Tere, Daki… 4
***Selle rubriigi jaoks saab küsimusi esitada näiteks siin.***
Tere, Daki!
Mul tekkis mul ka paar ideed, millest lugeda tahaks… Noh, mõnes mõttes on sinu mõtete lugemine natuke mu jaoks nagu tulevikku piilumine. Sa ju ka enne, tudengina olid n.-ö «elupõletaja» põhimõttega tavaline uljaspea noor inimene? Á la kapis pole süüa, aga on vaja veini osta… ja tervislikud põhimõtted kaalus nii mõnigi kord üles tore pidu. Sattusin ükskord suitsunurgas natuke endast vanema neiuga vestlema, et tema juba planeerib perekonda paari aasta pärast ja plaanib vähem pidutseda ja hakkab suitsetamisest loobuma jne. Aga ma siis mõtlesin, et kõik naised vist üritavad natukene selle peale ikka mõelda, et mingi hetk jääd paiksemaks ja hakkad nagu korralikuks? Kas sinul ka selline hetk oli, kus mõtlesid et: noh, nüüd tulevase terve lapse nimel? Millal ja mismoodi see peaks juhtuma ei tea, iseenesest vist ikkagi elu muutub…
Anonüümseks jääda sooviv lugeja
Tere, mu Anonüümitar!
Kunagi olin ma täiesti kindel, et kui ma peaks oma elu järjele saama, siis ma aasta aega enne planeeritavat rasestumist ei joo (vähemalt mitte kanget alkoholi), võtan kaalust alla, loobun suitsetamisest ja hakkan igatpidi ontlikuks.
Ja siis jäin ma rasedaks.
Okeeeiii, päris nii see ei käinud, väga harva naised lihtsalt «jäävad» rasedaks. See tähendab – kui sa ikka ei taha jääda rasedaks või ei arvesta, et see võib juhtuda, siis sa ei jää ka. Olgu, teinekord veavad kaitsevahendid alt, aga protsentuaalselt tuleb seda ikka märksa vähem ette, kui neid «juhtus»-keisse, kus naine «juhuslikult» rasedaks jäi. Kuigi näiteks seksis kummita või ei võtnud Postinori või muud taolist. Mitte et ma tahaks nüüd tüli üles kiskuda ja öelda, et accidents don’t happen, aga mõistlik naine teeb vähemalt enda poolt kõik oleneva, et õnnetusi ära hoida, kui ta on niimoodi otsustanud. Ja kui ta ei tee, siis pole see ju päris juhus, kui «juhtubki».
See selleks.
Ühesõnaga, laps. Hmh, jah, oma suurt kaunist plaani hästi korralikuks ja tervislikuks hakata ma tõepoolest ei teostanud. Rasedustesti tegin päev pärast pulmaPIDU ja surin mõni aeg süümekatesse, et miks ma oma sisetunnet eirasin. Suitsetamise jätsin ka alles pärast testitegu maha, kuigi ma olin selleks ajaks seda kõvasti vähendanud, aga noh, vähendamine pole päris see. Ja jõululauas jõin ikka paar klaasi veini ja mõned korrad isegi väikse pudeli õlut, sest nii hirmus õlleisu oli (alkoholist ja rasedusest on juttu selle postituse kommentaarides pikemalt). Aga tead, vähemalt alkoholiga juhtus see, et ma ei tahtnudki seda. Vahepeal isutas küll MAITSE järele ja siis ma endale paar lonksu ka lubasin selle üle põdemata, aga alkoholi JOOMISE mõnu kadus rasedana täiesti. Sest sa ju ei saa end purju juua! Ja ega seda va alkoholi muidu ju väga ei jookski, kui ta purju ei teeks, eks:) Okei, TEHNILISELT saad sa end ka rasedana purju juua, aga iga südametunnistusega inimene ei suuda seda teha, ma usun. Ja kui sul see südametunnistust tööle ei pane, siis võibolla ei peaks sa ka lapsi saama…
Aga su küsimusele otse vastates: mul oli neid hetki küll, kus ma mõtlesin, et peaks. Tulevase lapse nimel. Tavaliselt tulid need pühapäevaõhtuti koos mõttega, et esmaspäevast algab uus elu. Vahepeal algaski, enamasti mitte. Elu teeb tõesti omad korrektuurid, sellisel hulgal alkoholi nagu ülikoolis ma ei tarbinudki ju enam… eriti. Vähemalt mitte nii sageli. Ülikool oli selles mõttes vist ikka päris hull. Pidusid armastasin ja armastan endiselt, aga suhe nendesse muutubki ajaga. Kui vanasti oli täiesti okei alustada pidu kellegi juurest õllega, minna sujuvalt viina peale üle, siis kakerdada linna ja teha mõned õlled-tekiilad ja lõpetada hommikul taas kellegi juures kodus, siis vahetult enne rasedust oli hea pidu see, kui sai kodubaaris õllesid ja šotte libistada, vahel harva after hoursile jääda, aga siiski enamasti enne hommikuvalgust koju jõuda. Ja nüüd on hea pidu see, kui saab lapse magama pandud, siis heade sõpradega natuke istuda ja/või kuskil väljas midagi head süüa ja paar drinki teha ja südaööks, okei, hiljemalt kella üheks koju jõuda, sest hommikul on ALATI vaja ärgata.
Ning mulle tundub, et see on täiesti okei. Et niimoodi läheb.
Aga tõepoolest, eriti tervislik pole ma kunagi olnud ja ma olen selle pärast lapse kontekstis muretsenud küll. Natuke. Ma katsun mitte muretseda, though, sest elu on näidanud, et sa võid teha kõik, absoluutselt kõik ja rohkemgi veel, aga ikka võib su laps sündida tõsise terviserikkega. Neid näiteid elust on küll ja veel. Nii et ma selles osas olen fatalist, et kui peab juhtuma, siis juhtubki. Mis ei tähenda küll, et ma täiesti hooletult asja võtaks, ikka katsun endast teha kõik oleneva, et oma last kaitsta. Aga sellega ei saa päriselt hulluks ju minna, mingist hetkest peab asjadel laskma juhtuda.
Niisiis, ma usun, et mõnede naiste jaoks töötabki asi nii, et nad ühel hetkel teavad: nüüd on see käes. Nüüd hakkan ma valmistuma. Aga päris paljude jaoks siiski see nii ei käi ja emaks kasvatakse, mitte ei saada kahe sinise kriipsu ilmudes.
Sarnasel teemal...
the end of an era
On olnud täiesti hullumeelne nädal. Ma täpselt ei saa aru, miks, sest kui hakata asju ritta seadma, polegi ju nii väga hull, aga mul on tunne, nagu ma oleksin tsentrifuugist läbi käinud.
Kõige olulisem juhtumine, või noh, elumuutus, on aga see, et Naabrinaine kolis ära. JA MAJA ON TÜHI.
Ma saan aru küll, et kolis TEMA, mitte mina, see tähendab, et mitte mina ei peaks tundma kolimisstressi. Liiatigi tuleb olla aus ja tunnistada, et MINA ei kolinud üldse. Ma ainult laenasin oma meest neile kolimisele appi, ise samal ajal lastega (jah! neid oli mitu!) kodus hängides ja haigutades ja kurtes, kui väsinud ma olen. Ja siis olin ma täna veel kolimisele nii palju abiks, et söötsin last, kuni mees asju tassis ja siis seisin tähtsa näoga Naabrinaise selja taga, kui tema köögikappe värvis ja teavitasin teda kõiksugustest olulistest arvamustest, mis mul sel hetkel parasjagu olid. Näiteks, et kaminasimsid on lahedad ja et mulle meeldib punane värv.
MOST HELPFUL FRIEND EVER.
Ja siis sai see päev koos selle tegevusrohke nädalaga läbi ja ma läksin magama ja ei jäänud magama ja šokk saabus.
Persse. Naabrinaine elab Nõmmel. NÕMMEL! See on minust 12,1 kilomeetri kaugusel. See on täpselt 12,1 kilomeetrit kaugemal kui varem. Me küll leppisime kokku, et me teeme KÕIK selleks, et vähemalt kord nädalas näha, sest muidu on kõik pekkis (ja järgneb surm, teate ju küll), aga mul on nii õudne tunne. Et teda nüüd enam ei olegi.
Noh, okei. Terve suve veetsid nad niikuinii peamiselt oma linnalähedases residentsis ja neid siin enamasti ei olnudki. Aga suvi oli suvi, siis polnud meid ka siin eriti. Ja okei, niikuinii läks ta ju just täiskohaga tööle tagasi, mis tähendab, et tal ei olegi eriti aega, AGA IKKAGI!
Ma pole vist kordagi selgitanud, kust ma Naabrinaise välja võlusin. See kõik algas… hmh, nojah, ma ei mäletagi. See oli mingi suvi, see oli ilmselt esimene suvi, mis me koos olime Abikaasaga, no siis mingi kolm aastat tagasi ehk. Naabrimees nimelt on Abikaasa sõber ammustest aegadest. Me käisime neil maal külas ja sellest külaskäigust mäletan ma vaid, et neil olid superlahedad diivanid ja tugitoolid, samast komplektist, mis see mu üks tugitool on, ja ma lubasin need ära ärida. Ja et me käisime Naabrinaisega saunas ja toimus InstaConnect (TM) ja ma teadsin, et ta on täiega minu inimene. Aga siis tuli elu ja meie olime ju Tartus edasi ja nemad ikka siin ja me nägime tähtpäevadel (näiteks siis, kui LM oli just sündinud) või muudel täiesti juhuslikel puhkudel.
Kuni – bämm! Tulin seda karbikorterit vaatama ja selgus, et Naabrid (see on nüüdsest nende ühine perekonnanimi, ma arvan, et nad võiksid nimemuutust taotlelda) olid just saanud pisikese sahtli üle koridori AND THE FUN BEGAN.
Ma üldse ei kujuta ette, et ma oleksin suutnud kogu selle rasedussaaga ja tite saabumisega hakkama saada, kui Naabrinaist ja tema joovastavat mõju poleks olnud. Ja mu elu (ja sarkasmisoon) oleks nii palju tühjem ilma temata. Lisaks on juhtunud see imeline asi, et ma enam ei kardagi lapsi ja ma suutsingi kohe mitu tundi LMi ja DMiga kahekesi veeta, titt kaenlas. LM lõbustas end mänguga, kus ta pigistas silmad kinni ja tatsus voodist seinani ja siis jälle tagasi, dramaatiliselt madratsile viskudes. Paar korda mul küll süda seiskus, sest ta tee peale jäi söögilaud…
Ja siis rääkis DM mulle pikalt-laialt, miks talle meeldib «Kättemaksukontor» ja mul süda heldis. Nad on ikka nii numpsid ju!
Numpsid, kes elavad nüüdsest Nõmmel. 12,1 kilomeetri kaugusel.
Aga et mitte muutuda üleliia dramaatiliseks, siis vähemalt… Oh, ma ei teagi. Ma tahaks öelda, et nad inspireerisid meidki oma kodu hakata otsima, aga see pole päriselt tõsi. Mina olen oma kodu otsinud 2006ndast aastast alates ja vahepeal langes see päevakorralt sel lihtsal põhjusel, et ma veetsin suure osa oma ajast olles töötu või saades nii vähest palka, mis ei aitaks mind kodulaenu osas üldse. Ja nüüd? Nüüd olen ma ju töötu. TÖÖTU. Ehk siis ma võin ju unistada kodust, mis poleks kast ja mis oleks oma ja mil oleks plusse rohkem kui miinuseid*, aga tõsiasi on see, et mõte kodulaenust hirmutab mul kõhu kinni ja lahti samaaegselt, sest mul pole õrna aimugi, mille eest ma toidan end ja oma last järgmisest septembrist alates. Ja Mart Laari peale ju kah loota ei saa.
ENIHUU. Mu mõtted on hajevil ja mul on pidevalt tunne, et ma peaks oma elu nüüd lõpuks korda tegema nagu sassis vannitoariiuli ja get my act together. Näiteks hakkama päriselt tööd tegema. Et nagu meelde tuletada, mis tunne see on. Aga mu peas on pidevalt mingi lärm ja ma ei suuda sellega hakkama saada, üldse. Ma tahaks istuda päevad läbi voodis või siis köögileti taga ja juua Naabrinaisega veini ja rääkida kummitustest, elusolemisest ja sellest, millest tited mõtlevad, aga nii üks kui teine variant on peaaegu võimatu või vähemalt komplitseeritud JA JA JA. Mu aju karjub mu peale.
Ja ma olen halb sõber, sest ma isegi ei läinud kappe värvima.
Ja ma igatsen LMi!
Pekki küll noh.
Kas ma peaks Naabrinaist hakkama Nõmmenaiseks nüüdsest hüüdma? Nõmmetar? Nõmmur? Nõmps? Nõmmuti? Nõmmuutur?
–
*Miinuseid nimelt on ALATI. Aga kui sa oled ise valinud, siis sul on kergem nendega elada.
