14/12/2011
Täna said meist õnnelikud koduomanikud.
Meist saavad nõmmekad.
Mulle ei ole kõik see veel absoluutselt kohale jõudnud. Kas tõesti? Pärast kuut aastat otsinguid? Lõpuks? SERIOUSLY?!
Aga meil on nüüd oma kodu. Mis tähendab, et priiskamisel on mõneks ajaks piir, tuleb jälle kolida ja remontida. Mis tähendab, et ma hakkan kõikjal ringi käima ja otsima ägedaid mööbliesemeid oma koju ja/või tutvuma inimeste lagede, põrandate ja seinte kvaliteedi ja ehitusspetsiifikaga. («Jah, su suhtejutt on väga huvitav, aga räägi palun, kas see on küprok…?»)
Ma juba vanaema hoiatasin, et lähen talle külla ja vaatan ringi sellise pilguga, et mida saaks ära ajada. Siki märkis selle peale kohe, et ma peaksin sel juhul vaatama keldrisse. «Sest seal on peidus tõelised aarded. Näiteks need tädi mingil põhjusel soetatud Lenini-büstid…»
Ma isegi kujutaks ette Leninit trepimademel.
PS. Homme loosin välja kingipakid!
PPS. Mulle ei ole see veel kohale jõudnud.
