Monthly Archives: august 2011

sõna on meestel: miks on naised ägedad?

hoomamatu 11 kommentaari

Ükspäev oma arhiividest midagi otsides sattusin selle postituse peale ja BOOM! Loomingulised mahlad hakkasid voolama. (Ma ju ütlesin, et ma hakkan seda väljendit kasutama, sest see kõlab nii kohutavalt rõvedalt.) Kuna viimasel ajal on siin blogis palju sõna olnud naistel, siis seekord võtsin ma lahti oma kirjakasti ja saatsin kõikidele meestuttavatele, kes pähe tulid (paljud kindlasti unustasin), kirja lihtsa küsimusega: miks on naised ägedad? Miks sulle naised meeldivad?

Vastajaid oli igat sorti, aga kokkuvõttes on nende eesti meeste vastused nagu šokolaadiassortii. See konjakiga. Vahepeal natuke järsud ja ootamatud, aga lõpuks jääb suhu ikka hea maik. Pole need eesti mehed (ja üks peaaegu-eesti mees:) nii mökud midagi! Pealegi, neil on ju hea maitse – sest neile meeldivad eesti naised.

(Ma ei välista ka peegelpostituse tegemist, nii et naised, pange oma pea tööle ja saatke mulle postkasti näiteks oma mõtted, miks mehed on ägedad!)

Miks on naised ägedad? Ütle, mees, miks me sulle meeldime?

Elver: „Üks väga oluline element, mis mulle naiste juures meeldib, on need omadused-tegevused, mida ma ise pole mingil põhjusel oma elus saavutanud, kuigi oleksin tahtnud. Mul on paras nõrkus kõigi naiste suhtes, kes kirjatööga omale pelmeeniraha teenivad. Boonuspunktid, kui neiu vahel arvutimänge mängib — järjekordne asi, milleks mul pole töö kõrvalt aega.

Teine oluline element on ürgmehelik soov pakkuda neiule miskit eluks vajalikku ja nõnda tema heakskiit ära teenida. (Paadunud feministid võivad siinkohal lugemise ära lõpetada.) Mehe roll on olnud läbi aastatuhandete kaitsja ja leivatooja oma. Eks see vajadus ole osaliselt geenides.

Ma tahaks, et rohkemate naistega saaks vabalt suhelda. Et suhtlus ei oleks pidev manööverdamine teise poole komplekside vahel. Ja pidev sarkasm ei ole vaba suhtlemine — see on mingi enesekaitsetehnika vältimaks oma kompleksidega tegelemist.“

*

Justin: „Mulle meeldib, et neil on rohkem empaatiat ja sügavamad tunded. Naised on ka “team players” — meestel on kogu aeg jabur konkurs — kes on tugevam, kes on targem, kes on kiirem, kes on jõhkram – aga naised saavad töötada paremini koos. Ja naised on head korraldajad. Mees saab teha üht asja korraga, aga naistel on laiem perspektiiv.“

*

Tanel: „Mulle meeldib naiste juures see, et reeglina nad hoolitsevad enda eest rohkem kui mehed, st nad vaatavad enne ikka peeglisse, kui kodu uksest välja astuvad. Samuti hoiavad ja hoolivad nad oma ümbrusest paremini kui mehed. Nad on korralikumad, koristavad rohkem, hoiavad asju paremini ehk võib öelda, et nad on üldiselt hoolivamad. Muidugi on ka erandeid…“

*

Naabrimees: „Esimese asjana turgatas pähe kohe ilu – naised on ikka palju ilusamad kui mehed, seda mitte ainult atraktiivse välimuse poolest, vaid see väljendub ka riietuses, käitumises, rääkimises jne. Teine märksõna on rahulikkus (ei ole vist kõige parem sõna… sobib ka kainemõistuslik) – naisi baaris ju kaklemas ei näe ning enamus (auto)huligaane on siiski mehed. Naistel ei ole vaja koheselt rusikad käiku lasta, kui tänaval vastu tulijal ei ole suitsule tuld anda või ta vaatas liiga kaua silma.

Ja loomulikult hoolivus – lapsed, pere, lemmiklooma(d), mees, vanemad, kodu on alati tal mõtteis ja meelel. Alati on tal aega, et kuulata, kuidas lapsel koolis läks, broneerida aega kassile hambaarsti juurde minekuks, koristada kodu, teha perele süüa jne. Need on esimesed märksõnad mis koheselt pähe turgatasid.”

*

Martin: “Naised on elu allikas, mille juures iga päev peab käima… Ja kui ei käi, ei saa ka elu õitseda.”

*

Andris: „Ma olen muidu sugudevahelise võrdsuse pooldaja jne, aga minu jaoks on alati olnud üheks elu suurimaks müsteeriumiks pesumasin ja sellega ümberkäimine – samas kui naistel tuleb see kuidagi loomulikust instinktist.“

*

JS: „No see on ju elementaarne – need on sootunnused. Meestele meeldivad tissid, tussud ja pepud. Põhjuski on väga lihtne. See on inimsoo püsima jäämiseks kõik niiviisi seatud. Kui õielised tolmlevad tuule abil ja kalad kudevad vetikavõssa ning paljud teised kahesoolised liigid teevad veel muudki, et kuidagi läbi aja kesta, siis inimesed peavad oma seemned ise eesmärgile toimetama. Sellele pähegi määrima. Kui just mitte pähe, siis kehale või kehasse pigem. Veelgi keerulisem tegelt. Oma seemned tuleb nii väärtuslikuks käituda, et neid eesmärgile lausa nõudma hakatakse. Siit hargneb juba meeletult keeruline eelistuste ja vastastikuste meelituste süsteem. Kõik loeb ja kõik panused on mängus. Meestele meeldib naiste juures kõik! Kui mees on pööraselt armunud, siis ei ole tema ihalusobjektil mitte ühtegi puudust. Kõik on ainult voorused. Mees võib neid tundide viisi üles lugeda. Sealt leiab kindlasti maheda hääle, nõtked liigutused, viisi kuidas õrnukene teelusikaga kolistab või oma puuksatusi valju naeruga summutada püüab.

Kuid see ei ole mitte midagi muud kui viis mõtelda. Antud juhul viis kõik ilusaks mõtelda, sest nii on looduse poolt seatud. Inimestel on tuule ja vetikate asemel abiks mõtlemisvõime ja see on kõikvõimas. Paljunemise nimel ei ole miski kättesaamatu ja naistes on ilus absoluutselt kõik kui silmapiiril seisab see õige. Ta on ju täiuslik! Vaadake ise. Olgu või transvestiit.

Vabandust, aga ka läbi ja läbi ilusaid naisi on olemas. Ma olen ise näinud!

*

Kaarel: „On mitmeid asju, mis mulle naiste juures meeldivad ning selle asemel, et kirjutada sellest
narratiivis, otsustasin teha väikese nimekirja.

Mulle meeldib kuidas te hommikuti välja näete.
Mulle meeldib, kuidas te mõnikord meid ka tobedate ideede juures toetate
ja mõnikord meile mõistust pähe räägite, kui me natuke üle piiri läheme.
Mulle meeldib, kui te ka vastu vaidlete.
Mulle meeldib, kui teiega saab maha istuda ning kohvi kõrvale tunde tunde vaid rääkida.
Mulle meeldib, kui te olete kõige selle juures enesekindlad.“

*

A: „Sarm.“

*

Pikk: „Mis on naiste juures ägedat? Peaks ju olema lihtne vastata, et neil on hea perse või ilusad tissid, aga kui nüüd järele mõelda, siis minu jaoks see asi nii lihtsalt seletatav pole. Tean küll inimesi, kelle jaoks on oluline, et naine võtaks hästi suhu või et tal oleks ilus perse, muidu üle lati ei pääse, kuid tegelikult on naistel ju veel terve hunnik muid ägedaid omadusi veel.

Näiteks saab nendega arutada maailmaasju või oma muresid hoopis teise nurga alt, kui oma parima meessoost sõbraga, sest nad lihtsalt mõtlevad kuidagi teisiti, mis on tegelikult suht äge. Samas võib see ka üpriski tüütu olla, kui üritad neile mingit ilmselget asja arusaadavaks teha ja nad lihtsalt ei mõista seda, sest nad mõtlevad hoopis teisiti, kui mehed.

Aga mis teeb konkreetse naisisendi ägedalt ligitõmbavaks? Ka see ei ole mingi üks detail (ahter või silmad või suu), vaid kogu tervik. Pigem on see mingi sõnaseletamatu miski, mida tunned kohe, kui talle otsa vaatad. Astud ruumi ja märkad kedagi ning saad kohe aru, et temas on see „miski“, mis teeb naise ägedaks. Ka neid ägeduse vorme on erinevaid. On naisi, kes on nii ägedad, et saad nendega hoobilt sõbraks, kuid voodisse nendega ei roniks. Mitte, et neil midagi viga oleks, aga see kuidagi rikuks jäädavalt selle sõprussuhte. Samuti on teistpidi ägedaid naisi, kellega ainult voodisse ronikski, kuid ei midagi enamat. Neid ma üritan millegipärast jõudumööda vältida. Miks? Vot krt seda teab. Paljud sõbrad vaatavad mind sellepärast nagu napakat, et kuidas saab nii loll olla. Naine tahab ja sina nüüd ei taha. Kuid mu meelest on sellest natuke vähe, et ennast täis juua ja esimene õhtu linade vahele pugeda. Enne tahaks nagu muud kohustuslikud elemendid ka läbida, nagu veinijoomine ja romantika tegemine. Vaadates kõrvalt oma tuttavaid, kes asjaga just sellest „valest“ otsast pihta hakkavad jääb mulje, et ma olen tänapäeva maailma jaoks liiga vanamoodne. Kuid nii ei ole ju minu meelest üldse äge!“

*

Hugo: „Olles heteroseksuaalne mees, meeldib mulle naiste juures see, et nendega saab seksida. Kuulsin kunagi ühest ameerika filmist või teleseriaalist järgnevat nalja: Küsimus: mis on parim koht seksimiseks? Vastus: Vagiina. Olgugi, et see on parasjagu vulgaarne, on see minu arvates suures osas tõsi.

Muidugi siinkohal tuleks täpsustada, et sõnu “naistega saab seksida” ei tohiks lugeda sarnaselt “autodega saab sõita”. Ma ei leia, et seks oleks kuidagi ühepoolne või et naistel oleks selles vaid passivne roll või vaid meestele kasu toomise funktsioon, nagu autode puhul. Kindlasti on seks interaktiivne ning mõlema aktiivset, vähemalt vaimselt, osalust nõudev tegevus.

Veidi laiemalt vaadatuna võiks veel lisada, et minu arvates on naiste kehadel teatud esteetiline väärtus, mis meestel puudub. Eelkõige avaldub see minu arvates selles, et “keskmise” naise keha on ilusam kui “keskmise” mehe keha. Selleks, et mehe keha oleks ilus peab ta sarnanema mõnele Antiik-Kreeka heerosele, kuid naiste puhul pole see üldsegi vajalik.“

*

Tuur: „Oeh. Küsimus on lihtne, aga sel polegi vastust. Vōi on see vastus nii suur ja sügav, et maamuna seda kanda ei suuda. Mutt Mihkel yc kunagi, et ei ole olemas eri rahvaid, vaid on ainult meeste- ja naisterahvas.“

Asjad

hoomamatu 3 kommentaari

Kessu ja Liis ees, Daki järel…

Alguses ei tulnud minul kah toas ringi vaadates pähe, et mis need mu rõõmutoovad pisiASJAD on. Tass, muidugi, aga selle ahvisin Liisu järelt ju. Kuigi ma olen oma tassile juba kiidulaulu laulnud, see jõudis isegi blogiraamatusse ju. Ma praegu hakkasin mõtlema, et ta on mul ikka maru kaua püsinud, mis tähendab, et tõenäosus, et ta katki läheb, kasvab iga päevaga. Nüüd on sellest kohvijoomisele ja supisöömisele lisandunud ka jäätisesöömine. Ma olen hakanud nimelt jäätist sööma. Õudne.

Ja veel. Kõrvarõngad! Kui ma Tikri juures nägin seda ägedat pildiraami sisse pandud kangast, mille külge ta oma kõrvarõngad on riputanud, surin ma kadedusest ja otsustasin kah samasuguse teha. Kunagi. Millalgi. Kui mul meelest ei lähe. Praegu ripuvad mu kümned (sajad vist veel mitte, kuigi ma ei üllatuks) kõrvarõngad tasside ja kausside äärte küljes (POTENTIAL CHOKING HAZARD! Would someone please think of the children!!!) ja kuna ma meikida ei viitsi, siis tunduvad kõrvarõngad heaks meigiasenduseks. No et keegi ei vaata mu kulme, kui kõrvarõngas tähelepanu eemale viib. Või midagi. Pildil on Kassi tehtud pardikesed ja Silja tehtud “Karlova kassid”, ühed samasuguste kassidega kõrvakad on mul veel, need ostsin Lõunakast kunagi.

(Appi, kuidas ma ei viitsi linke otsida selle õudaeglase arvutiga!)

Esiplaanil on aga võtmehoidja-pardike, mille tõi Siki mulle Inglismaalt. Külje peal on sellel nupp, mida vajutades tuleb nokast valgus ja part hakkab meeleheitlikult prääksuma. Iga kord, kui ma võtmeid kasutan, tuleb mul naeratus näole. Või kui naeratus ei tulegi, siis vähemalt läheb süda soojaks. See prääks on toonud juba mitmeid piinlikke olukordi, sest taskusse võtmeid panna ei saa ja teinekord on ta ka kotis hakanud kriiskama. Kui ma selle võtmehoida sain, siis ma arvasin, et see on ILGELT hea leiutis, kui öösel täispeaga koju tulla. No et kui ei leia lukuauku, siis muudkui vajutad, valgus tuleb ja saad salaja sisse hiilida.

PRÄÄKSUMISE SAATEL.

“Honey, have you been drinking again? I thought I heard quacking…”

Võtmehoidja meeldib väga ka LMile ja ta on korra ka pardikese kiirelt ja osavalt võtmerõnga küljest eemaldanud. Ma loodan, et see peab vähemalt niikaua vastu, et ma saan ka oma last selle pardikesega lõbustada. See aeg tuleb vist varsti…

Ja Kessu järgi siis ka järjehoidja-kiisu. Mul on üks selline veel, hallikarvaline, aga seda hoian ma märkmiku vahel, sest see saadeti mulle Hiinast (!) 2007. aasta õudussuvel ja senimaani teeb see mu hingele pai, kui ma seda näen. Et on inimesi, kes hoolivad. Ka võhivõõraid. Muidugi, kui ma selle sain, siis polnud mul aimugi, mis imeleiutis see on ja ma arvasingi, et see on siuke plastist kiisu. No et äge kiisu, aga ilma igasuguse praktilise väärtuseta. Seda, et tegu on järjehoidjaga, sain ma aru alles siis, kui selliseid Rahva Raamatus müügil nägin. Maalt ja hobusega…

Ning lõpetuseks – päikeseprillid. Mul oli neid vahepeal üheksa paari, praegu on pidevas kasutuses kaks, ülejäänud on neis kastides, mis siin juba pea aasta aega seisavad ja ootavad, et me elutuba valmis saaks. Ma kannan päikseprille aastaringselt ja kannaks vist ka 24/7, kui magada ebamugav ei oleks ja kui pidevast kandmisest nina ja meelekohad vastikuks ei läheks. Pealegi näen ma päikseprillidega oluliselt ilusam välja (vt ka meiki ei teegi, meiki ei teegi; kulmud!).

NAISTEST, LIHTSALT ja MEESTEST, LIHTSALT: Külalispostitus Merle Liivakult

hoomamatu 17 kommentaari

Üheksas ja viimane külalispostitus tuleb Merle Liivakult. Sellest, miks ja kuidas külalispostitused siin ilmuvad, saab lähemalt lugeda siit. Merle sai kingituseks minu raamatu «Naistest, lihtsalt». Kõigi selle postituse all kommenteerinud inimeste vahel läheb nädala lõpus samuti loosi raamat. Ja muide! Tegelikult käibki «Naistest, lihtsalt» mõneti kokku raamatuga «Meestest, lihtsalt», seega loosiõnnelik võib ise valida, kumba raamatut auhinnaks soovib.

Eelmise külalispostituse kommentaaride hulgast valis random.org välja teise kommentaari, seega saab raamatu Kristel. (Meili mulle!)

Aitäh kõigile ägedatele naistele, kes olid valmis mu blogis oma mõtteid jagama ja suur aitäh kõikidele lugejatele, et te selle eksperimendiga nii hästi kaasa tulite!

***

Merle Liivak on ajakirjanik, Anne&Stiili peatoimetaja, kes kevadel šokeeris teatud hulka avalikkusest rasedana ajakirja kaanel poseerides, mis tegelikult siiski oli üsna äge tegu. Praegu Merle enam rase pole, küll aga on tal kodus pisike Jussike, kellele ägedat maailma tutvustada.

***

NAISTEST JA EMADUSEST, LIHTSALT ehk NAGU KOLM KLAASI VEINI

Autor: Merle Liivak

Keegi on öelnud, et see, kui palju lapsed oma vanematele vastu annavad, on läänemaailma üks suurimaid saladusi. Minu emaks saamise kogemus on avanud mulle ka ühe teise üllatusmuna.

Mu kulmud on olnud üllatusest kaardus juba mitu kuud järjest – kuidas küll lapse saamine suhteid suguõdedega muudab! Ma olen juba pea kümme aastat tegutsenud naisteajakirjanduses – teinud igasugu daamidega intervjuusid, juhtinud naistest koosnevaid tiime, uurinud lugematul hulgal naisteajakirju, loonud eeldatavasti kõigile naistele tohutult huvipakkuva ajakirja – ja alles nüüd, Johanni emana, võin öelda, et mulle on võimaldatud ligipääs naiste hingeasjade juurde. Või vähemalt oskan ma neid nüüd põhjalikumalt mõista.

Kõik algas siis, kui minu rasedus juba ka kõrvalseisjatele ilmselgeks sai. „Arbuusike” minu rinna all osutus omamoodi VIP-pääsmeks teiste naiste (tuttavad, kolleegid ja isegi koristaja!) intiimsete saladuste juurde. Ühtäkki hakkas jõudma minuni reaalsus teatud eluetappi jõudnud naiste taga- ja magamistubades. Kellel on mida ette heita oma eksabikaasale (vahel ka koduvägivalda) või millised ootused on jäänud vastamata nüüdsel kallimal (liiga palju tööd ja vähe perega veedetud aega). Kellel on millised tunded olnud oma laste suhtes (need ei ole kunagi ühesuguse šablooni läbinud, tuleb ette isegi pettumust). Aga ka loomulikult positiivseid asju – kes kui paljudest lastest unistab jne. Selline tunne, nagu oleksin vastu võetud naisvabamüürlaste seltsi – üsna arusaamatu oleks kogu see maailm mulle varem, asjasse mittepühendunult, tundunud. Ei olnud mul lapsi, ei osanud õieti neist unistadagi ning puudus sõltuvus elukaaslasest ja perekontseptsioonist.

Selgeks sai ka see, et karjääris tippe vallutanud naised, kes 40-aastaselt lastetud, ei pruugi seda olla vabatahtlikult. Kuulsin lugusid raseduse katkemistest, sellest, kuidas on jääda lapsest ilma ka 7ndal raseduskuul… Sain teada, et see, mis ühtedele tuleb möödaminnes, valmistab teistele piinarikkaid katsetusi meditsiini abil…

Meenub, kuidas veel raseduse viimasel kuul käisin pediküüris ja heietasin pediküürijale, kui EBAREAALNE rasedus ikka on ja kui EBALOOMULIK tundub sünnitus, ja et ma lihtsalt EI SUUDA ETTE KUJUTADA, kuidas ma last hakkan imetama. Hästi tore ja verbaalset barokki harrastav salongitöötaja tõmbus korraga vaikseks ja poetas siis: „Ah nii…, et siis ebaloomulik. Sa siis ei ootagi tema sündi nii väga?“ Selgus, et kosmeetik suudab oma tulevast last ja sellega seonduvat liigagi hästi visualiseerida, ootab ta teda juba aastaid ja on läbi teinud juba mitu ebaõnnestunud kunstlikku viljastamist.

Loomulikult tundsin oma fafafaatamise pärast tohutut piinlikkust, lõpuks ometi jõudis kohale, kui eriline privileeg on emaks saamine, ning kui LOOMULIK see tegelikult on. Ja ma ei mäleta, et mulle oleks varem selliseid saladusi usaldatud, vähemalt mitte elus esimest korda kohatud kosmeetikute poolt.

Tähtis pole vaid „mis“, vaid ka „kuidas“! Naistevahelise suhtluse lennutab minu jaoks uuele tasemele ka värskelt avastatud, enneolematult võluv kommunikatsiooniformaat – lapsevankritega kruiisimine mööda linna parke ja uulitsaid. Ükski kohvikukohting ei võistle sedasorti promeneerimisega – tuuleke paitab, pilk voolab vabalt ringi, ja ka kõige delikaatsemad teemad ei tundu enam pealetükkivad. Nagu kogemata viib jutulõng väga isiklike emotsionaalsete dilemmadeni, tehes siksakke isegi sellistele tabuteemadele nagu kes kui kaua pärast sünnitust seksini jõuab ja milliseid rasestumisvastaseid vahendeid kasutab.

Tuleb see värske ema unevõlast, sellest, et pole kuskile kiire või millestki muust, kuid need jalutuskäigud mõjuvad kuidagi budistlikult – räägid teise naisega, aga mõnes mõttes justkui iseendaga. Ilma igasuguse valehäbita. Lapse saamine on nagu värav, millest läbi saades on naistel lihtne tunda üksteise vastu sügavat empaatiat. Me oleme kogenud midagi universaalset ja samas erilist, mida mõistame ainult meie. Ja see teeb meid üksteise silmis võrdseks.

Nii nagu Facebook aitab üles leida vanu koolikaaslaseid, toob ka nähtamatu emade võrgustik meid lähemale sõbrannadega minevikust. Ühtäkki sai mu endisest klassiõest minu meditsiiniline nõustaja, kellele häda korral kellaajast hoolimata helistada. Temas on ühendatud meditsiiniharidus, homöopaatiausk ja mis väga tähtis –  sarnased tagasilöögid lapse esimestel kuudel. Järsku tundub täiesti loogiline kutsuda oma sünnipäevale ka teine aastaid „varjusurmas“ olnud klassiõde, koos NELJA lapsega!

Emadus on avardanud mu sotsiaalset kogemust ja ringi sellise hooga, et pea käib ringi. Nagu oleks kolm klaasi veini ära joonud. Jutud jõuavad usalduslikumale tasemele, ja sama lõbus on ka!

Aga kõige tähtsam on austus, mida lapseootus, sünnitus ja kõik järgnev on minus kõigi teiste maailma emade vastu äratanud. Ma vaatan kassajärjekorras ühte tagasihoidlikku blondi naist ja tema teismelisi kaksikuid-tüdrukuid. Püüan ette kujutada, mida see naine on läbi teinud ning tunnen endas sööstu kummarduda tema ees maani. Aga varem ei oleks ma teda isegi tähele pannud.

Tere, Daki… 2

hoomamatu 5 kommentaari

(Mul ausalt on üks äge postitus tulemas, aga motivatsioonilanguse, ajapuuduse ja ühtäkki tekkinud öiste ärkamiste pärast lükkub see järgmisse nädalasse.)

See on nüüd teine postitus sarjast “Tere, Daki, mul on üks küsimus”. Kuna keegi mulle kirjutanud pole (sad face) (vähemalt mitte sellisesse rubriiki sobivat kirja), siis pean ise asju leiutama. Seekord hakkasin kinni Kärdu saadetud sõnumist.

Hei, Daki, sina kui vanem ja kogenum kassikasvataja (missiis, et mul oli 13 aastat kass) – kuidas pagana päralt sa nendega stressivabalt reisid?! Ma sõidan oma 2,5kuuse kirbuga Türilt Tartusse ja mu süda lõhkeb varsti, missiis, et oleme juba Põltsamaalt läbi. Ta istub oma kastis/puuris, kogu oma küljealuse lina suutis ta juba alguses kasti tahaotsa kraapida koos 2 mänguasjaga ja nüüd istub uksevõre ees, vahepeal tukub paar minutit ja siis kräunub jälle natuke südantlõhestavalt, nagu süütult vangi pistetu. Mul siin kõrval on sama hale olla noh.

Kärdu

Kärdu-mu-Kärdu, ausõna pole ma veel leiutanud selle seitsme aasta jooksul stressivaba reisimisviisi. Kuigi ma olen selle aja jooksul kassidega sõitnud ja kolinud ja. Et nad võiks juba umbes ju teada, mis tuleb ja et see polegi maailma lõpp, kuigi nad nii alati arvavad.

Ühe kassiga on reisida võrratult lihtsam. Kui ma Liliti jaoks modelliks käisin, sõitsime suhteliselt probleemivabalt Pussakaga Lätti, sellest olen pikemalt kirjutanud siin. Jah, riide kaabivad minu omadki kohe kastinurka ja mänguasju ei tunnistata enam viimased aastad niikuinii. Küll aga olen alati püüdnud vähemalt pakkuda vett ja pikal reisil on ka liivakast kaasas, aga ei vesi ega liivakast neid huvita, enne kui whole ordeal ühelepoole saanud.

Kõige hullem tulek oli vist 2007 Tallinnast Tartusse kolimine. Noh, kolimised on niigi ILGELT stressirohked, eriti stressirohked on need ühest linnast teise. Tookord aitas isa kolida, kogu mu maine vara oli laotud lahtise järelkäru peale, kindluse mõttes madratsiga kaetud, present üle tõmmatud ja köitega kinnitatud. No siuke euronormidele vastav kolimine, eks. Kuna isa põhimõtte pärast mööda Tallinn-Tartu maanteed ei sõida, siis läksime mööda Viljandi maanteed, kui ühe nimetu külapoe ees (tegelt oli nimega, mul tuleb see alati meelde, kui sealt läbi sõidan, ainult et praegu ei meenu) kakerdas meile mingi joodik ette. Isa lõi pidurid põhja, järelkäru vänderdas taga, mina hoidsin hinge kinni ja esimest korda elus nägin, et mu isa NII KOHUTAVALT vihastas, et ma tõesti arvasin, et ta annabki sellele joodikule keset teed lihtsalt vastu hambaid. Isa kargas autost välja, jooksis joodiku juurde ja sõimas tal näo täis, mina istusin sel ajal oma paanikas Miuksu ja täiesti tšilli kolmekuuse Pussakaga autos ja püüdsin südant rütmi saada.

Pussakas, muide, oli kunagi selline väike ja armas.

Umbes paar kilomeetrit hiljem lõhkes järelkärul rehv ja me istusime mingi kaks tundi tee ääres. Minu elamine järelkärul, kassid, õigemini Miuks, autos hullumas. Teda tol korral rahustas tugevalt vist Pussakas, kes üsna rahulikult puuris Miuksu kaisus magas. Olgu öeldud, et tol päeval kolisime Tallinnast Tartusse 12 tundi.

Teine stressirohke tulemine oli nüüd seekordne kolimine sügisel. Mehed läksid tavaaridega ees ära, mina tulin siis kasside ja ülejäänud kodinatega järele. Kassid olid mõlemad esiistmel ja eraldi puurides ja jõudumööda ma silitasin neid läbi võre, aga mõlemad olid üsna paanikas. Pussakas oleks vähem paanikas olnud, kui ma oleks ta lahti lasknud, aga seda ma rasedana ja pakke täis autoga teha ei julgenud – tal poleks olnud mujale minna, kui mind kiusama tulla. Miuksu aga ei rahusta kunagi miski. Kui ma 2006 Tallinna kolisin, siis oli ta veel üsna väike. Mäletan – tulime Birxi ja Sikiga ja ma lasin Miuksul lahtiselt olla. Oli RÄMEPALAV ja ma üritasin talle vett anda juua, aga selle asemel ronis ta istme alla ja jäi sinna reisi lõpuni, vahepeal haledalt kräunudes. Mnjah, ja kui kohale jõudsime, siis puges ta radiaatori vahele ja jäi sinna kolmeks päevaks, vahepeal viisin talle süüa ja juua, kuni lõpuks välja julges tulla. (No OKEI, kolm päeva vast polnud, peaks blogist järele vaatama, aga no ühe öö ja päeva oli ta peidus kindlasti.)

Lühitrippe, kui ma olen kasse näiteks ema juurde hoida viinud, olen teinud kahe kastiga ja see veerand tundi on küll tappev mu hingele, aga siiski üleelatav. Võimaluse korral lasen ma pikal reisil kassidel lahtiselt või vähemalt lahtise puuriuksega olla, nii et ma saan neid silitada ja rahustada. Tavaliselt nad välja ei kipugi. Pussakas on siuke, et vaatab olukorra üle, ronib tagasi puuri ja magab rahulikult reisi lõpuni. Kassi autosse lahtilaskmine on muidugi ohtlik ja ma ei saa seda soovitada, sa pead selleks ise hästi oma kassi temperamenti tundma ja kindlasti vaatama, et ta ei saaks juhti segama minna. Kõige hullem, kui ta pedaalide alla ronib.

Nii tillukest on parim ilmselt süles hoida, või näiteks puuriga süles ja käed puuris. KUI SA ISE ROOLIS POLE. Samas on väiksed ettearvamatumad ja ma ikkagi lahtiselt sõitu päriselt soovitada ei julge (kuigi ise seda eelistan). Mõned väikesed on aga jumala tšillid, näiteks Seebu, kellele sai kunagi blogi kaudu uus omanik leitud, tema oli reisides väga rahulik.

Aga üldiselt jah, kui keegi teab, kuidas kassidega stressivabalt reisida, ma paneks kohe mõned nõuanded kõrva taha. Sest mul tuleb veel elus kolida küll ja veel ja oma tubureid ma maha ei jäta! (Hullunud kassimoori rusikaviibutus taeva poole.)

 

and then it stopped

hoomamatu 18 kommentaari

Ma koguaeg mõtlesin, et ma homme kirjutan. See postitus oli peas valmis. See oli natuke humoorikas, ma tahtsin selle autoriks märkida Mother D. Young, PhD, tsiteerida Solterit ja Spocki ja miksida kokku kõik suureks teooriaks, aga siis…

…nutmine lõppes.

Ja postitust “Miks ta nutab?!” ei sündinud kunagi.

See juhtus esimest korda mõni nädal tagasi. Midagi juhtus, midagi juhtus Mila ajuga ja koordinatsioonivõimega. Esiteks juhtus vist see, et ta õppis ära pöidlaimemise. Siis juhtus see, et ta järsku hakkas asjadest palju rohkem aru saama. Ja tulemuseks on – dare I say it – laps, kes ei nuta.

Oh, tähendab, eks ta natuke ikka joriseb. Praegu näiteks ta õppis ära seljalt kõhule pööramise, mis tähendab, et päevas tuleb paar korda ette selliseid hetki. Vedeleme. Mängime.

Mila: “Oh! Ma mäletan! See keeramisvärk! MA TAHAN SEDA PROOVIDA! KOHE!!!”
Mina: “No proovi siis, ma vaatan pealt, kuidas sul välja tuleb.”

Siis ta keerab. Vahepeal tuleb natuke paremini välja, vahepeal vehib ta jalaga tükk aega õhus, nagu ajaks kärbseid eemale, kuni lõpuks – potsti – maandub kõhul. Siis: oh õudu, käsi on kere all kinni. Vahepeal lükkab ta end vaba käega kõrgele-kõrgele ja vaatab segaduses ringi, niimoodi poolviltu: “What. The. Fuck?!”

Vahepeal saab ta käe kohe kätte ja jätkab enda taevastesse kõrgustesse lükkamist.

Siis ta lõpuks paratamatult väsib. Vajub madalamale, vahepeal vajub JUHUSLIKULT endale ka pöidla suhu (“Ausalt! Ta ise läks, ma üldse ei teinud seda meelega!”) ja hakkab jorisema.

Mina, paanikemana, tõttan appi. Issake! Laps! Mõelda, kui halb tal võib olla! (Nali naljaks, aga ükskord olin ma temaga koos kõhuli ja lugesin lehte ja minu selg väsis enne ära, kui tema oma. Ilgelt rõve on kaua kõhuli olla.)

Ja no vot alles SIIS tuleb tõeline nutt.

Mila: “MIS MÕTTES sa sekkud minu autonoomiasse?! MA TAHAN. OLLA. KÕHULI.”

Mehed, sõnad, härjad, sarved – kõhuli ta end jälle keerabki. Aga ega väsimus ju kadunud pole, jorin jätkub. Siis proovib ta end edasi vedada, no ikka sinna, kus on mõni mänguasi või muud huvitavat (ja nagu teada, asub kõik huvitav ju alati seal, kus sind pole). Ja SIIS meenub talle, et ta ei saa edasi veel omal jõul ja ta läheb veel rohkem närvi. Mina, murelikuna, püüan mingi hetk teda aidata ja kõik trall algab taas.

Aga nutmist nutmist praktiliselt pole. Oh, muidugi oli sel päeval, kui meil külalised käisid ja paar lühemat sessiooni on olnud ka sel nädalal, aga… Daki, kas mäletad veel, veel kolm nädalat tagasi nuttis ta IGAL ÕHTUL tund-poolteist järjest ja enne iga magamaminekut päeval pool tundi järjest?

Nii et jutt sellest, et titt hakkab kolme kuu vanuselt märksa vähem nutma, on täiesti tõsi. Vähemalt meie tite puhul. Ja ma muidugi ei julge veel väga seda suurt õnne uskuda – no et äkki on ajutine. Kuidagi õudselt hoomamatu on hetkel. Et kuidas on nii, et ma panen teda (tema ENDA voodisse!) vaid 15 minutit magama? Kuidas on nii, et ta järsku on nii isereguleeruv? Et ta suudab end ise rahustada, kui tal on mingi elupaanika taas? Ja kuidas on nii, et järsku on nii hea? Ma suudan isegi Abikaasale naeratada ja kuigi ma unustan pidevalt ära inimestele tagasi helistada, suudan ma siiski peaaegu jälle suhelda?

Ma ausalt ei arvanud varem üldse, et oleks talumatu või õudne. See tähendab – kui ma praegu võrdlen, siis muidugi tundub, et oli õudne. Ja noh, eks oli raskeid nädalaid ka, kui lisaks veel ajukeemia ei koopereerunud ja ventilaator lennutas igat sorti sitta laiali, aga see nutmine nagu… oli normaalne ja ma ei muretsenud selle pärast. Ma olin endale selle nutuasja selgeks teinud ja ei muretsenud. See ajas juhtme kokku, aga see OLI. Sest nii, noh, järelikult pidi olema.

(Muidugi on elule tõusmisele kaasa aidanud tugevalt ka see, et ma lõpuks OTSUSTASIN, et aitab sellest kuradi päevaunejamast, aga sellest mõni teine kord.)

Ehk et… Mul on laps. Mul on laps, kes kõhiseb, puriseb, teeb razzing sound, misiganes see ka eesti keeles poleks, naerab, kilkab, keerab, püüab roomata (feilib), ajab mullikesi, jääb oma voodis magama, magab hommikul seitsmeni, vahel ka kaheksani, siis magab (minuga koos!) hommikuuinakut 11ni, teinekord 12ni, oskab muuseumis rahulikult ringi vaadata, end ise autosõidu ajal kõristiga lõbustada…

Ja kas ma juba ütlesin, et ta naerab? Ja pöörab end mulle kaissu*?

Mul on tunne, et kui ma homme hommikul ärkan, siis tervitavad mind pannkoogid ja värviline bänner kirjaga: “WELCOME TO MOTHERHOOD!”

—

*Noh okei, võibolla ta tahab lihtsalt pöörata ja ma jään talle teele ette, aga ikkagi.

NAISTEST, LIHTSALT ja MEESTEST, LIHTSALT: Külalispostitus Mare Sabolotnylt

hoomamatu 9 kommentaari

Kaheksas (ja ilmselt eelviimane) külalispostitus tuleb Mare Sabolotnylt. Sellest, miks ja kuidas külalispostitused siin ilmuvad, saab lähemalt lugeda siit. Mare sai kingituseks minu raamatu «Naistest, lihtsalt». Kõigi selle postituse all kommenteerinud inimeste vahel läheb nädala lõpus samuti loosi raamat. Ja muide! Tegelikult käibki «Naistest, lihtsalt» mõneti kokku raamatuga «Meestest, lihtsalt», seega teeks nüüdsest nii, et loosiõnnelik võib ise valida, kumba raamatut auhinnaks soovib.

Eelmise külalispostituse kommentaaride hulgast valis random.org välja taas  kolmeteistkümnenda kommentaari, seega saab raamatu Nell. (Meili mulle!)

***

Mare Sabolotny on kirjanik, kellelt ilmus äsja romaan “Peaaegu inimene”, Mare igapäevamõtteid võib lugeda tema blogist. Mare on nii äge naine, et tal on isegi Vikipeedias oma lehekülg ja ka tema abikaasa Vahur Afanasjev on kahtlemata üks coolimaid inimesi.

***

MEESTE JA NAISTE KEEL

Autor: Mare Sabolotny

Minu jaoks pole meestel ja naistel enam nii suuri erinevusi, kui siis kui ma veel vallaline olin. Võib-olla suhtlen ma rohkem paaridega, kes on kokku kasvanud hermafrodiitseteks olenditeks. Või siis pole enam vahet, kui jahti pole? See on juba omaette diskussioon.

Kui pikalt mõtetes tuhnida, siis ühte asja olen viimasel ajal tõepoolest märganud, nimelt et mehed suhtlevad meeste keeles ja naised naiste keeles. Naiste keelest saan ma väga hästi aru, minu jaoks on see justkui kirjakeel, väikse erandiga, et tuleb rääkida vähemalt kaks korda pikemalt kui on vajalik sõnumi edastamiseks ning tihtilugu pole sõnumit üldse vaja. Meeste keel aga ajab mind päris tihti segadusse. Ehk hiljuti õpitud keeled on sundinud mind unustama seda vana „võõrkeelt“? Või siis pole ma meestest kunagi aru saanud ja lasknud kogu nende info ühest kõrvast sisse ja teisest välja? Pole aimugi.

Mehed räägivad väga palju kodeeritult. Ja kasutavad väga palju imelikke väljendeid. Üks parimaid näiteid on üks belglasest sõber, kelle jutust ei saa ma mitte kunagi ühte sõna ka aru, kirjutas mehe Facebooki seinale sõnumi: „anutha one bites da dust? rides da bus?“ Nägime seda koos ja mina pidasin seda nii seletamatuks, et pidin valjult kommenteerima. Mees aga käitus nagu see oleks kõige ilmselgem asi ja seletas, et see on naljaga küsitud, et kas närv on sees ja kuidas olla on enne pulmi.

Aktuaalsem on minu jaoks see, kuidas ma ei saa meestega asjalikest asjadest rääkida. Mulle jääb tugev mulje, et nad ei saa minust aru ja kuna mingit tulemust ka ei ole, siis ilmselt on see tõsi. Head näidet ei tule praegu pähe, räägin siis ühest intsidendist Nordea pangas, mis võis olla tingitud telleri ülddebiilsusest mitte soolistest eripäradest. Nimelt läksin mina Nordea panka, istusin toolile ja palusin, nii selgelt ja valjult kui oskasin, tõsta nii minu internetipanga kui ka sularaha väljavõtmise limiite. Mees hakkas kohe tegutsema, blanketid, asjad, 15 minutit, nagu ikka pangas on. Mees veel uuris, kas mul on kohe vaja uusi limiite ja kuna oli, siis tegi isegi vastavasse kohta telefonikõne. Tänasin hea teeninduse eest ja läksin minema. Kodus hakkasin siis ülekannet tegema, „päevalimiit on ületatud“. Pärast 2 üritust ja ropendamist, kiskusin käekotist välja pangast saadud blankettide koopiad ning lugesin selge sõnaga, et ta oli tõstnud ainult sularahaväljavõtte ja tehingute üldlimiiti, viimast tuletas ta muuseas ise meelde. Muidugi on ka see näide äärmuslik, sest Nordea pank on jätnud mulle mulje, et nad ongi täiskollektiivselt debiilikud.

Kõige tugevamini tõstavad eri keeled pead minu ja minu mehe vahelises suhtluses. Võiks ju arvata, et inimesed, kes on 3 aastat koos olnud saavad üksteisest aru, aga ometi tunnen alatasa mingisugust nihet ja leian end talle seletamas üht asja juba kolmandat korda. Ja ka vastupidi. Kõige tipuks selgub umbes 90% meie tülide lõpus, et asi oli alguse saanud möödarääkimisest.

Kui tunne on sees, siis ilmselt on sel ka mingi alus. Viimasel ajal lükkan oma meest rääkima isegi minu meestuttavatega, kui jutt peab viima tulemuseni. Sest, vabandust, ma ei räägi meeste keelt.

marsilt ja veenuselt

hoomamatu 7 kommentaari

Mul on ennegi juhtunud nii, et ma ei oska ABSOLUUTSELT ette ennustada, mis teema tekitab internetis furoori ja mis mitte. No näiteks tookord, kui ma kirjutasin liputajatest, olin ma kindel, et kommentaarides hakatakse pigem arutlema liputamise ja muude perverssuste üle, aga mis selgus? Tekkis hoopis hirmus furoor, sest ma nimetasin 30aastast keskealiseks!

Sama juhtus nüüd selle ära-ütle-nimekirjaga. Ja õnneks just Susan kirjutas midagi, mille meeldetuletamine mullegi ära kulus – et tõepoolest satub minugi blogi lugema väga palju inimesi, kes hästi ära ei taha tunda, mis on sarkasm, iroonia, satiir või lihtsalt lolli mängimine ja palume lahkesti mitte oma nailonsokkidest välja ronida, sest ka tõsistest asjadest meeldib mulle enamasti läbi eneseiroonia kirjutada, asju üle paisutada ja neile vürtsikastet lisada.

MIS aga muidugi ei tähenda, et kui millestki huumoriga pooleks kirjutada, siis probleemi reaalselt ei eksisteerikski. Ei, neid asju pole mulle endale öeldud (kui kulmude-asi, magamisejutt ja see igihaljas piimateema välja jätta), aga see ei tähenda, et ma ei suudaks ette kujutada, et inimesed neid öelda võiks. Hence, the list was born.

Nüüd siis, erinevat vastukaja lugedes, on selge, et lastetud inimesed ja lapsega (või siis väikese lapsega) inimesed ONGI ikka totaalselt eri pooltel ja eri planeetidel ja tihtipeale kõõritavad teineteist võõristusega ja ei oska hästi omavahel olla. Ja kõik võtavad kõike kohe jube isiklikult ja rünnakuna. On jumalast tõsi, et ma olen ka nii ära imbunud oma sellesse praegusesse maailma, et mul kippus see ära ununema. Muide, sama juhtus minuga siis, kui ma esimest korda elus pärissuhtesse sattusin. Ma UNUSTASIN ära, mis tunne on olla igivallaline ja kippusin sõbrannade meestemuredele andma ERITI leimi nõu, näiteks nagu: “Aga RÄÄGI temaga!”

Kui aga teema juurde tagasi tulla – MIDA võib siis noore emaga rääkida? No ma ei tea, minu arust võib temaga ikka kõigest rääkida, lihtsalt võiks talle anda mõned asjad andeks. Nagu Marta vist kommentaaris ütles, et kui ma küsin talt (st noorelt emalt), et kas ta Päevalehest seda või toda luges, siis pööritatakse silmi. (Muide, mina ei loegi Päevalehte üldse ja ei teaks üheski olukorras, mis seal teemaks on, olgu mul titt või ei. Aga see selleks.) Ühesõnaga – see, et nüüd on laps, ei tähenda, et ma ei teaks, mis maailmas toimub, ikka tean. Ja arvamus on mul jätkuvalt olemas selle kohta. Jah, kinno või teatrisse enne kevadet ilmselt tõesti ei jõua, sest see oleks lihtsalt liiga suur orgunn (ja kui see orgunn juba ette võtta, siis there better be mojitos), aga ega ma ennegi kinos ja teatris väga tihti käinud.

Ehk et mu PÕHIOLEMUS on ikka sama ju. Kui sa enne oskasid minuga rääkida, siis ju oskad praegu ka. Ja see kehtib, ma usun, kõigi titemammade kohta. Välja arvatud need mõned üksikud, kes täiesti peast segi lähevad, niipea kui rasedustestil kaht triipu näevad ja kes ei oskagi enam muust rääkida, kui et minu tibu see ja minu tubu too. Ja siis on veel ilmselt sellised, kes kaovadki mõneks ajaks ära – ja no las nad kaovad siis. Nendega tänaval kohtudes on ilmselt küsimus: “Kuidas läheb?” ikkagi ka sel juhul kohane ja keegi ei solvu.

Mis sellesse nimekirja veel puutub, siis suurt rolli mängib ka kontekst ja suhtumine ja asjade sõnastamine. Kui inimesel on siiras huvi ja mure – “Kuidas ma saaks sind aidata?” – siis see ei ole solvav. Kui inimene imestab ja teeb tõeliselt suured silmad – “MIKS sa nii väsinud häälega oled?!” (õige, see juhtus siiski ka minuga) – siis see on solvav. Näide – sa kirjutad magistritööd. KÕIK su lähedased teavad, et sa kirjutad magistritööd. Kohe on töö esitamise tähtaeg. Sa kirjutad meeleheitlikult ööd ja päevad.

Ja siis küsib su isa, et miks sa nii väsinud häälega oled.

On ju solvav? Sellepärast, et tema võiks ju ikka teada, miks nii on. Selge, et juhututtavalt ei eeldagi, et ta meeles peaks, mis sinu elus parasjagu toimub, aga lähedased võiks seda ju teada.

(Muidugi, kui sellele küsimusele järgneb käega otsaette laksatamine: “Oh, kurat, sorri, ma unustasin!”, siis on jällegi arusaadav. Ehk et taas – kõik sõltub kontekstist.)

(Issand, ei tea, kas Cracked.comi autorid kah peavad oma artikleid selgitama?)

Vastuseks Trianglile, kes imestas, et kui midagi ei ütle, on sitasti ja kui ütled – kah sitasti! Mu arust on normaalne ja viisakas, et sa tuttava pereliikmete käekäigu vastu huvi tunned (kui sul nende pereliikmetega on kokkupuudet olnud). Miks see ei võiks tita kohta kehtida? Küsid, kuidas tal läheb ja ema räägib ise sulle, mida vajalikuks peab. Muidugi, siin võib juhtuda, et ema hakkab liiga palju jagama – ja siis, ma usun, on sinulgi õigus öelda, et õuõu, kuule, pea nüüd piiri. Ma paratamatult olen kah titest rääkima hakanud, aga ma ikka üritan meeles pidada ja vestluskaaslaselt küsida, kas talle pakub see teema huvi ja kui mitte, siis teemat vahetada.

Ja ka see, muide, pole ainult titemammade viga. Nirti just rääkis ühest oma tuttavast, kes mõõdutundetult oma (teiste jaoks üsna igavast) hobist vatras, kaaslaste pöörlevaid silmi tähele panemata. Teinekord lihtsalt juhtub nii, et sa lähed oma teemasse nii sisse ja sa ei panegi tähele, et teistele see üldse huvi ei paku. Ja kui keegi siis märkuse teeb – võid solvuda, aga ju normaalne inimene saab ikka aru, et kurat, läksin vist üle piiri. Ja on järgmisel korral targem.

Niisiis, ma ei tea. Eks see lapseasi ole ikka üks suur elumuutus ja korra võib kohmetuks tõmmata, et ei tea, kuidas nüüd peab olema. Mõlemal poolel. Ja KINDLASTI olen minagi hästi palju muutunud, mõned muutused on mulle tajutavad, teised veel mitte, aga ikkagi ei käi see muutumine päevapealt ja, ma usun, et kui sa enne oskasid minuga suhelda, siis oskad seda tänagi. St ega laps mind teiseks inimeseks ei teinud, lihtsalt on mingid muud mõõtmed juurde andnud.

Head lõpusõna polegi.

Jäägu siis nii.