eilsest ummikust
Ma alguses mõtlesin, et see ongi normaalne. No et see on minu see «Dakile niikuinii ei meeldi Tallinn ja ta näeb kõikjal ainult halba» karma. Aga siis ma nüüd sain aega lehti lugeda (mismõttes titt magab juba teist tundi järjest? päeval?!) ja sain aru, et mitte mina pole ainsana pissed off.
Et ka teised on.
Ja no muidugi on alati süüdi kõik teised. Suur näpuga näitamine käib ainult. Keegi ei tunnista, et just tema käest kukkus eile see Tallinna liikluse nimeline pall.
Noh, mina hakkasin eile kella 11 paiku Tartusse sõitma. Sõit oli oluline (täna on arstiaeg), seda ei saanud ära jätta ja kui ma oleks tulnud laupäeval, siis oleksin istunud veeloigus, eks. Nii et pühapäev tundus mõistlik. Mõistliku inimesena, kellel on Traktori peal ka väike inimene ja kes peab üksinda reisides olema valmis ootamatusteks, tsekkisin igaks juhuks enne maanteeinfot ja uudiseid ja sain teada, et tasuks vältida rattaralli pärast Tartu mnt-d ja Ülemiste risti.
Helistasin siis Maanteeinfosse. Et kuidas on kõige parem Tallinnast välja saada. Teadupoolest on kaks põhitrassi linnast välja – Piibe mnt ja Tartu mnt, aga et neile saada, tuleb paratamatult läbida kas Tartu mnt ja/või Ülemiste rist. Maanteeinfo nähvas mulle, et nemad ei tea midagi (kuigi pressiteates teavitas just Maanteeinfo liiklustakistustest), et helistagu ma Tallinna infotelefonile 1345.
Helistasin Tallinna infotelefonile 1345.
«Oi! Aga mina ei tea midagi!» ahastas naine toru otsas. Ma olin selleks ajaks juba Kristiine juures.
«No aga kustkaudu ma lähen? Kas mõistlikum on minna mööda Järvevanat või proovida bussijaama juurest? Kuidas liiklus kinni on? Kuhu on suunatud linnast väljuv liiklus?»
«Aga ma ei tea! Mul on ainult info, et buss 15 ei sõida.»
Lõpuks sai ta ikkagi mingi info, et «Tartu mnt üks sõidusuund on kinni, teine on muudetud kahesuunaliseks».
«Nii et bussijaama poolt saab ikka välja?»
«No tuleb välja.»
Läksin siis bussijaama poolt. Puudusid suunavad märgid, enne bussijaamahoonet polnud arugi saada, et read kinni lähevad, mis tähendas, et käis hirmus trügimine, et üldse kuskile saada. Kümme meetrit enne ristmikku oli ajutine sõidusuundade märk ja ma sain aru, et paremalt saab sõita otse ja pöörata paremale.
Hakkasin pöörama paremale, suund sees, kui minule ilmus kõrvale METSIKULT kihutav rekkajuht, kes oli ilmselgelt täiega vihane, et pidi ummikus passima. Sellele ma üldse mõelda ei taha, mis oleks olnud siis, kui ma poleks peeglisse vaadanud. Titt istus kõrvalistmel, muide. Sellel kõrvalistmel, mille veok lihtsalt endaga kaasa oleks võtnud, kui ma poleks pidurdanud õigel hetkel.
Reguleerijad suunasid mu aga otse üle risti. Miks ma paremale ei saanud (kui kihutav veok välja jätta, aga ta kihutas ju mööda ära) ma aru ei saanudki, kuigi märk justkui lubas. Tegin esimesel võimalusel tagasipöörde, siis aga ei lastud teha vasakpööret, et üldse Tartu mnt-le saada. Vihastasin, otsustasin välja sõita Järvevana kaudu.
30 minutit hiljem istusin ma sama targalt Järvevana teel ummikus. Selle aja peale oli üles ärganud titt, toiduaeg lähenes ohtlikult. Mis olid mu variandid? Võtta titt toolist, panna rinna otsa, sõita ise niimoodi edasi? Ummikus ju SEISMA polnud võimalik jääda. Või siis oleksin söötnud, kuni seisak ja olnud igal hetkel valmis titte sülest tooli viskama, sõitnud kaks meetrit edasi, uuesti rinna otsa? Tee äärde ju polnud võimalik jääda ja seda, KUI kaua ma veel pean ummikus passima, enne kui ma saan kuhugi jääda, ei olnud teada.
Poolteist tundi hiljem olin õnneks siiski maanteel ja sain kiirteel parklas kinni pidada ja selle toitmise ära teha.
TITT TERVE AEG KARJUS. JA MA EI SAANUD MIDAGI TEHA.
Aga oo, selleks et sinna jõuda…
Ummik liikus edasi viis meetrit, kümme-viisteist minutit seisakut. Kui me LÕPUKS ristmikule jõudsime, suri lihtsalt mingi veoauto välja. Reguleerija, selle asemel, et kiirelt tõsta piirded natuke veoauto ümbert eemale, et teised saaks edasi liikuda, temast mööda sõita (rattureid polnud sel hetkel kuskil), sahmis ja asjatas nagu mingi… isegi mitte loll, vaid täisidioot. Minu eesolevast autost (mina olin sel ajal keset Ülemiste ristmikku ja minu ümber hakkasid tekkima juba teised närvihaiged juhid, kes proovisid igast suunast minust mööda saada, justkui minu ja liiklusmärgi vahele surumine liigutaks kuidagi surnud veoautot) ronis juht välja, uuris asja ja andis meile käemärkidega märku, et pekkis… Ta tegi minu meelest reguleerijale ka soovituse teised autod katkisest mööda suunata, aga ka seda nõuannet ignoreeriti.
TITT KARJUS TERVE AJA.
Lõpuks sai veok liikuma ja sõitis mingisse taskusse ära, ja siis said ka teised liikuma.
Kogu seda asja oleks olnud kergem taluda, kui ma a) poleks olnud üksi, b) titt oleks maganud ja poleks olnud käes ta söögiaeg (ja normaalsetes oludes jõuan ma kahe söögiaja vahepeal Tartusse juba, muide) ja c) oleks olnud võimalus ummikust kõrvale tõmbuda. Kasvõi niipalju, et keegi teine liigutab autot edasi, kuni mina titega jalutan või teda süles hoian. d) kui poleks paistnud päike, sest siis oleks titt ilmselt rahulikult maganud. Ja nagu needusena polnud mul kaasas paksu salli katteks, ikka õhuke.
Aga okei, see eelnev on minu isiklik traagika. Kogu seda liiklusjama oleks aga olnud üleüldse kergem taluda, kui:
- Maanteeinfo oleks andnud mulle mingitki infot.
- Tallinna infotelefon oleks andnud mulle adekvaatset infot (kasvõi öelnud, et mine Viljandi maantee kaudu).
- Reguleerijad oleksid töötanud adekvaatselt probleemide kohese lahendamise suunas.
- Väljas oleksid olnud adekvaatsed märgid juba TUNDUVALT enne ummikute tekkimise kohti, et inimesed teaksid, kas ja kuidas reastuda.
- Kui maniakaalsed veokijuhid, kes on valmis minust lihtsalt üle sõitma, kui näevad, et mul on suund sees ja ma olen neist EESPOOL, pandaks lihtsalt kinni tahtliku mõrvakatse eest. (Seda asja võiks üldse hakata rakendama maanteede peal sagedamini.)
Kõige tagatipuks sain lõpuks, üheksa-aastase juhistaaži ja uute lubade tähistamiseks ka kiiruseületamise eest trahvi. Sest ma pool teed nutsin, teise poole rääkisin telefoniga ja kuskil seal vahel käis fläšš ära. (90 alas sõitsin nii, et näidik näitas 100, mis tähendab umbes 95 km tunnikiirust umbes. Mitte et see vabandus oleks. Polegi. Ma alati hoian tublilt kinni reeglitest. Mulle meeldivad reeglid. Aga ma lihtsalt unustasin vaadata spidokat ja sattus olema kaamera. Oh well.)
Nii et mis siin seda poslamaslat ikka imestada, eks.
Olgu öeldud, et ülejäänud tee oli titt mõnusalt tubli, magas ja kui ei maganud, siis jutustas minuga, et ma väga kurb ei oleks.
Aga jah, ma kohe tahaks näha, et keegi jälle tuleb ja ütleb, et see kõik on ikka minu enda vaatenurga süü, et Tallinn (a linnavõim) polegi milleski süüdi.
(Ah, ma läksin lihtsalt seda meenutades jälle tigedaks ära. AGA! Nüüd on kirjutamisteraapia tehtud ja ma jätkan oma kokkulappimisega offline.)
Edit: Bahahaa! Parim kommentaar ühe selleteemalise loo alt: «Mul siin plaan korraldada roomamis-päev samas piirkonnas, imikutele. Ma räägin kohe ära, siis teate paari kuu pärast kuidas liigelda.»
Sarnasel teemal...
NAISTEST, LIHTSALT ja MEESTEST, LIHTSALT: Külalispostitus Epp Petronelt
Viies külalispostitus tuleb Epp Petronelt. Sellest, miks ja kuidas külalispostitused siin ilmuvad, saab lähemalt lugeda siit. Epp minu raamatut «Naistest, lihtsalt» kingituseks ei saanud:) Sest esiteks on see natuke nagu tema raamat ka ja teiseks on tal see niikuinii olemas. Kõigi selle postituse all kommenteerinud inimeste vahel läheb nädala lõpus samuti loosi raamat. Ja muide! Tegelikult käib «Naistest, lihtsalt» mõneti kokku raamatuga «Meestest, lihtsalt», seega teeks nüüdsest nii, et loosiõnnelik võib ise valida, kumba raamatut auhinnaks soovib.
Eelmise külalispostituse kommentaaride hulgast valis random.org taas välja kaheksanda kommentaari, seega saab raamatu kakao. (Meili mulle!)
***
Epp Petrone on kirjastaja, kirjanik ja blogija, kelle mõtteid saab lugeda blogist eppppp.tahvel.info. Lisaks kirjutasid Epp ja Daki koos raamatu «Meestest, lihtsalt» ja Eppu võib lugeda naisteraamatu vaimseks emaks.
***
MEESTEST, LIHTSALT JA NAISTEST, LIHTSALT
Autor: Epp Petrone
On öö, äsja lõppes Viljandi folk, ma tunnen, kuidas olen otsast otsani täis mitte vaid muusikamuljeid, vaid ka inimesi. Nelja päeva jooksul elustusid vanad tuttavad, mõned neist soojad ja mõnusad, mõned kuidagi viirastuslikud, kõndisid nad mulle vastu. Mõned neist käivad vahel unenägudes ka külas. Ja ma vaatan praegu neid kahte raamatut mu kõrval. Lubasin Dakile kirjutada…
Meestest, lihtsalt. Naistest, lihtsalt.
Kõike ja kõiki siin ilmas annab taandada arhetüüpideni, mis (ma arvan) on meil kõigil sarnased. Muidugi, sina võibolla ei käinud folgil ega kohanud teda, aga küllap sa tead teda oma elust, kusagilt teisest olukorrast…
…Näiteks üks vana sõber, või õigem oleks vist teie suhtlustihedust vaadates öelda tuttav, kellega on kogu aeg midagi õhus. Te ei kohtu sageli, teil on oma elud, teil ei ole mitte kunagi peaaegu mitte midagi olnud (või mõnes versioonis on teil olnud näiteks üheöösuhe). Millegipärast on aga kraapivalt kahju sellepärast, et iga kord teda nähes tuleb meelde see tunne, justkui oleks midagi ilusat mööda lastud.
Vahel mõtled, et pagan, kas sa üldse kunagi selle elu jooksul saad teada, on see kõik vaid sinu luul… või tekib kunagi tulevikus üks selline olukord, kus te temaga omavahel kõik selgeks räägite, ja selgubki, et temal ka on niimoodi. Tulevikus? Tulevik on igatahes ähmane. Täna te kohtusite, homme teeb aeg pai ja paneb selle haava tasapisi jälle kinni. Võibolla näetegi jälle näiteks aasta pärast. Ning jälle tunned sa, et – midagi on. Aga mis see on? Ja miks see on? Ja kas see läheks ära või lahvataks hiiglasuureks, kui julgeda seda puudutada? Ei tea.
(Igatahes on see üks põnevamaid ja samas üks segavamaid meessuhteid. Kes on lugenud meie «Meestest, lihtsalt» raamatut, see ehk tunneb ka ära, millistes lugudes see arhetüüp sees oli. )
…Näiteks keegi tüütus, kes sulle mitte kunagi eriti meeldinud ei ole. See võib olla ka naine, aga teeme nii, et praegu on see mees. Kummalisel põhjusel on ta kunagi su ellu pääsenud ja sa siiani ei saa aru, miks. Tänaval sa pigem väldid teda. Kui kokku sattute, siis märkad, et ei taha talle silma vaadata, aga kaugusse või kõrvale vaatamine on ka kuidagi ebamugav. Sa tahaksid selle endale ära seletada, miks te üldse kunagi enamvähem lähedased olite, aga sa ei mäleta täpselt seda iseennast, kes sa sel ajal olid. See aeg on justkui mingi piinlikkuse ja mälukaotuse udulooriga kaetud. Kui teda su vastas rääkimas poleks, siis ei usukski, et ta olemas oli! Sulle tundub vahel, et sul on millegipärast mälublokk, justkui oleks teie vahel juhtunud midagi ääretult, šokeerivalt häbiväärset, aga mis see oli?
(Ja tuletan meelde, et ma räägin siinkohal ka unenägudest… see on mingi korduv, peaaegu kombatav süütunne, mida mõni inimene meelde tuletab, aga nii kui meenutama hakkad, on see läinud.)
…Ja veel, võibolla seesama mees, võibolla üks teine – see seksuaalse sõltuvuse mees. Tema, kellega polnudki ju midagi muud kui sõltuvus füüsilisest suhtest. Millegipärast oled sa takkajärgi ta peale pahane, et ta sind «hinnata» ei osanud. Aga tegelikult ju tead, et jah, kui sa oleksid tagasi samas olukorras, siis võiks see kõik uuesti juhtuda. Lihtsalt tema kehas ja lõhnas on midagi, mis sind ära teeb, isegi kui sa juba tead, et sellest suhtest «asja» ei saa. See sõltuvussuhe algas kunagi tormiliselt ja füüsiliselt ning ei liikunud sealt faasist mitte kunagi hinge.
Vahel tunned sa ta füüsise või silmavaate peegelduse ära kusagil filmides või laval esinejates. Kui ta sulle tänaval vastu või unenäos külla tuleb, võtab see ikka uuesti jalust korra nõrgaks, ja ikka oled oma mõistusega seepeale natuke pahane. Aga see on selline väga seksuaalne pinge, nii et sa väga pahane ei ole ka.
Unest ärgates võib muidugi natuke segadust olla, päev-paar isegi. Siis suudad meelde tuletada, et see ei olnud ju kunagi hingeline suhe ja tegelikult on ta tõbras, vist.
(Ja muidugi võid sa olla ise teisele inimesele olnud olla füüsilise sõltuvuse objektiks, minu meelest on meie meesteraamatus esindatud mõlemad arhetüübid.)
…Aga siis on veel keegi, kellega õhk on lahe ja klaar. Kelmikad pilgud, julge flirt, naer. Jah, võibolla oli teie vahel oli kunagi midagi füüsilist, aga see ei ole tekitanud pinget ja saladust. Selline mees on ka olemas! Tegelikult vist olekski temaga pidanudi elu lõpuni olema, sest ta ajab sind naerma. Ja tal ei ole sinu suhtes mitte mingeid muid ootusi ega pingeid kui et ta tundub sind hoidvat. Aga… ta on vist naistemees. Kunagi võibolla elasid sa üle lühikese perioodi, kui ei suutnud teda võtta sellena, kes ta on – ei suutnud teda ülejäänud maailmaga jagada. Siis leidsid selle tasakaalu, said aru, et tema ongi just selline vabahing, kes tuleb ja flirdib, ja kui ta läheb, siis on ta su hinge hea kogus õnne juurde tekitatud.
(Ma ei olegi kindel, kas selline arhetüüp meil meestekas ka esindatud oli… Õigus, kindlasti oli esindatud see «kiire armumise» periood.)
…Aga naised? Sealt tuleb näiteks see kunagine hull tüdruk, kes sind nii tohutult köitis. Sa ei saanud aru, miks ta ennast raiskas, miks ta jutustas neid lugusid või laulis neid laule keset ööd sillal jalgu kõlgutades ja miks ta nendega parnassile pürgida ei osanud. Kui said teada, et ta on vist paberitega hull (või oli see vaid aimdus, või oli see kuulujutt?), siis muutus su huvi tema vastu veel suuremaks. Sageli lõpetab ta traagiliselt, nii päriselt kui ka eriti siis, kui ta sulle unenäos külla tuleb.
Ja küll siis on hea näha mõnda neist hullu tüdruku arhetüüpidest siis otse suurel laval su ees – tema on selle ära teinud, ta on leidnud tee läbi padriku, otse parnassile! Laval sünnib ime. Tema silmad on vaieldamatult hullud, aga ta valitseb seda imet, seda hetke. Sa võid isegi erutusest ja meeleliigutusest pisardama hakata, nii hea on vaadata, mismoodi on sel hetkel kõigi hullude olemasolu lunastatud.
(Üks neist hulludest, võibolla ka rohkem, on igatahes Daki naisteraamatus olemas. Ja ta on olemas ka meie meesteraamatus – veidi teistmoodi, aga samamoodi hull-andekal moel köidab ta sind, ja avalikkust võibolla ka.)
…Koolikiusaja. Või siis töökohal nõmetseja. Keegi naine, kes on su elu põrguks teinud kunagi ammu. Kellega sul «head keemiat» pole kunagi olnud, ja nüüd ta paganas siis tuleb sulle tänaval rahvasummas vastu, või kipub sinu unenäkku. «Vastik inimene», võid sa omaette ta kohta mõelda. Võibolla teeskled, et ei näinudki teda, võibolla ütled rõhutatul neutraalse tere, aga võibolla isegi räägite juttu, sina samal ajal ootad sobivat hetke, et minema saaks… Aga see pole niisama lihtne. Tegelikult ta huvitab sind. Sellepärast tulebki ta su unenägudesse ka tagasi. Võibolla te peate lahendama midagi eelmistest eludest? Sa ei suuda seda ratsionaalselt ära põhjendada, miks te teineteist ärritate.
(Koolikiusamise lugu oli Dakil Naisteraamatus igatahes olemas.)
…Või siis see lapsepõlvesõbranna, kes sind kunagi pahale teele ahvatles ja valetama õpetas. Ja nii edasi. Inimeste galerii su ümber, kõigist neist peegeldumas sina ise.
Sarnasel teemal...
melanhoor inc.
Tänane külalispostitus jääb pisut hiljaks ja mõtlesin, et heietan ise hoopis. Polegi ammu heietanud.
Viimasel ajal on muresid kuidagi väga palju saanud. Muregeen töötab täistuuridel ja ma ei oskagi seda kuidagi välja lülitada. Kuidagi sihitu tunne on. Ma ei saa nagu täpselt aru, mis elu see on, mis ma elama pean.
Loomulikult on kõige suurem ja olulisem siht praegu siiski väikese inimese maailmaga tutvustamine, aga I can’t shake the feeling, et midagi on puudu. Et midagi peaks nagu veel olema. Mingi MINU OMA siht ka.
Vahepeal tabab mind töötusepaanika. Ma ju lõpetasin lepingu, enne kui sünnituspuhkusele jäin, ma olingi Naistes vaid ajutine asendaja. Ehk et aasta pärast, kui emapalk läbi saab, olen ma JÄLLE töötu. Ma olen elus nii palju kordi seda töötusepaanikat tundnud, et kui see praegu vahepeal peale hiilib, läheb mul süda lihtsalt pahaks.
Mõnes mõttes annab see muidugi vabaduse, aga ma ei tea, kas ma tahan seda vabadust praegu enam.
Ja muud mured… See emadusevärk on ikkagi hullult raske kohati. Mitte nagu raske raske, mitte keeruline raske (kuigi on muidugi palju väljakutseid ja õppimist ja TOHUTUL hulgal informatsiooni, mida ma pean omastama ja analüüsima ja ellu rakendama), aga see on kurnav raske. Füüsiliselt ja vaimselt on see kõik nii intensiivne, et seda on kohati raske taluda.
Näiteks. Kui töö juures (siis, kui mul veel oli töö) olid rasked ajad, siis sa teadsid, et sind ootab tulevikus vähemalt üks vaba päev, mil sa tõmbad juhtme seinast ja nii ongi. Või siis terendas kaugustes puhkus, mil sa laed end uuesti ja suudad taas raskustele vastu minna. Aga praegu ju seda võimalust ÜLDSE ei ole. Et kui lained löövad üle pea kokku, et kui on see hetk, et MA ENAM EI JÕUA, siis nii ongi. Sa pead leidma enda seest mingid müstilised jõuvarud, mille najalt end taas liikuma sundida, sest mingit taastumisaega ei anta. Vahepeal ma mõtlen, et kui saaks ÜHE hommikugi. Et oleks ÜKS hommik, kui ma ei peaks end poolunest püsti ajama ja tegutsema ja olema viks ja viisakas. Et oi, kuidas ma siis jõuaks! Kui oleks ÜKS hommik… Aga ei ole, kõik päevad ujuvad üheks kokku, püüad magada, ebaõnnestud, oled jälle intensiivse päeva titega ära, sured palavusse ja allergiasse, kuulad nuttu, hoiad end koos, väsid, väsid veel, naerad, armastad nii hullult, siis püüad jälle magada, ebaõnnestud, ja nii tiirledki, õhtust hommikusse ja hommikust õhtusse.
See on nagu pidev maratonijooks, ainult et see ei saa kunagi otsa.
And don’t get me wrong, muidugi on see ju see, mida ma tahtsin. Ma ise tegin need valikud ja see kõik ongi õnnjarõõm. Ja teisalt jälle… Püüan oma lapsele õpetada, et emotsioonid on õiged. Emotsioone tuleb väljendada. Et on okei olla vahepeal kurb ja väsinud. Ja millegipärast ENDALE ma seda öelda ei oska. Või pigem – on tunne, et kui saad täiskasvanuks, siis järsku muutuvad emotsioonid halvaks. Muudkui aga loed ajakirjadest lugusid inimestest, kellel on kõik nii ilgelt hästi ja vaatad ja mõtled, et… Et kas mina olen see ainus loll (nagu mingi loll), kes vahepeal ei jõua ja vahepeal on õnnetu ja kurb ja väsinud, ISEGI SIIS KUI KÕIK ON HÄSTI.
Ja pealegi, enamasti ei ole ju ikkagi kõik hästi.
Lihtsalt nii tahaks, et keegi ütleks vahepeal mulle ka, et on okei, kui on raske. Et nii peabki olema, et see käib inimeseks olemise juurde. See, et ma seda endale siin praegu räägin, ei ole ju päris see.
//
Täna oli hommikul valestart – lugesin tite signaale valesti ja ajasin oma sahmimisega inimesel une ära. Ta oleks ilmselt vabalt seitsmeni maganud. Ja nüüd ongi kõik viltu kiskunud.
Eile oli hommikul valestart.
Ja vist üleeile ka ja kui mitte päev enne seda, siis päev enne enne seda kindlasti.
Üks mu parimatest sõpradest on rase. «Tead, ma NII KOHUTAVALT kardan seda väsimust ja magamatust,» ütles ta mulle ükspäev. Ja ma jäin selle üle mõtlema, et… Mina ju kartsin ka. Aga see väsimus, see PIDEV krooniline väsimus hiilis peale kuidagi märkamatult ja isegi, kui sa tead, et ta on pidevalt olemas, harjud sa sellega nii ära, et ei panegi seda enam mikski. See lihtsalt on. Kuskil tagaplaanil. Osa sinust. Et nüüd ongi nii, et sul on pidevalt sitt olla. Ja nii ongi. Sa ei saa sinna midagi teha ning jah, sa tunned aeg-ajalt tohutut raevu, et see nii on ja et KEEGI SIND EI AITA, aga keegi ei saagi sind aidata (vähemalt mitte seni, kuni on imetamisaeg) ja üleüldse on see ju kõik suurema eesmärgi nimel.
//
Nii et siuke augu serval jalutamine on praegu. Tunned, et sees hakkab letargia võimust võtma, aga need müstilised jõuvarud, mis on hoidnud sind elavana viimased kolm kuud ka keskmiselt kolme tunni unega ööpäevas, hoiavad ka praegu püsti. Teed oma head nägu ja surud muregeeni alla ja püüad mitte tunda tunnet, et on sihitu ja on eksinud ja on õnnetu ja.
Ja siis ikka vaatad otsa sellele sõstrasilmale ja naeratad tahtmatult ja surud kuskile aju tahasoppi selle näriva mõttepoja, et…
et kuidas ma suudan tema eest hoolt kanda, kui ma iseendagagi hakkama ei saa.
Ja siis see läheb ju jälle üle. Onju.
