Monthly Archives: juuli 2011

Toiduklubi: Mojito ja Pizza Prosciutto

hoomamatu Leave a reply

Suvi! Mojitode ja igasuguste teiste dekadentlike mõnude aeg. Tõde – ma pole saanud mojitosid sugugi nii palju nautida, kui näiteks möödunud suvel, aga mõne koksi olen siiski saanud lubada endale ja kui ma ükskord Naabrinaise ja Katsi juuresolekul mojitot vaaritasin ja nende suuri silmi nägin, sain ma aru, et ma teen seda kuidagi omamoodi vist, nii et retsept is in order. See on mul mingi mugandus, ma ei mäleta enam, kust ma seda õppisin ja kogusedki on praegu tunde järgi, nii et kui teed ja tundub, et midagi on puudu, siis timmi oma maitse järgi.

Pitsaga on aga see lugu, et ma olen eestlaslik pitsasööja. Kodune pitsa peab olema ikka rohke kattega, põhimõtteliselt peab see olema suur HEADE ASJADE KUHI, mida juhuslikult toetab pitsapõhi. Aga täna tuli isu proovida midagi lihtsamat ja klassikalisemat kui hakkliha-letšo-sibulad-jalapenod.

Pizza Prosciutto

Vaja läheb: pitsapõhjapulbrit (või kui viitsid, teed muidugi ise, pitsapõhja retsepte on külluses) (mina kasutasin Tartu Milli oma), ürtidega tomatipastat, 100 g serrano sinki (müüakse siukest asja näiteks Selverites), kaks küünt küüslauku, 200 g riivitud juustu (originaalis mozzarella, mul oli harilik riivjuust)

Valmistamine: tee valmis tainas ja jäta kerkima. Haki sink peeneks-peeneks, natuke võid suhu ka pista (mulle tundub, et see sink oleks eriti hea snäkk balsamicosse kastetuna). Haki ka küüslauk pisikesteks tükkideks.

Siis laota tainas ahjuplaadile (märgade kätega parim, mina muudmoodi ei saa hakkama), kata tomatipastaga, seejärel puista peale küüslauk, sink ja juust. Võid veel soovi korral piserdada oliiviõliga ning ahju! 210 kraadi juures umbes 20 minutit peaks käima küll.

Tulemus: lihtsad ja mõnusad maitsed.

Mojito

Vaja läheb: heledat rummi, laimi ja laimimahla, fariinisuhkrut ja vett, piparmünti, soodavett (aga ma just ostsin soodavett ja sain teada, et see on põhimõtteliselt sama mis tavaline mullivesi, nii et ma olen senini kasutanud tavalist mullivett ja polegi väga mööda pannud), (purustatud) jääd

Valmistamine: kõigepealt valmista kastrulis siirup: pane üks neli-viis kuhjaga supilusikatäit suhkrut vähese veega keema ning sega pidevalt, kuni segu on mõnusalt veniv. Pane jahtuma. Haki laim sektoriteks või väiksemateks tükkideks – ühe klaasi peale arvestan mina ühe laimi, samas sellest “maltsast” saab mitu klaasi, kui pärast peale valada. Väikses kausikeses tambi laim ja rebitud piparmünt (no pool pütti ikka, kui arvestame umbes kahe suure klaasiga), lisa natuke laimimahla ka.

Nüüd võta kaks suurt klaasi, vala põhja rummi (4-6cl, oleneb, kui kanget tahad), lisa (purustatud) jää, laimi-mündisegu, siirup. Peale vala (selle kohta öeldakse peenemas keeles pikenda) sooda- või mullivesi ja sega. Maitset saad veel timmida – kui hapukust vähe, lisa sorts laimimahla, kui magusust vähe, lisa siirupit.

Suvi!

imetamisest, vol 2

hoomamatu 24 kommentaari

Sattusin Kalamaja avatud hoovide üritusel rääkima ühe emaga, kes ühtlasi on ka imetamisnõustaja. Ja ma ausalt öeldes ei teadnudki, et mul on NII TUGEV oma arvamus tekkinud imetamise kohta – enne ei teadnud, kui kuulsin kellegi teise arvamust, mis minu omast kardinaalselt erines.

Ma üldse ei tea, kust see tugev arvamus mul tulnud on. Ma ei ole oma elu jooksul imetamise peale rohkem kui kaks sekundit mõelnud ja isegi ju nüüd pole ma väga hullult oma pead sellega vaevanud. St mõelnud ja uurinud olen küll, aga niipea, kui teatud hulk infot sai kogutud, jäi see kuskile aju tagasoppi. Moodustama salaja Arvamust.

Ma siinkohal ei hakkaks arvustama selle konkreetse ema (ja imetamisnõustaja) vaateid, eks selle emadusega ole nii nagu on – igaüks teeb nii, nagu talle õige tundub. Aga ma ise olen tundnud paar korda selle lühikese aja jooskul neid kõõrdpilke. Ah et sa oled üks NEIST emadest.

Näide üks.

Läksin külla sugulasele (kahe lapse ema, ühe vanaema), last näitama ja niisama juttu rääkima. Nagu alati kõikjale minekutega toidan ma lapse enne kodus ära – ma ei tea, minu meelest on see normaalne ju? Et siis on vähemalt paar tundi kindel, et ma ei pea hakkama avalikus kohas tissidega vehkima ja nii edasi. Okei, selge, seda ei peagi igaüks teadma. Ausalt öeldes polnud minulgi mitte mingisugust ettekujutust, mida titade toitmine tähendab, kui tihti nad söövad jne. Mulle tuli äärmiselt suure üllatusena, et see käib kolme tunni takka. Ka öösel! (Noh, minu oma on algusest peale viietunniseid unesid teinud, aga nii üldiselt.) Aga seda asja ju üldiselt teised emad ju teavad? Right?

Laps hakkas nutma, võõras koht, palju hääli, kõik kudistavad, no selge, et hakkab nutma. Korraks.

Sugulane (vaatab mind pikalt ja natuke etteheitvalt): “Kas sa siis tissi ei annagi talle?”
Mina (üllatunult): “Aga ta ju sõi pool tundi tagasi.”
Sugulane: “No aga ta ju… NUTAB.”
Mina: …

Näide kaks.

Istume emadega mänguväljakul, titt on JUST uinunud ja teadupoolest on ta emasse ja magada ei oska, seega on kõik uinakud üks suur beebilausumine (ehk ma pean nagu hull mässama, et teda taas uinutada, kui uni ära läheb või aetakse). Satub aga nii, et uinak algab just siis, kui teda tulevad uudistama väikesed lapsed. Jällegi – selge, et hakkab nutma, kui on ilgelt unine olla ja järsku hakkab ümber mingi kädistamine. Ning ka siis järgnes mingisugune dialoog, mille sõnastust ma täpselt ei mäleta, fiilingut aga küll – et ma pidin end justkui õigustama, et last tissiga ei vaigista. Ah et sa oled üks NEIST emadest. Et ma olen mingi piinurema, kes ei anna oma lapsele, mida too vajab.

Ma ei saa hästi aru, et miks peab olema kohe nii, et on üks äärmus või teine? Ühes seinas on siis need emad, kes topivad lapsele rinna suhu iga vigina peale (ja nimetavad seda “nõudmisel” toitmiseks, mõiste, mida minu meelest kuritarvitatakse sageli). Teises seinas on need, kes hoiavad rangelt näiteks kolmetunniseid toidupause.

Ma ise nagu arvaks, et ma olen kuskil keskel. Ma olen küll endale üsna selgeks teinud erinevad põhjused, miks mu titt nutab ja nüüdseks võin isegi juba ennustada, millal seda näha saab ja ma väidan ikka väga kindlalt, et 90% juhtudest ei nuta ta näljast. Need 10%, mis ma kahtlen, ma loomulikult pakun talle süüa. Aga üldiselt annab siiski kellaaeg väga hea ettekujutuse sellest, kas tal on kõht tühi või mitte. Kui ta ikka sööb iga kord korralikult, siis pole mingit põhjust eeldada, et tal on tunni aja pärast kõht jälle tühi. (Jätame kõrvale kasvuspurdid, haigused jm korrad, kui laps tõesti vajab rohkem süüa. Mul pole neid ette tulnud… vist.)

Tissipooldajad (ma ei oska neid kuidagi muudmoodi hetkel nimetada, aga see pole muidugi täpne nimetus, mina olen ka tissipooldaja, aga teistmoodi) ütlevad, et rinnapiimaga on võimatu last üle toita ja see ongi justnagu õigustus ja vabandus ja ettekääne ja põhjendus. No ei ole vist jah võimalik üle toita, aga kas siis sellepärast peab tiss pidevalt suus olema?

Aga nii ma pakun talle lohutust ja lähedust! ütlevad nad. Mina küsin vastu: kas see, kui ma hoian oma last (vahepeal nutvat) süles ja kaisus, räägin taga hellalt, silitan pead – kas see polegi lohutus? Kas see on kuidagi kehvem lähedus? Säästulähedus, if you will?

Piinurema ja pseudolähedus.

Kui laps saab liiga vähe tissi, siis hakkab ta hilisemas elus otsima suukaudseid naudinguid (suitsetamine, joomine, ülesöömine), öeldakse veel. Hmm, mina aga olen lugenud, et kui last pidevalt tissiga vaigistada, juhtub sama asi.

See aeg kestab elust nii vähe ju, ütlevad nad. No las ta sööb kaks-kolm aastat tissi, mis sellest siis on! Selle peale mina oigan ja hoian pead kinni. Sama öeldi muide ka raseduse kohta…

Tähendab, jah, ma saan aru küll, et ilmselt on see minu kui emantsipeerunud moodsa ühiskonna kasvandiku mure, aga mulle ei tundu imetamine mingi sellise asjana, mida pjedestaalile tõsta ja mida võtta eesmärgina omaette, just because I can. Kui mu laps kosub, saab kõhu täis, kasvab normaalselt – siis miks ma peaks arvama, et ma teen midagi valesti, kui toidan teda 6-7 korda päevas enam-vähem kindlate vahedega? Suurema osa ajast on ta päiksekiir, naeratus kõrvuni ja juttu tuba täis. Need korrad, kui ta nutab, need saame ka üle elatud ja lahendatud (peamiselt Solteri julgustusel, kuigi ega ma kõigega tema jutust kah nõus ole), ilma et mu vaene piinatud eesmine tagumik (väljend pärit augustikuu Anne&Stiilist) pidevalt ei peaks vatti saama.

Noh, eks ma saan aru neist, kes küsivad, kas laps on näljane, kui teda nutmas näevad. Ka minu esimene mõte sageli on – võõra lapse hädakisa kuuldes – et vist on näljane. Point on aga selles ju, et nemad ju ei tea. Mina ju ei tea, kuidas ja kunas võõras laps sõi, mis on tema harjumused, kuidas ta nutab. Ema teab. Ja isegi emad ei tea alati – vähemalt mina küll alati ei tea, ma enamasti eeldan. Aga kuna ta on veel elus ja paistab õnnelik, siis äkki ma olen õigesti eeldanud? Või vähemalt teinud vigu minimaalselt.

Lisaks sellele on imetamine ikkagi minu jaoks natuke tülikas ja kohati ebameeldiv tegevus. Praegu veel kaalub ebameeldivused üles tõik, et esiteks on see lapsele parim, teiseks on see siiski mugavam kui pudelimajandus ja kolmandaks on see lähedustunne tõesti mõnus. (Aga kusjuures, mõnusam on ikkagi niisama kaisus olemine. Või see, kui ta mul süles on ja NII LAIALT NAERATAB.) Aga selge see, et kolmeaastast lasteaialast te mind tissitamas ei näe.

Ning peamiselt, millest ma kirjutan eraldi postituses, on mul väga raske end ISEENDANA tunda, kui ma imetav ema olen. Ja ausalt öelda – mulle tundub, et mulle meeldib end siiski iseendana tunda. See on see, kuhupoole ma hetkel püüdlen. Jah, see on veel kuude kaugusel, aga see aeg tuleb.

Nii et kui Manona küsib A&S augustinumbris, et millal juhtus see, et imetav ema muutus sotsiaalseks paariaks, et see vaatepilt on justkui rõve, siis ma kahtlustan, et see juhtuski siis, kui naised said aru, et nende kehad kuuluvad eelkõige neile endile. Mitte meestele, isandatele jne. Ja selle teadmisega võõrduti kuidagi sellest, et rinnad kuuluvad mingil ajal lapsele. Ja mina olen üks neist naistest, kellele see mõte… Noh, ütleme nii, et ma saan aru, et see on loomulik ja ma saan aru, et see kestab mingi aja ja ma olen little trooper ja ei vingu selle üle, et bioloogia ja faking ja imeline jne. Aga see ei tähenda, et ma ei ootaks pikisilmi, mil ma oma keha tagasi saan.

Ja rinnapiim on siiski söök. Ma ei taha end sellepärast sitasti tunda, et ma nii arvan ja selle järgi käitun.

Nii et jah. Ma olen üks NEIST emadest.

(appimaolenemaissandkuiveider)

 

7 tüüpi Rock Rambilt

hoomamatu 5 kommentaari

Fotokollaaž IAMXi esinemisest 18. juunil Rabarockil (telefoniga pildistatud)

Alguses tahtsin ma panna pealkirjaks “Seitse rokkaritüüpi”, aga siis sain aru, et see ei sobi. Iga Rock Rambi külastaja pole mitte rokkar ja iga rokkar ei külasta Rock Rampi. Enihuu, people watching on ju mu lemmikspordiala ja selle seekordsed tulemused on teie ees (Cracked.comi stiilis, sest ma ei suutnud vastu panna), kuigi siit nimekirjast on jäänud välja “igavamad” tüübid, näiteks gootitšikk, tsiklivend, punkar jne.

1. Ülepingutajad

Need on tsikid ja kutid (enamasti alaealised või just äsja 18 saanud), kes NII HULLULT PÜÜAVAD rokkar välja näha, aga hästi ei tule välja. Nad on kuhjanud selga mustad teksad, võrksärgi, siia-sinna pannud mõne keti, üll tõmmanud Seppäläst ostetud võltsnahast tagi, silmad värvinud mustaks ja kätte tõmmanud pätikindad. Ilmselt on nad kodus enne mõelnud: “Nii, me lähme üritusele nimega Rock Ramp. Seal on kindlasti palju rokkareid. Järelikult tuleb end nii riidesse panna, et ma teiste hulgast väga silma ei paistaks. Huvitav, mida rokkarid kannavadki?”

This is what rockers wear, right?

Ja tulemuseks on inimene, kes on kombineerinud nii imelikke asju, et see paneks isegi kõige tegijamad hipsterid punastama. Speaking of which…

2. Rock-hipsterid

Djuudid, kellel PEAVAD ees olema tumeda raamiga hipsteriprillid, sest muidu ilmselgelt visatakse nad hipsteriklubist välja. (See hipsteriklubi on midagi väga obskuurset, you’ve probably never heard of it.) Nad kannavad hipsterisärke, näiteks kirjadega “Tony the Liger” või “ATTIDUDE”.

“Whadeva… Mul oli see jänes ENNE, kui miniloomad populaarseks said…”

Neil on jalas nii kitsad püksid, et nende ema õmbleb need neile hommikul jalga ja õhtul lõigatakse nad pükstest taas välja. Nende eelistatuimad värvid on vanaroosa, kollane, oranž. Ja ometi! Tegu pole lihtsate hipsteritega! Pükstel ripuvad ketid, mõnel on silmad värvitud, teisel küüned, randmete ümber võib näha neetidega nahkribasid.

3. Kuues bändiliige

See on kutt, kes teeb näo, et ta tunneb laval parajasti esinevat bändi ja et tema ainus ülesanne on rahvast kaasa elama õhutada. Nad suhtlevad ise rahva hulgast otse solistiga, vehkides teadva naeratuse saatel käega: “Ja nüüd tuleb see bridge, ma tean küll!” Sageli mängivad nad õhukitarri, alati laulavad nad võimalikult palju kaasa (see, kas nad päriselt sõnu oskavad, pole oluline). Kui solist lavalt rahvaga suhtleb, peab Kuues Bändiliige temaga dialoogi, olles kindel, et solist just temaga räägibki.

Sest sellise märgi kandmine kaotaks poole lõbust.

Näiteks teatas Tanel Padar, et nüüd tuleb viimane lugu, esitas selle ja lahkus lavalt.

Kuues Bändiliige (kõigepealt teadvalt sõbrale): “Ah, Tannu teebki nii, küll ta tagasi tuleb!” Siis, nähes, et bänd päriselt lõpetas, karjub Kuues Bändiliige pettunult: “Kamoon, Tannu! Ole nüüd! Tule tee veel üks lugu! Tee näiteks see ta-da-da-dann, ta-da-da-dann… Tannu!” Ja siis sõbrale: “No tegelikult on Tannul kiire jah, nad peavad kohe edasi sõitma…”

Nikns Sunsi ajal oli (üks teine) Kuues Bändiliige kaevu peal, mängis õhukitarri ja noogutas vahepeal kiitvalt, kui bänd midagi tema meelest asjalikku tegi.

4. Kreisid tšikid

Nad on natuke sarnased Ülepingutajatele, ainult et nende jaoks ei ole riietus kõige olulisem. Kõige olulisem on KÕVA HÄÄLEGA kiljuda, pööraselt tantsida, rohkelt juua, võimalikult palju kukkuda ja hiljem sellega edvistada (“Kule jah, ma eile panin täiega käna, Oll mingi pani jala ette ja türa, kus oli valus, aga no siis me panime veel absinti natuke hiljem telklas ja alles täna vaatasin, et luu vist puru ikka…”).

“Ah see? Käisin eile Leigo Järvemuusikal…”

Kreisid tšikid koguvad enda ümber millegipärast teisi kreisisid tšikke ja nende tervitusrituaal näeb tavaliselt välja selline.

Kreisi Tšikk #1 (näeb tuttavat Kreisit Tšikki #2): “Jane!”
Kreisi Tšikk #2 (seisatab, tunneb ära, kisab täiest kõrist): “Kristi!”
KT #1 (veel valjemalt kriisates): “Jane!!!”
KT #2 (ja veelgi valjemalt röökides): “Kristi!!!”

Nii jätkub see mõni aeg, kusjuures kumbki ei liigu teineteisele sammugi lähemale ja nad seisavad publiku hulgas, kes üritavad samal ajal ehk kontserti või vestlust nautida. Kui nad siis lõpuks liikuma asuvad, rabavad nad üksteist metsikusse kallistusse, samal ajal ise kiljudes ja enamasti ka ümber kukkudes. Veel kreisimad tšikid isegi teinekord suudlevad omavahel. No teate ju küll, sest nad on NII KREISID!

5. Kiviparketiladujad

Need on kutid, kes on lihtsalt ääretult rõõmsad, et saavad pidu panna. See, et tegu on nime poolest rokkfestivaliga, ei ole neile üldse oluline. Neil on seljas maikad, nad on määrdunud-päevitunud ja üldiselt väga heas füüsilises vormis (kuigi võivad ehk puududa esihambad).

“Ma kuulsin, et Nihilistikrypt esineb? KUS ON MU BOCK!?”

Kiviparketiladuja on rõõmus, kuigi sageli väga purjus, aga üldiselt on ta väga sõbralik. Tundub, et võimalus pidutseda on neile lihtsalt nii suur stressileevendaja, et neid ei häiri miski. Neid ei häiri isegi see, et nad ei ole elus ühtegi laval olevat bändi varem näinud – see muidugi ei takista neil kõigile lugudele kaasa laulmast. Nad võtavad ühtviisi õnnelikult vastu Tanel Padari kui Guiseppe Perverdi Big Bändi. Tavaliselt saadavad Kiviparketiladujaid natuke väsinud olemisega, aga kah päevitunud õitsvas eas… daamid, kes ei pruugi küll Kiviparketiladujate entusiasmi jagada (“Appi, vaata, mis sellel seljas on!”), aga õlu maitseb neilegi sama hästi.

6. Ilusad Inimesed

Ilusaid Inimesi olen ma näinud absoluutselt kõikidel festivalidel, kõige sagedamini on nad muidugi esindatud folgil (sest seal saab tasuta ringi hängida). Ilusad Inimesed ei ole end harilikult terve festivali aja (ja umbes nädal või nii enne) end pesnud – äkki nad kardavad head peomeeleolu maha pesta? Nende riided on sitased (mitte lihtsalt mustad) ja räbaldunud, kuigi nad ise ütlevad selle kohta “punk”. “Punk” jutumärkides on ka nende juuksestiil, mis üldjuhul, kui on viitsitud vaeva näha, on pesemata juustesse aetud kiilakas triip ning ülejäänud juuksed on siis kelmikalt loodusliku rasu najal püsti aetud. Kui vaeva pole viitsitud näha, siis on soeng selline, nagu jumal selle loonud on – see jumal, kes ei tunnista kääre, šampooni, kammi ja muud säärast.

Ta ju sobiks ideaalselt Rohelise Lava ette Kindzmarulit jooma, right?

PS! Ilusad Inimesed pole alati “karvased” selle sõna stereotüüpselt halvustavas mõttes. Aga kõik Ilusad Inimesed haisevad nii kohutavalt, et silmist võtab vee välja. Kust nad tulevad, kuhu nad lähevad? Keegi ei tea…

7. Vanad Peerud

Vanad Peerud on nii kaua olnud rokkarid, et tätoveeringud nende kehal on hakanud juba vaikselt kuluma. Tavaliselt on tegu hiliskeskealiste meestega, nende juuksed on hallid, sageli viisakalt pöetud (sest firmajuhiamet nõuab seda), vahel on neil ees ka kelmikas Tom Sellecki vunts.

Pane talle selga nahktagi ja ongi olemas. Rinnakarvade osas pole ma samas kindel…

Nende univorm on nahk ja ainult nahk, kuigi mõned tagasihoidlikumad kannavad vaid bändisärki ja teksaseid, ilmselt tundes, et nad ei pea enam end tõestama. Vanad Peerud vaatavad üleoleva muigega noorsugu, rüüpavad vaikselt õlut (mõnikord alkoholivaba, kui õhtul vaja autoga Pärnu kanti suvilasse veel sõita) ja ütlevad aeg-ajalt selliseid lauseid: “Kas sa mäletad, kuidas 1982. aastal me koos Jansaga selle kidravõimu läbi kärsatasime? Olid ajad…”

Vanad Peerud, kes on natuke nooremad, on tulnud festivalile koos naise ja lastega ning lähevad kell 21 hotellituppa ära, sest lapsed on vaja magama panna.

Aga hing, hing ju rokib neil sajaga!

NAISTEST, LIHTSALT: Külalispostitus Nelladellalt

hoomamatu 41 kommentaari

Neljas külalispostitus tuleb Nelladellalt. Sellest, miks ja kuidas külalispostitused siin ilmuvad, saab lähemalt lugeda siit. Nelladella sai kirjutamise eest kingiks minu raamatu«Naistest, lihtsalt» ja kõigi selle postituse all kommenteerinud inimeste vahel läheb nädala lõpus samuti loosi seesinane raamat. NB! Kommentaar olgu ikka sisukas!

Eelmise külalispostituse kommentaaride hulgast valis random.org välja kaheksanda kommentaari, seega saab raamatu Mann. (Meili mulle!)

***

Nelladella on üks Daki lemmikblogijaid, kes küll kahjuks enam veebipäevikut ei pea, kuid oli nõus tegema väikse erandi ja comebacki. Igapäevaselt elab Nelladella koos kass Barsikuga Tartus ja teeb teadust. (Barsik teeb kõige rohkem teadust.)

***

Naistest ja meestest, neist teatud vanusesse jõudnutest

Autor: Nelladella

„Toon ise Wernerist kohvi!“, saadan hommikul enne kaheksat sõbrannale smsi ning jalutan alla linna. On suvi. On suvi Tartus. Meie ma-ei-tea-mitmes suvi Tartus. Kunagisest hommikukohvist sigarettidega on saanud hommikukohv koos kui mitte pudru, siis muul moel toeka ja tervisliku hommikusöögiga. Kunagised muretud varblaseühikud on asendunud murettekitavalt raskeid pohmellihommikuid tekitavate veiniühikutega. Kunagine organismi piiride testimine tervistkahjustavate tegevuste ja unetute ööde kaudu on asendunud organismi proovilepanekutega spordiklubis, rulluisurajal ja ratta seljas kilomeetreid mõõtes. Kunagine vallalistest koosnev seltskond on nüüd üha rohkem suhtes-abielus-lapsevanemad. Kunagised sinisilmsed unistused teadlasekarjäärist on mitme kõrgema kraadi omandamise järel teisenenud realistlikumateks (vähem karjääri, rohkem teadust).

Ja teisest küljest – baasasjad on samad. Jätkuvalt maandun ma sõbranna diivanil. Kohvitopsiga. Veinipokaaliga. Ujukad näpus, et Pangodisse kihutada ja järve hüpata. Ilusas kleidis ja kontsadel, et linna kohvikusse minna. Närvilisena enne rasket tööpäeva või kurnatuna selle järgselt. Vihasena, armununa, rõõmsana, elevil, motivatsioonikriisis, ahastavana, lahinal nuttes, pidurdamatult naerdes, peotujus, melanhoolsena. Nagu kõikidel nendel varasematel linnasuvedel. Ainult et vahepeal meenub mulle see kohe-kohe kukkuv ümmargune number. Number, mis paneb sõbrannasid õlgu võdistama, tähistama juba mitmendat aastat järjest oma 26. sünnipäeva ning pöörama ülemäära suurt tähelepanu igale väikesele lisanduvale kortsule silmade all. Number, mille kukkudes paar tuttavat meesterahvast on demonstratiivselt soetanud endale väikese sportauto, et avalikkuse, perekonna ja sõprade (kes järjest abielluvad ja lapsi saavad) survele keskmist sõrme näidata. Number, mis samas nii mõnegi veel vallalise naistuttava on pannud meeleheitlikult käituma moto järgi „thirty and flirty“, et vaigistada avalikkuse-perekonna-sõprade või siis hoopis oma bioloogilise kella survet, sest viimane teeb üha valjemini tik-tak-tik-tak.

Continue reading

õnnest

hoomamatu 9 kommentaari

Marta postitus inspireeris… Sellesuviseid õnnehetki.

*

Mul on nii kohutavalt paha olla. Ma olen nii väsinud, ma ei saa hingata, on õhtu, Abikaasa pole veel koju jõudnud ja ma lihtsalt TUNNEN, et ma ei jaksa. Ma täna õhtul ei jaksa. Ei jaksa olla sõbra jaoks olemas, kui tal on nutta vaja, ei jaksa teda mitu tundi magama panna, ei jaksa. Midagi ei jaksa. Süda on paha, pea lõhub, ma võtan sõbra kaissu ja viskan tagatuppa pikali. Sõber sööb, vaatab poolmagavat mind natuke, teeb mõned vaaksatused, poeb siis kaissu ja jääb ka magama. Kui Abikaasa tuleb, leiab ta eest kaks magavat tüdrukut, üks vanem kui teine, tuleb heidab ka meie juurde ja läbi oma kohutava olemise ma tunnen, et ma olen ikkagi nii õnnelik. Peidan pea tütre kaissu, torkan nina vastu kõrva ja olen nii õnnelik.

*

Istume Naabrinaise ja Naabrimehega nende köögis (/magamistoas/kontoris/lastetoas) ja joome veini. Räägime ühest, teisest, kolmandast, tapame sääski ja ma toon enda juurest juba teise veini. Neil on seljataga maailma tšillim nädalavahetus, mida ei morjenda isegi see, et Naabrinaine Pärnu rannas ilge prõmakaga ninuli kukkus. “Otse kukkus, nagu puu jalalt,” kirjeldab Naabrimees.

Ühel hetkel näeme kaugel eemal Rocca Al Mare kohal välku löömas. Sätime end aknale, joome veini ja vaatame, kuidas äike läheneb. Võimsalt läheneb, on natuke õudne, aga on äge ka. Pärast tantsin natuke vihmas ja õnnelik on olla.

*

Jõuame Viljandisse ja ma astun sisse oma unistuste korterisse. See on täpselt korter, millest ma olen unistanud kaua mäletan – et oleks katusealune ja et oleks magamislavats, et oleks rõdu, et oleks punaste katuste vaade, et oleks hubane töönurgake. Ja see korter on kaheks päevaks meie päralt! Ma olen lihtsalt nii õnnelik. Nii õnnelik, et ma saan korraks elada oma unistustekorteris, et on ees mõnus nädalavahetus koos kõige kallimatega. Et saab minna end tuulutama ja et saab minna ujuma ja et saab istuda rõdul ja lugeda raamatut ja et saab avastada uskumatult armast Viljandit. Ma ei tea, kuidas ma varem ei teadnud, et Viljandi on KOHUTAVALT suurepärane koht?! No ilmselt ei saagi linna tundma, kui trajektoor on ainult kas Viljandist läbi või siis folgitelkide vahel. Viljandi on nagu üks suur Karlova. Ma elaksin seal tõesti heameelega, kui oleks võimalus seal ka tööd teha…

Hiljem söön pestospagette kirsstomatite ja mozzarellaga, unistan oma kodust, armastan oma ema ja last ja meest ja lähen ja rokin. Imelise vaatega lossimägedes. Ja kui Bombillaz laulab, et päike paistab peale, me tantsime ja nii ongi, et päike paistab peale. Ka selle ühe peale. Ka sinule.

*

Ma istun koos M.-i, tema mehe ja kahe imearmsa põngerjaga Püssika välikohvikus. Ma pole M.-i näinud kolm aastat, ta on Eestis külas lõpuks, aga meil mõlemal on tunne, nagu see oleks olnud eile, kui me viimati kallistasime. On magusvalus – eriti pole aega, titt ootab ja edasi juba minek sünnipäevale, tahaks M.-iga rääkida kokku maad ja ilmad ja ma tunnen end süüdi, et olen hüljanud MSNi ja Skype’i, aga samas on kõik nii nagu vanasti, kui me olime lahutamatud. Ainult et nüüd ei räägi me poistest, vaid räägime lastest ja elust. Tuleb M.-i ema, kelle aina õnnelikumaks muutuva elu üle on mul suur hea meel. Nad joovad minu soovitusel Somersbyd, ma söön imehead kanasalatit ja vaatan M.-i lapsi, suutmata ära oodata, mil minu oma nii asjalikus eas on.

“Jah, nad arvasid vahepeal, et mu isa nimi on Ommik,” räägib M. “Selleasemel, et öelda vanaisa, ütlesid nad Ommik. No sellepärast, et alati kui ta Skype’i ilmus, teatas ta: “Ommik!””

Ma hirnun, kõht kõveras. “Nojah, ma saan su lastest täitsa aru. Ka mina arvaks lõpuks, et keegi, kes ALATI tuppa sisenedes peab vajalikuks teavitada, et ta on Ommik, järelikult on Ommik!”

*

Me istume Tannu emaga kuumal saunalaval. Ma just olen saanud palju häid uudiseid, ma just olen jõudnud paljude sõprade ja sõprade naistega (kes on ju ka tehniliselt sõbrad ja kes kindlasti oleksidki sõbrad, kui mul oleks võimalus nendega sõprust aretada, kui meie kontaktid ei piirduks vaid sünnipäevatamistega) vahetanud palju armsusi ja rämedusi ja nende üle hirnunud. Ma olen just söönud maailma parimat suppi, just näinud ilutulestikku, just jõudnud hakata mõtlema selle üle, kui imelik see on, et mu sõbrad saavad 30. Me räägime Tannu emaga maast ja ilmast ja ma saan aru, kui puudust olen ma temast tundnud ja kui kummaline see ikka on.

Ja samas, kui hea on, et inimesed su elust ikkagi ei kao. (Mõne erandiga küll, aga siiski.)

*

Me istume diivanil. Pussakas näeb mingit und, läbi une teeb hääli ja vahepeal aevastab naljakalt. Sõpsur magab teises toas, toas on meeldivalt jahe, Miuks ronib kaissu. Mul on arvuti süles, Abikaasa oma on laua peal. Me teeme omi asju, koos vaikides, akna taga kolistavad trammid, suve pole enam kaua jäänud, ma olen hirmväsinud, aga seljataga on üks ülimõnus nädalavahetus.

Ootamatult Abikaasa pöördub ja teeb mu põlvele musi.

Vaikides teeme omi asju edasi, ainult et minu suunurk tõuseb naerule.

Õnnelik on olla.

dude, look at my hand!

hoomamatu 7 kommentaari

Sõpsuutur on avastanud oma rusikad ja sõrmed. (Tegelikult tal muidugi pole juuksed ja silmad nii tumedad, asjatundmatu töötlemise viga.)

See teeb minu elu muidugi oluliselt lihtsamaks. Näiteks on tal komme kella viie paiku ärgata (sõltumata sellest, kas ööunne jääb kell 18 või kell 21) ja kuna nälg veel ei tapa, siis olen ma lihtsalt ignoreerinud tema sahmimist. Ja kui ma kell 6 siis lõpuks uurin, et millega tegeletakse, vaatab mulle vastu naerunägu, rusikas nina ees püsti.

See juhtub tal nüüd alati, niipea kui tal igavus peale tuleb, tõstab käe nina ette. Nii võib ta tundide (okei, kümnete minutite) kaupa oma rusikat jälgida. Whoa, dude, look at my hand… It’s like… huge! Siis avastas ta, et sõrmi saab liigutada ja rõõmu jätkus veel kauemaks. Nüüd vingerdab ta nimetissõrmega pikalt oma nina ees, ise täiesti hüpnotiseeritud. Vahepeal viskab käed rõõmust üle pea, kuriseb rõõmust, vehib jalgadega, ja hakkab taas oma kätt uurima.

Aeg-ajalt tuleb muidugi suhu ka toppida, et teada saada, kas maitse on muutunud.

Üle-eelmisel nädalal vaimustus ta mänguasjade rusikaga togimisest ja kõristiga vehkimisest, aga siis huvi kadus. Mina muidugi paanik-emana mõtlesin kohe: issand! Taandareneb! Aga siis nägin, et tõepoolest, mänguasjad pole lihtsalt talle praegu enam NII huvitavad kui oma käed.

Ka on ta avastanud varbad ja püüab neid kätte saada, kui asend on soodus. Enamasti pole, niisiis veel seda klassikalist kreeka e-d meil kodus pole, kes, varbad suus, päevi mööda saadaks. Vara kah veel.

Ja lisaks oma kätele on väga põnev ka minu sõrmi püüda, roosat küünelakki vaadata ja vahepeal mu näpp oma suhu tõmmata, et see üle kontrollida, kas ikka vastab euronormidele. Enamasti vist vastab, sest ollakse rahulolev.

Teisalt teeb see rusikavahtimine elu raskemaks ka. Näiteks kui on unepaus ja ma palvetan, et ta uuesti uinuks, siis piisab vaid KORRAKS oma käe nägemisvälja sattumisest, kui uni on peoga (pun totally intended) pühitud ja ma võin, eh, unest vaid und näha.

Aga kuna hand-eye coordination on tüdrukul piisavalt arenenud juba, siis on ta avastanud unisena silmade hõõrumise ja teeb seda nüüd KOGU AEG (kui ta on väsinud). Ja see on NII ARMAS.

Ma muudest asjadest ei julgegi kirjutada, niikuinii on jälle spastiline:D

Allergy, shut your whore mouth

hoomamatu 5 kommentaari

Palavus on niikuinii talumatu. Ma mõtlesin, et äkki ma sel aastal pääsen sellest ilma üle vingumisest, aga ei pääse. Pealegi tunnen ma moraalset kohustust suvel vinguda, sest KÕIK TEISED vinguvad talvel ja rikuvad minu tuju sellega, kui mina üritan talve nautida. No päriselt – külma vastu saab vähemalt riideid lisada. MIDA PRAEGU TEHA SAAB?! Sittagi. (Tõele au andes naudiks ma talve märksa rohkem, kui meie omavalitsused suudaks tagada puhtad teed.)

See selleks. Palavus on niikuinii talumatu. Mis asja veelgi talumatumaks teeb, on see faking allergia.

Esimese rämeda allergiahoo sain siis, kui olin haiglast mõned päevad kodus olnud. No hakkab pihta, mõtlesin. Ei tea, kas rasedus kaitses mind kuidagi või siis polnud need minul allergiat tekitavad asjad veel õitsema hakanud, igal juhul muidu oli kevade algus täiesti allergiavaba.

Ja nii on see nüüd käinud, kord ära minnes, siis jälle peale tulles ja mul on tunne, et iga korraga läheb aina hullemaks.

Teate seda tunnet, et miski ninas kipitab, et kohe-kohe tuleb aevastus? Vot see ongi see. Ainult et see on KOGU AEG. Aevastad, ei aevasta, nuuskad, nuuskad, ei nuuska, topid rohtu ninna, loputad soolveega – ikka kipitab. KOGU AEG. Silmist vesi lahmab, enamasti ka ninast, vahepeal aevastad nagu mingi loll, siis nuuskad, nuuskad, nuuskad, siis läheb nina kinni ja siis, tagatipuks, HAKKAB NÄGU SÜGELEMA. No ausõna, ma siin vahepeal mõtlesin, et jäängi näost ilma, juunis oli ikka hullumaja, nahka koorus jne.

Kusjuures, rohud ei aita, eriti need lokaalsed. Ma olen kõik käsimüügi allergiaravimid läbi proovinud ja ma vihkan kõiki neid ninaspreisid. Need haisevad vastikult (mitte küll üks, mis lõhnab nagu piparmünt, aga abi pole sellestki, sest see on PULBER!), panevad lõpuks ninast vere jooksma, aga abi ei sittagi. Claritine natuke leevendab, aga see pole imetamise ajal soovitatav.

Kõige hullem on magamapaneku aegu ja see on tavaliselt just aeg, kus ma pean olema vaikselt, liikumatult ja üht titte uinutama. Kujutlege siis piina – laps hakkab pärast nuturallit JUST ära kustuma, tšillib veel veits kätel, vaatad, kuidas silmad vaikselt kinni vajuvad ja siis… pekki! KOHE TULEB AEVASTUS. Käed on kinni, midagi teha ei saa, ainult tahtejõuga surud aevastuse maha… ja siis hakkab nina nagu mahlakask voolama. Käed jätkuvalt kinni, midagi teha ei saa… ja siis hakkab nägu sügelema, nina tahab niikuinii otsast kukkuda… Õudus.

Oh, ma tean, ma tean. On allergikuid, kellel on märksa hullem KOGU AEG. Mul vähemalt vahepeal on kergem (mingil müstilisel põhjusel), vahepeal on päevi, kus ma isegi ära unustan, mida see kõik tähendab. Ja siis tuled hommik, teed silmad lahti ja… hakkab pihta.

Argh!

Tänu sellele olen ma olnud täiesti poolsurnud viimased nädalad. No ja see ilm muidugi ei aita kaasa. Ma ei jaksa kuhugi minna, midagi teha, ja kui jaksangi, siis olen mingis poolteadvusetus olekus ja pean pärast mõtlema, et kurat, kus ma nüüd käisin? Lihtsalt nii üldgeneraalselt sitt on olla.

Tänan tähelepanu eest, nüüd me lähme Rock Rambile ja ma ei suuda autosõitu ära oodata, sest kui Traktoril on üks hea asi, siis see on A/C olemasolu.

spock ja lambad

hoomamatu 32 kommentaari

Olen viimasel ajal jälle palju lugeda viitsinud ja kaks värsket elamust ka siia kirja. (Ainult üks neist on titendusega seotud.)

Lugesin Spocki raamatut “Teie laps” ja olen VAIMUSTUSES. Esiteks juba on üsna harukordne, et titekasvatusraamatu kaanele on sattunud üsnagi armsa lapse pilt, tavaliselt on kaantel üsna… no ütleme otse: koledad tited*. Aga kaanepilt muidugi ei määra sugugi sisu.

Ühesõnaga, võtsin kätte Spocki pika hambaga, umbes et: “No vaatame siis, mis hullusi 60 aastat tagasi õpetati…” Ja jäin suu ammuli lugema – issand, see mees ajab täiesti mõistlikku juttu!

Ilmselt olin minagi eelarvamuste kütkeis, kuna on ju hästi teada, et Spock andis kohati suisa eluohtlikku nõu (et beebid peaks magama kõhuli oksesse lämbumise vältimiseks) ja see tõi kaasa palju-palju surmajuhtumeid. Nüüd teatakse, et kõhulimagamine soodustab SIDSi, aga tollal ei teatud. Lisaks on tema selle “lase nutta” koolkonna esindaja, kuigi ma arvan, et tol ajal olid kõik selle koolkonna esindajad. Ehk et tema on siis see, kes soovitab titel lasta üksinda nutta – esimesel ööl nutab 30 minutit, järgmisel 20 ja siis enam ei nuta. (Jee. Rait. Selle kohta läks kõige rohkem hinge ühe ema kirjeldus, kes seda meetodit proovis ja kui ta läks vaikuse saabudes vaatama, kas laps on siis tõesti magama jäänud, avastas ta hirmust kangestunud tite pimedusse vahtimas. See mõte, et mu laps peaks niimoodi üksinda paanikas kisama, mitte abi ja seltsi saama ja lõpuks lihtsalt annab alla, sest kaotab usu, et keegi enam iial tema juurde tuleb – murrab mu südame.)

Aga kõik tema ülejäänud nõuanded olid täpselt need, mida ma oleksin haiglast koju tulles vajanud (õigemini, eks ma ju oma emalt nõu ja abi saingi). Näiteks küsimus, kuidas aru saada, kas on näljanutt või mitte – ma nimelt olen üks neist emadest, kes arvab, et tissid ei ole ette nähtud nutva tite vaigistamiseks-lohutamiseks, vaid kannavad siiski söötmise eesmärki. Seega maadlen ma sageli küsimusega, et kas nüüd on juba näljanutt, kuigi kella järgi nagu ei peaks veel olema, või on asi muus? Eriti sellisel palaval suvel… Ühesõnaga, Spocki arutlus sel teemal sümpatiseeris mulle väga. Ja üleüldse leiab sealt vastuseid konkreetsetele igapäevastele küsimustele, mille üle värske vanemana sageli pead murran.

Peamine on siiski see, et see raamat on KOHUTAVALT MÕNUSALT kirjutatud. Erinevalt, muide, tänapäeva titeraamatutest (nt Solteri omad), alustab Spock väga palju lauseid sõnadega “minu meelest”, “mulle tundub”, “mina arvan”, “mina teeks nii” – selle asemel, et käskida ja väita, et kõik, mis ta ütleb, on puhas kuld (nagu teeb Solter). Selline mõnus jutuajamine, kust mõistusega lugedes saab tõesti vastused pea kõikidele küsimustele. Muidugi on asju, mis on tänaseks ümber vaadatud, aga põhiasjad on jäänud siiski samaks – armasta oma last. Kallista teda. Lase tal olla laps. Lase tal mängida, lase tal maailma avastada.

Üllatuslikult avastasin Spocki raamatust ka ühe asja, mida ma pidasin täiesti uueks teadmiseks. Esimesena lugesin seda Solteri “The Aware Babyst”. Et kui tittedele pakkuda igal toidukorral valida, mida nad süüa tahavad, siis nad valivad absoluutselt alati endale õige toidu – selle, mida nende keha sel hetkel kõige rohkem vajab. Ja et pikas lõikes saavad nad kätte kõik vajalikud ained ja et järelikult on vaja seda, kui nad mingi hetk näiteks nädal aega söövad ainult peeti. Ehk siis ka Spock julgustab tittedele andma valikuvõimalust ja laskma neil oma intuitsiooni kohaselt töötada. Veel ei tohi neid sundida taldrikut tühjaks sööma, tuleb lasta ise sööma õppida (mis siis, et ta kõik ära mäkerdab), tuleb julgustada, mitte karistada. Kuula oma last. Paku talle seda, mida ta vajab. Täiesti revolutsiooniline, ütleks ma.

Ja siis jäin ma mõtlema: oot, MIKS see mulle revolutsiooniline tundub? Mind ju kasvatati ka selle raamatu järgi… jah? No selge see, et ma ei mäleta titeiga, aga kõik need muud õpetused… miks siis mina mäletan ainult seda, kuidas isa pani nurka, andis rihma ja vanaema sundis taldriku tühjaks sööma?

Spock ütleb, et meil kõigil on kange kiusatus alateadlikult kasvatada oma lapsi nii, nagu meid endid kasvatati. Ma näen seda vahepeal ka enda peal – ma lausa TUNNEN, et ma olengi vahepeal nagu mu oma ema. Ja see on hea asi. Sest naised teadupoolest loevad raamatuid, luges ju ka minu ema. Aga mehed? Ma olen kindel, et teen nüüd siin paljudele meestele liiga, aga mul on tunne, et hoolimata sellest, kas kirjandus oli olemas või mitte, ei kippunud mehed toona väga lastekasvatusraamatuid lugema. (“Milleks lugeda lastekasvatusraamatuid,” torkas Naarbinaine illustreerivalt, kui seda arutasime, “lapsed ju kasvavad ise!”) Ja siis ongi läinud nii, et isad kasvatavad oma lapsi ikka nii, nagu neid on kasvatanud nende isad, nemad omakorda kasvatasid nii, nagu kasvatati neid jne. Hoolimata sellest, kas kuskil oli üks revolutsiooniline dr Spock, kes arvas, et füüsiline karistamine ei ole soovitatav, näiteks.

Ega Abikaasagi just eriti innukalt lastekasvatusraamatuid kipu avama, aga vähemalt suhtub ta sellesse nagu kontrolltöö ajal puksi tegemisse – et las mina õpin, tema lihtsalt teeb minu pealt maha**. Moodne mees ikkagi. Õnneks.

Aga nende tõsiste mõtete kõrvale soovitan sootuks muud raamatut. Kõik, kes vähegi selle ilmumise ajal raamatuarvustusi lugesid, teavad juba, et tegu on väärt raamatuga. Aga ikkagi. Leonnie Swann, “Glennkill”. Vaat see on SUPER raamat. Kõik peaksid seda lugema. Eriti need, kellel on lähim kokkupuude lammastega. Või inimestega. Või mõlematega. Teose žanrimääratlus on lambakriminull ja just seda see ongi. Peategelaseks lambad, kes lahendavad oma karjuse koletut mõrva.

“Kas te ei taha siis üldse teada saada, mispärast ta suri?”
Sir Ritchfield vaatas talle imestunult otsa. “Ta suri labidasse. Sina poleks ka seda üle elanud – säärane raske rauast kolakas läbi kere. Pole ime, et ta surnud on.” Ritchfield võbistas end natuke.
“Ja kust labidas ilmus?”
“Keegi pistis selle temasse.” Sir Ritchfieldi jaoks oli juhtum sellega ammendatud.

Ma ikka nii hullult naersin mõnes kohas, et ei mäletagi, millal viimati raamatut lugedes nii kõvasti naersin – ahjaa, Brysoni “Ei siin ega seal” lugedes. Seega, üsna hiljuti. Aga see ei vähenda “Glennkilli” väärtust, tegu on harukordselt sooja ja armsa raamatuga, olgugi, et teemaks on mõrv.

Lõppu siia ühe väikse tallekese pilt, kellele ma jaanipäeval peaaegu pähe oleks astunud, sest ma ei osanud arvata, et keegi võiks hoovi peal ringi tatsuda ja ennastunustavalt auto ümbert rohtu närida. Pärast “Glennkilli” vaatan ma aga kõiki lambaid hoopis teise pilguga…

—

*Te ju teate samamoodi, nagu mina tean, et mõned tited lihtsalt ON koledad. Mõne puhul sa näed, et tal on näiteks väga tugevalt oma ema või isa näojooned ja ta näeb välja nagu suur inimene. Suure inimese näoga titt on õõvastav – aga temast tuleb kahtlemata ilus laps või veel ilusam täiskasvanu. Mitte, et tittesid peaks üldse ilus/kole skaalal mõõtma, aga mina vähemalt ei suuda küll hoiduda seda hinnangut salamisi andmast…

**Muide, tuli välja, et Abikaasa ei tea sellist sõna nagu “puksi tegema”. Meie koolis koguaeg tegime puksi, alles hiljem tuli mahakirjutamine ja muud sõnad. Kas see on ka mingi Lõuna-Eesti värk, nagu et lumi hakkab meil kokku, mitte ei palli (wtf?! pallima?! mis sõna SEE veel on?!)

Ühe Poisi ja lendava kalapulga juhtum

hoomamatu 12 kommentaari

Märtsikuus, kui ma hakkasin muutuma juba maailmaklassi pallikeseks, käisin ma ühe sõbra juubelil (see on täitsa omaette teema, et mu sõbrad saavad 30… Kas ma mitte alles eile ei saanud 18?) ja seltskonnas oli ka Üks Poiss, kellega ma 2005.-2006. aastal põgusalt sebisin ja kes tol ajal ka põgusalt mu blogist läbi käis. Esialgu ei tundnud ma teda ära, ei pannud üldse tähele ja siis, kui ta suu lahti tegi ja ma tuttavat häält kuulsin, ehmatasin ma nii hullult, et suus olnud kalapulga jäänused lendasid naeruturtsatuse saatel välja, ma ise värvusin näost punaseks ja lõpetuseks pidin kohmama ülienergiliselt – justnagu see oleks normaalne reaktsioon kõigele: “Ääh, rasedate värk, niipea kui sööki näeme, ei tea, mida suurest rõõmust ära teha!”

Needless to say, ma põdesin tükk aega veel oma kohmakust, aga õnneks unustasin selle peagi, kui more pressing issues valmiva lapse kujul mu tähelepanu hõivasid, aga nüüd tuli see mulle meelde.

Ühest Poisist inspireerus ka üks meeste-raamatu lugu, pealkirjaga “Kalle. Pahatüdruk ja heapoiss.” See lugu on üsna eluline, sest selline meie “suhe” oligi, nagu sinna kirja sai. Algas öö läbi suudlemisega, kadus mõneks ajaks ja kui me taas sebima hakkasime, siis oli see kõik hirrrrrmus platooniline. Nii platooniline, et ma olin lõpuks hullumas: mis mul viga on? MISMÕTTES magame me samas voodis ja joome hommikuti koos teed ja käime kinos ja väljas ja see ongi kõik?

Kuidagi meie suhe lõpuks hääbus ja rohkem ma temalt platoonilisuse kohta seletust ei saanudki, vaid selle ühe piinliku vastuse mu küsimusele, et miks me ei suudle – “Ma ei taha.”

Nüüd siis seal sünnipäeval ma vaatasin teda. Ta oli kohale tulnud oma tüdruksõbraga. Järsku ma tabasin, et issake, see tüdruk on natuke minu moodi. Blond, valjuhäälne, suur – tema küll pikkuses, mitte pindalalt. Ja ma vaatasin kalapulki nosides (seekord jäid need mulle suhu) ja mõtlesin – et mis mul siis viga oli. Mis TEMAL on ja minul pole?

See kõik oli muidgi lihtsalt üleanalüütilise naise meel, mis nii mõtles. Mul pole ta vastu mingeid tundeid enam ammu, ma isegi ei mäleta, kas ma olin temasse armunud tookord. Ta oli õudselt tore poiss, aga ju siis ikka me polnud üksteisele NEED ja see seletus peakski olema ju piisav.

Aga miskipärast pole.

Miskipärast ma IKKA mõtlesin, et miks küll ja miks mina siis teistmoodi olen. Et MIS MUL VIGA ON.

Oh, loomulikult suudan ma koostada pika nimekirja asjadest, mis mul viga on, aga mind ikkagi huvitas see vastamata küsimus selle “suhte” kontekstis.

Muidugi oleksin ma võinud näiteks tal seal sünnipäevalgi nööbist kinni võtta ja küsida, et õukle, mis sinu meelest meie vahel oli. Aga mõte sellest, et TEMA MEELEST äkki ei olnudki midagi, paneb mind ka juuksejuurteni punastama, sest see stsenaarium on üsna õõvastav. Tema vaataks mind lolli näoga, mina meenutaksin neid kordi, kui ta minu juures ööbis, tema siis mõtleks, saabuks äratundmine, et tõepoolest, olid mingid hetked ja puhkeks siis suure häälega naerma: “Issand, see polnud ju MIDAGI! Mida sina, VAESEKE, veel mõtlesid siis?!”

Nagu. Mingi. Loll.

Ma ei tea, kas see on mingi universaalne naisteprobleem? Ilmselt küll. See meeletu obsessimine kõige üle, mis on meestega seotud, eriti kui mõni mees su ellu eriti lähedale satub. Ah, ma ei tea. Ma tean, et ma tahaks teada, kuidas tema asja nägi – aga samamoodi, tegelikult, tahan ma ka teada, kuidas teised inimesed, kes on mu elus episoodiliselt osalenud, on neid asju näinud. Meie koosolemisi, lahkuminekuid, tülisid – olgu need siis mehed või naised.

Ja ÜLEÜLDSE teeb miski laps kuskil häält ja ma kahtlustan, et see on minu oma ja nüüd ma lähen ja vaatan, kellele ta seal teises toas “Oboe” ütles just.

PS! Ja kuidas nii, et Naabrinaise postituse all on vaid kolm kommentaari?!