aasta 2011 küsimustes
«Mulle tundub, sõbrake,» ütles Naabrinaine mulle eile, kui seisime minu kodu trepil ja öhe silmitsesime, «et sa oled jõudnud koju.»
Eile saime oma Nõmme-kodu võtmed. Külm, aga kui palju ruumi! Käigu pealt tekkis idee kähku Kõuplist läbi käia, üht-teist autosse visata ja öö uues kodus veeta. Mõeldud, tehtud. Lapse päevakava lõi see küll täiesti sassi ja ta oli üleval umbes kümneni (!) ja mängis LMiga, meie istusime Naabrinaisega põrandal tekkidel ja lambanahal, tulevase kontori ja elutoa vahele klaasustele riputasin jõulutuled, kontori ahi ja pliit küdesid ja mõnus oli olla.
Muidu, pliidil läks mingi vana nõgi kärssama, avasime köögiukse trepikotta, siis hakkas undama suitsuandur, mille Naabrimees kangelaslikult seljatas. Hiljem muidugi kohtusin kogu selle triangli peale ka kohaliku Naabrivalve komando esindajatega, aga nad osutusid kõik väga ägedateks.
Tänase öö olime niisiis oma uues kodus. Kuulasin köögiaknal seistes öist kaubarongi, kuulasin maja hääli ja tajusin, et SEE TUNNE on täiega käes. Viskasime madratsikatte Emiliana tulevasse tuppa põrandale maha ja magasime niiviisi kõik kolmekesi koos, ühes suures puntras tekkide sees. Mõnus oli. Külm, hommikuks. Aga siis ärkasid Abikaasa ja laps üles ja me hängisime «voodis», Abikaasa tegi ahjudesse tule ja ma kuulasin, kuidas köögis pliita all puud praksuvad. Aknast paistis tükike müüri, taevas ja lendlevad lumehelbed. Õnnelik oli olla. Ma jõudsin lõpuks koju.
/
Mitu korda oli sul sel aastal tunne, et sa jõudsid koju? Mitu korda sa sealt lahkuma pidid? Mitu korda maa su jalge all värises? Mitu korda elu kokku kukkus, nii suure mürakaga, et see ka Naabrivalve üles ajas?
Mitu korda sa otsast alustasid? Mitu korda hüvasti jätsid? «Tere tulemast» ütlesid? Mitu korda lubasid, et enam hüvasti ei jäta? Mitu korda pidid seda lubadust murdma?
Mitmel korral lumevallides ukerdades peaaegu kaela murdsid? Mitu korda mupot sõimasid? Mitu liiklustrahvi said? Mitu korda politseisse helistasid? Aga mitu korda lastekaitsesse? Mitu korda päästsid paljast kaheaastast poisikest tänavaliiklusse jooksmast? Mitu korda pidid viieaastasele otsa vaatama, et vastata tema lausele: «Tädi, ma nägin su tissi!»? Mitu korda üldse aasta jooksul ütlesid sõna «tiss»? Mitu korda viitasid endale kui suurele tissile? Mitu korda said noomida, et RINDU tissideks nimetad? Mitu korda ütles lapsepõlvesõbranna suvel õlut juues sulle «Dekoltee! Dekoltee!»?
Mitu korda enesetappu plaanisid? Mitu korda mõistsid, et tõenäoliselt enesetapp jääb ära, sest sünnitamise ajal on seda siiski keeruline läbi viia (nad raiped on ka KÕIGELE seal haiglas mõelnud, ei ühtki vedelevat žiletti või rohupurki)? Mitu korda pressisid? Mitu korda lubasid, et ei iial enam – ei ühtki last, ei ühtki sünnitust ja HÜVASTI SEKS?
Mitu korda uuesti seksima õppisid? Mitu korda oma keha üllatusega hommikul vaatasid? Mitu korda tajusid kellegi teravaid varbaid läbi kõhu tungimas? Mitu korda kuulasid dopplerist tulevaid südametukseid ja ei suutnud uskuda, et NEED südametuksed, just NEED on helid, mis jäävad igaveseks sulle kõige olulisemateks tukseteks maailmas?
Mitu korda nägid oma last naeratamas, kuulsid teda naermas? Mitu korda teda lohutasid, kui tal oli kurb, mitu korda ta kaissu võtsid, kui ta tundis hirmu? Mitu tundi tema voodi ääres veetsid, hingamist kuulates? Mitu kaotatud unetundi aasta peale kokku tuleb?
Mitu korda tundsid, et enam, raisk, ei jõua? Mitu korda tõusid taas, ise jõudmata, aga ikka jõudsid? Mitu korda andsid alla, et siis jälle ikkagi jätkata? Mitu korda tülitsesid nii, et maa must? Mitu korda nuttes lumehanges istusid? Mitu korda palavas autos ummikus istudes nutta ulusid, hüsteeriline laps tagaistmel? Mitu korda?
Mitu korda rõõmustasid, mitu korda kurvastasid? Mitu kallistust jagasid ja said? Mitu uut sõpra leidsid? Mitu korda kaotatud sõpradele kurbusega mõtlesid? Mitu korda eksid justkui maa alt välja ilmusid, näiteks keset Kalamaja või Karlovat? Mitu korda said kirja minevikust, sõnumi ammu unustet aegadest? Mitu säärast kirja ise saatsid, sest tekkis tunne, et veel oleks midagi öelda, veel tahaks…?
Mitu tundi psühholoogi, psühhiaatri, günekoloogi, hambaarsti, pereterapeudi kabinetis veetsid? Mitu neist tundidest raisatuna tundus? Mitu alles pärast hästi kulutatuks osutus? Mitu korda pidid enda seest tuhnima välja tõdesid, mida oled aastaid vaevaga matnud? Mitu korda otsustasid, et homme hakkad paremaks inimeseks?
Palju sel aastal kaotasid?
Aga palju võitsid?
Kas kõike saabki kokku lugeda?
(2005, 2006, 2008, 2009, 2010)
Sarnasel teemal...
aastalõpp
Aastalõpud on mu lemmikajad. Noh, esiteks loomulikult JÕULUD!!! Aga ma täiega armastan ka lihtsalt aastalõppe. Mulle meeldivad kõik ajakirjad ja ajalehed, mis teevad tagasivaateid, meeldivad aastavahetusprogrammid, meeldib teha plaane ja nostalgitseda. Mul olid suurejoonelised plaanid ka blogis kokkuvõtteid teha, aga teate, ma olen väänelnud need päevad kusagil masenduse, närvihaiguse ja juurikas-olemise sfäärides, mul on tunne, et ma olen kogu maailmaga tülis ja laps teeb mingeid trikke jälle, mis tähendab, et ma napilt jõudsin täna kokku panna traditsioonilise fotovideo (tuleb homme). Seega teen igasuguste suurejooneliste postituste asemel hoopis memet. Vot nii. Tädi Becky käest võtsin ja tõlkisin ära kah, natuke kohandasin.
1. Mida sa tegid aastal 2011, mida sa polnud varem teinud?
Sünnitasin. Mäki ostsin. Aga peamiselt ikka see sünnitamise asi.
2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?
Ma enam aastaid ei tegele selliste rumalustega. Tõenäoliselt lubasin ma sünnitada ja uuel aastal samal ajal enam mitte rase olla. SAKSESS! Järgmisel aastal? Sama lubadus. Miinus sünnitamine.
3. Kas keegi su lähedastest sünnitas?
Hull tittede aasta on olnud. Õde hakkab kohe-kohe pihta (kuigi vist uude aastasse jääb see pigem), Andris sai isaks, P&P said lõvilakaga plikatirtsu vanemateks, Ssiki ja Priit said priidupoja õnnelikeks omanikeks, Liis tõi ilmale maailma coolima kriipibeebi, Marta ja Potsu ja nende pruunisilmne Nööp, Epp ja Justin ja nende Maria… Oh, ja muidugi Mann, mu raseduskaksik ja Elias, Emiliana peaaegu-kaksik, no paar nädalat siia-sinna. Uh. Kellegi kindlasti unustasin ära.
4. Kas keegi su lähedastest suri?
Ma mäletan, et üks esimesi asju, mida Abikaasa mulle sünnitusmajas ütles, kui titt oli väljunud, puhtaks pestud ja kõhule pandud ning teised lahkunud, oli: «Vahepeal said nad Osama kätte ja tapsid ära.» Tõenäoliselt oli minu vastus midagi säärast: «ÕUMAIGAAD! Ta KINDLASTI reinkarneerus Emilianana!» Elu on seda ainult tõestanud.
Aga ei, õnneks mitte.
5. Mida sa sooviksid omada aastal 2012, mis puudus aastal 2011?
Vann!
6. Mis riike külastasid?
Soomes käisime. Rootsi pidime kah minema, aga jääb vist uude aastasse.
7. Mis kuupäev aastast 2011 jääb igaveseks su mällu? Miks?
Noh, loomulikult 2. mai 2011. Aga meeles on ka 24. november 2011, mil mu laps hakkas seisma. 14. detsember, mil ostsime oma kodu.
8. Mis on selle aasta suurim kordaminek?
Uh, et ise olen elus ja laps on veel elus. See on juba täitsa kõva sõna.
Üks raamat sai ka valmis.
9. Mis oli su suurim läbikukkumine?
Ma absoluutselt ei tea enam, kes ma olen.
Ja no nii palju autojamasid, kui mul on sel aastal olnud, see on ikka professionaalne läbikukkumine juba.
10. Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?
SABAKONT, mu FAKING SABAKONT! Umbes pool aastat pärast sünnitust alles suutsin ma normaalselt istuda ja püsti tõusta. Tramaivõi.
11. Möödunud aasta parim ost.
Loodetavasti osutub korter parimaks ostuks. Tehnikat olen ka kõvasti sel aastal ostnud, nii et väiksematest asjadest on end tõestanud fotokas, arvuti, telefon, Kindle… Sellest kõigest mõnes muus postis.
12. Kelle käitumine teenib sult aplausi?
Einoh, ma ei tea. Kui Naabrinaist poleks olnud, siis oleks ma tõenäoliselt juba surnud. Või siis vähemalt vigane.
13. Kelle käitumine ajab südame pahaks?
Naabrite. TEISTE naabrite.
14. Kuhu läks enamik su raha?
Rahapäevik ütleb, et toidupoodi, sest OBVIOUSLY. Olete te muidu ikka toiduhindu näinud!?
Tehnika peale läks tegelikult ikka SITAKS.
15. Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas?
FOO FIGHTERS!
16. Mis lugu jääb alatiseks aastat 2011 meenutama?
Foo Fighters – Arlandria
17. Võrreldes eelmise aastaga, oled sa:
i. õnnelikum või kurvem? Õnnelikum.
ii. kõhnem või paksem? Kõhnem. NII PALJU KÕHNEM! MIINUS ÜKS LAPS KÕHNEM!!!
iii. vaesem või rikkam? Vaesem. Vt ka p 14, p 11.
18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?
Maganud. Oh kuidas ma tahaks, et ma oleks rohkem maganud.
19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?
Üleval olnud. Närvihaigestunud.
20. Kas sa armusid aastal 2011?
Oo jaa. Ma armusin nii põhjalikult, et see kestab elu lõpuni ja sealt edasi.
21. Kui palju üheöösuhteid?
Oh cmon, meme. Ma olin ju enamiku ajast rase või postrase.
22. Mis oli su lemmik sari või telesaade?
Uutest «New Girl», «Terra Nova», vanadest «Castle», «Firefly».
23. Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud?
Ega vist.
24. Parim raamat, mida lugesid?
Lugesin ikka natuke, suurima elamuse pakkus ilmselt «Lohetätoveeringuga tüdruku» triloogia. Ja muidugi Hargla apteeker Melchiori lood!
25. Mis oli su suurim muusikaline avastus?
Oh, neid oli ka palju. Dredg, Outloudz, Zaz, Mumford and Sons.
26. Mida sa tahtsid ja said?
Lapse. Kodu. Auto korda.
27. Mis oli selle aasta parim film?
Ma ei vaadanud üldse eriti filme. Või noh, vaatasin, aga ei mäleta. «Red» oli hea, aga kas just parim… «Rummipäevik» ilmselt on, aga ma pole seda veel näinud, nii et…
28. Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said?
Sain vist 27. Mida tegin, ei mäleta. Seda mäletan, et Abikaasa perekond käis külas ja ma olin väga rase ja mul kõik kohad valutasid. Õigel päeval – ei mäleta. Ei viitsi blokki vaadata ka. Äkki käisid Siki ja emme külas? Ei mäleta…
29. Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks?
Kui see kuradi auto poleks enamiku ajast paranduses olnud… Kodurahule oleks see kindlasti väga palju paremini mõjunud. Mees oleks kah võinud rohkem kodus olla, aga noh, võibolla järgmisel aastal.
30. Kuidas sa kirjeldaksid oma selle aasta moestiili?
Aasta esimene pool: ühed ja samad püksid, kaks-kolm erinevat suurt tuunikat. Aasta teine pool: dekoltee! Aasta lõpp: poisipea!
31. Mis sind mõistuse juures hoidis?
Naabrinaine. Vein.
32. Milline kuulsus sel aastal kõige rohkem sulle meeldis?
Dave Grohl.
33. Milline poliitiline küsimus sinus enim tundeid tekitas?
Ants Laaneotsa ametiaeg sai läbi. Ta on absoluutselt üks mu lemmarmehi sõjaväes (no okei, kõigepealt on ikka oma mees, siis Naabrimees ja Katsi mees ja V. ja Twilight ja kõik need teised ägedad ja siis on Laaneots) ja ma olin nii kurb, et ta ära läks. A muidu ma ei tea poliitikast hetkel mitte midagi. MITTE MIDAGI. See, et Kaja Kallas emaks sai, ei ole päriselt poliitiline teema ju.
34. Keda igatsesid?
Aasta esimene pool: oma lapsega kohtuda. Aasta teine pool: oma tervet mõistust.
35. Kes oli parim uus tutvus?
Konkurentsitult Emiliana-Osama.
36. Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2011 õpetas.
Rasedus saab ühel hetkel päriselt läbi, isegi kui see nii ei tundu. PS: Sünnitama tasub relv kaasa võtta.
Sarnasel teemal...
krigin
Päev enne jõule taipasin ma järsku, et Mila krigistab hambaid.
«Aww, nunnu,» oli mu esimene mõte.
«Whatta…?! Tal on küll kaks hammast, aga need on mõlemad ALL!» oli mu teine mõte.
And lo and behold, nii oligi. Jõuluhammas! Nüüd on Mila lemmiktegevus jõudehetkel hambaid krigistada ja see on JÄLE. Aga vähemalt ta teeb sel ajal meganunnut nägu. Little hamsterface!
Sarnasel teemal...
Tere, kallis blogilugeja…
…kirjutan sulle miljonendat korda. Nimelt peaks me hakkama sel nädalal aktiivselt tegelema ehitusmeeste otsimisega, aga kui ma Neti ehitusalase kataloogi lahti võtsin ja firmasid läbi sortima hakkasin, läksin ma KOHE hulluks.
Niisiis. Kas kellelgi on olnud häid kogemusi mõne Tallinna ehitusfirmaga? Võib olla ka FIEga tegemist, kuigi ideaalis võiks meil olla kaks meest peal: üks, kes jagab sanitaartööde asja ja teine, kes siseviimistluses kõvem käpp. Sest meie uude korterisse on vaja sisse ehitada vannituba, aga me tahaks samal ajal ka ära lasta teha köögiseinad ja ehk ka põranda, kui eelarve lubab.
Samas võib anda ka hoiatusi, kui mõne firmaga on olnud kindlalt kehvi kogemusi.
Ootama jäädes,
Daki & co
Sarnasel teemal...
valgekihv
K.-l on uus sõber. Ta nimi algab B-tähega, aga kuna B-täheline lühend on siin blogis juba kasutusel olnud, siis nimetan ma teda hoopis Aidaniks. Sest ta näeb natuke «Seks ja linna» Aidani moodi välja.
Igal juhul. Aidan on awesome. Täiega. Me oleme juba mõnda aega hänginud, kui samadesse linnadesse satume, mis, kui ma praegu mõtlema hakkan, on sel kuul olnud igal nädalavahetusel. Hm. Noh, okei. Igal juhul. Enne jõule he blew my mind. Lasi mu aju õhku.
Vestlus toimus muidu inglise keeles, aga kuna ma viimasel ajal püüan lugejate soovidele vastu tulla ja vähem võõrkeelt kasutada (näiteks on koduses keeles tulnud kasutusele väljendid «hirmunud kakatuks», «näitleja LL Jahe Jott» ja «kas sa oled hapukurgis?»), siis esitatagum järgnev tõlgituna.
Aidan: «Niisiis. Sa kirjutad asju?»
Daki: «Jah. Üht-teist.»
Aidan: «Oh, äge. Kuule, ma saadan sulle äkki midagi lugeda? Mul on aastaid olnud üks raamatumõte ja ma olen püüdnud leida kedagi, kes selle minu eest ära kirjutaks, aga olen ebaõnnestunud. Sest keegi teine ei oska seda kirja panna, mis mul peas on.»
Daki: «Mhmh, see tavaliselt nii töötabki.»
Aidan: «Ja siis ma panin ise kaks peatükki kirja. See on muidugi puhas pask ja mul oleks vaja, et keegi mulle seda ütleks.»
Daki: «Selle jaoks ongi toimetajad, kes sitast kulda teevad.»
Aidan: «Täpselt.»
Daki: «Kui idee on hea.»
Aidan: «Ma arvan, et on.»
Daki: «On see fiktsioon või mittefiktsioon?»
Aidan: «Mõlemat.»
Daki: «Väga hea. Kirjutama peab asjadest, mida sa päriselt tead ja oled kogenud mingilgi määral. Kõike välja mõelda ei saa, kui kogemus puudub.»
Aidan: «Mnjah. Ma olen mõelnud jah, et äkki ma saan ikka hakkama sellega. Et kirjutaks raamatu. Mu vanaonu kirjutas raamatu.»
Daki: «Jah?»
Aidan: «Jap. «Martin Eden» on pealkiri.»
Daki: «»Martin Eden»?…»
Daki: «Mm… AH?!»
Aidan: «Jaa, kas sa ei teadnudki?»
Daki: «Mida kuradit…?»
Aidan: «Jajaa, mu vanaonu oli Jack London.»
Selle aja peale oleme me taas laua juurde jõudnud ja ma seisan hetkeks. Jalad nõrkevad.
Daki: «K.! MIKS SA MULLE EI ÖELNUD, ET TA VANAONU ON JACK LONDON?!»
K.: «Jaa, ikka ütlesin ju.»
Daki: «Jack friiking London!!!»
Abikaasa: «Mh? Mis toimub?»
Daki: «Ta vanaonu on Jack London! Ma sain just multiorgasmi! Kirjandusorgasmi! Aidan, sa valetad ju?»
Aidan: «Ei, päriselt, ma ei aja sulle paska. Mul on sitaks tema asju kodus. Mingid artefaktid ja värgid, mis ta oma reisidelt kokku tõi. Tema raamatute esmatrükid. Igast jama.»
Daki: «Ma ei usu sind.»
Aidan: «No ma kunagi näitan siis. Päriselt noh! Ma veetsin kõik oma lapsepõlvesuved tema rantšos.»
Daki (ahmib õhku, joob õlut)
Aidan: «Muide, kas te teate, et ta kirjutas oma testamenti sisse, et tema rantšos võivad nunnad tasuta elada ka pärast tema surma?»
Daki: «Nunnad?»
Aidan: «Jajah. Seal olid pidevalt mingid nunnad. Ja mehhiklased, immigrandid. Lihtsalt elasid seal.»
Daki: «Nagu… Tegid mingi koguduse sinna või?»
Aidan: «Ei, lihtsalt elasid. Mina sõitsin oma kolmekaga ringi ja nunnad ja mehhiklased hängisid kuskil taustal. Aga ma ei tohtinud nendega rääkida.»
Daki: «Miks?»
Aidan: «Ma ei tea. Öeldi, et ei tohi. «Ära räägi mehhiklaste või nunnadega.» See oli mu lapsepõlv.»
Daki: «»Don’t talk to the nuns. Or the Mexicans.» Bahahaaa! Juba ainuüksi SELLE lause ümber võiks ma raamatu kirjutada.»
Aidan: «Kirjuta.»
Daki: «See täiega läheb mu blogisse.»
Sarnasel teemal...
jõulud Belfastis
Nagu Naabrinaisele lubatud, kirjutasin jõululoo pealkirjaga «Jõulud Belfastis».
Lugeda saab seda Delfi Naistekast. 1. osa, 2. osa, 3. osa.
Tartus olid lumised jõulud, Tallinnas on varakevad. Elu.
Hiljem: Hahaaa! See on hoopis jõulutorm Dagmar, mis väljas möllas ja mul magada ei lasknud.
Sarnasel teemal...
eilne lumesadu
Mulle nii õudselt meeldib, mis efekti annavad need puud ja trammiliinid. Ja see üksik õnnetu kilekott sellest kevadtormist. Seda vaadet jään mõneti ilmselt igatsema. Uskumatu, et puudel võib olla nii palju nägusid.
See on selleaastaste jõulude kõige iseloomustavam pilt. (Klikkides, muide, näeb kõiki selle blogi pilte suuremalt. Ja hetkel ka lumesajuvabalt.)
Sarnasel teemal...
külmkapilaps
Istume Katsi, Naabrinaise, Naabrimehe ja LMiga perekond Naabrite köögis. Naabrinaine näitab parasjagu, kui cool laps tal on.
Naabrinaine: «LM, kas sa käisid kirikus?»
LM: «Jaa! Kilikus!»
Daki: «Kas sa nägid jõuluvana ka?»
LM: «Jõuluvana!»
Daki: «Aga Ivo Linnat? Kas sa Ivo Linnat ka nägid?»
LM: (vaatab suurte silmadega otsa, otsekui öeldes ise oled Ivo Linna)
Naabrinaine: «Aga kes see on?»
LM: «Daki!»
Naabrinaine: «Aga kes tema on?»
LM: (arusaamatu)
Naabrinaine: «See on Kats. Aga kes tema on?»
LM: «Issi!»
Naabrinaine: «Aga kas sa tead, kes tema on? Kes Daki on?»
LM: (segaduses)
Naabrinaine: «See on Mila ema. Mila ema. Mii-iila ema.»
LM: (vaikib)
Naabrinaine: «Kas sa mäletad, kes Mila on? Ta on su külmkapisõbranna!»
LM: (etteheitev vaikus)
Naabrinaine: «Ma arvan, et LM tahaks praegu lihtsalt öelda, et ema või asi, ei vii last külmkapist ära!»
LM: (nõustuv vaikus)
Naabrinaine: «Oh! Aga LMil on uus lemmikväljend! Stenbocki maja. Ütle: Stenbocki maja.»
LM: (etteheitev vaikus)
Naabrinaine: «Jajah, ta saab aru küll, et ma juba ütlesin Stenbocki maja, mis tal enam öelda…»
//
Külmkapilaps on nimelt meie selleaastane jõulukaart, mis on uhkelt perekond Naabrite juures külmkapile kinnitatud. Lasin teha Fotopostkaardis ja absoluutselt ei tunne piinlikkust, et ma olengi nüüd see ema. Ma ju ÜTLESIN, et ma hakkan olema see ema!
Homme sõidame jõuluks koju. Ja täna sadas lund. Asjalood võiksid olla halvemad.
What she said.
