best of you
Sellele kõigele eelneb magamata öö. Mitusada kilomeetrit. Hotellis pärast sauna mändide all istumine ja Duffi õlu. Üks sünnitus (sest just kontserdipileti palusin ma kingiks, mitte kulda või pärleid). Kümme aastat fännamist. Kaks abielu, üks lahutus. Igast asju eelnes, aga lõpuks oli see käes. Ma seisin Kalasatama tühermaal, mustlaslaagri kõrval, vaatasin taamal kõrguvat lava ja ei suutnud uskuda, et see ongi käes. Ma olen siin. MA HINGAN SAMA ÕHKU MIS DAVE GROHL.
Fucking unbelievable.
Aga kell oli alles kuus. Millegipärast hoitakse jubedalt saladuses, mis kell põhibänd peale läheb. Näiteks 30STM ajal helistasin ma isegi Lauluväljakule, et küsida ajakava, sest kodulehel info puudus ja nad ei teadnud. Aga mulle oli oluline see teadmine, mis kell bänd peale läheb, sest sellest sõltus, kas ma saan oma last toita või ei saa ja pean selleks eraldi valmistuma. Lõpuks leidsin selle info konsa INGLISKEELSELT kodulehelt. FFS.
See selleks. Foo Fightersi kohta ma teadsin, et eelneb kolm või neli bändi, neist üks Biffy Clyro, mis jäigi mul sügisel nägemata, sest olin rase ja hädine ja käisin tööl ja kontsert oli effing Tallinnas nädala sees. Aga oleks ma siis teadnud, et piisab vaid ära sünnitamisest, kui mul õnnestub neidki näha!
ENIHUU. Seisan seal väravas, on palav, on lämbe ja ma olen nii erutatud, et käed värisevad. Ja nii kurb, et ma seda hetke ei saa kellegagi jagada. Ma isegi ei tea, kes oleks võinud see inimene olla, kes minuga seal kaasas oleks võinud olla. Kes oleks hetke ilu samamoodi osanud hinnata. Nii et olingi seal üksi. Ostsin 6.50 maksva tillukese õlle ja istusin asfaldile maha ja lugesin Twitteri läbi. Ikka oli maru igav ja kell oli alles seitse. Otsustasin, et üksinda enam kontserdile ei tule, kuigi tean väga hästi, et kui on valida, kas näha iidoleid üksi või neid üldse mitte näha, valin ma igal juhul esimese.
Päike paistis lagipähe. Soomlased olid ilusad, aga igavad vaadata. Kõigil olid sõbrad kaasas ja mina, NAGU MINGI LOLL, istun oma 6.50 maksva tillukese õllega, mida ei julge juua, sest raha ju pole, et rohkem osta ja NII KAUA ON VEEL OODATA.
Aga siis kuulen tuttavaid kitarrihelisid ja – BIFFY CLYRO! Pekki, need mehed on ägedad! Tõsised, karvased, ägedad šoti mehed. Rahvast on murdu, trügin lavale lähemale (nüüd juba õlleta, sest ka seal oli eraldi joodikuteala, kuigi 30STM omast humaansem – piirdeaia tagant nägi kenasti ka lava). Keegi ei tantsi. Ainult plaksutavad vahepeal, kui on õige koht. Mina huilgan ja tantsin, mis siis, et üksinda. Biffy fucking Clyro ju!
Kuigi ma ei tea, kas tuleb veel bände ja palju neid ära on olnud, eeldan ma, et Biffy Clyro on siiski vahetult enne, teen kiirtreti vetsu (kus, muide, oli käte jaoks desinfitseerimisvahend, mida eranditult kõik kasutasid; Soome – kohe näha, et ikka arenenud riik) ja otsustan minna lava äärde trügima, eeldades (õigesti), et varsti enam lähedale ei pääse. Trügin. Trügin veel. Avastan, et tühi ala, mis lava äärest paistis, on mõeldud VIPpidele. Turva suunab mind tagasi, jään kuskile üsna lava lähedale rahvasse seisma. Jõle palav on. Rõve. Tahaks õlut. Tahaks kellegagi rääkida. Twitterdan. Ei aita. Kuulan eesseisvate eestlaste juttu, kes millegipärast eestlastele omaselt arvavad,e t kui nad on välismaal, siis keegi neist aru ei saa. Vahepeal kükitan, sest selg valutab kohutavalt (kaks kuud ju ainult mingit kuuekilost tassinud erinevates asendites). Kükitada on veel rõvedam, sest mul on tunne, et kõik mu ümber ainult peeretavad. Aga vähemalt selg ei valuta. Tõusen. Kükitan. Ohkan. Vaatan kella – 20.15. Mitu bändi veel? Kas ma pean kaua ootama? Kas nad tulevad peale kell 9, 10 või hoopis südaööl? Lavalt on näha FF logodega kaste – äkki ikka juba valmistuvad?
Vahepeal trügitakse mind veel rohkem kokkupoole, ma olen õnnetu. Sest kui ma poleks üksi, ei olekski see passimine nii hull. Tagatipuks kaob veel levi, nii et ma ei saa enam ka ajaviiteks internetis surfata. Ma korrutan endale, et see kõik on seda väärt.
Kell on 20.54. Haigutan. Mõtlen, et äkki tulevad kell 9 ikka peale. No kaks taustalugu veel, ehk?
Ja äkki, kurat!
Ongi nemad! Dave! Taylor! Pat «jooksen-edasi-tagasi-bändist-sisse-välja»! Tundmatu klahvpillimees! Nate! Wuhuu! Ma olen siinsamas! Nendega!
Ma ausalt mõtlesin, et kui ma sel hetkel suren, siis ma üldse ei paneks pahaks.
Ja Dave oli täpselt selline, nagu ma arvasin, et ta on. Ma ei saa aru, kuidas vend suudab. Kuidas ta jaksab? Kust tuleb see jõud ja tahe suhelda kümnete tuhandete inimestega, rokkida nagu segane, joosta edasi-tagasi ja veel selle kõige juures nalja visata ja kõike nii kohutavalt kaifida? KUUSTEIST AASTAT JÄRJEST? Ja rohkemgi, kui lisada juurde eelnevad bändid. (Muuhulgas oli publiku seas VÄGA PALJU ruudulistes särkides inimesi. Ja mõned Nirvana särgid ka, muidugi.)
Seda, et ta jaksab ja teeb, näitab juba tema jäme kael. Kui ikka praktiliselt igal õhtul kaks tundi laval peaga moshida, siis lähebki kael lõpuks jämedaks.
Kogu see nali kestis kaks tundi. Selle aja jooksul sai kuulda vanu ja uusi lugusid, rokkida, kuulda «Wheelsi» unplugged versioonis ja ainult Dave’i esitluses (mille kohta ta ütles, et seda on Soomes hea mängida, et publik laulab kaasa. Küsimused: 1) kas soomlasi peetakse laulurahvaks? 2) kas MUJAL ei laulda tõesti FF kontserdil kaasa?), rokkida nagu segane, vaadata imestusega ringi, kuidas keegi teine ei roki, vaid nõkutavad peadega FOO FUCKING FIGTHERSI KONTSERDIL LAVA EES. Soomlased. Põhjamaine äng, I guess.
Ahjaa, ma lõpuks sain peaaegu lava ette, sest mingil hetkel otsustasid turvad VIP alla inimesi juurde lasta ja rahvavool lihtsalt surus mu sinna. Kõlarite kõrvale, kus, ma kartsin, jään ma kurdiks. Lõpuks andis üks kena tüdruk mulle kõrvatropid.
Vahepeal tegin paar pilti loojuva õhtupäikese taustal sildi «No Crowd Surfing» ees karglevast Dave Grohlist, KES OLI MUST VIIE MEETRI KAUGUSEL, ja mõtlesin kõiki neid kaameraid üleval hoidvaid inimesi vaadates, et me enam ei oska vist hetki nautida. Me keskendume salvestamisele, kaameraga ideaalse pildi püüdmisele, ikka selleks, et saaks hiljem öelda – näed, ma olin seal! Aga see ju teeb hetke nautimise võimatuks? Mul tuli pildistamine alles siis meelde, kui Dave’iga ja tema hiiglasliku naeratusega tõtt vaatasin, nagu näha, oli siis päike peaaegu loojunud… Aga kui kaamera lava ette lülitus, nägin, et hoidsidki. Kõik hoidsid rokkimise asemel kaameraid käes.
Nii et selles mõttes oli mu elu parim kontsert, sest oli üks lemmikbändidest, mituteist lemmiklugu and then some. Aga rahva reaktsioon… see oli veider. Raske oli tunda ühishingamist, seda õnnejarõõmu, mis peaks hoomama kaasfännidest. Et: «Fakk. Ma olen SELLEL kontserdil!» Minu ees seisis üks tüdruk, kes paistis ka olevat üksi, viskas näppu ja laulis ka kaasa vanu laule, mida teised väga ei osanud. Vaatasime teineteist vahepeal vandeseltslaslikult. Tema sai aru.
Ja teate, mis? See kontsert oli LIIGA pikk. Tavaliselt on ikka vastupidi. Aga kell 10 teatasid nad, et teevad veel kaks lugu. Kui meil midagi selle vastu pole. Meil polnud. «Või no teeme siis kümme?» Arvasin, et nad teevad nalja.
Ei teinud.
Ja mina enam ei jõudnud. Ma ei suutnud enam asja nautida, kuigi samas nagu nautisin ka, aga ma olin lihtsalt liiga väsinud.
Kell 23 istusin ma juba pärast magava tite läbi akna musitamist autosse, Dave oli veel laval. MINA enam ei jõudnud. Tema jõudis. Oleks ilmselt veelgi jõudnud. Aga mu selg valutab siiamaani ja jalad ei kuulanud järgmisel päeval sõna. Võib-olla, kui ma oleksin saanud sõpradega murul istuda ja poleks neli tundi reast seisnud, neist üks tühjalt rahva seas oodates, oleks minagi lõpuni vastu pidanud.
Või, nojah, titt ju ootas.
Aga, kurat. Ära nägin.
My life must be complete. For now.
(Oeh, ja mul on kaks nädalat või nii kommentaarid lugemata. Ei tea, kust alustada. Sorry guys, ma homme proovin jõuda kommentaaride lugemiseni.)
Sarnasel teemal...
kaks raamatut: «Sillamäe passioon» ja «Ma olen elus olemise tunne»
Lõpuks jõudsime reisult tagasi, väsinud ja natuke päikeselised, hetkel rahulolevad, et mõne aja pärast muutuda jälle rahulolematuks plekk-kasti surutud suve üle. Reisust räägin siis pikemalt, kui on rohkem aega ka fotodega tegeleda, praegu aga kaks värsket muljet hotellides ja laeva peal loetud raamatutest.
Andrei Hvostov «Sillamäe passioon»
Mind alati üllatab, kui inimesed ei tea ajakirjanikke nimepidi. Et mismoodi on nii, et nad loevad artikleid, aga ei loe autori nime? Ühest küljest ma saan sellest aru ju ka, aga peamiselt siiski ei saa. Noh, muidugi, mul on erialane huvi, aga IKKAGI on imelik, et realugeja ei panegi sageli tähele, kes talle loo on valmistanud. See teadmine ju annab nii palju lugemisel juurde!
Hvostovi teadsin ma nõnda muidugi ammu. Minu jaoks on ta olnud üks ägedamaid ajakirjanikke, kelle analüüse ja arutlusi ma alati huviga loen ja kes on muutnud muidu nii majanduskeskse* Ekspressi põnevamaks. Ma millegipärast nagu arvasin, et ma isegi tunnen teda, see asi juhtub muga sageli autorite puhul, näiteks on mul tunne, et ma tunnen Bukowskit. Hvostoviga oli umbes sama, ma arvasin, et ma tunnen teda, sest ma olin aastaid tema artikleid lugenud. Praegu seda välja öeldes saan ma aru, kui jabur see mõte on.
Igaljuhul, jah, mul oli Hvostovist kujunenud mingi pilt ja siis ma võtsin kätte «Sillamäe passiooni», teatasin paari esimese lehekülje järel, et tegu on väga hea raamatuga ja siis… Ja siis lugesin, lugesin, lugesin, vahepeal tegelesin titega ja rändasin ringi, siis lugesin veel ja sain aru, et… Pekki. See mees on sügav. Absoluutselt igasuguse irooniavarjundita. Kuradi hea raamat on, sellel on nii mitu kihti, et ma praegugi veel harutan neid laiali. Ja – lõpus nutsin. Siis, kui mingid tükid lõplikult kohale vajusid ja ma sain aru, et, nagu Tolstoi ütleb, kui inimesed on õnnelikud, on nad ühtemoodi õnnelikud, aga kui nad on õnnetud, on nad igaüks isemoodi õnnetud.
Ma saan nii hästi aru sellest tundest, mis valdab, kui sa elad kohas, kus sa ei taha elada, aga oled sunnitud. Siinkohal ei taha ma väita, et ma saaks aru, mida Hvostov läbi elas, muidugi mitte, kuidas ma saakski! Aga ma mõistan seda tunnet. Seda väljapääsmatuse kibedat loori, mida ei saa silmilt isegi parimatel päevadel. Ja ma saan nii hästi aru, mis tähendab keeruline suhe isaga, kuigi ma jällegi ei taha väita, et ma teaks, mida Hvostov on läbi elanud. Aga need olid ühenduspunktid, nii väga olulised ühenduspunktid, et see raamat läheks hinge.
Muidugi on Hvostov ka suurepärane kirjanik. Tema keel on mahlakas, vahe, lobe, aga mitte (liht)labane. Tal on silma detailidele ja tema seoste loomise oskus, see on kadestamisväärt.
Ja muide, minagi sain Vaivara koonduslaagrist teada alles mullu sügisel Dachaus. Ma pidin minema selleks Dachausse, et teada saada – Eestis on olnud koonduslaagrid. MIKS SELLEST EI RÄÄGITA?! Miks on nii oluline osa meie riigi ajaloos täiesti maha vaikitud? Miks seda pole ajalooõpikutes (vähemalt minuaegsetes polnud)? Miks pole mälestusmärki, miks ei ole riik korragi leinas pead langetanud?
Aga kõrva taha panime (mina ja Abikaasa) hoopis olulisema mõtte sellest raamatust. Et last ei tohi mitte kunagi alavääristada. Seda ma, muidugi, olen alati arvanud. Aga «Passioon» kinnistas teadmist – kui ühel päeval tuleb su laps ja võtab sul käest kinni, öeldes: «Tahad, ma näitan sulle saladust?», siis sa lähed temaga kaasa ja pead seda saladust MAAILMA KÕIGE OLULISEMAKS.
Sest seda see täpselt ongi.
Jim Ashilevi «Ma olen elus olemise tunne»
Nii, Jim. Või ka Jimi, nagu Maia talle ikka ütleb. Jimiga on see, et kõnes ütlen ma tema kohta sageli minu sõber Jim, kuigi on ju täitsa selge, et sõbrad me päriselt ikka pole, head tuttavad küll, kes näevad kord aasta jooksul või nii. Aga ma elan talle kaasa, sest minu meelest on tegemist ühe ropult andeka inimesega ja ma olen nii õnnelik, et blogi ta kunagi mu ellu tõi. Ja nüüd on ta valmis saanud esimese romaani (mille, muide, on kujundanud sama kutt, kes kujundas daki-raamatu kaane).
Jim armastab ilusaid sõnu ja lauseid. Ta armastab metafoore, lihvitust. Ta keel on kohati väga keeruline ja see muutub kohati väsitavaks ja tuleb selline… No kuidas ma seda ütlen, nii et keegi ei solvuks? Ühesõnaga, mulle tundub, et tänapäeva noorkirjandus tahab olla õudselt diip. No et kui sa pole diip ja ei tee suurt kirjandust, siis sa polegi nagu (noor)kirjanik. Tegelased, kes tahavad lihtsalt lugusid jutustada (nagu mina), peavad suu puhtaks pühkima Peeter Helme või Vikerkaare mingistki tunnustusest või äramärkimisest (või pigem, äramärkamisest), sest olema peab nii maru diip. See on tänane diskursus. (Ma ütlesin diskursus. Appi kui diip. (Ja suure tõenäosusega kasutasin seda valesti, sest tegelt ei hooma ma tänaseni, mis kurat diskursus täpselt tähendab.))
Niisiis, Jim on kahtlemata diip ja kuigi alguses nõuab see natuke harjumist, sain ma sellest kiirelt üle, sest a) Jim ju, ja b) diip ei vähenda Jimi teksti puhul selle väärtust. Ehk siis: Jim ei püüa olla, vaid tal tuleb see püüdmata välja. Sest ta ongi täpselt selline. Vaga vesi, sügav põhi – öeldakse vist. Ma vahepeal kujutasin nii hästi ette, kuidas Jim tänaval kõnnib, üht või teist stseeni tunnistab ja kuidas talle need laused pähe keerlema jäävad, kuni ta leiab neile oma raamatus koha. Ehk siis – ta ei punnita. Ta ongi. Ta mõtleb ja näebki maailma täpselt niimoodi.
Ja muide, kui Peeter Helme kirjutas EEs just eesti kirjanduses esinevatest seksistseenidest**, siis oleks ta pidanud ka Jimi raamatu lahti lööma. Sest see seal oli kuradi võimas.
Ahjaa. Kui ma läksin Jimi raamatut ostma, siis olin tunnistajaks, kuidas üks Apollo müüja kiitis teisele üht raamatut.
«Tead, see on nii hea! Ausalt! Ma võtan ta suvalise koha pealt lahti ja ma saan juba lehekülje lugemisest elamuse. Ma ei pea isegi tervet peatükki lugema! SA PEAD SEDA RAAMATUT LUGEMA!»
Panin oma ostud letile ja kui teine müüjatar Jimi raamatut läbi lõi, siis karjatas esimene: «Näe! See ongi!»
Ma muigasin, kuulasin natuke veel nende arutlust ja kiitmist ja ütlesin siis, et ütlen Jimile kindlasti edasi – müüjatele meeldib.
Ja ütlesingi edasi. Ütlen nüüd teilegi. Sest meeldib müüjatele ja meeldis mulle ka ja ausalt, Jimi keel on niivõrd nauditav, et sa ei peagi tervet raamatut lugema, piisab suvalisest kohast paari rea lugemisest, et saada päevale hoopis teine maik juurde.
Aga ära oota, et see on klassikaline lugu, kus sa saad aru, mis on algus, mis lõpp ja mis täpselt toimus. Sa ei saa aru, mis täpselt toimus, sest Jim ei ütle sulle seda. Sa pead ise otsad kokku viima, laskma kujutlusvõimel lennata või siis – loobuma ja leppima, et oligi selline. Ilus, diip, mis-see-nüüd-oli.
–
*Võibolla on see hinnang ebaõiglane, aga vahepeal tundus, et muud EEs enam polegi kui järjekordne kinnisvara- või elektrienergia jutt. Sekka mõni «maffia»-teema.
**Ma olin seda ideed – korjata kokku ja analüüsida kirjanduses esinevaid seksistseene – varem kuulnud. Minu meelest üks inimene tegelebki sellega, kuigi ma ei mäleta, mis eesmärgil. Ja see inimene pole Helme…
