tere, sügis
Kõigepealt käis Juhanparts valijatega kohtumas. Üks neist oli natuke nohune, see kõige pisem. Või noh, Milaga võrreldes muidugi suurem. ENIHUU. Öösel ärkasin selle peale, et kõrvalvoodist kostus hääli, nagu oleks ühtäkki mu kadunud vanaisa külla tulnud ja võrevoodisse magama otsustanud kolida.
Enter: meganohu.
Täna hommikul ärkasin mina üles ja esimene mõte oli: «Surm. Surmsurmsurm.» Ja mitte see tavapärane «surm-järgneb-kõigele», vaid see «kui-ma-end-sitemini-tunneksin-siis-ma-oleks-surnud» mõte.
Titt on ikka eriti tatine (ta on enne ka haige olnud, aga seekord kuidagi eriti hullult). Nii megakahju on tast, aga tal paistab siiski märkimisväärselt parem olevat kui mul see olemine. Mina küll päeva jooksul nii palju naeratada ei jõua. A noh, ma VÕIBOLLA naerataks ka, kui ma saaks päev läbi pikali olla, olgu või kõhuli.
Nii et nüüd jätkuvad päevad selles rütmis, et veaks vaid kuidagi-gi tite magamaminekuni välja. Ja siis oleks aega diivanil ajakirja lugeda ja tunda, KUI sitt ikka olla on. Persse, kus ma igatsen praegu aega enne last. Kui sai päriselt haige olla, mitte nii nagu praegu, et saad endale õhtul tund aega haige olemist lubada. Masendav. Aga, nagu Naabrinaine ütleb, õige pea saab keha aru, et siin pole hetkel mõtet mingite haigustega jamada, sest kellelgi pole aega neid põdeda ja haigused teevadki vehkat. Lähevad otsivad endale koha, kus neid paremini hinnata osatakse. Kus neile näiteks teed ja sooja tekki ja naisteajakirju KESET PÄEVA antakse. Kuskile ideaalmaailma.
Igasuguseid pilte ja jutte on kogunenud, aga no kohe üldse pole aega ja/või jaksu midagi korralikult ette võtta. Panen siia hoopis ühe pildi juunikuust, mis on üks nunnumaid meie Soome-reisist. Ja issake, kui VÄIKE mu titt ikka oli!
Sarnasel teemal...
Naabrinaine ja õunad
Naabrinaine on hull kõnnimutt. Ükspäev näiteks läksime me linna hängima, õigemini olin mina tema deit ühel sünnipäeval, sest elulogistika tõttu polnud me pikka aega näinud. Minu idee õhtust: lähme takso või trammiga linna, sööme kuskil ja libistame kokse ja jalutame Kadriorgu sünnipäevale.
Naabrinaise idee õhtust: jalutame Koplist linna, Jägermeister kotis, ostame Viru väravate juurest lilled ja lähme Kadriorgu sünnale. Pole vist vaja öelda, et käiku läks Naabrinaise plaan, hiljem jalutasime veel Kadriorust Kukusse peole (olime seal umbes viisteist minutit). Mitte, et see plaan kuidagi kehvem oleks olnud, jummalast äge rändomhäng üle pika aja, Tallinnas on SITAKS ilusaid kohti ja Kalamajas võiksin ma igavesti jalutada. (Ma praegu vaatan, et me kõndisime Kadriorgu umbes kümnekilomeetrise ringiga, sinna siis veel tagasi linna kõndimine veel otsa. Kopli lapid rokivad.)
ENIHUU.
Naabrinaine on julm kõndur, is my point.
Niisiis jalutas ta ükspäev Nõmme turule, lihtsalt selleks, et võtta endale paar õuna. Valis ilusad ubinad välja, hakkas neid ulatama müüjatädile kaalumiseks. Järgnes dialoog.
«Palun, ma võtaks need!»
«Teate. Andke mulle 20 sentid, mis ma neist kahest õunast kaalun NAGU MINGI LOLL.»
Hiljem helistas Naabrinaine võidurõõmsalt: «Ma olen ilmselgelt mõjuvõimas naine.»
Ja viimatine naabrinaise-ism…
Saatsin pärast poeskäiku rõõmsa sõnumi: «Mult küsiti dokumenti!»
Naabrinaise vastus: «Kuskohas? Pime müüja?»
Kaks minutit hiljem saabus selgitus: «Heas mõttes pime muidugi…»
