vastuseks Tänavsuu kolumnile Ekspressis

Toivo Tänavsuu kirjutab eilses Ekspressis lõbumajast nimega Eesti. Tema jutus on palju huvitavaid mõtteid, millega ma nõus olen – näiteks seesinane märkus noorte emade kohta, et laste saamine on elu üks loomulikumaid osasid. Küll aga ei saa ma nõustuda tema lõppjäreldusega. Tsiteerin:

Laste kohta öeldakse, et ainult nende pärast pole küll mõtet isal ja emal koos olla, kui armastus “on kustunud”. Aga minu arvates on lapsed ainuke põhjus, miks kaks inimest üldse leivad ühte kappi võiksid panna. Ja tegelikult ka ainuke põhjus, miks siin asjade maailmas elul üldse mingi point on.

Täiesti õige, et lapsed on tõesti ainuke põhjus, miks siin maailmas elul üldse mingi point on. Suuremas plaanis tõesti. Kui meid enam pole, siis ongi ju meie lapsed ja nende lapsed, kellele me selle maailma parandame ja sellist suurt pilti on kergem mõista ainult siis, kui sul on endal lapsed. Aasta tagasi ei oleks ma sellega nõus olnud.

Küll aga vaidlen ma kategooriliselt vastu väitele, et ainult lapsed on põhjus, miks kaks inimest koos peaksid olema! Mina olen pärit ÕNNELIKUST lahutatud perekonnast. Ma olen absoluutselt, sajaprotsendiliselt veendunud, et mu ema ja isa tegid omal ajal lahutades õigesti ja tänu sellele oli meil õega õnnelik lapsepõlv. Oh, muidugi, igasugust kräppi oli ka, aga millistes peredes poleks. Ma ei suuda ette kujutada, et ma oleksin kasvanud üles kahe õnnetus abielus lapsevanemaga. Ma tean väga paljusid, kes nii üles kasvasid ja ma ei ole kordagi kuulnud mõnd oma sõpra ütlevat, et “Nojah, kodune sisekliima oli kohutav, AGA VÄHEMALT OLID MU VANEMAD ABIELUS.”

Ehk siis Tänavsuu viskab õhku kaks kategoorilist väidet, mis tegelikult on teineteisele vastukäivad. Kui lapsed on meie prioriteet ja nende õnnelik elu eesmärk, siis ei saa olla prioriteet ja eesmärk hambad ristis läbi õnnetu abielu künda, sest need kaks asja – laste õnnelik lapsepõlv ja õnnetu paarisuhe – on teineteist välistavad.

Tänavsuu ütleb ka, et  armastus on ratsionaalne otsus, mis rikutakse ära kirgede ja ihadega, viimased mööduvad ju alati. Mhmh, tõsi. Kired ja ihad on mööduvad, aga armastus küll ratsionaalne otsus pole. Kooselu või abielu on tavaliselt ratsionaalsed otsused, kuid kantud siiski ebaratsionaalsest tundest armastus, mis enamasti saab alguse ebaratsionaalsetest ihadest ja kirgedest. Ma olen nõus sellega, et tänapäeval lähevad paarid sageli liig kergelt lahku, suhte kallal ei taheta tööd teha, sest mängureeglites on ju kirjas, et õnn tuleb kuskilt, õnn on igamehe õigus, mis peaks valgel hobusel kohale ratsutama ja sina pead ainult ootama (viide Marta PPD postitustele). Ja kui ihade ja kirgedega saabunud õnn ühtäkki otsa saab, siis läheb ka suhe kõige kaduva teed, sest tuleb ju ometi hoida end vabana selle müstiliselt saabuva Suure Õnne jaoks, mille oleme me by default ära teeninud lihtsalt olemas olemisega.

Aga armastus ei saa olla ratsionaalne otsus. See on oksüümoron.

Ja kui armastus otsa saab – Tänavsuu ei usugi üldse, et selline asi saab olemas olla – siis on ikkagi õigem lahku minna. Võttes laste heaolu prioriteediks, aga eeldusel, et lapsed saavad olla õnnelikud AINULT siis, kui nende vanemad on õnnelikud. Umbes nagu lennukites õpetatakse, et enne tuleb panna endale hapnikumask pähe ja alles siis lapsele.

Aga õnne nimel tuleb teinekord tõesti vaeva näha. Nagu Naabrinaine ütles: “On puhas ime, kui elu vahel ilus on.” Kuid on väga oluline teha vahet ÕNNETUSEL(=õnnetu olemisel) ja rasketel aegadel, on oluline aru saada, kus saad ise palju oma ja teiste heaoluks ära teha ja kus enam ei saa. Selles mõttes on Tammsaare ütlusel tera sees: tee tööd ja näe vaeva, ALLES SIIS tuleb armastus. Parafraseeriks, et kui teed tööd ja näed vaeva, alles siis armastus JÄÄB. Sest iga suhe nõuab tööd ja vaeva. Aga seda tööd ja vaeva saab näha ainult teatud piirini ja tark inimene tunneb selle piiri ära.

Et mitte 80aastaselt oma tülitsevaid, õnnetuid pereliikmeid vaadata ja nentida, et kurat, ma oleksin saanud seda ära hoida. Kui ma vaid oleksin julgenud selle mõtte “laste pärast tuleb!” lahti lasta.

Vahepeal on ainus õige otsus laste PÄRAST lahku minna. Võtta see hapnikumask ja panna endale ette, et lapsed hingata saaksid.

8 mõtet “vastuseks Tänavsuu kolumnile Ekspressis

  1. andris

    Ma ei tahaks kuidagi ad hominem minna, aga mida sa Tänavsuu poolt siis ikka ootaksid kui mitte just sellist teksti – tegu on teatavasti ju baptistiga.

    Vasta
  2. maris

    Olen sinuga täiesti nõus. Öeldakse et vanemate patud nuheldakse ikka laste kaela. Täiesti tõsi kahjuks!

    Vasta
  3. Nirti

    Ma sundisin ennast ka seda möla lugema, aga vabandage, Toivo Tänavsuu on ennegi silma torganud erakordselt väiklaste, rumalate ja justkui keskaja vaimust kantud sõnavõttudega. Parimaid kilde:

    “Tallinna tehnikaülikooli inim-õiguste keskuse kampaania „Erinevus rikastab” propagandat kitsa huvigrupi ebamoraalsele elustiilile, millel pole inimõiguste ega sallivusega suurt pistmist. /…/ Minu jaoks traditsiooniline ja terve abielu ning pereelu kannab edasi elu selle sõna kõige laiemas mõistes. Jättes kõrvale inimõiguste klauslid, moraalieetika normid ja isegi arutluse, kas omasooiharus on meditsiiniline hälve või elustiil, on üheselt selge, et homosuhe on tupiktee. See ei kanna elu edasi ning lähtub vaid kahe inimese egoistlikust ja hedonistlikust tahtest. Minu lapsed ei ole sün-dinud homodena, aga kui laseksin neil kasvada haiglaslikult kiiva kalduva ühiskonna vaimus, ei õpetaks neid vahet tegema õigel ja valel, oleks neil suur risk homodeks kasvada.”

    “Geikristlased, homoteoloogid ja pilastaja-preestrid on ühe ja sama puu oksad. See on kibedate marjadega patu ja rüveduse puu, mis vohab ühiskonnas ja ka kirikus, nagu umbrohi.”

    See on lausa meditsiiniline juhtum ju.

    Tema enda pereelust saab aimu, kui lugeda tema mõtteid:
    “Hea seks ei hoia Kroonika paare ja staare koos, sest see saab ükskord läbi.”
    “Elu on väärt enamat kui hedonistlikku uima ja lakkamatuid pidusid.”

    Ühesõnaga ta jagab omaenda elu ja kogemust, et hea seks saab läbi (vaene mees, ta ei teagi, et hea seks võib kesta elu lõpuni; ehk ta enda oskused napivad…?), pidudel ta ei käi ja “hedonistliku elunautlemise” vastu on tal eriline vimm, kardab, et jääb ise millestki ilma või et…? Mida? Miks ei võiks elu nautida, milleks me siia ilma siis sündisime, kannatama läbi 3 eluvaatuse nagu Tšehhovi karakterid…?

    Erilise põlguse teenib ta minu käest sellepärast, et see väike-väike mees võtab endale õiguse mõnitada Jaan Lahet, kes on minu õppejõud, armastatud ja hoitud minu poolt, ta on selline habras inimene, üdini viisakas ja härrasmehelik, ei ole kitsi heade sõnadega ning respektiga teiste inimeste vastu, kuigi kristlane, siis mitte sedasorti kristlane, kes patu ja rüveduse puust jauraks ja taskus kätt rusikas hoiaks. Avatud diskussioonile, tark ja… Tema pärast pole piinlik olnud, kunagi.

    Esmaspäeval just näengi teda jälle, hinges rõõmus ootus.

    Tänavsuule lohutuseks ja palsamiks hingele võin aga öelda, et ega ükski räpane ja rüve Salome ega Alexander taltsumatust kireleegist tema isiku vastu põledes tema vooruslikkuse vilja mädandama ilmselt ei kipu ja oht, et tema elu saatev halb seks (sest hea seks saab ju otsa, ta rõhutab seda igal pool nigu loodusseadust) muutuks heaks, teda ei ähvarda.

    *mürgine

    Vasta
  4. aurora

    Pean tunnistama, et ka mina olen Tänavsuu mõtteavaldusi kurioosumitena võtnud. Ja sõna otseses mõttes usuhull on siinses ühiskonnas siiski niivõrd marginaalne nähtus, et tegelikult ei peaks Eesti Ekspress tema kirjutatud juhtkirju avaldama. Kahandab ka nädalalehe enda tõsiseltvõetavust.

    Vasta
  5. daki Postituse autor

    Mhmh, ma üritasin mitte isiklikuks minna, kuigi loomulikult ma tean, et ta on leebeimalt öeldes konservatiivne kristlane. Mulle lihtsalt see üks mõte hakkas väga-väga vastu. Aga muidugi, tema sõnavõtud, nagu Nirti tabavalt märgib, on täis selliseid… kipakaid mõtteid.

    Samas see mõte, et “laste pärast peab koos elama” pole kahjuks ainukesena tema mõte. Ma olen seda ka oma lähikondlaste hulgas märganud, vanema põlvkonna seas eriti. Ja see ajas hinge möirgama (kuigi eks ta juttude peale on ennegi möiranud).

    Vasta
  6. Nirti

    Kipakad mõtted on hea väljend, ma pean selle varastama ning kui kõik on selle allika unustanud, siis salakavalalt ise pruukima ja jätma mulje, et ma tulin selle peale ise.

    Einoh, see “laste pärast koos olemine” on selline teema, et kes on pärit “normaalsest” perest (leidke mulle mõni!), see ei saa aru sellest mida tähendab näiteks joodikust isa või isa-ema, kes teineteise lähedust vaevu taluvad ja sellest mingit saladust ei tee, veel hullem kui omavahelistes suhetes tekkinud pingeid laste peale välja valatakse. Ja siinkohal ei saagi mingit viljakat dialoogi tekkida, üks ei mõista teist. Eriti Tänavsuu-sugustega, kelle jaoks kõik on patt ja rüvedus, st. naine, kes laste pärast joodikust mehest lahku läheb, on lihtsalt üks Paabeli hoor ja kõik, istuksid nad perega maha ja palvetaksid, küllap siis jumal viinapudeli korgi kõvemini kinni keeraks ja…

    Vasta
  7. triangel

    Tahtmata seda teemat üldse arutada, ütleksin vaid Nirtile, et mina olen küll täiesti normaalsest perest pärit. Ema-isa armastasid teineteist, joomisi, tülisid ja armukesi polnud ning me saame õdedega siiamaani väga hästi läbi. Pluss, perekondlikud koosviibimised on isegi kolmanda generatsiooni seas au sees.

    Vasta
  8. Elio

    Hi Mandy,Thank you for your very kind comments. I like what you are doing with the Complete CookBook, some lolevy recipes there and would be pleased to include you in my blogroll.Kath

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.