omast arust enne nii ihaldusväärset oli, mis nüüd, lapsega, on kadunud (no ilmselgelt ei saa see olla keha, aga võibolla vabadus?), aga ma olen täiesti kindel, et käsil on mu viimane kooselu. Ükskõik, kuidas seda siis võtta (kas venitame lõpuni välja näiteks või misiganes). Ma ei tea küll, kuidas täpselt laps sellesse pilti sobitub või miks see hirm temaga seotud on, aga on. Ei ole ju nii, et ma oleks oma mehi kõiki kuskil klubides kohanud, kuhu ma enam minna ei saa. Aga näet. Siuke hirm.

9. Et mu laps ei meeldi mulle või temast kasvab keegi, kes mulle ei meeldi.  Ma näen iga päev tänaval teismelisi, kes tekitavad minus surmahirmu. Mõelda vaid, kui Mila niimoodi lõpetab! Kõik need liiminuusutajad (ma ei tea tegelt, kas see on popp tänapäeval enam või teevad kõik krokodili) ja emod ja joodiklapsed ja vargad ja ajudeta mimmid ja kõik need. Oh, muidugi usun ma nii üldiselt, et igas ühes on midagi head, but is there really? Ma ei tunne väga palju inimesi, kelles ma midagi head leida ei oska, aga sellegipoolest ei tahaks ma, et Mila nendesarnaselt lõpetaks. (Siin mõtlen siis neid inimesi, kes võibolla pole kõige aktseptaablimad, aga siiski on nendeski ikka midagi head.) Kõige hirmsam on see, et ma saan teha ainult nii palju. Ma ei kontrolli seda, mis temast saab. Mingil määral, aga mitte lõpuni. Ühtpidi oleks väga igav, kui see nii oleks (no et sa tead täpselt, mida teha, et su lapsest näiteks edukas advokaat saaks), aga teistpidi on see friiking hirmutav.

Emadus on üldse väga hirmutav ja teisalt on ta jälle hästi tavaline. Tavaline selles mõttes, et ma enamasti ju ei mõtle selle peale – et oh, nüüd olen ema! Teen ema-asju! Ema-ema-ema! Enamasti lihtsalt oled nagu oled ja laps on lihtsalt ka. Ja see ongi õudselt tavaline. Ja hirmus. Emadus on üks suur paradoks. Ja kõige raskem asi ÜLDSE, mis emaks olemise juures on, ongi vist see, et teada, millal ei tohi sekkuda. Millal tuleb lasta tal omad vead teha ja lihtsalt kõrvalt vaadata. Olgu see siis kümnekuust tassist jooma õppimas või kahekümneaastast pulmi korraldamas vaadates. Ja siis sa pead end sundima mitte sekkuma ning lihtsalt olema olemas, et märjad – olgu siis mahlast või pisaratest – riided ära vahetada.

11 mõtet “emadushirmud

  1. Nirti

    “Lionel Shriver was born Margaret Ann Shriver on May 18, 1957 in Gastonia, North Carolina, to a deeply religious family (her father is a Presbyterian minister). At age 15, she changed her name from Margaret Ann to Lionel because she did not like the name she had been given, and as a tomboy felt that a conventionally male name fitted her better.”

    Lionel tähendab lõvi.

    Vasta
  2. kateriviteri

    ma tänan sind selle viimase lause ehk meeldetuletuse eest.
    jah, ülimalt raske ongi olla just sekkumata ja tegelda ainult märgade riietega. sest vahel ajab VÄGA vihaseks, kui 16-aastane inimene oma vigadest ei õpi ja sina pead seda lihtsalt pealt vaatama.

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Mnjah, mina teen senimaani vigu, millest ma IKKA ei õpi. Aga mulle tundub, et parimad lood, mida hiljem sõpradele rääkida (või blogis kirjutada) algavad mõnest veast. Nii et kas need siis ikka on vead?

      Vot, Nirti, oleks ma viitsinud ise guugeldada, eks… Umbes nagu Tikker, kes blogis küsis, et mis ilm tuleb lähiajal:D

      Jajaa, Janika on mees jah. Tartus vist elab, mingi ametnik, kui ma ei eksi.

      Vasta
  3. D

    Aitäh Sulle, et sa selle postituse kirja panid. Mul oli seda väga tarvis.
    Ca 10 nädala pärast peaks minuga juhtuma see, mida olen väga kaua kartnud aga samas sismas ka oodanud, minust saab tütre ema.
    Olen sinu blogi lugenud aastaid, hoidnud Sulle pöialt rasketel hetkedel ja rõõmustanud kui midagi ilusat on juhtunud.
    Aga sellest hetkest mil Sa Mila said, on kõik veel hoopis paremini.

    Aitäh Sulle!

    Vasta
  4. daki Postituse autor

    Luize… Punastan. A mul oli kuidagi meeles, et linnavalitsusetegelane…

    Franz, ma räägin ju, et see pole ratsionaalne hirm kuidagi.

    D. Usu mind, see, mis sind ootab, on OOSÕM! Vahel õudne ja raske, aga peamiselt OOSÕM. Suurtähtedega!

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.