Naabrinaine: “Kuidas teil siis see CHALLENGE. ACCEPTED! läheb?”
Mina: “Noh, Abikaasa on juba kaks kilo kaotanud, aga mina kukkusin vahepeal reelt. Kaotasin kõigepealt kilo, siis võtsin poolteist juurde, siis kaotasin selle, võtsin jälle 2,5 juurde ja kaotasin selle ka. Nii et ma olen kokku kaotanud neli-viis kilo, kuigi omadega nullis. Aga mina juhin!”
Naabrinaine: “Loomulikult, ega jutt oligi ju viie kilo ALLA saamisest, keegi ei öelnud, et vahepeal ei või kaal tõusta ka.”
DM (teisest toast): “Mis regi? Daki sõitis reega või?”
Naabrinaine: “Jajaa! Nad tegid nii, et Abikaasal oli hobune ja Dakil oli hobune, siis nad rakendasid sinna reed taha, laulsid vahepeal regilaulu…”
DM (ilmselgelt segaduses): “Regilaulu?”
Naabrinaine: “Jajaa! Laulsid seda: “Uni tuleb mede lapse silma sisse…” Ja siis hakkasid võidu sõitma ja niipea kui hobused paigalt võtsid, kukkus Daki…”
DM (ilmselgelt enam ei kuula, vaid vaatab telekat)
Naabrinaine: “Näh, miks sa ei kuula mind nüüd! Ma räägin sulle ju, kuidas elu käib! Ja hobused hakkasid liikuma ja Daki kukkus – prauhti! – ree pealt maha!”
Daki: “Parim. Ema. Ever.”