marsilt ja veenuselt
Mul on ennegi juhtunud nii, et ma ei oska ABSOLUUTSELT ette ennustada, mis teema tekitab internetis furoori ja mis mitte. No näiteks tookord, kui ma kirjutasin liputajatest, olin ma kindel, et kommentaarides hakatakse pigem arutlema liputamise ja muude perverssuste üle, aga mis selgus? Tekkis hoopis hirmus furoor, sest ma nimetasin 30aastast keskealiseks!
Sama juhtus nüüd selle ära-ütle-nimekirjaga. Ja õnneks just Susan kirjutas midagi, mille meeldetuletamine mullegi ära kulus – et tõepoolest satub minugi blogi lugema väga palju inimesi, kes hästi ära ei taha tunda, mis on sarkasm, iroonia, satiir või lihtsalt lolli mängimine ja palume lahkesti mitte oma nailonsokkidest välja ronida, sest ka tõsistest asjadest meeldib mulle enamasti läbi eneseiroonia kirjutada, asju üle paisutada ja neile vürtsikastet lisada.
MIS aga muidugi ei tähenda, et kui millestki huumoriga pooleks kirjutada, siis probleemi reaalselt ei eksisteerikski. Ei, neid asju pole mulle endale öeldud (kui kulmude-asi, magamisejutt ja see igihaljas piimateema välja jätta), aga see ei tähenda, et ma ei suudaks ette kujutada, et inimesed neid öelda võiks. Hence, the list was born.
Nüüd siis, erinevat vastukaja lugedes, on selge, et lastetud inimesed ja lapsega (või siis väikese lapsega) inimesed ONGI ikka totaalselt eri pooltel ja eri planeetidel ja tihtipeale kõõritavad teineteist võõristusega ja ei oska hästi omavahel olla. Ja kõik võtavad kõike kohe jube isiklikult ja rünnakuna. On jumalast tõsi, et ma olen ka nii ära imbunud oma sellesse praegusesse maailma, et mul kippus see ära ununema. Muide, sama juhtus minuga siis, kui ma esimest korda elus pärissuhtesse sattusin. Ma UNUSTASIN ära, mis tunne on olla igivallaline ja kippusin sõbrannade meestemuredele andma ERITI leimi nõu, näiteks nagu: «Aga RÄÄGI temaga!»
Kui aga teema juurde tagasi tulla – MIDA võib siis noore emaga rääkida? No ma ei tea, minu arust võib temaga ikka kõigest rääkida, lihtsalt võiks talle anda mõned asjad andeks. Nagu Marta vist kommentaaris ütles, et kui ma küsin talt (st noorelt emalt), et kas ta Päevalehest seda või toda luges, siis pööritatakse silmi. (Muide, mina ei loegi Päevalehte üldse ja ei teaks üheski olukorras, mis seal teemaks on, olgu mul titt või ei. Aga see selleks.) Ühesõnaga – see, et nüüd on laps, ei tähenda, et ma ei teaks, mis maailmas toimub, ikka tean. Ja arvamus on mul jätkuvalt olemas selle kohta. Jah, kinno või teatrisse enne kevadet ilmselt tõesti ei jõua, sest see oleks lihtsalt liiga suur orgunn (ja kui see orgunn juba ette võtta, siis there better be mojitos), aga ega ma ennegi kinos ja teatris väga tihti käinud.
Ehk et mu PÕHIOLEMUS on ikka sama ju. Kui sa enne oskasid minuga rääkida, siis ju oskad praegu ka. Ja see kehtib, ma usun, kõigi titemammade kohta. Välja arvatud need mõned üksikud, kes täiesti peast segi lähevad, niipea kui rasedustestil kaht triipu näevad ja kes ei oskagi enam muust rääkida, kui et minu tibu see ja minu tubu too. Ja siis on veel ilmselt sellised, kes kaovadki mõneks ajaks ära – ja no las nad kaovad siis. Nendega tänaval kohtudes on ilmselt küsimus: «Kuidas läheb?» ikkagi ka sel juhul kohane ja keegi ei solvu.
Mis sellesse nimekirja veel puutub, siis suurt rolli mängib ka kontekst ja suhtumine ja asjade sõnastamine. Kui inimesel on siiras huvi ja mure – «Kuidas ma saaks sind aidata?» – siis see ei ole solvav. Kui inimene imestab ja teeb tõeliselt suured silmad – «MIKS sa nii väsinud häälega oled?!» (õige, see juhtus siiski ka minuga) – siis see on solvav. Näide – sa kirjutad magistritööd. KÕIK su lähedased teavad, et sa kirjutad magistritööd. Kohe on töö esitamise tähtaeg. Sa kirjutad meeleheitlikult ööd ja päevad.
Ja siis küsib su isa, et miks sa nii väsinud häälega oled.
On ju solvav? Sellepärast, et tema võiks ju ikka teada, miks nii on. Selge, et juhututtavalt ei eeldagi, et ta meeles peaks, mis sinu elus parasjagu toimub, aga lähedased võiks seda ju teada.
(Muidugi, kui sellele küsimusele järgneb käega otsaette laksatamine: «Oh, kurat, sorri, ma unustasin!», siis on jällegi arusaadav. Ehk et taas – kõik sõltub kontekstist.)
(Issand, ei tea, kas Cracked.comi autorid kah peavad oma artikleid selgitama?)
Vastuseks Trianglile, kes imestas, et kui midagi ei ütle, on sitasti ja kui ütled – kah sitasti! Mu arust on normaalne ja viisakas, et sa tuttava pereliikmete käekäigu vastu huvi tunned (kui sul nende pereliikmetega on kokkupuudet olnud). Miks see ei võiks tita kohta kehtida? Küsid, kuidas tal läheb ja ema räägib ise sulle, mida vajalikuks peab. Muidugi, siin võib juhtuda, et ema hakkab liiga palju jagama – ja siis, ma usun, on sinulgi õigus öelda, et õuõu, kuule, pea nüüd piiri. Ma paratamatult olen kah titest rääkima hakanud, aga ma ikka üritan meeles pidada ja vestluskaaslaselt küsida, kas talle pakub see teema huvi ja kui mitte, siis teemat vahetada.
Ja ka see, muide, pole ainult titemammade viga. Nirti just rääkis ühest oma tuttavast, kes mõõdutundetult oma (teiste jaoks üsna igavast) hobist vatras, kaaslaste pöörlevaid silmi tähele panemata. Teinekord lihtsalt juhtub nii, et sa lähed oma teemasse nii sisse ja sa ei panegi tähele, et teistele see üldse huvi ei paku. Ja kui keegi siis märkuse teeb – võid solvuda, aga ju normaalne inimene saab ikka aru, et kurat, läksin vist üle piiri. Ja on järgmisel korral targem.
Niisiis, ma ei tea. Eks see lapseasi ole ikka üks suur elumuutus ja korra võib kohmetuks tõmmata, et ei tea, kuidas nüüd peab olema. Mõlemal poolel. Ja KINDLASTI olen minagi hästi palju muutunud, mõned muutused on mulle tajutavad, teised veel mitte, aga ikkagi ei käi see muutumine päevapealt ja, ma usun, et kui sa enne oskasid minuga suhelda, siis oskad seda tänagi. St ega laps mind teiseks inimeseks ei teinud, lihtsalt on mingid muud mõõtmed juurde andnud.
Head lõpusõna polegi.
Jäägu siis nii.
