Naabrinaine ja moodsad sõnad
Ma vahepeal katsetan erinevaid catch phrase‹e. Ma mäletan aega, kus mul oli tugevalt peal «Burn!» faas või kus ma iga vähegi sobiva asja peale ütlesin: «That’s what SHE said!» See viimane tekitas Katsis väga palju küsimusi ja kui me talle ükskord ära seletasime, mis see tähendab, siis kõverdas ta põlglikult iga kord nägu, kui ma jälle «That’s what SHE said!» karjatasin.
Sest Kats, mu sõbrad, on siiski DAAM.
Hiljaaegu olen ma katsetanud uut catch phrase’i. Proovisin seda ka eluspubliku peal eile. Asi toimus umbes nii (selguse huvides on kaks stseeni kokku tõstetud).
Mina (räägin telefonis Katsiga): «Naabrinaine käskis sulle edasi öelda, et ta tegi kooki. Tule siia! Ja et eile…»
Naabrinaine: «Eile ma tegin moosi ja friikartuleid!»
Mina: «…eile tegi ta moosi. Aga kooki on! Tule siia!»
Naabrinaine: «JA FRIIKARTULEID TEGIN KA.»
Mina: «Ja friikartuleid tegi ka.»
Kats: «Okei, ma tulen siis läbi. Peaasi, et kooki saab.»
Naabrinaine istub maha, laual on umbes viis koogitaldrikut.
Naabrinaine: «Kelle oma see on?»
Mina: «DMi?»
Naabrinaine: «DM, kas sul on kooki?»
DM (toast): «Ei!»
Naabrinaine: «Siis on see DMi oma.»
DM tuleb toast tühja taldrikuga, suu kooki täis.
DM: «Ma mõtlesin, et mul ENAM ei ole kooki. Enne küll oli.»
Mina: «No kelle oma see siis on?»
Naabrinaine (võtab taldriku ja hakkab sööma): «Järelikult on see minu oma.»
Naabrimees: «Jah, ega lapsed ei peagi midagi saama…»
Naabrinaine: «LM sõi täna lasteaias.»
DM: «Ja mina söön koolis!»
Mina: «No näete. Järelikult on…»
Naabrimees: «…lastel kõht täis.»
Naabrinaine: «Ja mina ei pea midagi tegema. Ha!»
Mina: «PARENTED!»
Naabrinaine: «Misasi?»
Mina: «Parented. See on mu uus catch phrase.»
Naabrinaine: «Mis see tähendab?»
Mina: «No seda ei saa tõlkida. No umbes nagu OWNED. Aga PARENTED.»
Naabrinaine (muundub ühtäkki 80aastaseks mutiks): «Misasi? Õuled? Mis owl? Nagu öökull või? Misasi?»
Naabrimees (kah 80aastane ühtäkki): «Õõuuleed…?»
Mina: «Näh! Teiega ei saa üldse! Ma lähen parem blogisse, kus inimesed mu sõnamänge hinnata oskavad! VOH!»
Mul on uut catch phrase’i vaja.
Sarnasel teemal...
Toiduklubi: ahjukartulid röstitud sibulaga
Kunagi pärast Jüri Pino «Sakuska» raamatu lugemist hakkasin ma lõpuks päriselt proovima ahjukartulite tegemist selgeks saada. Proovisin ja proovisin, proovisin teha küpsetuskotis (feilisin), proovisin niisama. Lõpuks sain käppa. Vist. Suuremat kogust pole teinud veel ja aeg käib peamiselt tunde järgi. Aga ikkagi! Maitsvad! Krõbedad! Ja ei olegi väga tuumateadus.
Ahjukartulid röstitud sibulaga
Vaja läheb: kartuleid vastavalt sööjate arvule, meil kahepeale 6 suuremat, oliiviõli, tilli, soola, pipart, paar küünt küüslauku, röstitud sibulat (müüakse neid valmiskujul, neid niisamagi hea krõbistada), ahju läheb ka vaja
Valmistamine: Koori kartulid, lõika sektoriteks või paksemateks viiludeks. Lao ahjupannile. Sega kausikeses kokku purustatud küüslauk, pipar, hakitud till ja oliiviõli. Pintselda kartulid õliseguga üle, ketra soola peale. See on vist ainus roog, kuhu ma julgelt soola panen, ilma kuidagi ei kära väga. Pane ahi 200 kraadi juurde ja lükka kartulid ahju. Mõned ütlevad, et tark on kartul KUUMA ahju panna, aga ma pole suurt vahet näinud.
Umbes poole tunni pärast puista peale röstitud sibulahelbed. Lase veel üks pool tundi ahjus olla. Kontrolli vahepeal hambatikuga ja silmaga, kui seest pehmed ja pealt krõbedad, ongi valmis.
Serveeri värske salatiga. Liha võib ka kõrvale pakkuda muidugi, aga need on ilmagi head.
Sarnasel teemal...
this happened
Kui Mila oli umbes paarikuune, nägin ma unes, et Abikaasa ja tema isa läksid lapsega jalutama. Ma kohtusin nendega hiljem ja vaatasin, et laps on kuidagi teistsugune – kõnnib! Ise veel titt! Silme eest lõi mustaks, vahkviha: «MIDA te mu lapsega tegite?!»
Abikaasa siis häbelikult kohmas: «Kuule jah, ma ei julgenud sulle öelda, aga me õpetasime ta kõndima…»
«Misasja?! Kas sa ka tead, mida see tema seljale teeb! Millal see juhtus?»
«27. septembril…»
Pärast olin ma veel tükk aega vihane ka üles ärgates. No kurat kus on mõnedel ideed! Pole midagi kriipimat, kui beebi, kes on veel juurikafaasis ja liigutab vaid armsalt käsi-jalgu ja teeb vahepeal «lää», aga kes on äkki kõndima hakanud. Kriipi! Ebaloomulik!
Arvasin, et see on mingi enne. 27. september tuli ja läks, laps õnneks ei hakanud sel kuupäeval kõndima. Hoopis varbaid hakkas suhu toppima.
Aga täna tõstsin ta hetkeks diivanile ja juhtus see.
See on minu imik. Kes tõusis ise seisma. Ja seisis tükk aega, aknalauast kinni hoides. Pildi tegemise ajaks oli ta natuke juba diivanipatja vajunud, AGA IKKAGI.
Mul oli laste arengust ikka hoopis teistsugune arvamus. Peamiselt ma arvasin, et nad hakkavad selliseid asju tunduvalt hiljem tegema. Ja ma arvasin, et selleks ajaks, kui ma pean hakkama PIDEVALT tema elu pärast muretsema, olen ma vähemalt välja puhanud.
Life as I know it is officially over.
