smile
Kõige ehedamat naeratust ei ole ma veel pildi peale saanud, sest see Kõige Parem Naeratus tuleb hommikul kella 6-7 paiku. Tavaliselt ärkan ma sel õudvarasel hommikutunnil Sahmuti* sahmerdamise peale, viin ta kinnisilmi pessu, panen kinnisilmi puhta mähkme ja tõstan ta oma voodisse, et saaks veel natuke pikali olla, kuni djuudur sööb. Ja siis sel hetkel, kui ma teen korraks silmad lahti, et vaadata, et, noh, ma last ära ei lömastaks või midagi, vaatab mulle sealt voodist hommikuhämaruses vastu MAAILMA KÕIGE RÕÕMSAM NAERATUS, mis ütleb: «Elu! See on suurepärane! OOSÕM! Kõik on nii äge! Emme on äge! Elu on äge! Hommik on äge! Hüüumärgid!!!»
Ja kuigi kõik raamatud väidavad, et see on vaid ellujäämisinstinkt (sest naeratus seob täiskasvanu lapse külge ja nii ta kindlustab, et teda ei hüljataks), on see minu jaoks MAAILM. Nagu Dooce kirjutas just – sa näed ühes väikses inimeses ja tema elurõõmus elu essentsi. See ongi SEE, what life is about. Puhas, rikkumatu rõõm elusolemise üle.
See on vaimustav.
–
*Kui kõhus kutsusin teda vahepeal Põmmutiks, sest ta muudkui põmmutas, siis nüüd on põmmutamisest saanud aktiivne sahmerdamine, hence Sahmuti.
