imetamisest, vol something
Praegu on käes aeg, kus oleks mul ilmselt kõige kergem Milat rinnaga toitmisest võõrutada. Teda enam absoluutselt ei huvita söömine «vanal viisil», teda huvitavad lusikad, kausid, tassid, püreed, purustatud peet ja söögitoolis istumine. Varem (st näiteks veel eelmisel nädalal) suutis ta normaalselt süüa vähemalt läbi une, nüüd tundub isegi see tema jaoks liiga igav ja sel ajal tahab ta hakata hoopis ringi vahtima ja tegutsema, mis teeb kella 23se dream feedi keeruliseks ja ma juba kahtlen selle mõttekuses.
Mis tähendab ühest küljest, et mul oleks võimalus tagasi minna rohtude peale – või ilmselt mingi uue rohtudekombinatsiooni peale, sest maniakaal-depressiivsest diagnoosist ei ole hetkel sellest «maniakaal»-osast jälgegi, on jäänud vaid üks suur depressioon – AGA. Siin on üks suur aga. Ma peaksin sel juhul hakkama teda ka võõrutama varahommikusest söötmisest ja/või asendama selle pudeliga. Asjad, mille läbi viimiseks pole mul ÜLDSE energiat.
Tähendab, praegu on nii. Ta läheb kell 20 magama, viimane söök on enne seda. Siis läbi häda dream feed kell 23 (ta ei ärka üldjuhul ise, aga kui ma ei sööda teda kell 23, siis ärkab ta näiteks kell 24 või 1) ja siis ärkamine kell 4, kus me teeme pick up/put down meetodit ja see töötab jälle paariks nädalaks, mis tähendab, et ta magab kella kuue-seitsmeni, siis võtan ma ta voodisse ja ta sööb ja magab kella kaheksa-üheksani. Ideaalne, eks? (Kui see öine ärkamine ära jätta, aga see on tavaliselt vaid mingi periood, mis jälle möödub… ja mingil põhjusel alati tagasi tuleb jälle.) Kogu see ilu aga tähendab, et ma ju ei saa magada. TEMA magab küll 12 tundi (miinus öine ärkamine, kui see jälle on), MINA magan aga näiteks tund-kaks, siis olen üleval, siis tund und, siis üleval ja siis ongi juba päev ja olen üleval, üleval, üleval, sest lõunauinakud on endiselt KRÄPP ja kestavad pool tundi (sel teemal mõni teine kord).
Päevad on söömise poolest täiesti okeid, ta sööb iga nelja tunni takka ja kaks-kolm korda seal vahel lisatoitu. Ja teda päriselt ei huvita enam rinnapiim, ta ei suuda sel ajal eriti paigal olla ja kuna söögiajad on tavaliselt pärast uinakuid, siis pole tal lihtsalt mingit motivatsiooni süüa, kui eestoas, issake, ootavad mänguasjad ja kassid ja mängutekk ja issi seljakott, mida on eriti hea otsast närima hakata. Ja kui ma üldse olen kahelnud, kas mu laps on kangekaelne Sõnnitar, siis selline sõda, mis meil söömise ajal käib, tõestab seda täielikult. See pole mitte nunnu ja roosa ema-tite imetamishetk, vaid pigem titaanide heitlus ja mina olen see nõrgem titaan, kusjuures, kes pidevalt peksa saab. Sõna otseses. You should see my face.
Niisiis, mul on praegu valikud.
1. Power through it. Sest ma ÜLDSE ei tahaks hakata mingil haigusteperioodil jändama veel pidevalt haigestuva lapsega, sest ma olen aru saanud, et nii just juhtub, kui rinnapiima immuunsust buustivad omadused ära võtta. Pealegi olen ma SITAKS vaeva näinud kogu selle rinnaga toitmisega, et praegu loobumine oleks nagu alla andmine, sest viga ju pole minus või minu võimekuses teda toita. Ja kuigi esialgse plaani kohaselt lootsingi ma pool aastat teda vähemalt toita ja siis asja lõdvemalt võtta, tundub praegu, et MINA suudaks natuke aega ju veel. Toita. Oodata. Peamiselt oodata – enda tagasi saamisega, unega, terve mõistusega, rohtudega. Ma veel suudan.
2. Viia läbi kõigepealt unetreening (issand kui haige väljend see on ikka), et ta hommikusöök oleks kindlalt kell 7, siis saaks Abikaasa pudeli ette valmistada, kui ta niikuinii hommikul ärkab. Mis tähendaks ideaalis mulle kaheksat unetundi – eeldusel, et ka see öine harjumusärkamine siiski lõppeb. (Aga miks ta ei peaks, ta alati on lõppenud, kui me oleme vaeva ära näinud.) (Et siis tagasi tulla.) (Titendus on väsitav.)
3. Jätkata vanaviisi ja üsna suvaliselt, kuni asjad ise paika loksuvad.
Kolmas ei ole eriti variant, sest ma juba tean, et asjade suvaliselt võtmine toob alati mingi jama kaasa – näiteks öised ärkamised, sest ma ei ole viitsinud PUPD-ga jamada ja ta kohe enda juurde võtnud. Mis tähendab, et ta harjub ärkama ja harjub sööma ja harjub kaissu tulema ja ma ei saa üldse aru, miks ma enam imestan nende ärkamiste üle. Lisaks ma juba tean, et mulle meeldib regulaarsus päevades täitsa hästi. Mis mulle aga EI meeldi, oleks pidevalt muretseda kuskile minnes, kas on ikka võimalus pudelit ette valmistada ja ISSAND MU LAPS JÄÄB NÄLGA.
Ühest küljest ma tean, et ta keha on valmis tegema pikka toidupausi, sest ta saab sellega hästi hakkama, võtab juurde ja päeval sööb normaalselt. Teisest küljest võib see kaasa tuua taas varakult ärkava lapse ja ma ju nägin nii palju vaeva, et saada ta magama kaheksa-üheksani hommikul (endise kella-kuuese-ärkaja asemel). Ja mitte vähem oluline siinjuures pole ka fakt, et rinnaga toitmine pakub siiski ka mulle mingil määral õnnehormoone ja mõnusaid kaisutamishetki, olgugi, et need on viimasel ajal vaid viieminutilised. Aga kaisutada saan ma teda muidugi niisama ka.
Ja seal kuskil kauguses siiski terendab ka võimalus end taas normaalselt tunda… Võibolla see ikka oleks seda väärt?
Sarnasel teemal...
nightmares are made of
Täna varahommikul oli mul luupainaja. Kõige õudsem asi, mis ma tükk aega läbi olen pidanud elama (sünnitus on ikka esikohal).
See oli mingi kohutav une ja reaalsuse kohtumine. Mu jalutsis ja rinnal istusid mingid kummitusnaised, kes mind lämmatasid ja igati piinasid, samal ajal keris unenäovideo, kus olid surnud beebid ja kiljuvad viirastused. Ma üritasin NII HULLULT üles ärgata, ma KUULSIN, kuidas ma läbi une oigan ja kiunun, ma lootsin, et Abikaasa kuuleb ka ja ajab mu üles selle peale, aga siis meenus mulle, et ta läks varem juba tööle ära. Niisiis mõtlesin ma palavikuliselt võimalusi, kuidas end üles äratada, püüdsin jalgade ja kätega vehkida, pead raputada, silmi lahti suruda – mul õnnestus ainult nii palju teadvusele tulla, et ma sain aru: MA EI SAA LIIGUTADA, samas aga olid deemonid kõik unest kaasa tulnud ja istusid mu voodi peal, ikka kriisates ja irvitades.
Ja ma ei saanud liigutada ja väljas oli ikka veel pime ja ma teadsin, et see ei lõppe enne, kui ma mingi ime läbi ärgata suudan või väljas valgeks läheb.
Lõpuks see ikkagi lõppes. Lõpuks.
Õudne. Kõigepealt ei saa kuude kaupa magada ja kui ükskord õnnestub, siis siuke kuradi kräpp. Oosõm.
