elu hüüumärgiga

Käisin eile väljas Nirtiga, võtsime enda pühaks kohuseks kindlustada, et vähemalt mõned tunnid on Hirvepargis blogijate kontsentratsioon ruutmeetri kohta vähemalt kaks. Linna sõitsin trammiga, mõtlesin, millal ma viimati trammiga sõitsingi? Kui veel rase olin, ilmselt. Sest ma mäletan, et sel ajal trammid kohutavalt kolisesid, aga see, mis praegu toimub, on õudus kuubis! Mul on tunne, et ma lähen piduriõliga trammipargi ukse taha ja palun neil pidurid ära õlitada, sest see kile krigin lõikab ihust ja hingest läbi. Võah. Ja miks ei võiks trammidel olla kummist rattad? Mul on tunne, et Helsingis (TSIVILISEERITUD LINNAS) ma sellist jõledad kriginat küll ei kuulnud, kuigi tramme on seal üks või kaks või rohkemgi.

Aga trammiga sõites tuli jälle meelde, kui tore kogemus see võib olla. Joodi õlut, lärmati, teate, kohe siuke nagu party tram oli, no nagu neil Kopli trammidel siinpool otsas kombeks. Elu hüüumärgiga jätkus ka Balti jaamas, kui me Nirtiga, tsiviliseeritud inimesed nagu me oleme, pingil istudes trolli ootasime ja järsku meile mingi kaklev mass peale vajus. Nagu neil puhkudel ikka, küsis peksasaanu haleda häälega: “Mille eest?! No mille eest?!”, peksaandja oli aga juba unustanud, et tema alustas ja väitis midagi sellist, et temaga ei tasu tõmmelda ja et üleüldse tõmbab ta varsti kõigile üle küüru ära, kui vaja. Siuke kena kutt oli, pikk loikam, särgi kuhugi ära kaotanud ja trussikuserv kelmikalt pükste vahelt välja piilumas. Tätoveeringupoeg oli kah õlal, yin ja yang vist. No ikka tõsine hipsterite hirm.

Kõige ägedam oli aga kambaga kaasas olnud neiu, kes kiunus: “No miks sa nii teed, Marko?! Miks sa teed nii? Mis sul viga on? Miks sa oled siuke, Marko? Kas oled äge mees või? Jah, me kõik arvame, et sa oled jõle äge! Nii kõva mees oled, Marko!”

Kõike vaatasid pealt õnnetud rahvatantsijad, kes oli kambas nagu hirmunud värvukesed ja ma oleks tahtnud minna ja kallistada neid ja öelda, et Tallinn pole üldse selline, ausalt!

Saatsin Nirti trollile ja jalutasin ise trammipeatusse, kus vedeles rööbastel väsinud olemisega miniteksaseelikus (!) keskealine naisterahvas, õllepudel pikalt ees ja karjus südantlõhestavalt: “Pašaaluista! Pašaaluista!” Jäi segaseks, kas ta palus kaasasolnud kutilt suitsu, pakkus meile kõigile õlut või lootis, et varsti tuleb tramm ja vabastab ta maise elu piinadest. Stseeni vürtsitas kohaliku kasiino (ma arvan) turvamees, kes rääkis asjalikult telefoniga, ilmselt veendes politseid, et nad võiks kohale tulla. “Tähendab, ma olen turvamees, ma olen hetkel töökohustusi täitmas, ta on siin rööbastel ja keeldub lahkumast… Jah… Jah… No siin Balti jaama trammipeatuses… No nüüd ta tõuseb püsti ja läheb jaama poole… Punane särk ja miniseelik… Jah, mina olen turvamees…”

Lõpuks tramm tuli, naine kooberdas ära vasakule ja kardin sulgus.

Sirbi peatuses maha tulles istusid pingil kohalikud bomžid ja muidumehed, võrdlesid päeva jooksul kogutut ja lasid heal-paremal tillukestes sidrunipiltidega pudeleis ringi käia. Minuga koos tulid trammilt maha viis-kuus ülemeelikut teismelist tüdrukut, kes väljakutsuvalt itsitasid ja naersid. Bomžid võtsid tüdrukute meelitamiseks laulugi üles: “Kopp-kopp lahti tee! Metsas kuri jahimees!”

“Jajaa!” naersid tüdrukud ja jooksid üle tee, kus üks siis teistelt vene keeles päris, et mis talle küll öeldi, ei tea.
“Eta takaja Estonski pesnja,” õpetas teine kõrvalt, teadja näoga.

Edasi jalutasin juba üksinda, kui olin kõnnitee hõivanud gängist end läbi pressinud ja avastasin, et Sirbi kohvikus on ka välikohvik! No ega see siin mingi mittekultuurne rajoon pole ometigi! Ikkagi välikohvik!

Marati peatuses kutsus mind veel enda kõrvale istuma pikk kiitsakas vananev maikasse mähkunud vene mees, aga kuna ma leidsin, et ma vene keelt ikkagi piisavalt ei oska, tatsusin edasi ja jõudsin koju, NII ÕNNELIK selle üle, et mind ümbritseb hüüumärgiga elu.

Ja sellest, kuidas Viru keskuse ees Nirtit oodates mulle KÜLGE LÖÖDI, ei tasuks vist üldse rääkidagi, aga kuna minuga selliseid asju ei juhtu, siis ikkagi peab. No tuli üks kummaline keskealine mees, hakkas muga vene keeles jutustama ja kui ma teatasin, et njet-njet, nje panimaaju, siis võttis abiks inglise keele. “Where are you from?” päris ta, naerukilk silmis. “From Estonia? Yes? Do you have friends?”

Kui ma teatasin, et mõned sõbrad mul tõepoolest on ja üks peakski õige pea siia saabuma, lahkus ta viisakalt vabandades.

Kui ma olin üle saanud faktist, et mulle aeti külge – mulle! aeti külge! hämmastav! – sain ma aru, et kurat, ta vist arvas, et ma olen prostituut. No ju talle oli öeldud, et otsigu viruka eest üksikuid tugevalt meigitud natuke loppis välimusega tüdrukuid. Aga ainult mehed saavad teha selle vea, et arvavad – prostituudid kannavad leggingseid.

Ükski endast lugupidav prostituut ei paneks (vähemalt mitte sellise ilmaga) jalga leggingseid.

But I take my victories where I can ja loo moraal on ikkagi see, et mulle löödi tänaval külge. Uskumatu. Elu hüüumärgiga noh.

3 mõtet “elu hüüumärgiga

  1. Ray D. Noper

    Oh, hüüumärgid… Kuigi see võib kõlada hiina needusena – olgu neid hüüumärke elus rohkem… Sest mis oleks alternatiiv ? Näputäis küsimärke ja ellipseid…

    Vasta
  2. andris

    Trammide kriginat ja kolinat muuseas ei tekita mitte õlitamata pidurid, vaid hoopis kehvas seisus ja hooldamata rööpad. Minul on õnn elada sellise liini lähedal (Tondi-Ülemiste Tondi poolses otsas), mis lähiaastatel täielikult renoveeritakse ja millel hakkavad sõitma uued ja moodsad eurotrammid, nii et krigin peaks ära kaduma.

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Andris, RÄMEDALT veab sul. Mul krigistavad trammid tite üles pidevalt, see on õudne. Aga MIKS ei võiks olla kummist rattad? Siis võiks ju rööbas olla nii hooldamata kui soovib.

      Ray, jutt jumala õige. Hüüumärke peab saama!

      Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.