best of you

Sellele kõigele eelneb magamata öö. Mitusada kilomeetrit. Hotellis pärast sauna mändide all istumine ja Duffi õlu. Üks sünnitus (sest just kontserdipileti palusin ma kingiks, mitte kulda või pärleid). Kümme aastat fännamist. Kaks abielu, üks lahutus. Igast asju eelnes, aga lõpuks oli see käes. Ma seisin Kalasatama tühermaal, mustlaslaagri kõrval, vaatasin taamal kõrguvat lava ja ei suutnud uskuda, et see ongi käes. Ma olen siin. MA HINGAN SAMA ÕHKU MIS DAVE GROHL.

Fucking unbelievable.

Aga kell oli alles kuus. Millegipärast hoitakse jubedalt saladuses, mis kell põhibänd peale läheb. Näiteks 30STM ajal helistasin ma isegi Lauluväljakule, et küsida ajakava, sest kodulehel info puudus ja nad ei teadnud. Aga mulle oli oluline see teadmine, mis kell bänd peale läheb, sest sellest sõltus, kas ma saan oma last toita või ei saa ja pean selleks eraldi valmistuma. Lõpuks leidsin selle info konsa INGLISKEELSELT kodulehelt. FFS.

See selleks. Foo Fightersi kohta ma teadsin, et eelneb kolm või neli bändi, neist üks Biffy Clyro, mis jäigi mul sügisel nägemata, sest olin rase ja hädine ja käisin tööl ja kontsert oli effing Tallinnas nädala sees. Aga oleks ma siis teadnud, et piisab vaid ära sünnitamisest, kui mul õnnestub neidki näha!

ENIHUU. Seisan seal väravas, on palav, on lämbe ja ma olen nii erutatud, et käed värisevad. Ja nii kurb, et ma seda hetke ei saa kellegagi jagada. Ma isegi ei tea, kes oleks võinud see inimene olla, kes minuga seal kaasas oleks võinud olla. Kes oleks hetke ilu samamoodi osanud hinnata. Nii et olingi seal üksi. Ostsin 6.50 maksva tillukese õlle ja istusin asfaldile maha ja lugesin Twitteri läbi. Ikka oli maru igav ja kell oli alles seitse. Otsustasin, et üksinda enam kontserdile ei tule, kuigi tean väga hästi, et kui on valida, kas näha iidoleid üksi või neid üldse mitte näha, valin ma igal juhul esimese.

Päike paistis lagipähe. Soomlased olid ilusad, aga igavad vaadata. Kõigil olid sõbrad kaasas ja mina, NAGU MINGI LOLL, istun oma 6.50 maksva tillukese õllega, mida ei julge juua, sest raha ju pole, et rohkem osta ja NII KAUA ON VEEL OODATA.

Aga siis kuulen tuttavaid kitarrihelisid ja – BIFFY CLYRO! Pekki, need mehed on ägedad! Tõsised, karvased, ägedad šoti mehed. Rahvast on murdu, trügin lavale lähemale (nüüd juba õlleta, sest ka seal oli eraldi joodikuteala, kuigi 30STM omast humaansem – piirdeaia tagant nägi kenasti ka lava). Keegi ei tantsi. Ainult plaksutavad vahepeal, kui on õige koht. Mina huilgan ja tantsin, mis siis, et üksinda. Biffy fucking Clyro ju!

Kuigi ma ei tea, kas tuleb veel bände ja palju neid ära on olnud, eeldan ma, et Biffy Clyro on siiski vahetult enne, teen kiirtreti vetsu (kus, muide, oli käte jaoks desinfitseerimisvahend, mida eranditult kõik kasutasid; Soome – kohe näha, et ikka arenenud riik) ja otsustan minna lava äärde trügima, eeldades (õigesti), et varsti enam lähedale ei pääse. Trügin. Trügin veel. Avastan, et tühi ala, mis lava äärest paistis, on mõeldud VIPpidele. Turva suunab mind tagasi, jään kuskile üsna lava lähedale rahvasse seisma. Jõle palav on. Rõve. Tahaks õlut. Tahaks kellegagi rääkida. Twitterdan. Ei aita. Kuulan eesseisvate eestlaste juttu, kes millegipärast eestlastele omaselt arvavad,e t kui nad on välismaal, siis keegi neist aru ei saa. Vahepeal kükitan, sest selg valutab kohutavalt (kaks kuud ju ainult mingit kuuekilost tassinud erinevates asendites). Kükitada on veel rõvedam, sest mul on tunne, et kõik mu ümber ainult peeretavad. Aga vähemalt selg ei valuta. Tõusen. Kükitan. Ohkan. Vaatan kella – 20.15. Mitu bändi veel? Kas ma pean kaua ootama? Kas nad tulevad peale kell 9, 10 või hoopis südaööl? Lavalt on näha FF logodega kaste – äkki ikka juba valmistuvad?

Vahepeal trügitakse mind veel rohkem kokkupoole, ma olen õnnetu. Sest kui ma poleks üksi, ei olekski see passimine nii hull. Tagatipuks kaob veel levi, nii et ma ei saa enam ka ajaviiteks internetis surfata. Ma korrutan endale, et see kõik on seda väärt.

Kell on 20.54. Haigutan. Mõtlen, et äkki tulevad kell 9 ikka peale. No kaks taustalugu veel, ehk?

Ja äkki, kurat!

Ongi nemad! Dave! Taylor! Pat “jooksen-edasi-tagasi-bändist-sisse-välja”! Tundmatu klahvpillimees! Nate! Wuhuu! Ma olen siinsamas! Nendega!

Ma ausalt mõtlesin, et kui ma sel hetkel suren, siis ma üldse ei paneks pahaks.

Ja Dave oli täpselt selline, nagu ma arvasin, et ta on. Ma ei saa aru, kuidas vend suudab. Kuidas ta jaksab? Kust tuleb see jõud ja tahe suhelda kümnete tuhandete inimestega, rokkida nagu segane, joosta edasi-tagasi ja veel selle kõige juures nalja visata ja kõike nii kohutavalt kaifida? KUUSTEIST AASTAT JÄRJEST? Ja rohkemgi, kui lisada juurde eelnevad bändid. (Muuhulgas oli publiku seas VÄGA PALJU ruudulistes särkides inimesi. Ja mõned Nirvana särgid ka, muidugi.)

Seda, et ta jaksab ja teeb, näitab juba tema jäme kael. Kui ikka praktiliselt igal õhtul kaks tundi laval peaga moshida, siis lähebki kael lõpuks jämedaks.

Kogu see nali kestis kaks tundi. Selle aja jooksul sai kuulda vanu ja uusi lugusid, rokkida, kuulda “Wheelsi” unplugged versioonis ja ainult Dave’i esitluses (mille kohta ta ütles, et seda on Soomes hea mängida, et publik laulab kaasa. Küsimused: 1) kas soomlasi peetakse laulurahvaks? 2) kas MUJAL ei laulda tõesti FF kontserdil kaasa?), rokkida nagu segane, vaadata imestusega ringi, kuidas keegi teine ei roki, vaid nõkutavad peadega FOO FUCKING FIGTHERSI KONTSERDIL LAVA EES. Soomlased. Põhjamaine äng, I guess.

Ahjaa, ma lõpuks sain peaaegu lava ette, sest mingil hetkel  otsustasid turvad VIP alla inimesi juurde lasta ja rahvavool lihtsalt surus mu sinna. Kõlarite kõrvale, kus, ma kartsin, jään ma kurdiks. Lõpuks andis üks kena tüdruk mulle kõrvatropid.

 

Vahepeal tegin paar pilti loojuva õhtupäikese taustal sildi “No Crowd Surfing” ees karglevast Dave Grohlist, KES OLI MUST VIIE MEETRI KAUGUSEL, ja mõtlesin kõiki neid kaameraid üleval hoidvaid inimesi vaadates, et me enam ei oska vist hetki nautida. Me keskendume salvestamisele, kaameraga ideaalse pildi püüdmisele, ikka selleks, et saaks hiljem öelda – näed, ma olin seal! Aga see ju teeb hetke nautimise võimatuks? Mul tuli pildistamine alles siis meelde, kui Dave’iga ja tema hiiglasliku naeratusega tõtt vaatasin, nagu näha, oli siis päike peaaegu loojunud… Aga kui kaamera lava ette lülitus, nägin, et hoidsidki. Kõik hoidsid rokkimise asemel kaameraid käes.

Nii et selles mõttes oli mu elu parim kontsert, sest oli üks lemmikbändidest, mituteist lemmiklugu and then some. Aga rahva reaktsioon… see oli veider. Raske oli tunda ühishingamist, seda õnnejarõõmu, mis peaks hoomama kaasfännidest. Et: “Fakk. Ma olen SELLEL kontserdil!” Minu ees seisis üks tüdruk, kes paistis ka olevat üksi, viskas näppu ja laulis ka kaasa vanu laule, mida teised väga ei osanud. Vaatasime teineteist vahepeal vandeseltslaslikult. Tema sai aru.

Ja teate, mis? See kontsert oli LIIGA pikk. Tavaliselt on ikka vastupidi. Aga kell 10 teatasid nad, et teevad veel kaks lugu. Kui meil midagi selle vastu pole. Meil polnud. “Või no teeme siis kümme?” Arvasin, et nad teevad nalja.

Ei teinud.

Ja mina enam ei jõudnud. Ma ei suutnud enam asja nautida, kuigi samas nagu nautisin ka, aga ma olin lihtsalt liiga väsinud.

Kell 23 istusin ma juba pärast magava tite läbi akna musitamist autosse, Dave oli veel laval. MINA enam ei jõudnud. Tema jõudis. Oleks ilmselt veelgi jõudnud. Aga mu selg valutab siiamaani ja jalad ei kuulanud järgmisel päeval sõna. Võib-olla, kui ma oleksin saanud sõpradega murul istuda ja poleks neli tundi reast seisnud, neist üks tühjalt rahva seas oodates, oleks minagi lõpuni vastu pidanud.

Või, nojah, titt ju ootas.

Aga, kurat. Ära nägin.

My life must be complete. For now.

(Oeh, ja mul on kaks nädalat või nii kommentaarid lugemata. Ei tea, kust alustada. Sorry guys, ma homme proovin jõuda kommentaaride lugemiseni.)

6 mõtet “best of you

  1. Lonni

    Käisin 2008 neid Soomes Provinssirockil kuulamas ja eelnes umbes samalaadne ootamine:) Nad tegid siis üle kahetunnise live ja ma kannatasin sel ajal oma elu kõige jõhkrama seljavalu käes. Valu oli nii hull, et silmist lõi sädemeid ja pisarad muudkui jooksid aga ära ma ka ei läinud:D Foo Fighters on mu elu livede esikohal ja see on juba suur näitaja, sest mu kõige suurem lemmik Metallica peaks sel kohal olema. Aga vot! Hoopis FF on. Anytime läheks uuesti. Lihtsalt seekord ei klappinud ajad kuidagi.

    Ja ma võin sulle lubada, et sellest kontserdist räägid sa veel kaua ja meenutad veel kauemgi.

    Vasta
  2. Mäemamma

    Nii, FF ma ei räägi. Praegu.
    AGA – ma pean siiski mainima, et MULLE NII MEELDIB SU POSTITUSI LUGEDA!!!
    uups, vabandust selle hingekarje pärast, aga töesöna, ma tavaliselt pikki postitusi ei viitsi lugeda, aga näed sa siis, sinu omi kohe neelan.
    Enivei. Aitüma 😉

    Vasta
  3. Eva-Liisa

    Igaühel on omad lemmikud. Väga tore, kui on sõpru-tuttavaid, kellega maitsed nii klapivad, et koos kontsertil olemine on veel suurem elamus kui mitte-nii-fännist sõbraga või üksinda. Mina olen ka seepärast päris palju üksinda üritustel käinud, sest tundub, et keegi teine ei jaga neid tundeid. Ja kui näed esireas tuima näoga seisvad tegelasi, siis vahel küll ajab kulmu kortsu. Kui sa juba lemmikartisti kontsertile lähed, siis anna endast sama palju nagu nemadki laval, eks?!

    (Ja ma siiamaani pole aru saanud, kuidad sõna “kontsert” õigesti käändub….)

    Vasta
  4. daki Postituse autor

    Mäemamma – aitäh:) Ja tead, see capslockitamine jääb külge, ma tean. Mul jäi see külge Dooce’i blogist ja nüüd enam ei oskagi kuidagi muudmoodi. (Ma ise ka ei viitsi tavaliselt pikki poste lugeda, aga ma ise ei oska muudmoodi kirjutada sageli. Paradoksaalne.)

    Evu, nii ongi. Et alatgi ei klapi ja siis polegi midagi teha. Las olla.

    Lonni, ma olin jah nõrgem. Samas jõudis mees liiga vara järele ja mu emasüda hakkas valutama, et kuidas nüüd titt peab autos passima, kui mina siin rokin. Kui seda poleks olnud, siis oleks ma raudselt vastu pidanud.

    Vasta
  5. selle

    Eva-Liisale
    Kontsert käändub nagu tort. Vaata ainult teist sõnapoolt – -sert – ja kääna seda nagu torti, võimatu on eksida.Tordile – (kont)serdile, tortidele – (kont)sertidele, torte – (kont) serte jnejnejne. Iisi.
    Ja Dakile edu imearmsa põnni kasvatamisel ja ägedaid elamusi täis suve!

    Vasta
  6. Kaidi

    Et see suur, et ma olin ka seal kontserdil. Oli paganama vinge!
    Enne FFi oli laval 3 bändi, alustasid 2 Soomekat, siis Biffy ja siis FF.
    Esimesed sommid olid vinged (http://www.vonhertzenbrothers.com/). Minu jaoks on Biffy rohkem auto-bänd, kuigi esineda nad oskavad kah. Aga FF ja kaks-tundi-kaheksa-minutit kontsert oli WhOhA! Dave just 3 meters away 😛
    Pärast tegin vähemalt 5 päikesetervitust, et jalad ja selg tööle hakkaksid. Ja muidugi need elu kalleimad õlled… aga Dave oli 3 meetri kaugusel 😉

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.