NAISTEST, LIHTSALT: Külalispostitus Nirtilt

hoomamatu 26 kommentaari

Esimene külalispostitus tuleb Nirtilt. Sellest, miks ja kuidas külalispostitused siin ilmuvad, saab lähemalt lugeda siit. Nirti sai kirjutamise eest kingiks minu raamatu “Naistest, lihtsalt” ja kõigi selle postituse all kommenteerinud inimeste vahel läheb nädala lõpus samuti loosi seesinane raamat. NB! Kommentaar olgu ikka sisukas!

Nirti on blogija, kirjanik, üliõpilane ja muidu äge naine, kelle muid mõtteid saab igapäevaselt lugeda tema blogist, ka soovitan soojalt tema debüütromaani “Ja andke meile andeks meie võlad…” (Erapoolikult, sest olin selle toimetaja.)

***

MUL ON FAAS™ ehk Naistest ja meestest, lihtsalt

Autor: Nirti

 

Ma istusin hiljuti oma psühholoogi juures suures tugitoolis keras, vaatasin teda oma suurte küsivate silmadega ning küsisingi siis ettevaatlikult, et kas mõte, et tegelikult ei saa ühtegi meest vist korralikult usaldada ja endale väga lähedale lasta, on väga hälbeline. Mul on nimelt jälle Faas™. Psühholoog vaatas omakorda mulle ohates otsa ja ütles, et see pole ühestki otsast hälbeline, see on lihtsalt karm reaalsus ja elu ongi selline, tere tulemast täiskasvanud naiste sekka. Tahtsin selle jutu peale ulgudes tugitoolist põgeneda ning näiteks vanu häid Nirti traditsioone järgides läbi akna välja hüpata ja karjudes päikeseloojangusse joosta. Psühholoog ei tohiks ju ometi selliseid asju öelda? Kus on lilled, kaisukarud ja liblikad? Lootus, et lootus leida prints ei voola kraanikausist alla, vaid sessinane prints tuleb hoopis, kirikakrad hooletult peos ja karp sprotte kotis, kunagi…? Tuleb niimoodi hooletult ja muuseas nagu külmetushaigus ja jääb eluks ajaks piinama nagu krooniline põiepõletik?

Kui ma olin väike, siis tundusid poisid suhteliselt nõmedate ja abitute olenditena. Nad olid lühikest kasvu, kribulad, neil olid koledad soengud, närvilised emad, kes sattusid hüsteeriasse, kui nende pojukesega liiga kaugele soo peale uitama minna, nad said pahandada, kui nad söögiajaks koju ei jõudnud, neil olid peenised, nad ei saanud tüdrukute mängudest üldse aru ja läksid endast välja, kui neile jalkas pähe teha. Kui ma vanemaks sain, siis selgus, et nii poisid kui ka mehed on lühikest kasvu, kribulad, neil on koledad soengud, närvilised emad, kes satuvad hüsteeriasse, kui nende pojukesega liiga kaugele soo peale uitama minna, nad saavad pahandada, kui nad söögiajaks koju ei jõua, neil on peenised, nad ei saa tüdrukute mängudest üldse aru ja lähevad endast välja, kui neile jalkas pähe teha. Üldpilt ei ole vist väga muutunud. Vanusega lisandub kohati tarbetu atribuutika, mehed kolivad emade juurest ära oma korteritesse, ühikatesse (pahatihti ka seda mitte), mõnikord asendab närvilist ema hüsteeriline eksnaine, mõnikord saab mees tüdrukute mängudest paremini aru kui tüdruk ise ja see on iseäranis kurb juhtum, eriti kui on tore mees, jalkas pähetegemise asemel saab neile pähe teha akadeemilisel põllul või karjäärikesal, aga üldiselt on ikka mulje, et küll nad on ikka abitud. Kisub feministlikuks, jah? Umbes, et milleks mulle neid vaja on?! Neid mehi? Õpeta neid kahekümneviieaastaseid kolgesid suppi keetma pliidi kõrval NAGU MINGI LOLL.

Millegipärast siiski tundub, et on vaja. Kuidagi ei saa ilma, vähemalt siiamaani ei saa ilma. Iga kord, kui asetada jalg heroiliselt pakule ja lubada, et: “Ei iial enam!”, ujub kuskilt mingi järjekordne loikam välja, röhatab, kratsib ennast kohmetult ja küsib, et: “Seda et… Kinno?” ning sa lähedki loomulikult. Lollakas naeratus näol, sätid salaja seelikut otse, tõmbad kõhtu sisse ja näitad end paremast küljest kui tegelikult oled. Teine samamoodi. Lööd ennast lille, nagu öeldakse. “Ma olen ilus ainult enda jaoks!” röögatab mõni naine. “Ma meigin end ainult enda jaoks!” Ha-haa. Poleks maailmas ühtegi meest, oleks maailm karvaseid pakse meikimata & rõõmsaid naisi täis. Hea küll, hea küll, siis oleks kõik hot lesbians. Lõpuks seksite siis ja küsite üksteise käest ujedalt ööpimeduses: “Kas me nüüd oleme…?” Niimoodi tekibki lõpuks mingisugune roosikrants mälestustest, mida sitematel eluhetkedel käes veeretada süngelt. Libistad seda mööda peopesa ja kandud mõtetes kuskile kaugele.

On olnud tark mees. Ilus mees. Uje mees. Hull mees. Rumal mees. Noor mees. Udupea mees. Arvutimängusõltlane mees… Kõik reas nagu pärlid. Üks suurem ja säravam, teine väiksem, sinna vahele mahuvad mehed, kellega polegi olnud midagi peale mõne jalutuskäigu, mõne pilgu, aga mõni pilk, teate… Kõik suuremad pärlid on alguse saanud sellest, et tulevad ja küsivad, et: “Seda et… Kinno?”, aga sellest ühest küsimusest võrsub muidugi palju suurem ja lopsakam puu, mis hakkab kasvama õitsema ja mis lõpuks ka viljub. Hea ja kurja tundmise puu. Inimsuhetele tuleks külge panna hoiatussilt, et: “Ettevaatust, võib teha haiget, armistada terveks eluks ja põhjustada imelikke komplekse!”  Loomulikult võib ka pilvepiirile kanda, aga…

Mind on süüdistatud inetuses, rumaluses, ülbuses, tarkuses, enesekeskuses, altruismis, liigses kodukananduses, selles, et ma ei tee süüa, selles, et ma teen süüa, selles, et ma tahan seksida, selles, et ma ei taha seksida, selles, et ma ei käi väljas, selles, et ma käin väljas, selles, et ma kirjutan, selles, et ma blogin, selles, et ma käin ülikoolis, selles, et ma teen tööd, selles, et ma ei tee piisavalt tööd, selles, et ma meigin ennast, selles,  et ma ennast ei meigi, selles, et ma olen liiga kõhn, selles, et ma olen liiga paks, selles, et ma… Mitte muidugi ühe inimese poolt, aga kui omada nii suurepärast helimälu nagu mina, siis kipuvad kõik nilbused meelde jääma ja ühte kompotti moodustama. Lõpuks tekibki tunne, et ega sa õieti kellelegi ei sobigi. Äkki ei sobigi ja kõik on üks suur illusioon?

Aga kust siis ikka see vajadus põkkuda tekib? Miks ei saa inimene üksi hakkama? Võiks ju moodsa emantsipeerunud naise kuvandi kombel endale hankida paar kenamat loikamit, neid vajaduse korral vaheldumisi pruukida ja peale pruukimist uksest välja visata, mitte koormata end pesapunumisega ega üldse selliste: “Seda et… Kinno?” stiilis mõtetega. Tõesti puhas bioloogia? Meeleheitlik rabelemine ja vajadus leida endale see isane, kes sulle tited taha sigitaks ja siis hakkaks saakloomi koopasse vedama? Üksi ei saa ju selle kõigega hakkama. Üht last imeta, teist sünnita, kolmandat ja neljandat toida kuidagi, seejuures lüpsa lehma ja… Siinkohal peab vist isegi Rents möönma, et 9 kuud rase olles on ilmselt raske tarvaid tappa ja evolutsioon ei jõua iPhone mudelitele järele kiirusega…

Mõnikord ma mõtlen, et erinevate religioonide vastumeelsus “promiskuiteetse seksi” vastu ei pruugigi olla ainult vahend inimesi kontrollida ja ahistada ja neile püksi ronida. See võib olla lihtsalt mingi kaval vana-aja filosoofia, mis hoiab inimest ennast ribadeks tõmbamast, kulutamast. Vaimselt ja kehaliselt. Takistab ennast liiga paljudele jagamast. Öeldakse ju, et jagajale jäävad alati näpud. Samas, promiskuiteetne seks pole mulle pea kunagi probleeme toonud, ikka see usk sellesse printsi on see, mis alati jamasid kaela toob. Naeruväärsel kombel on katse olla “hea inimene” see, mis alati ära kulutab lõpuks, sest mida siiram sa oma soovides ja tahtmistes oled, seda rohkem sa annad, püüad, pingutad. Juhtub see, et ehitad jälle suure vaimse pingutuse ja ressursi hinnaga selle usaldussilla ning see põletatakse lõpuks ära. Jõhkralt. Jäetakse sind maha ja karjutakse su peale või (pigem) lähed sa ise minema ja siis karjutakse su peale eriti vihaselt. Iga korraga ilmub lõuajoonde midagi karmimat, pilk muutub kinnisemaks ja enam ei tundu võõrad loikamid nii kenad. Armsatest lokilistest poistest saavad… Potentsiaalsed mälestused. Sul on juba terve hunnik mälestusi ja vähemalt tark naine suhtub neisse respektiga.

Selles mõttes ma ei kadesta tänapäeva mehi. Ega ka ilmselt naisi, sest tegelikult niipalju, kui ma olen meestega suhelnud (ja hoolimata soo peal käimistest, söögiaegadest, peenistest ja muust on nad vinged kambajõmmid, kellega onni ehitada ja sõda mängida), toimib kogu see haigetsaamine ikka üsna samamoodi neil ka – “vanasti” oli vist ikka märksa lihtsam. Inimestel ei olnud nii tohutu suurt emotsionaalset pagasit ega teiste inimeste poolt kaasalaaditud komplekside, hirmude, vihade ja umbuskude koormat, mida siis tuleks hakata aja jooksul lõhkuma ja leevendama. Kui armuti, siis armuti ja oli tore, nüüd on see… Issand, sahmima hakatakse vabalt 15-aastaselt ja varemgi, 25-aastasel naisel on seega kehvemal juhul kümme aastat “sitta suusailma” selja taga ja kui see tõeline prints kord oma sprottidega tulebki, siis tuleb väga kaua aega seda naist hingeliselt ravida, enne kui üldse asja saab. Kui taastub usaldus ja naer ja mälestused hajuvad. Kui saabki asja? Kas saabki? Mul on sõpru, kelle hingedel on aastatetaguste ränkade lahkuminekute pitser ning nende praegused elukaaslased võivad ilmselt kulmudel käia, sellest pole suurt tolku, armkude on juba paranenud, aga alati nähtaval.

Daki küll ei tahtnud mingit raamatuarvustust, aga kui ma “Meestest, lihtsalt” uuesti kord läbi sirvisin (“Naistest, lihtsalt” on veel tundmata maa), siis ma mäletan, et kui ma seda lugesin, siis see mina-narratiiv tekitas minus raamatu lõpuks tunde, et ma ei lugenud mitte eraldi novellikesi, vaid näppisin ühe võõra inimese elu sedasama meeste-roosikrantsi. Ja kui ma selle raamatu kinni panin, siis ma mõtlesin, et kui terve tähestik sitta suusailma on läbi võetud, siis kust peaks tulema see prints ja milliste vaimsete ja hingeliste ja füüsiliste gabariitidega ta olema peaks, et veel äratada usaldust naises, kes kogu sellest pasast läbi kahlanud on, millest ta siis on? Ja kas ei kaogi niimoodi lootus leida prints lõpuks kraanikausist alla?

See kõik muidugi on nagu ta on.  Ma olen näinud inimesi, kes on oma roosikrantsi nurka visanud, täiesti loobunud kõigist ja kõigest ning siis ongi äkki prints kohale ujunud. Ma ei tea, kas sprotid olid kaasas, aga lilled küll. Ma olen näinud inimesi, kes on oma high-school sweetheartidega koos. Ma olen näinud inimesi, kes on tõelised sarimonogaamid, armuvad iga aasta mitu korda ja tuliselt, põlevad mitu korda läbi ja armuvad uuesti ja ei näita mingeid väsimise ega läbipõlemise märke, lendavad rõõmsalt õielt õiele, Nanny Ogg oleks nende üle uhke.

Sellepärast see ongi raske teema, millel üldse ükskõik milliseid mõtteid veeretada (eriti kui on Faas™), sest see on nii mõttetult lai, üldistada on võimatu, kõik on isiklik ja segane, ma olen ülepea liiga noor ja… Ja ma ei tea mitte midagi. Ja mul on Faas™.


26 thoughts on “NAISTEST, LIHTSALT: Külalispostitus Nirtilt

  1. Marca

    Mu meelest enamik naisi tuleb selle “terve tähestiku sita suusailmaga” kuidagi toimegi aga meeste puhul on sageli nii, et üks “tõeline armastus” (nägin kord bussiaknast või kohtasin jututoas) paneb pitseri tervele järgnevale elule.
    “Imelisest teadusest” lugesin seda, et erinevate sugude tähtsus on tegelikult üsna ebaselge. Räägitakse küll tänu mitmekesisusele saavutatud parematest geenidest ja tänu sellele suuremast liigilisest vastupidavusest, kuid samamoodi on läbi ajaloo elus püsinud ka ühesoolised liigid. Ikka õudne ressurss läheb sellele paarilise otsimisele ja kinni hoidmisele võrreldes sellega kui hea oleks lihtsalt ühel päeval vaid endaga aru pidades poolduda.

  2. Ricky

    Ma pole küll raamatut lugenud ja ei tea, millisest tähestikust täpsemalt läbi kahlati, aga võib-olla, kui meeles pidada kulunud mõtet “keegi pole täiuslik”, polegi see suusailm nii kehv?

  3. kadri

    Marca kommentaari lugedes tuli meelde, et lisaks puhtfüsioloogilisele soolisele erinevusele olevat isegi Rohke Debelakki libauudiste andmetel “igas naises natuke meest ja igas mehes natuke naist”, mis teeb olukorra õigupoolest veelgi keerulisemaks. Võime ju mõelda, et tüüpiline mees mõtleb ja unistab nii ning tüüpiline naine naa, aga tegelikult… ju ei tea. Leia sis selliste seas midagi või kedagi.

    Nirtiga olen peaaegu sajaprotsendiliselt nõus – täpselt selline meeleolu naagu suurepäraselt kirjedatud Faas, tuleb aegajalt paksu tekina lahmaki kaela ning, kuigi roosikrants eriti pikk ei ole, seda suuremad ja raskemini unustatavad tunduvad olevat sealsed pärlid. Ning kui “kirikakarde ja sprottidega” printsihakatis saabub, siis… mitu ja kui suurt pärlit tema roosikrantsis on?

    Mõeldes samas Ricky “keegi pole täiuslik” kommentaari peale, siis – võibolla me ei tunne lihtsalt printsi ära, kui ta ilma sprottide ja/või lilledega saabub? Mõtleme, et suvaline loikam, aga tegelikult… Võibolla õppida inimest tundma ja proovida vanamoodsalt “kokku kasvada” ning tulebki välja, et oli prints? Kes teab, mis see kõige õigem variant oleks…

  4. Marite

    nende pilkudega on tõesti kuri lugu vahel, sest pilgumehele võib ju omas peas üks kõik millised omadused külge pookida ja ongi sprotimees lopsti valmis..

  5. trn

    Kui hakata kinni Nirti viimases lõigus avaldatud mõttekillust, et “aga ma olen ju veel liiga noor”, siis äkki ei pruugi roosikrantsitäis pärleid (olgu neid natuke rohkem või vähem) olla tingimata halb asi. Jah, ühest küljest jätab tõesti iga sinu elust läbi käinud inimene sinna oma jälje, tekitab komplekse ja mälestusi, kuid samas võib oma tõelise printsi, tulgu ta siis rooside, kirikakarde või kõrvalmaja hoovist murtud sireliokstega, äratundmiseks ollagi vaja mõnesid eelnevaid pärleid. Et tekiks võrdlusmoment. Sest muidu ehk ei märkaks teda või ei oskaks vääriliselt hinnata.

    Selline pisike mõttealge. Aga külalispostituste idee on tõesti tore ning jään põnevusega ootama selle paljulubava projekti edasisi arenguid. 🙂

  6. AbFab

    Äkki see roosikrantsitäis pärleid on lihtsalt sea ette visatud, hehehehehe

    A mis ma öelda tahtsin: kõik inimesed on ahvid ja tõprad. Leia see, keda sa kõige paremini talud, ja ongi hea. Kui tunne on vastastikune, siis palun – pulmakellad.

  7. p

    See tekst on nii õige. Pani pikalt mõtlema selle pagasi ja värgi peale. Kui sa lähened juba 30le ja sul on laps, siis on seda pagasit ikka topelt. Katsu siis leida seda suure südamega printsi, kes on nõus ühte ruumi paigutama oma ja sinu pagasi. Keeruline ettevõtmine igatahes.

  8. kristel

    Ma tundsin seda lugedes suurt lohutust ja äratundmisrõõmu.

    Muidu mõtled ikka, et ainult minul läheb nõmedasti ja iga järgmine ämber kuhu astud on samasugune nagu eelmine..Et teistel on filmide ja raamatute ilusad armulood.

    Ise proovid ja üritad vigadest õppida, alguses on armumine ja kõik tore niikuinii. Siis piisabki sellest – “noh kinno?” variandist.. aga hiljem on vaja klappi ja heatahtlikkust ja hoolimist ja tundeid ja kui see kõik ka olemas on, siis ikka peab kahekesi koos vaeva nägema hakkama, et püsima jääda. Aga kuidas seda vaeva suhte nimel täpselt parneriga korraga näha? Mul juhtub alati nii, et kordamööda -nagu võistlus. Üks annab käe ja teine keerab selja, siis vastupidi..

    Mingi kohutav paradoks on selle müstilise suhtemaailmaga kaasas, aga kuidas muidu need ülepea õnnelikud ja õnnetud hetked üldse tulla saaks ..selle täiesti stabiilse rahuloluga ju mitte??

    1. daki Post author

      Oleks ma teadnud, et külalispostituste idee nii paljudele meeldib, oleks varem ehk pakkunud! Nüüd võin lubada, et terve suvi on kindlasti täidetud, alguses arvasin, et ehk paar-kolm naist on nõus, aga nüüd on terve rivi juba! Nii hullult cool.

      AbFab, nagu rusikas silmaauku, nagu käsikägiveenil. Väga täpselt sõnastatud.

  9. L

    Kiidan ka külalispostituste ideed. Kiidan ka Nirti postitust ja soovin talle head.
    Ise olen üks neist, kes on high-school sweetheartiga koos. Seega ei kipu ma võtma sõna teemal meestest, lihtsalt, kui endal on võimalus heietada ähmaseid mälestusi poistest ja eredaid mälestusi vaid ühest mehest.

  10. CV

    Ma saan kõigest aru (ja olen suurema osa tekstiga isegi nõus), aga ma ei saa kuidagi aru, et kust tuleb see idee, et keegi peaks kedagi ravima? Ikka ise tuleb see raske töö ära teha ja oma minevikukollidele/-ämbritele/-lollustele silma vaadata ja nendega hakkama saada. Mitte, et ma Nirtit silmas peaksin, vaid tema tekstis oli taas see:”kui see tõeline prints kord oma sprottidega tulebki, siis tuleb väga kaua aega seda naist hingeliselt ravida, enne kui üldse asja saab.”. Miks peaks mingi mees võõrast naist ravima? Natuke alturistlikult ja naeratuse eest. Kummaline.

  11. kakao

    olen CV-ga ravimise osas nõus, aga lisaksin ka oma mõtted: saan aru küll, et vahel on faas ja ELU TUNDUB MÕTTETU ja KÕIK MEHED ON …. (sisesta sobiv (pigem negatiivne) sõna), aga see ei ole siiski tõsi, et kõik (eesti mehed) on ‘lühikest kasvu, kribulad, neil on koledad soengud, närvilised emad, kes satuvad hüsteeriasse, kui nende pojukesega liiga kaugele soo peale uitama minna, nad saavad pahandada, kui nad söögiajaks koju ei jõua, neil on peenised, nad ei saa tüdrukute mängudest üldse aru ja lähevad endast välja, kui neile jalkas pähe teha’. Jah, EESTI MEES räägib tõesti ehk latiinodest vähem, avaldab oma tundeid vähem, ei oska naist korralikult kinno kutsuda jms, aga vahel on tunne, et (eesti) meestele tehakse siiski liiga. Naised kurdavad, et mehed ei ütle neile, et nad neid armastavad. Aga kas EESTI NAINE ütleb oma EESTI MEHELE, et TEMA teda armastab? Kui tihti ta seda ütleb? Kas sama tihti ja samal moel, kui naine seda ise kuulda tahaks? Ma ei väida, et see alati ja kõigil puhul nii on, aga ei lükka seda väidet ka ümber.
    Minul oli küll keskkoolis väga hea poisssõber. Oskas kõike ise teha, aitas vanaemal remonti teha, tegi ka süüa ja pesi isegi pesu. Mulle ütles ka ikka üsna tihti, kui ilus ja kallis talle olin. Olime koos mitu mitu pikka aastat, aga me elud kasvasid lahku ja nii ka meie, ilma halbade tunneteta. Vahepeal käisin kohtamas erinevate EESTI MEESTEGA, kellega aga lihtsalt ei sobinud, kuid iialgi ei öelnud ma, et see on nende SÜÜ, et nad on sellised-ja-sellised, et neil on koledad soengud, et nad on lühikesed, et nende emad muretsevad ja kõik muu eelnev. Nüüdseks on mul suurepärane mees, kes ongi lihtsalt suurepärane. Muud sõna ei olegi. Ja see, et mõned inimesed endale õiget kaaslast ei leia, noh…
    Ma ei tahtnud üldsegi nii pikalt kirjutada, aga kuidagi hinge kraabib see, kuidas naised aina kiruvad ja vinguvad ja faasitsevad, et mehi ei ole ja prints ei tule jms. Tuleks lihtsalt rahulikult olla ja sinaise olla ja endaga ka tööd teha. Ahh, jutt läks mul nüüd ka rappa.
    PS – komm polnud absoluutselt isiklik blogipostituse autori vastane vms, lihtsalt mehed tahavad ka armastust. Just nagu naisedki. Ja ilmselt on asi ka selles, et need vingu-viud ja faasid jäävad rohkem silma-kõrva, sest naised/mehed, kes oma “printsi/printsessi” leidnud on, ei jaga neid häid emotsioone ja turvatunnet kogu maailma/internetiga. Kahjuks!

  12. kadri

    olen kakaoga nõus selles osas, et tõesti ilusaid ja armsaid lugusid jagatakse läbi interneti nukratega võrreldes vähem. võibolla sellepärast, et pigem nukrus punnitab sahtlipõhja/blogisse/kuhuiganes kirjutamise teel välja? rõõmu võib ju niisama, otse endast välja ümbritsevasse maailma elada!
    võiks ju vahelduseks olla rohkem blogiposte (mitte just daki blogis aga üldiselt) sellest, kui armas, nunnu ja kullakallis on seesama eesti mees… kellel on seda kirjutada 🙂

    ahjaa, ja külalispostide idee on tõesti kah hea 🙂

  13. catalina

    Hää kirjutis, paar mõtet tekkis.
    1) kunagi tekkis endal mõte, et – kas see, kes ihust ja hingest sprottidega või aariatega printsi e täiuslikkust ootab, kes tuleks “kuldne kuu selgas” on ikka ise printsess? Lotovõidu ootamine ja stressamine, et miks mina ei saanud, kui Eestis on juba tervelt 2-4-15 lotomiljonäri.
    2) täiuslikkus võib olla pagana väsitav – kui temaga koos olev inimene tajub end seda rohkem ebatäiuslikuna või kui täiuslik eeldab, et kaaslanegi püüdleks ja pingutaks iga hetk täiuslikolemise nimel.Mitte, et see pingutus tingimata paha on – ei ole ja täiuslikkust on ju igasugust – aga paljud printsiootajad on selleks valmis?
    4) mis pagana psühholoog see on, kes sellist juttu ajas? üks asi on, kui viisakalt manitsetakse, et ei maksta teise külge klammerduda, sõltuv olla, pritsi oodata, aga teine asi on statement, et täiskasvanud naise reaalsus ongi see, et ühtegi meest ei saa usaldada.

  14. daki Post author

    Öeldakse, et rahvas väärib oma valitseijaid. Kui parafraseerida, siis äkki (eesti) naised väärivad oma (eesti) mehi?

  15. metskaplan

    Hädasti on siis vaja oma poegadele koledaid soenguid pähe teha ja lõunasöögi pärast närveldada. See on umbes sama teema, et kes on süüdi Riigikogus oleva vähese naistehulga üle? Naised käivad ju ka valimas.

  16. AbFab

    Oh seda püha lihtsameelsust.

    Daki, mitte ainult eesti naine ei vääri eesti meest, vaid eesti mees väärib eesti naist ja üldse iga inimene on just seda kaaslast väärt, kes tal parasjagu on. Kui “paremat” ei oska või ei taha, siis…

  17. Claara

    Mhm.. Kõik mehed on .. kellele sitapead, kellele lihtsalt mõtetud eesti mehed.. Või noh, et mehed on halvad.
    ma kirusin enda meest kaks või kolm nädalat nii, et olin valmis asju pakkima hakkama. Tegelikult. Kui see hetk mööda läheb ja ma reaalselt maailmale otsa vaatan, mitte läbi viha, pahanduse ja muude mustade emotsioonide, siis on mu mees ikka päris armas. Ja nii mõnigi teine on täiesti pkey, et võiks temaga koos elada, kui asjalood teistmoodi oleksid.
    Tegelt tahan ma öelda hoopis seda, et viriseda võib alati, aga ideaalset meest on võimatu leida. Igal inimesel on omad kiiksud ja sa elad koos (nagu AbFab ütles) sellega, kelle veidrused sulle talutavad on. Muide.. mehed mõtlevad samamoodi, kuigi laisemalt. Aga tegelikult on need eesti mehed ühed toredad ja head mehed. Eriti need, kellest emmed pole kasvatanud samasuguseid tossikesi, nagu nende tossikeste isad ja vanaisad on.
    Muide tossikeste all ma mõtlen neid mehi kes ise mittemidagi teha ei oska ja lasevad emmel ja naisel kõik ära teha.

    Ja kes igatses siin positiivset meeste juttu? Ma hea meelega jagaks 🙂

  18. Nirti

    Ja ravima… Ega ravima ei peagi. Keegi ei sunni. Aga kui prints tahab, et teda usaldataks ja et tekiks midagi tõelist, siis ta peab tükk aega tantsima ja ennast tõestama ja ennast igasse hingeprakku pressima, enam niisama lambist ei usaldata teda.

  19. CV

    Aga Nirti, miks?! Kas Sina tantsid ja tõestad ja pressid ennast igasse hingeprakku mõnele mehele, sest enam niisama lambist see mees ei usalda Sind?

  20. Metskaplan

    Lapsest saati pikk olla on omamoodi positiivne, avab mitmeid huvitavaid perspektiive (tean, sest olin ise ka).

    Mis puutub ravimisse, siis ma küsiks, et miks keegi peaks kellegi kolmanda kokkukeeratud jama pärast ennast niimoodi kulutama? Kõik hea ja positiivne saab mingite minevikuteemade peale ära raisatud ja siis kui võiks hakata normaalselt koos elama, on printsil juba täiesti ükskõik. Ja algab ring jälle otsast peale.

  21. Oudekki

    Mul on vist elus vedanud vòi ma olen egoist, vòi mòlemat, aga minu isikliku elukogemusega see post mitte kuidagi ei yhti… Vòi sellest, et mina olen oma nàgemuses see, kes tuleb sprotikarbiga vòi midagi. Vòi see, et ma vòtan inimesi nagu nad on, kogu oma pagasiga ja arvan, et neid ei tule ymber teha (ja pyyan mitte suhelda nendega, kes mind inimesena tahab ymber teha. Ilma minu valudeta ma ei oleks ju enam mina – aga mul vàga jòhkraid asju ei ole ka, see teeb asjad lihtsamaks, kindlasti)

    Aga seksi vòiks kyll poole rahulikumalt vòtta, maailm oleks vàga palju ilusam koht 🙂

    Faas, jah, see on kyll. Miks ikka veel revolutsiooni ei ole 😀

Vasta kristel-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.