NAISTEST, LIHTSALT ja MEESTEST, LIHTSALT: Külalispostitus Merle Liivakult
Üheksas ja viimane külalispostitus tuleb Merle Liivakult. Sellest, miks ja kuidas külalispostitused siin ilmuvad, saab lähemalt lugeda siit. Merle sai kingituseks minu raamatu «Naistest, lihtsalt». Kõigi selle postituse all kommenteerinud inimeste vahel läheb nädala lõpus samuti loosi raamat. Ja muide! Tegelikult käibki «Naistest, lihtsalt» mõneti kokku raamatuga «Meestest, lihtsalt», seega loosiõnnelik võib ise valida, kumba raamatut auhinnaks soovib.
Eelmise külalispostituse kommentaaride hulgast valis random.org välja teise kommentaari, seega saab raamatu Kristel. (Meili mulle!)
Aitäh kõigile ägedatele naistele, kes olid valmis mu blogis oma mõtteid jagama ja suur aitäh kõikidele lugejatele, et te selle eksperimendiga nii hästi kaasa tulite!
***
Merle Liivak on ajakirjanik, Anne&Stiili peatoimetaja, kes kevadel šokeeris teatud hulka avalikkusest rasedana ajakirja kaanel poseerides, mis tegelikult siiski oli üsna äge tegu. Praegu Merle enam rase pole, küll aga on tal kodus pisike Jussike, kellele ägedat maailma tutvustada.
***
NAISTEST JA EMADUSEST, LIHTSALT ehk NAGU KOLM KLAASI VEINI
Autor: Merle Liivak
Keegi on öelnud, et see, kui palju lapsed oma vanematele vastu annavad, on läänemaailma üks suurimaid saladusi. Minu emaks saamise kogemus on avanud mulle ka ühe teise üllatusmuna.
Mu kulmud on olnud üllatusest kaardus juba mitu kuud järjest – kuidas küll lapse saamine suhteid suguõdedega muudab! Ma olen juba pea kümme aastat tegutsenud naisteajakirjanduses – teinud igasugu daamidega intervjuusid, juhtinud naistest koosnevaid tiime, uurinud lugematul hulgal naisteajakirju, loonud eeldatavasti kõigile naistele tohutult huvipakkuva ajakirja – ja alles nüüd, Johanni emana, võin öelda, et mulle on võimaldatud ligipääs naiste hingeasjade juurde. Või vähemalt oskan ma neid nüüd põhjalikumalt mõista.
Kõik algas siis, kui minu rasedus juba ka kõrvalseisjatele ilmselgeks sai. „Arbuusike» minu rinna all osutus omamoodi VIP-pääsmeks teiste naiste (tuttavad, kolleegid ja isegi koristaja!) intiimsete saladuste juurde. Ühtäkki hakkas jõudma minuni reaalsus teatud eluetappi jõudnud naiste taga- ja magamistubades. Kellel on mida ette heita oma eksabikaasale (vahel ka koduvägivalda) või millised ootused on jäänud vastamata nüüdsel kallimal (liiga palju tööd ja vähe perega veedetud aega). Kellel on millised tunded olnud oma laste suhtes (need ei ole kunagi ühesuguse šablooni läbinud, tuleb ette isegi pettumust). Aga ka loomulikult positiivseid asju – kes kui paljudest lastest unistab jne. Selline tunne, nagu oleksin vastu võetud naisvabamüürlaste seltsi – üsna arusaamatu oleks kogu see maailm mulle varem, asjasse mittepühendunult, tundunud. Ei olnud mul lapsi, ei osanud õieti neist unistadagi ning puudus sõltuvus elukaaslasest ja perekontseptsioonist.
Selgeks sai ka see, et karjääris tippe vallutanud naised, kes 40-aastaselt lastetud, ei pruugi seda olla vabatahtlikult. Kuulsin lugusid raseduse katkemistest, sellest, kuidas on jääda lapsest ilma ka 7ndal raseduskuul… Sain teada, et see, mis ühtedele tuleb möödaminnes, valmistab teistele piinarikkaid katsetusi meditsiini abil…
Meenub, kuidas veel raseduse viimasel kuul käisin pediküüris ja heietasin pediküürijale, kui EBAREAALNE rasedus ikka on ja kui EBALOOMULIK tundub sünnitus, ja et ma lihtsalt EI SUUDA ETTE KUJUTADA, kuidas ma last hakkan imetama. Hästi tore ja verbaalset barokki harrastav salongitöötaja tõmbus korraga vaikseks ja poetas siis: „Ah nii…, et siis ebaloomulik. Sa siis ei ootagi tema sündi nii väga?“ Selgus, et kosmeetik suudab oma tulevast last ja sellega seonduvat liigagi hästi visualiseerida, ootab ta teda juba aastaid ja on läbi teinud juba mitu ebaõnnestunud kunstlikku viljastamist.
Loomulikult tundsin oma fafafaatamise pärast tohutut piinlikkust, lõpuks ometi jõudis kohale, kui eriline privileeg on emaks saamine, ning kui LOOMULIK see tegelikult on. Ja ma ei mäleta, et mulle oleks varem selliseid saladusi usaldatud, vähemalt mitte elus esimest korda kohatud kosmeetikute poolt.
Tähtis pole vaid „mis“, vaid ka „kuidas“! Naistevahelise suhtluse lennutab minu jaoks uuele tasemele ka värskelt avastatud, enneolematult võluv kommunikatsiooniformaat – lapsevankritega kruiisimine mööda linna parke ja uulitsaid. Ükski kohvikukohting ei võistle sedasorti promeneerimisega – tuuleke paitab, pilk voolab vabalt ringi, ja ka kõige delikaatsemad teemad ei tundu enam pealetükkivad. Nagu kogemata viib jutulõng väga isiklike emotsionaalsete dilemmadeni, tehes siksakke isegi sellistele tabuteemadele nagu kes kui kaua pärast sünnitust seksini jõuab ja milliseid rasestumisvastaseid vahendeid kasutab.
Tuleb see värske ema unevõlast, sellest, et pole kuskile kiire või millestki muust, kuid need jalutuskäigud mõjuvad kuidagi budistlikult – räägid teise naisega, aga mõnes mõttes justkui iseendaga. Ilma igasuguse valehäbita. Lapse saamine on nagu värav, millest läbi saades on naistel lihtne tunda üksteise vastu sügavat empaatiat. Me oleme kogenud midagi universaalset ja samas erilist, mida mõistame ainult meie. Ja see teeb meid üksteise silmis võrdseks.
Nii nagu Facebook aitab üles leida vanu koolikaaslaseid, toob ka nähtamatu emade võrgustik meid lähemale sõbrannadega minevikust. Ühtäkki sai mu endisest klassiõest minu meditsiiniline nõustaja, kellele häda korral kellaajast hoolimata helistada. Temas on ühendatud meditsiiniharidus, homöopaatiausk ja mis väga tähtis – sarnased tagasilöögid lapse esimestel kuudel. Järsku tundub täiesti loogiline kutsuda oma sünnipäevale ka teine aastaid „varjusurmas“ olnud klassiõde, koos NELJA lapsega!
Emadus on avardanud mu sotsiaalset kogemust ja ringi sellise hooga, et pea käib ringi. Nagu oleks kolm klaasi veini ära joonud. Jutud jõuavad usalduslikumale tasemele, ja sama lõbus on ka!
Aga kõige tähtsam on austus, mida lapseootus, sünnitus ja kõik järgnev on minus kõigi teiste maailma emade vastu äratanud. Ma vaatan kassajärjekorras ühte tagasihoidlikku blondi naist ja tema teismelisi kaksikuid-tüdrukuid. Püüan ette kujutada, mida see naine on läbi teinud ning tunnen endas sööstu kummarduda tema ees maani. Aga varem ei oleks ma teda isegi tähele pannud.
