viis asendamatut tehnikavidinat anno 2012
Ülemöödunud aasta lõpus sain ma reastada oma asendamatuteks tehnikavidinateks need viis. Täna on aga nimekiri hoopis teistsugune, sest möödunud aasta oli tugev tehnika aasta. Ma pole vist elades endale nii palju tehnikat kokku ostnud kui eelmisel aastal. Nüüd peaks mõni aeg rahulik olema.
1. Canon D1000.
See on üks odavamaid peegelkaameraid turul ja selle ostmist sponsoreeris Mila (ehk rasedus) (ehk sünnituspuhkuse rahad). Peamiseks ettekäändeks oligi, et mul on ju vaja hullult oma last pildistada ja ma olengi seda väsimatult teinud, no ikka keskmiselt 300 pilti kuus on lapsest. Enamasti küll neljast-viiest erinevast «photoshootist», aga IKKAGI. Kaamera on muidugi äss, ma vaikselt õpin seda tundma veel aasta hiljem ja see on kohutavalt äge, et ta mulle väljakutseid pakub. Muidugi ei takista see hingel kalasilma-objektiivi ihkamast, küll kunagi tuleb ka selle aeg. Ainuke häda on see, et mul pole korralikku kaamerakotti. Samas olen aga just tänu uuele fotokale hakanud agaramalt Photoshoppi kasutama ja olen täiesti vaimustuses sellest, mida piltidega teha annab. Kas pole mitte imeline, et me elame ajastul, kus ka suvaline päss saab endale lubada meisterklassi tehnikat ja luua kerge vaevaga väga ägedaid pilte? Imeline.
2. MacBook Air.
Oma harjumisest õunaarvutiga olen juba kirjutanud. Tänaseks on olukord selline, et võtan kõiki neid mugavusi, mida Apple pakub, täiesti iseendast mõistetavana ja «vanamoodi» väga ei oskagi enam. Ei, mõnus on, pole midagi öelda. Kui vinguda, siis ainult selle üle, et vooluadapteri kinnitus on jabur. See käib magnetiga ja jube kergelt küljest, mis tähendab, et pärast paari korda Milaga sel teemal võitlemist («Ei tohi puutuda, emme oma!») läks arvuti lolliks, juhe keeldus laadimast ja mul oli suur rõõm kohtuda nähtusega nimega Kernel panic. Ei, super. Ostsin uue juhtme, vana ootab paranduses, sest ma lihtsalt kuidagi ei jõua sellele järele. Nojah, selle üle võiks ka vinguda, et nad oleksid võinud mulle asendusjuhtme anda poest, kui katkise parandusse andsid. Eputavad ju nad suurelt, et annavad paranduse ajaks asendusarvutid ja mis kõik veel…
3. Kindle.
Kindle on absoluutselt ASENDAMATU. Ma mäletan neid aegu, kui pidin reisile minnes hoolikalt vaagima, milliste raamatute jaoks mul on ruumi kotis ja millised pean maha jätma. Ja siis alati kohal olles avastama, et kõik on läbi loetud ja ongi tuuga. Õudne. Oh, muidugi on Kindle’iga natuke harjumist, ta on kohmakas üsna. Ikka hoopis teine asi on näpu vahel lehekülgi libistada, kui sellega kohmakalt järjekorranumbrit sisestada ja leida, aga nii üldiselt on see suurepärane leiutis. Paberraamatuid ostan jätkuvalt, aga nüüd enam mitte nii valimatult. Kui enne ostsin ma võimalusel kõik raamatud paberkujul, mis mulle huvi pakkusid, siis nüüd ostan vaid need, mis tõesti paberil ilusad välja näevad (sisekujundusraamatud) või mis on tõestanud oma headust (Pratchettid). Kõik muud ostan võimalusel Amazonist või digikujul. Vinguda võiks selle üle, kui vähe on ikkagi eestikeelseid teoseid digikujul, aga see olukord paraneb kiirelt. Ahjaa, kirjastustest, kus minu ENDA raamatud on digikujul välja antud, loovutas mulle autorieksemplari ainult Petrone Print. Varrak ignoreeris palvet. See süsteem võiks ka kuidagi mugavamaks muutuda, et ma ei peaks autorina enda digiraamatuid ostma või kirjastuselt anuma, vaid et oleks võimalus kiirelt ja mugavalt (nt id-tuvastusega) Digiraamatute Keskusest alla laadida. Kuid ju selleni ka jõutakse.
4. iPod ja Monster iCar Play.
Keegi kunagi ühes mu postituse kommentaariumis mainis, et ta tahaks kohe näha, palju ma siis muusikat kuulan kui laps käes. Vastus on: täpselt sama palju kui mitte rohkem. Autoinimesena on iPod jätkuvalt igapäevane asi, millega autos muusikat kuulata ja mida aeg edasi, seda allergilisemaks ma raadiojaamade vastu muutun. (Mis ei tähenda, et ma ei tahaks ise mõnes töötada. Hullult tahaks, megaäge oleks see. Aga teisi ei viitsi alati kuulata:) Mila on ka suur muusikasõber ja meie päevadesse kuulub kindlalt vähemalt üks tantsu-lauluveerandtund.
5. Samsung S Plus.
Hmh, jah, oma Nokiaga olin ma väga rahul, kuni ma sain maigu suhu, mis õige nutitelefon on. (Tsiteerides Naabrinaist: «Tõeliselt nutikas telefon. Temast kohe kiirgab nutti!») Mingil imepõhjusel ostsin Samsung S Plusi (ma tõesti ei tea, miks ma ei ostnud SII või eriti seda uut VALGET SII telefoni… Rumal olen, that’s why.) ja tegelikult olen ma temaga päris rahul. Okei, mind jubedalt häirib, et ta on nii kerge ja väike. Samsung Wave II korpus meeldis mulle oluliselt rohkem, see oli mõnusalt raske ja osaliselt metallist. Mulle kohe ei istu see ühtne musta karbi kujundus. Ma tahan, et telefon oleks suur ja käes TUNDA, et ma ei kaotaks teda pidevalt käekotti ja taskusse ära. Pealegi pole mul veel õnnestunud leida S Plusile sobivaid korpuseid, mis värk sellega on? Aga sisu poolest on Android super, kiidan. Nii palju megaägedaid äppe on olemas, alates linnuvaatlusäppist lõpetades Tallinna transpordi äppiga, vahele kõiksugused kaamerad ja Aurasmad ja värgid… Ei, mõnus on. Tänapäevane tehnika on ikka nii hullult äge.
Millised on sinu asendamatud tehnikavidinad?
