Tere, Daki… 4

***Selle rubriigi jaoks saab küsimusi esitada näiteks siin.***

Tere, Daki!

Mul tekkis mul ka paar ideed, millest lugeda tahaks… Noh, mõnes mõttes on sinu mõtete lugemine natuke mu jaoks nagu tulevikku piilumine. Sa ju ka enne, tudengina olid n.-ö “elupõletaja” põhimõttega tavaline uljaspea noor inimene? Á la kapis pole süüa, aga on vaja veini osta… ja tervislikud põhimõtted kaalus nii mõnigi kord üles tore pidu. Sattusin ükskord suitsunurgas natuke endast vanema neiuga vestlema, et tema juba planeerib perekonda paari aasta pärast ja plaanib vähem pidutseda ja hakkab suitsetamisest loobuma jne. Aga ma siis mõtlesin, et kõik naised vist üritavad natukene selle peale ikka mõelda, et mingi hetk jääd paiksemaks ja hakkad nagu korralikuks? Kas sinul ka selline hetk oli, kus mõtlesid et: noh, nüüd tulevase terve lapse nimel? Millal ja mismoodi see peaks juhtuma ei tea, iseenesest vist ikkagi elu muutub…

Anonüümseks jääda sooviv lugeja

Tere, mu Anonüümitar!

Kunagi olin ma täiesti kindel, et kui ma peaks oma elu järjele saama, siis ma aasta aega enne planeeritavat rasestumist ei joo (vähemalt mitte kanget alkoholi), võtan kaalust alla, loobun suitsetamisest ja hakkan igatpidi ontlikuks.

Ja siis jäin ma rasedaks.

Okeeeiii, päris nii see ei käinud, väga harva naised lihtsalt “jäävad” rasedaks. See tähendab – kui sa ikka ei taha jääda rasedaks või ei arvesta, et see võib juhtuda, siis sa ei jää ka. Olgu, teinekord veavad kaitsevahendid alt, aga protsentuaalselt tuleb seda ikka märksa vähem ette, kui neid “juhtus”-keisse, kus naine “juhuslikult” rasedaks jäi. Kuigi näiteks seksis kummita või ei võtnud Postinori või muud taolist. Mitte et ma tahaks nüüd tüli üles kiskuda ja öelda, et accidents don’t happen, aga mõistlik naine teeb vähemalt enda poolt kõik oleneva, et õnnetusi ära hoida, kui ta on niimoodi otsustanud. Ja kui ta ei tee, siis pole see ju päris juhus, kui “juhtubki”.

See selleks.

Ühesõnaga, laps. Hmh, jah, oma suurt kaunist plaani hästi korralikuks ja tervislikuks hakata ma tõepoolest ei teostanud. Rasedustesti tegin päev pärast pulmaPIDU ja surin mõni aeg süümekatesse, et miks ma oma sisetunnet eirasin. Suitsetamise jätsin ka alles pärast testitegu maha, kuigi ma olin selleks ajaks seda kõvasti vähendanud, aga noh, vähendamine pole päris see. Ja jõululauas jõin ikka paar klaasi veini ja mõned korrad isegi väikse pudeli õlut, sest nii hirmus õlleisu oli (alkoholist ja rasedusest on juttu selle postituse kommentaarides pikemalt). Aga tead, vähemalt alkoholiga juhtus see, et ma ei tahtnudki seda. Vahepeal isutas küll MAITSE järele ja siis ma endale paar lonksu ka lubasin selle üle põdemata, aga alkoholi JOOMISE mõnu kadus rasedana täiesti. Sest sa ju ei saa end purju juua! Ja ega seda va alkoholi muidu ju väga ei jookski, kui ta purju ei teeks, eks:) Okei, TEHNILISELT saad sa end ka rasedana purju juua, aga iga südametunnistusega inimene ei suuda seda teha, ma usun. Ja kui sul see südametunnistust tööle ei pane, siis võibolla ei peaks sa ka lapsi saama…

Aga su küsimusele otse vastates: mul oli neid hetki küll, kus ma mõtlesin, et peaks. Tulevase lapse nimel. Tavaliselt tulid need pühapäevaõhtuti koos mõttega, et esmaspäevast algab uus elu. Vahepeal algaski, enamasti mitte. Elu teeb tõesti omad korrektuurid, sellisel hulgal alkoholi nagu ülikoolis ma ei tarbinudki ju enam… eriti. Vähemalt mitte nii sageli. Ülikool oli selles mõttes vist ikka päris hull. Pidusid armastasin ja armastan endiselt, aga suhe nendesse muutubki ajaga. Kui vanasti oli täiesti okei alustada pidu kellegi juurest õllega, minna sujuvalt viina peale üle, siis kakerdada linna ja teha mõned õlled-tekiilad ja lõpetada hommikul taas kellegi juures kodus, siis vahetult enne rasedust oli hea pidu see, kui sai kodubaaris õllesid ja šotte libistada, vahel harva after hoursile jääda, aga siiski enamasti enne hommikuvalgust koju jõuda. Ja nüüd on hea pidu see, kui saab lapse magama pandud, siis heade sõpradega natuke istuda ja/või kuskil väljas midagi head süüa ja paar drinki teha ja südaööks, okei, hiljemalt kella üheks koju jõuda, sest hommikul on ALATI vaja ärgata.

Ning mulle tundub, et see on täiesti okei. Et niimoodi läheb.

Aga tõepoolest, eriti tervislik pole ma kunagi olnud ja ma olen selle pärast lapse kontekstis muretsenud küll. Natuke. Ma katsun mitte muretseda, though, sest elu on näidanud, et sa võid teha kõik, absoluutselt kõik ja rohkemgi veel, aga ikka võib su laps sündida tõsise terviserikkega. Neid näiteid elust on küll ja veel. Nii et ma selles osas olen fatalist, et kui peab juhtuma, siis juhtubki. Mis ei tähenda küll, et ma täiesti hooletult asja võtaks, ikka katsun endast teha kõik oleneva, et oma last kaitsta. Aga sellega ei saa päriselt hulluks ju minna, mingist hetkest peab asjadel laskma juhtuda.

Niisiis, ma usun, et mõnede naiste jaoks töötabki asi nii, et nad ühel hetkel teavad: nüüd on see käes. Nüüd hakkan ma valmistuma. Aga päris paljude jaoks siiski see nii ei käi ja emaks kasvatakse, mitte ei saada kahe sinise kriipsu ilmudes.

15 mõtet “Tere, Daki… 4

  1. Rents

    Kujutan ette, et rinnaga toitmise aeg on mõnes mõttes isegi hullem, sest kui sa oled rase, antakse sulle andeks, kui sa sööd hapukurki moosiga ja ajad näost kilode kaupa šokolaadi sisse, sest “isu on ju” (isegi öeldakse, et “ju siis organism vajab seda”, kuigi on näiteks tõestatud, et ema rasedusaegne šokolaadiga liialdamine soodustab lastel igasugu allergiate teket), aga kui sul laps juba olemas on, siis paratamatult mõtled ju teda nähes selle peale, et kui sa endale coca colat sisse kallad või kummikomme või odavat jäätist/kohukesi sööd vms, saab laps kõik need E-d ja värvained ja säilitusained ja liigse suhkru endale sisse. Ja kui ka ise ei mõtle, siis üldiselt on rasedatel ja vastsünnitanutel piisavalt inimesi ümber, kes teevad märkusi, kui (tulevane) ema ebatervislikult toitub. Iseenesest arusaadavatel põhjustel, muidugi. Nii et ei ole ju midagi ainult alkohol/suitsetamine, vaid laps mõjutab ikka päris palju ka üldist toidusedelit. Vähemalt minu sõbrannade hulgas tundub nii ja ka endale mõeldes mõtlen suht sama moodi.

    Vasta
  2. E.

    Ka mina olen mõelnud, et mõistlik oleks aasta aega enne rasestumist mitte juua, süüa tervislikult, teha trenni ja elada igati ontlikult. Ainult et – seda saab teha ju siis, kui sa planeerid rasedust.

    Nüüdseks olen aru saanud, et kõike seda, mida Daki mainis ja mida ise lisasin, tuleks teha kogu aeg. Enda heaks. Sest sina ise tahad ju ka olla terve ja ilus?

    Nii et ma püüan pidevalt enda meelde tuletada, et söö kolm korda päevas korralikku toitu, tee 2-3 korda nädalas trenni, alkoholi ja tubakaga õnneks sooje suhteid pole niikuinii, ja püüan elada enda rõõmuks. Küll siis see titt ka ükskord tuleb, kui ta tulema peab 😛

    Vasta
  3. kristel

    AppI! mul käis just mingi klõps, kui siit niimoodi neid mõtteid lugeda.. Et tegelikult sa ise ei muutugi ja kasvad lihtsalt uue eluga kaasa-on jah loogiline küll! Pähe ikkagi ei mahu alati. Tundub, et see periood, kui ise suureks saan ja emaks HAKKAN on kauge uhke tulevik, kus kõik on kummaline ja muinasjutuline. Päriselt ju elu lähebki lihtsalt ise sinnamaale mingil hetkel nii et suuremat tralli selle ümber ei märkagi (Kunagi põhikoolis oli see tudengiperiood ka kummaline ja põnev tulevik)
    Su blogi lugedes on nii hästi välja tulnud see point (ja ka iseenda vanu päevikuid sirvides näiteks..) et inimeselt oled ju üks ja seesama ükskõik mis vanuses, mis eluetapis, mis kogemuste ja teadmistega, kuigi tegelikult iga päevaga muutud kaa natuke..

    Klõps on see, et JÄRSKU selle peale niimoodi mõeldes ei tundugi üldse võimatu enam end selles uues rollis ette kujutada

    Kuna see täiskorrektne pereplaneering mu ellu ilmselgelt üldse ei sobiks, sest sellisel juhul jääks lapsed ju üldse tulemata ja ma mõtleks ainult, mida veel saavutada kogeda näha tahaks.. Reaalselt on vist ikka pigem nii, et on õiget kaaslast vaja ja siis just sel määral nagu sa kirjeldad planeerida, et kas teed natuke rohkem, et ei juhtuks või juba oled natuke julgem ja väga enam ei pingutagi, et seda takistada.. 🙂

    Oh ja kui kõik see nii tsill on, siis on ju väga lahe 😀

    Ma ei tea, kust üldse tulevad sellised eeldused, et kõik hullult suudavad planeerida ja ettevalmistada end kõigeks ja tervist niimoodi hoida jne.. pigem vist sellest, et ise endale tahad neid karme nõudmisi peale panna.

    Nagu E. kirjutab peaks justjah juba iseendast alustama, siis on lapsel ka hea pärast 🙂

    Kunagi mul oli mingi piirvanus, et enne 25 tahan esimest last. Praegu ma ei tea, kas ma ikka jõuan nii ruttu 😀 Aga see pole ju üldse nii tähtis seda praegu teada, dou! Sest ma võin äkki järsku märkamatult kuu ajaga ka tundmatuseni areneda ja uusi asju tahtma hakata elult :))

    Väga realistlik postitus 🙂 Mul kohe hakkas kergem

    Vasta
  4. patsy

    kallid naised, üks tagasihoidlik küsimus, kui tohib.

    et kui aasta peale aastaid kestnud joomisi ja suitsu kimumist paastuda, siis on kõik hästi ja organism on puhas ja polekski nagu kunagi alkot/viina/säilitusaineid/mis iganes “mürki” tarbinud?

    ma saaks aru kui mehed nii mõtlevad…

    Vasta
  5. Rents

    Tõsi ta on, et munarakud saavad siiski jäädavalt rikutud, selles osas on “lõbusat elu” elanud (sh ka aktiivset ringimurdvat seksuaalelu harrastanud ja seeläbi igasuguse erineva mikrokliimaga lähedalt kokku puutunud [Perekooli üks vähetest õigetest stampfaktidest – “kumm ei kaitse kõige eest”]) naiste mõtlemine sellest, et kuus kuud alkoholivaba elu ja enam mingeid riske pole, lihtsalt soovunelm. Okei, muidugi on lootele kasulik, kui vähemalt raseduse ajal enam ei suitseta, aga suur osa kahjust on juba tehtud. Kuigi ma olen küll nii diskrimineeriv, et ütlen, et 90 protsenti juhtudest on suitsetamine lollide või ebakindlate (või mõlemate) lõbu, kellel oli vaja sõpradele näidata, kui täiskasvanulikud ja lahedad nad on. Alkoholist ja narkootikumidest saab vähemalt sumina, sigarettidega saab ainult märku anda, millise inimesega tegu on.

    Aga tervislik toitumine jms tuleb kasuks juba emale enesele, tugevdab organismi ja seeläbi teeb ka lapsele üheksaks kuuks korteri mõnusamaks. Tasub ära ikka, kas siis, kui sinnani pole nii tervislikult elatud. Ma ise ka jälle üritan, sest ülikooli kõrvalt on ju nii lihtne saiakesi ja burgerit süüa ja öelda, et “mul pole aega, et päris sööki teha”.

    Vasta
  6. Liisapereema

    Ma olen hoopis mõelnud, et kui kogu Eesti naised ja ka mehed (nende karskus on tegelikult sama oluline ju) nii mõtleks, siis ei olekski eestlasi vist enam…

    Ise spetsiaalselt enne rasestumist ei paastunud ja õigesti tegin: nüüdne laste kõrvalt paastumine on puhkepausideta – ei mingit mõnulemist mina ja kommikott, mina ja hesburger, mina ja maani täis.

    Vasta
  7. Rents

    Meeste karskus ei ole sama oluline, sest meeste seemnerakud vahetuvad. Kui mees kuus kuud enne naise rasestamist tervislikku toitu sööb, heroiini ei süsti ja ei suitseta, ongi ilusad terved spermapoisid. Tõsi küll, kui mees mingit väga kurja keemiat teinud on, võivad tal olla tekkinud teatud muutused ajus (ja ka DNA muutub elu jooksul), nii et see võib mõjutada ka tulevasi lapsi, aga see pole siiski võrreldav. Naine kannab kogu elu üht ja sama risti ja kui see kulub, siis see ongi kulunud ja üle värvida ei anna.

    Vasta
  8. kristel

    oi kui äärmuslik mõni mõte siin 🙂

    pfui heroiin võiks üldse sisaldada mingeid selliseid asju, et teeb paljunemisvõimetuks need olendid..kahju neist süütutest lastest 🙁

    Mõistlik peab olema, mitte padukorralik ja äärmuslik

    suitsetamine on rumal küll.. aga ma ei usu, et naised veini ka alati selle sumina pärast joovad. ikka loeb see tuttav tunne ja mõnu selle tegevuse juures ja minu arust on ikka hea kui jääb see periood kah enne tubliks ja korralikuks hakkamist, kus sa end veel nii väga ei kammitse ja iga patu eest ei karista kurja hukkamõistuga

    Vasta
  9. Liisapereema

    Nojah, pean üldisemas plaanis küll silmas meeste tervist.

    Kui nüüd lõpuni aus olla, siis minu arvates tuleks endaks jääda ja elada koguaeg iseendaga kooskõlas, hõlmaku see mida tahes (ühele teater, teisele longero). See, et elu jooksul muutuvad huvid ja kombed on loogiline, aga enda poolsunniviisilisel muutmisel ei ole kunagi häid tagajärgi (järeldus 36 aasta jooksul kogetu põhjal).

    Vasta
  10. maili

    ohjeerum, jeerum, jeerum…

    siin, kus ma pesitsen, peetakse hetkel Taimetoidu Festivali – riietutakse valgesse, süüakse taimetoitu, ei jooda alkoholi ega seksita (ei mäleta, kas reeglites ka suitsetamise kohta midagi öeldud oli) jne. no ja eks see kõik puhastumise eesmärgil ole.

    samas selleks, et taimetoitu isuäratavamaks muuta, “riietatakse” see lihaks – sojaliha ja võltskalad ja mida kõike veel. lisaks – igasugu saia ja snäkke ja fritüüritud toitu pakutakse lademetes.

    festivalil osalejad torkavad põsist teravaid esemeid läbi, uskudes, et ajavad sellise teoga tonte kehast välja (küllap käib kõige juurde stoori ja sügavam filosoofia, aga ma ei ole väga süvenenud). terve festivali vältel paugutatakse pürotehnikaga, millest eralduvat suitsu kõik osalejad-pealtvaatajad sisse hingavad.

    mis mu point oli? mõni saab ka 10 päeva aastas kummalisi rituaale järgides puhtaks, mõne teise jaoks ei ole aga muud varianti, kui terve elu kõigest halvast hoiduda. enamus inimesi jääb ilmselt sinna kahe äärmuse vahele ja see on täiesti ok.

    tundsin miskipärast, et moraalitsemiseks läks enne ja ma ei suutnud vait olla.

    Vasta
  11. Rents

    Olgu öeldud, et mina rääkisin ainult teooriast ja sellest, mis oleks ideaalne. Piiblit sirvides torkab silma, et isegi kirjanduslik karakter nimega Jeesus, keda üritati ideaalsena kujutada, ei suutnud sugugi mitte alati seda teed käia. Mina, kes ma nii kõrgele ei pürgigi, tunnistasin juba, et mina igatahes ei suuda tervislikku elu elada (ma saan teoorias ülihästi aru tervisliku toitumise ja korrapärase trenni vajalikkusest, aga nii raske on seda praktikas rakendada) ja arvan, et eelkõige “suudavad” seda siiski inimesed, kellele tegelikult see elustiil ka meeldib või kes mingil määral kannatusi naudivad (no näiteks inimesed, kes tegelikult astusidki kloostrisse enesepiitsutamise eesmärgil). Elu ei saa ju klantspilt olla. Lihtsalt kõrvalt olen näinud, et raseduse ajal ja ca aasta pärast laste sündi tahavad väga paljud emale õpetada, kuidas õige on ja surve on suur.

    Mind ka häirivad mõned koledad asjad, kuigi kui lapse tervis otseselt ohus ei ole, ma ütlema ei lähe – näiteks kole on vaadata, kui naabrinaine istub, laps süles, ja teeb suitsu, seda nii toas kui väljas. Lapsest on ju kahju, kui ta mul akna all köhib. Aga olen ka näinud ema, kes tõesti põdes väga selle pärast, et ta lapsed vahel ainult kaks korda päevas korraliku sooja toitu said ja kolmas toidukord oli kiirpuder võileibadega – ja siis mõtled küll, et kust see surve talle küll tuleb, et ta tõsimeeli mõtleb, et ta peaks suutma üliinimene olla.

    Vasta
  12. Rents

    Ahjaa, tunnen vajadust lisada, et mu oma abikaasa suitsetas/suitsetab (jättis küll hiljuti taas maha, aga praegu on ilmselt vara öelda, kas igaveseks/pikemaks perioodiks [ta vanaisa pole päris püsivalt loobunud isegi hoolimata sellest, et üks kõriopp juba oli, paar aastat oli ilma, nüüd ikka veits tõmbab]) ja minu tunded ei sõltu sellest küll kuidagi. Lihtsalt paljud tahavad teismeeas “lahedad olla”, sest lihtsalt olemisest ju ometigi ei piisa, on vaja midagi tõestada ja selle aja peale, kui mõistus pähe tuleb, on ka sõltuvus juba kohal. Meestel oli meie nooruses see lahe olemise surve vist suurem kui tüdrukutel, praegu tundub, et see on üsna ühtlane ja tüdrukud pingutavad ise, et selles osas võrdsed olla. Kuigi ma olen kohanud ka kahte inimest, kes ütlevad, et neile on suitsetamine algusest peale meeldinud ja juba esimene mahv oli nauditav, nii et sellistel juhtudel saan ma isegi asjast aru.

    Vasta
  13. maili

    ai kurja – tollele naabrinaisele tahaks küll midagi öelda! samas tean tunnet, et vaatad tänaval tittesid jalutavaid, suitsu kimuvaid naisi ja mõtled, et oi, kui kole, aga no kuidas sa lähed võõrale inimesele etteheiteid tegema! (just, et OTSESELT ei ole ju elu ohus, kuigi tegelikult…)

    mis suitsetamisse puutub, siis mu vanaisa elab hapnikuaparaadi all, on terve elu suitsetanud (nüüd enam mitte, ei tohi, kui tahab elus püsida), saab ilma aparaadita vaid lühikesi perioode olla ja jube on see kõik (eriti teades, et kõik teised organid, peale kopsude, on ilusasti korras). ühest küljest – tal (terved) lapsed-lapselapsed olemas, aga mina ja mu vennad tahaks ju, et ta ka meie lapsi näeks.

    see on kahjuks jälle see koht, kus teoorias tugevam (olnud), kui praktikas, kuigi loen end praegu küll tollest patust pigem (hehe) priiks. toas suitsetamist ja suitsetavaid emasid ei kannata. ja ei saa ka absoluutselt aru vajadusest.

    Vasta
  14. daki Postituse autor

    Patsy jt. Raamat “Mina olen ookean” kirjutab pikalt ja põhjalikult sellest, kuidas titt on toiduahela tipp. Ta saab endasse ju MIND süües kõik jääkained, mis on aja jooksul mu rasvadesse kogunenud. Ja rinnapiima valmistatakse peamiselt neist rasvadest, mis mu kehas JUBA on, ainult mingi väike protsent (kas oli äkki 70/30 suhe) võetakse piimamaterjali sellest, mis ma parasjagu söön. Seega – damage is already done! Kui ma seda lugesin, siis hakkas hirmus hetkeks. Ja siis tundus kuidagi ERITI vastutustundetu ÜLDSE last saada, sest ma ei saa ju olematuks teha seda, mida ma olen oma kehale teinud. AASTAID JA AASTAID. Rääkimata keskkonnamõjudest! Osasid asju saan ma jah valida, keskkonda ju üldiselt mitte!

    Ja siis mõtlesin ma nii, et… Kas jääks ellu üldse praeguses keskkonnas laps, kes elaks mingis mullis? Kelle ema oleks üleni looduslaps, ainult täis puhast? See on ju võimatu. Maailm on mürke täis ju! Ja kas ei hakkaks sel juhul – sel HÜPOTEETILISEL juhul! – tööle vastupidine variant? Et kui oleks see hüpoteetiline kõikide mürkide eest kaitstud laps ja lasta ta näiteks “tavamaailma”, kas ta sureks kohe ära? Saaks kohe mingi rämeda allergia? Vs lapsed, kes on harjunud e-ainetega, möödasõitvate rekkade heitgaasidega jne. Food for thought.

    Muidugi on kena elada üleni tervislikult. Aga minu jaoks on ENDALE elamine selline, kus ma kogun ja ammutan erinevaid kogemusi. Fiilinguid. Hullusi. Mu eesmärgiks ei ole tervena surra, vaid surra nii, et mul oleks paljudele ägedatele asjadele tagasi vaadata. Ja praegu ma võin öelda, et mul on. Ja ma tõesti ei kahetse. Aga see on muidugi juba põhimõtteline vaidlus, millesse ma laskuda ei viitsi, sest keegi raudselt tuleks ja ütleks siis, et kainena saab ka kõike seda teha, millele mina jään alatiseks vastu vaidlema.

    Vasta
  15. daki Postituse autor

    Ahjaa, ükspäev nägin sellist pilti. Kaheksandat-üheksandat kuud rase tibin, oma ilmselgelt purjus sõbra käevangus, suits näpu vahel. Üks sõber oli neil veel kaasas. Kõndisid kolmekesi kõik ebakindlal sammul. Ühel hetkel tibi enam ei jõudnud ja kehakeelest võis välja lugeda, kus ta oma sõpradele peale käratas: “Oodake nüüd mind ka! Ma ju ei jõua! MA OLEN JU RASE, kas te siis ei näe?!”

    Poisid jäid seisma, ootasid tibi järele ja jalutasid rahulikumalt edasi.

    Suits näpus, pudel käes.

    Tahaks öelda, et see on midagi ebatavalist, aga see on täiesti tavaline elu siin Koplis.

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga