külmkapilaps vol 2
Ostsin Milale Stockholmist sellesama meganunnu kombinesooni. See on triibuline! Ja kapuutsiga! Ja taskutega, kus, mina arvasin, et ta hakkab oma võtmeid, raha ja moblat hoidma, aga Naabrinaine kinnitas, et taskud on selleks, et seal ikka käsi hoida. Nõudlikult. (See nali on tõepoolest ainult naljakas neile, kes teavad, kuivõrd kummaline on oma IMIKUT üldse kahel jalal seismas näha, fakt, et ta kunagi peaks toest lahti laskma, tundub täiega utoopiline.)
Lisaks on see kombe voodriga, just spets Nõmmel magamiseks ostetud, sest esimene hommik oli seal rämekülm, teist korda aga liiga palav, sest keerasin radikad maksimumi peale. Ühesõnaga, vooder on neiks aegadeks, kui me alles õpime, kui palju ja milliseid ahje kütta, et hommikul ka okei oleks.
Reedel aga kolisin ma jälle ööks Nõmmele, kaasas hunnik tavaari. Mida aga polnud, oli tudukombe. (Oh, ma täiega armastan seda sõna! Tudukombe! See kõlab nii nunnult, et kui ta oleks värv, siis oleks ta roosa.)
Kuna aga Nõmmel on ELU, siis pole ju propsi tund aega enne magamaminekuaega Naabrinaise juurde jalutada ja riideid laenata. Seega, helistasin.
Daki: «Kuule, küsi LMilt, kas ta oma külmkapisõbrannale mõnd tudukombet tahaks laenata. Ma jätsin maha nimelt.»
Naabrinaine: «Jah, meil on küll kombesid, aga külmkapilapsele… Meil lapikuid kombinesoone pole. Ja magneti pead ise sisse õmblema…»
