nutmisest ja Solterist

Koomiks on pärit Saturday Morning Breakfast Cereal lehelt.

 

Nüüd tuleb jälle tõupuhas emandusjutt.

Kunagi ammu-ammu oli Põrnikas selline djuudur, kes jäi alati kohe pärast söömist magama. Ööd on ta algusest peale maganud täiesti probleemivabalt maha, tekitades mulle alguses isegi paanikaid stiilis ISSAND KAS MA NÄLJUTAN OMA LAST, sest ta lihtsalt ärkaski söömiseks heal juhul 4-5 tunni tagant, kui sedagi.

Aga siis ühel hetkel hakkasid magamaminekud muutuma probleemseks. Panime ta voodisse (ikka rutiiniga: vann, kaiss, söök, unelaul ja musurid, voodisse), ja siis jäimegi toa vahet käima. Preili uinus, magas kümme minutit, ärkas siis ja hakkas nutma. Meie läksime, lohutasime, kiigutasime, andsime näppu imeda (jap, tited teevad seda! imevad näppu! eriti need, kes lutti ei taha, nagu minu oma), laulsime – kuni uinus taas, et kümne minuti pärast nutuga ärgata. Ja see kestis siis tund, kaks, teinekord kolmgi.

Nagu ikka kõik asjad titega käivad, tegin selgi puhul välistusmeetodit. Kõigepealt ilmselged asjad – on tal mähe märg, on tal külm, palav, tahab ta ehk süüa siiski? Siis jäin arvamusele, et ta on üleväsinud, kuna polnud päeval hästi maganud. Aga kui ta kaks päeva järjest magas päeval normaalselt ja IKKA õhtul magama ei jäänud, sain aru, et asi on muus.

Sel päeval saabus ka Aletha Solteri raamat “Tears and Tantrums”, mis on ka eesti keeles olemas ja mida mulle paljud soovitasid. Lugesin, tudeerisin, otsustasin katsetada, sest tema meetod “lubama nutta” (st hoiad titte süles ja ei lase tal üksi nutta) tundus parem netist loetud meetodist “laskma nutta” (st laps on üksi, sina käid aeg-ajalt vaid toas).

Esimene õhtu oli KOHUTAV. Emotsionaalselt mulle just. Abikaasa oli valves ja olin üksinda ja nii ma siis istusin temaga. Nuttev titt süles, hoidsin teda kaisus ja lasingi lihtsalt nutta. Vahepeal rääkisin temaga: “Nuta-nuta. Ma saan aru, et sa tahad nutta, sest titt olla on nii hullult raske. Nuta.”

Ja siis, pärast tundi aega, vajus ära, panin enne voodisse kui päriselt magama jäi, jorises natuke ja – magaski! Ja ei ärganudki enne ööd, kui oli käes söögiaeg!

Võidutunne oli halvav ja ma helistasin KÕIGILE ja saatsin KÕIGILE e-kirjad, et assaraisk, mommy win!

Järgmisel päeval sõitsime PÄEV OTSA mööda Eestit erinevatel põhjustel ringi ja õhtul oli sünnipäev. Kartsin, et kõik läheb pekki ja läkski. Laps oli megaväsinud ja muljetest ja palavusest ülekuumenenud ja magamajäämisega oli taas probleem. Lisaks hakkas ta veel pärast varahommikust söömist nutma, mida ta pole IIALGI teinud. Nii ma istusin siis kell 5 hommikul suvilatrepil, närvid krussis ja sisendasin endale: “Mina pole süüdi. Mina pole süüdi. Mina pole süüdi. See on vajalik stress. Ma ei saa teda kaitsta maailma eest. On parem kui ta harjub ja ma ei saa teda hoida ainult koduseinte vahel. Mina pole süüdi.”

Solteri põhipoint on see, et beebid nutavad, sest beebidel on stress. Tema väidet toetavad mõneti ka uuringud – et kuni kuuekuuste titade kehades ongi rohkem stressihormooni kortisool kui teistel, ja kuna nutmine on nende jaoks pea ainuke suhtlusvahend, siis vahepeal neil ongi vaja nutta, et stress välja saada.

See kõik tundus loogiline ka siis, kui üritasin end panna tema olukorda. Jah, ka mina tahan vahepeal nutta ja tõesti, mul hakkab pärast nutmist parem. Ja kõige parem on nutta siis, kui keegi kallis kaisus hoiab, mitte ei ürita mind distractida või midagi. Tähelepanu kõrvalejuhtimine võib töötada, aga nutmise vajadus ju sellest ära ei kao.

Küll aga ei ole ma nõus Solteriga kõikides punktides, näiteks ütleb ta ühes kohas otse, et umbes kui sul on alkoholiprobleem või sa suitsetad, siis ära süüdista ennast! See on kõik sellest, et su vanemad pole sul nutta lasknud ja on andnud lutti imeda! Samas olen ma teistest raamatutest lugenud, et tittedel on siiski ka imemisvajadus, näiteks sellest ei räägi Solter sõnagi. Ja no kamoon! Täiskasvanud inimene vastutab ikka ise oma valikute ja otsuste eest, täiesti jabur on süüdistada oma vanemaid selles, et nad sulle lutti andsid! Jeisuke.

Nii ma vaagisin teemat üht- ja teistpidi ja katsetasin djudetiga erinevaid asju. Praeguseks oleme saanud kätte sellise rütmi, et ma näen – õhtuti ongi tõepoolest asi selles, et päevaväsimus ja stress on kogunenud ja natuke on vaja nutta ja joriseda. Ja ma lasen tal seda teha, õigemini, ma luban tal seda teha. Hoian teda kaisus, kiigutan natuke (kartmata, et, nagu Solter ütleb, tuleb tast laps, kes hakkab tänu sellele, et ma teda kiigutan, pead vastu seina taguma), räägin rahulikult, et elu ongi nõme, aga et kohe saab parem ja lõpuks jääb ta rahulikuks. Nüüd ta enam nii pikalt ei nuta, vast kümmekond minutit. Kui on raskemad päevad, siis rohkem, aga iga kord see töötab. Ta jääb rahulikuks, natuke voodis veel joriseb, teinekord tšillib niisama, ja uinub siis. Öösiti – jumal tänatud – enam nutnud ei olegi, ainult teinekord kannatamatusest vaaksatab, kui ma mähkmevahetusega enne sööki natuke liiga kaua jahmerdan. Aga pärast – voodisse ja tuttu.

Küll aga ei ole ma loobunud siiski tema rahustamisest päeval, aga samas teinekord ei töötagi miski ja sel juhul lasen ma tal jälle olla, kuidas ta soovib. Lutti ta pole senini tahtnud ja ma ei näe ka mingit põhjust talle seda toppida. Kuna ta öösiti magab ilusasti (ptui-ptui-ptui), siis ei ole mul ju vaja ka lutti selleks, et ise kauem magada saada ja päeval saan ma tema jaoks alati olemas olla.

Mul kusjuures tuli meelde, et haiglas ma veel intuitiivselt teadsin seda. Ma mäletan end ütlevat: “Ju ta siis tahab nutta, lapsed ikka nutavad.” Aga mingil hetkel tuli peale see suur kohusetunne ja guilt, et kui ta nutab, siis on see sellest, et ma ei saa piisavalt hästi hakkama! Et MINA teen midagi valesti! Et MINA ei oska teda piisavalt hästi lohutada! Nüüd ma olen jõudnud teadmisele, et kui ma olengi teinud kõik ja ta ikka nutab, siis TEGELIKULT on tal ju ka minu süles hea ja et TEGELIKULT rahustab teda juba see, kui ta on mul kaisus.

Ja kui ma ta hommikul kell 6 kinnisilmi mähkmevahetusse (heh, heheh, see kõlab nagu mingi autoteenindustöökoda) viin ja siis voodisse tõstan ja korraks silmi lahti tehes talle otsa vaadates näen MAAILMA KÕIGE RÕÕMSAMAT NAERATUST, mis ütleb: “Mommy, YOU ARE TOTALLY AWESOME! Sa annad mulle süüa ja puha ja PEKKI KUI ÄGE MAAILM SEE IKKA ON!”, siis on jälle nii palju parem tunne. Ma ikka teen mingeid asju õigesti ka.

Aga seda imemisvajaduse asja tuleb natuke veel uurida, selles osas on veel segadus.

Mis on teie kogemused? Ma olen juba kommentaaridest näinud, et nii erinevaid lähenemisi on sellele tundlikule teemale. Kas tittedel peaks laksma nutta (õigemini lubama)? Või peaks proovima neid igati rahustada? Ja mis värk on ikkagi selle luti ja imemisvajadusega? Kui minu oma ei taha lutti, kas ma peaksin sundima? Kuulan meeleldi teie arvamusi.

23 mõtet “nutmisest ja Solterist

  1. Mutt

    Mul tibin pole kunagi lutti võtnud ja mul on selle üle tegelt hea meel ka. Sest kui teised samaealiste laste emad murravad pead, kuidas küll laps lutist võõrutada, siis mina saan nautida seda, et mul on juba suur tips, kes ei käi tite kombel lutiga ringi.
    Ja ma olen nt seda väidet lugenud (vist oli Kooskasvamise raamatust), et lutiga magamine tegelt ei lase lapsel alati normaalselt magada, sest kui lutt suust kaob, ärkab laps üles ja hakkab lutti nõudma. Ja siis see õnnelik ema peab öösiti mööda lapse voodit sahmerdama ja kadunud lutti otsima. Rääkimata sellest, et mingi hetk hakkab laps lutti maha loopima ja on suht tüütu kuskil linnas otsida pidevalt kohti, et lutt kuuma veega üle lasta. Laps samal ajal muidugi nõuab häälekalt oma lutti, sest teda ei huvita, et emme pole seda veel puhtaks pesnud.

    Samas… väidetavalt on last kergem rahustada, kui ta nutab/viriseb/on-unine-aga-ei-jää-magama. Pistad aga luti suhu ja voila! rahu ongi majas. Ma vahel tundsin sellest puudust, aga samas… sain lapse ka muudmoodi maha rahustatud, seega ei näinud põhjust et vägisi lutti toppida.

    Selle imemisvajaduse kohta kirjutas seal Kooskasvamises, et see rohkem nagu linnalegend… st seda eksisteerib, aga enamustel lastel piisab tegelt tissitamisest ja eraldi karjuvat imemisvajadust pole. Rohkem nagu vanemate mugavuses asi…

    Vasta
  2. pirgot

    Ma siis ka jagan kogemust. Mul polnud lapse sündides mitte mingisugust arvamust luti suhtes. Aga minu lapsel küll oli suur imemisvajadus. Silmnähtav kohe – püüdis oma käsi hoolega luttida. Ja rinda ei tahtnud sel hetkel kindlasti mitte – rinnast hakkas piima tulema ja see ajas teda justkui rohkem närvi s.t. kui enne vigises niisama, siis rinna lutsimise peale läks kohe endast välja. Samas lutti ka nagu ei osanud kohe võtta või imeda. Luti imemine on ju natuke teistmoodi ka ja seda ei pea keelega samal ajal tõukama st. sellise tõukamise peale see lähebki suust välja ja ongi jama jälle majas. Siis ma alguses lasingi tal enda käsi imeda, kui ta need avastas, aga mingil hetkel (võimalik, et 6nädala kanti võimaik et ka hiljem,) hakkas ta süstemaatiliselt pöialt üles leidma. Ja vat seda ma kartsin küll, et nüüd hakkab pöialt imema ja proovi siis seda ära harjutada. Ja siis ÕPETASIN ma oma lapse lutti imema. Ja ma ei arva, et see oli halb otsus. Lutisõltlast temast vaatamata oma suurele imemisvajadusele ei saanud. Öösel peale magamajäämist tõukas luti suust ja otsis seda öösiti suhteliselt harva (aga ta oligi muidugi väga hea öise unega); lutti päeval kasutasin rahustamiseks esialgu ka nt pikematel jalutuskäikudel oli kaasas, lisaks läks lutt suhu siis, kui oli vaja nt ajalehte “lugeda” (vaja siis seda trükimusta süüa või lutsutatud paberit kurgust õngitseda, eks). Magaminek oli lihtne – lutt suhu ja tekk peale ükskõik, kuskohas. Umbes aastavanuselt või siis kui enam päris tita ei olnud, siis ei käinud lutt enam kunagi voodist väljas. Oli padja all ja kui tahtmine tuli, võis laps päeval seal natuke luttida, aga voodist väljas lutiga juba kõndida oskav laps ei olnud. Loobumine lutist käis päevapealt, kui laps oli veidi alla 2a – seletasin, et läks beebidele. Natuke nukrutses ja siis uinus. Vast paar korda küsis veel magama minnes lutti, aga mingit draamat selle puudumises polnud. Ja ma tundsin end esialgu SÜÜDI, et annan lapsele luti ja ei paku talle lähedust/kindlust/turvatunnet miskil muul moel. AGA tagantjärgi vaadates on minu kogemus lutiga olnud äärmiselt positiivne ja mulle tundub, et siiski pakkusin kõike seda just sellisel moel nagu laps vajas või talle sobis.

    Vasta
  3. tikker

    mina olen vana solteri fänn, aga seda sa juba tead.

    lutivastane olen kah. õigemini ma olen seda meelt, et kui mõistlikult kasutada, siis võib… elleni puhul oli nii. just magama jäämiseks ja avalikus kohas vaigistamiseks. aga karl ei tahtnud ja ma ei surunud peale ja teise lapsega võtab üldse kõike vabamalt – olen saanud niisama rahustatud ja mul on väga hea meel, et tulevikus pole võõrutamist (ellen küll võõrdus suht ise, üks hetk hakkas öösiti välja sülitama, muul ajal seda nagunii enam ei kasutanud).

    imemisvajadus… mingil määral kindlasti on. aga ma usun kah, et tissist ja noh, oma sõrmedest 😀 piisab täiesti. see on muidugi ka jälle tuhandeid vaidlusi tekitanud teema, kas lubada lapsel oma sõrmi imeda või mitte. tracey hoggi baby whispereri raamatus kirjutas ta vist umbes nii, et esimese poole aasta jooksul sõrmede imemisest küll mingit jama ei tule. mõned emad arvavad, et kui lutsib tervet kätt, on okei, kui ainult pöialt, siis halb. mõned ütlevad, et parem imegu lutti, sest selle saab hiljem ära võtta, aga pöialt ei saa. no minu kahe lapsega pole igatahes pöidlaprobleemi ilmnenud. ja õige küll – kas mitte solter ei öelnud, et pöidla imemine on üks noid kõrvaltegevusi… et kui lasta tal piisavalt stressi välja nutta, siis ta enam ei imegi. karl ja ellen lutsisid pigem tervet rusikat, praeguseks on seegi ammu unustatud teema.

    ühesõnaga… pigem ikka lutivastane olen, jah 😀

    aga kümnekuusega on see jama, et süles nutta ta mul ei taha, hullunult rabeleb. ja just praeguste palavate ilmadega ja paistes sääsepunnidega on ta ekstraviril. ja solter küll ütleb, et hoia süles, isegi kui rabeleb, küll lõpuks maha rahuneb, aga mul rabelebki lõpuni, rahunemiseni, mis võtab praegu tavaliselt tunni. väga kurnav! ja siis on jälle rõõmus beebi… no igatahes, ma olen vahel lasknud tal ka mitte süles nutta – just nüüd, palavaga, sest süles hoides ja karjudes hakkaks tal ekstra palav. lihtsalt istun kõrval, rahustan ja silitan, siis ta hullunult püherdab ringi. raske on, aga midagi targemat ka teha ei oska…

    Vasta
  4. Mäemamma

    Kui Sina tunned, et see nutt kisub hinge seest ja tekitab vajaduse ennast öigustada, siis ära lase nutta! Hoia ja rahusta ja aita beebil stressist vabaneda. Minu arust kirjutad täistabamusse sel stressist vabanemise teemal. Ja nii ongi, neil tillukestel. Vöi ma vähemalt arvan nii, sest nad ei ole seda hiljem kinnitanud.
    Mis lutti puutub, siis toppida pole vast mötet. Meie kolm said lutid päris ruttu suhu. See rahustas. Köiki! Ja mis vöörutamisse puutus, siis läks köigil kolmel sama rada – peale 1st eluaastat, no siis, kui juba omal jalal tötsati, päeval enam ei andnud. Ja teisest eluaastast alates läks öölutt ka. Kusjuures köigil kolmel ja ilma igasuguse draamata. Mäletan, et mötlesime igaühele mingi loo välja. Tütre lutt jäi “reisult tulles lennukisse”-uups! Vanema poisi oma “unustasime” suvemajja ja nooremale, siis filosoofile, rääkisime lihtsalt kogu töe.
    Mehe öetütar on siin peres ainuke lutita laps olnud ja tema lutsis päris suurde ikka oma pöialt…ja seda ei saanud kuhugi unustada.

    Aga muidu siis seda et, tulin ja jäin. Ehk et uus lugeja. Vääääääga mönus on.

    Vasta
  5. Birgit

    Mina panin oma laste puhul tähele, et kui oli sündmusterikas päev (sünnipäev või külas käimine), siis paari kuustena oli magamajäämine nutuga ja uni rahutu. Mina lasin ka nutta, kuna minul on kaksikud, siis võimalusel oli süles aga kui kaks korraga nutsid ja ma üksi olin, siis ei saanud kumbki sülle, küll aga tegin pai mõlemale. Päevased nutud olid ikka jubedad. Olin vahel ikka nagu mustlane mädas nendega päeval, siis panin ühe ühte tuppa nutma ja teise teise ja jooksin kahe toa vahet. Enne päevaunesid kui nutt oli, siis mina lasin nutta, kui see nutu hääl polnud paaniline. Hakkasin suht kiirelt vahet tegema, kas vaja minna või lükata seda minekut natukene edasi. Nutul ja nutul on vahe.
    Nii palju kui mina lugenud olen ja enda jaoks järeldusi teinud, olen aru saanud niimoodi, et lastel tuleb lasta ise õppida ühest unetsüklist teise minekut. Üks unetsükkel peaks olema 30-60 minutit (sinu 10 minutised tsüklid sellega vist seotud pole), sel ajal võib see lutt ka saatuslikuks saada, et laps hakkab üles ärkama ja lutti otsima ja kui ei leia, siis on nutt. Ja ema peab tõusma ja tõusma ja tõusma ja tõusma. Palju paremad varjandid on tudulapp, mille laps ise saab nina peale tõmmata ja magab rahus edasi. Meil oli tudulapp tegija.
    Meie lapsed ja lutti ei tahtnud, kuigi sai pakutud igasuguseid neile. Alguses polnud luti mitte imemine probleem, kuid siis kui hambad tulid, siis tahtsime küll, et nad lutti imeksid, saaksid hambaid sügada, aga nemad keeldusid ikka. No nende hammaste tulekuga imeti siis pöialt või sõrmi, aga lutt ei kõlvanud. Ma arvan, et lutti ei peaks sundima, kui ei taha siis ei taha.

    Vasta
  6. catalina

    Lutti iga hinna eest lapsele anda pole küll vaja. Imemisrefleks on seotud söömisega, st tänu sellele saab laps piima kätte. Kogu lugu.
    (luti mahakukkumisi jms asju saab lutiga harjunud lapsel vältida väga lihtsalt – on ju plastikust lutiketid, mille ühe otsa saab klammerdada seljariiete külge ja teise luti külge…vähemalt maha siis lutt ei kuku)

    Nutmisest….minu meelest sa, Daki, toimid ju õieti. Välistad kõik kriitilised põhjused ja siis oled lihtsalt toeks. Muide, kas õhtust nuttu sedasi ei saa vältida, et natuke varem magama panna vms? Enda titest sellist just õhtust nuttu ei mäleta, aga natuke suurema lapsena on alati selgelt aru saada, kui laps on liiga kaua üleval, üleväsinud.

    Vasta
  7. triin

    mul teine võttis lutti ja esimene keeldus. Ikka lihtsaks teeb mõnes olukorras lutt. Kui ma oleks teadnud, oleks rohkem toppinud esimesele ka. Nt võõras kohas magama jäämine kui enam ei imeta või pole ennast juureski üldse jne. Sa praegu arvad, et oled olemas, aga kui juba aasta või selle ümber on, siis tundub täitsa tore vahel lapsevanema rollist välja astuda.
    Mingit võõrutus probleemi ei olnud. Mänguhoos läks üsna ruttu meelest. Kui oli kurb siis otsis, kui oli väga kurb siis aitasin otsida, kui väga kurb ei olnud jäi asi nagu oli. Magades ma tavaliselt võtsin tal ära luti, et aitas uinuda, aga seda jama ei tekkinud, et oleks ärganud selle peale, et lutt kadunud – polnud harjumust unes luttida.
    Sellised kogemused olid minul. Et pole poolt ega pole vastu, aga lihtsamaks teeb elukest veidi küll.

    Vasta
  8. tikker

    mõned mõtted tulid veel.

    ma ei välista, et mõnel lapsel on suurem imemisvajadus kui mõnel teisel… ma pole ekspert, täitsa võimalik, et on. aga ma usun, et enamikul see vast pigem nii suur ka pole, et ilma lutita ei saaks.

    ma ei välista, et mõnel lapsel tekivad pöidla imemisega probleemid, aga usun, et enamik lapsi lutsib väiksena rõõmsalt oma rusikat, sõrmi, vahel ka pöialt… ja hiljem on kõik täiesti okei.

    kui laps lutti ei võta, siis saab ta ju avalikus kohas ikka rahustatud, on igasuguseid viise. võib tissi anda, võib teda kärutada, võib lihtsalt ära minna, võib igasuste asjadega tähelepanu kõrvale juhtida (sest alati ju ei saa ära minna, bussis näiteks). nii et ema peab hullult võimlema, et laps püsiks rahul. kui võtaks lutti, pistaks selle suhu ja vsjoo, korras, titt vait. kahtlemata mugav, onju.

    nii et… lutt on eelkõige ema mugavus. ja kui ema seda targalt kasutab, ei kuritarvita, siis on täiesti okei. paraku on palju neid, kes iga vigina peale luti suhu topivad, nii et kõik emotsioonid jäävadki välja elamata, laps õpib kasutama erinevaid kontrollmeetodeid, et oma nuttu maha suruda ja… tead ju küll, kõik need solteri teooriad.

    sulle endale ju ka ei meeldiks, kui iga kord, kui sa tahad nutta, sulle selle peale mingi junn suhu topitaks. ühesõnaga… kui ta sul nagunii lutti eriti ei taha, siis ära jumala eest hakka toppima selles hirmus, et ÄKKI muidu jääbki pöialt imema. vaevalt et jääb, kui ta saab kõik stressi su süles kenasti välja nutetud 🙂

    Vasta
  9. catalina

    Lugesin seda tudulapi juttu ja lisan, et meil ka väga olulised asjad lapsel on olnud nn kaisud. Kaks kindlat plüüzhist lötsakat käpiklooma. Praeguseks siis ligi 3 aastat need lapsel kaisus (kuigi ei juhtu nüüd ka midagi hullu, kui vahel ununeb või saab mõne teise asja kaisuks). Aga alguses oli rahustav asi see, kui natuke panna ühe baikateki serva lapsele näole.Mul ema oli supertreenija ja idee autor – alguses pani baikateki servakese lapsele näo juurde ja silitas siis last, hiljem jäi silitus vähemaks ja lõpuks piisas lihtslt tekiservast.
    Turvalisus ja lohu-lohu pehme asja vastu on see mida tihti vajatakse, ja OMA kaisu on kasulik ka hiljem (nt meie lapsel läks ilmselt lasteaias magamajäämise selles tõttu suht valutult, et tal üks kaisu sai lasteaeda). Ühel sõimelapsel aga pidi aias kaasas olema kogu aeg terve tema tekk (suurem kui laps). Ema kurtis, et pesta on seda pidevalt järelvedamise osaliseks saavat tekki ikka päris keeruline, lapsel teda nii tihti ju vaja.
    Aga jah, ma kaisude usku 😀

    Vasta
  10. tikker

    …ja kõik uneraamatud aktsepteerivad ka ainsa lubatud sleep propina just sellist kaisulooma või lappi… no ühesõnaga, et laps saaks selle öösel ärgates ema abita kätte.

    Vasta
  11. pirgot

    Veelkord. Mina ei arva, et lutti kasutades jäävad kõik emotsioonid välja elamata. Seda teab iga ema, et nutul ja nutul on vahe. Ja kui tuleb suur nutt – jonn või valu või solvumine või ükskõik, mis emotsioon see parajasti oli, ei ole lutist kohe mitte abi. Vähemalt minu lapsel küll ei olnud. Ei olnud nii, et prunt ette ja kõik korras. Suur häda tuli ikka ära nutta ja alles siis sai vaikselt nuuksudes võib-olla natuke lutiga süles istuda ja lõplikult rahuneda, kui vaja. Selleks muidugi ei ole igal lapsel lutti vaja – mõnel aitab lihtsalt sülest, mõnel tuttavast kaisuloomast või millega iganes laps harjunud on. Ja kui laps on harjunud lutiga, ei ole see sugugi mitte rohkem ema mugavus kui mõne muu vahendi (kaisuloom, tekk, sõrm vms) kasutamine. Minu arvates vähemalt. Mulle tundub, et see on ikka lapsele selle turvatunde pakkumine ja – vastupidi – selle võimaluse pakkumine, kuidas oma emotsioonidega toime tulla. Ja pole vahet, kas laps on harjutatud end turvaliselt tundma ema kõhul kandelinas või lutiga kärus või kaisuloomaga turvahällis või ükskõik millega ükskõik kus – see on tema “safe haven”. Peaasi, et laps tunneks end turvaliselt ja hästi. Nii, et hästi palju sõltub lapsest. Ühel peab võõras kohas olema käepärast ema, teisel tuttav asi, kolmandal lutt. Mõnel rohkemal määral ja kauem, teisel vähem. Aga VEEL ROHKEM sõltub emast ja tema uskumustest, väärtustest ja hinnangutest.

    Vasta
  12. Jana

    Usun, et kui laps on üleväsinud ja nutab, siis ongi õige ise rahulikuks jääda ja vajadusel tal nutta lasta – mis sa ikka teed kui ta nutab ja midagi ei aita, eks see nutmine ju ka väsitab, lisaks selline monotoonne hääl mis uinutavalt/rahustavalt mõjub. Kui minu laps nutab, võtan ta ikka sülle ja ei jäta teda üksi – siis tunneb, et saab lähedust ja ei pea kusagil voodis üksi nutma. Kuigi ma ei ole vastu sellele, kui mõne teise ema puhul just see üksijätmise variant sobib, emad ja lapsed ning nende vajadused ja närvikava on erinevad.
    Minu lapse puhul aitab nutu vastu kiigutamine süles edasi-tagasi, mingi muu tegevus, et rahuneks (võimlemine, näiteks jalakesteda jooksmine-rahuneb, siis kussutame natuke edasi). Mõnikord laps ongi tegelikult nii väss, et piisab kui panna ta voodisse, keerata küljeli ja panna lutt suhu. See toob mind siis luti teemani – minu tütreke ka alguses lutti ei võtnud, ei sobinud talle need imeliku kujuga kõvad lutid, kuid siis nädal enne 2 kuuseks saamist ostsin talle sellise klassikalise kujuga luti, mis on mõnus pehme – paar korda proovimist ja toimis! Laps hakkas lutti imema. Täiesti asendamatu pikkadel autosõitudel või kui õhtul on väsimusest mõnikord paha tuju. Ja lutti imeb ta kuni sügava uinumiseni, siis lükkab keelega luti välja ja põõnab edasi. Luti andmise signaaliks on meil rusikate imemine – seda tehakse nii hoogsalt, et ila jookseb ja ärritatakse end pigem üles kui rahustatakse – varem oli minu rind selles funktsioonis aga siis laps imes üle ja oksendas pärast piima välja, mis pole ka lõbus…nüüd kui näen, et imemine läheb juba lollitamiseks, on vaja teha paus, krooks välja ja lutt suhu. Kui laps on ikka veel näljane, siis ta ka näitab seda, kui lihtsalt tahab imeda, siis imetakse lutti ja naeratatakse luti tagant mulle tänutäheks.
    Usun, et mõni laps ei tahagi lutti ja et ega lutti ei pea ka lapsele toppima, aga minu laps ikkagi mõnikord tahab lutti ja seda ma talle ka võimaldan. Ja neid jutte ma ka ei usu, et kui laps imeb lutti siis võõrdub ta rinnast – minu laps iga kell eelistab rinda lutile ja ei ole ei mina omal ajal ega ka minu lähedaste lapsed luti pärast rinnast võõrdunud!
    Ja sina Daki oled tubli! Jõudu ja rohkem hambutuid naeratusi! 🙂

    Vasta
  13. karini

    Tähendab, ei saa aru mismõttes võiks luti imemine üldises plaanis lapsele üldse kahjulik(?) või ebasoovitatav olla? Küll saab lutist võõrutatud, ma arvan see on väikseim probleem…

    Vasta
  14. Margit

    Mina olen õppinud, et lutt on rohkem ema kui lapse jaoks. See, et laps hakkab oma sõrmi, käsi või muud lutsutama, on arengufaas, kus ta õpib maailma tundma. Võib tunduda imelik, et nii vara, aga nii on. Kindlasti ei “õpetaks” ma last lutti imema, pigem on hea, kui ta ei taha. Aga kui tahab, on ka hea:).

    Vasta
  15. catalina

    Lutt ja kaisud ei ole päris sama kategooria. Selles mõttes küll, et stressi leevendavad, aga no siis on viinajoomine ja lutt ja soov, et keegi vahel tunnustaks ka kõik sama asi 😀
    Üks (kaisud jm pehmed turvaesemed) on füüsiline nn comfort mida on väikesel ilmakodanikul vaja (üldteada Harlow eksperimendid, kus ahvibeebi & tema kunstemmedega), teine aga refleksil põhinev harjumus.
    Kaisu on minu arvates selles mõttes parem, et kui 3-4-5-6 aastasel on oma armas kaisuloom, keda magamise ajal ligi võtta, siis see on väga ok. Kui aga 3-aastane laps käib ka tänaval ringi lutt suus, siis…nomaitea. Vanema mugavus. Kuri inimene võib siis küsida, et kas soovitakse saavutada seda, et otse lutilt suitsule üle minnakse 😀

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Jah, mul jäi kirjutamata, et vahepeal arvasin, et panen liiga vara magama, äkki on sellest see nututamine – proovisin hiljem, ikka ei töötanud. Siis arvasin, et äkki peakski varem panema – ikka ei töötanud. Nüüd tundub, et 7-8 aeg ongi selline normaalne aeg tema jaoks, olenevalt, kuidas on päeval maganud.

      Luti kohta polnud mul seisukohta ka endal. Siis proovisime, sest ema ikka julgustas, aga kui olime ühe päeva kulutanud lutitamise õpetamisele ja öösel unisena ei suutnud ta enam rinda haarata, siis sain aru, et ei tohi (veel). Et peab olema imemine selge enne. Hiljem nüüd ükskord kasutasin lõunauneks, aga siis nägin kõrvalt väga selgelt, et see ei aita tal magada – segab sügavasse unne vajumast.

      Kui oli jama magamajäämisega, siis oligi asi vist selles, et ta ei osanud end ühest unefaasist teise viia, kõrvalt vaadates tundus nii. See minu öeldud kümme minutit võis olla hinnanguline, teadupoolest ju aeg läheb nii jube kiiresti, kui laps magab (ja NII aeglaselt, kui ta nutab). Ehk et jah, see häda tal oligi, ei osanud end sügavasse unne “üle kanda”. Aga miks see nutmisega seotud oli, ei saa ma veel aru. Et kas siis ei tundnud end hästi, nägi halbu unesid ja väljaelamata stress ei lasknud magada? Ei tea.

      Kaisu poolt olen ka, ma ise olin ka kaisujänesega. Seda ilmselt proovime ka, kui aeg tuleb – ilmselt siis, kui tuleb öisest söömisest võõrutamine…

      Imemisvajaduse kohta ma siis ikkagi ei tea. Jah, ta oma sõrmi lutsib küll vahel ja ma lasen, see praegu tundub selline avastuslikum rohkem.

      Oh, keeruline värk see titendus:)

      Vasta
  16. mala

    Minu laps lutsutas imikuna oma rusikat mõnuga. Pakkusime talle aeg-ajalt lutti (erinevaid), tundus, et ta nagu tahaks, aga ei oska võtta. 4-kuuselt sai lõpuks selgeks, aga kuu möödudes loobus ise. Igatahes ma väga ei surunud talle seda lutti peale, samas luti vastane ka otseselt ei ole. Sõrmi lutsutab praeguseks vaid siis kui väga frustreerunud on. Hetkel siis laps 1a4kuune.
    Mis nuttu puudutab, siis harrastan samuti frustratsiooni puhul nutta laskmist, ja tõesti, enamjaolt on mu laps väga asjalik ning magab öösel hästi ja päeval on nõus mängima nii üksi kui teiste lastega ilusti. Hetkel olen küll väga rahul 🙂

    Vasta
  17. siret

    Ma ausalt ei viitsinud ühtegi kommentaari lugeda. Ütlen vaid oma 3 lapse kogemusest, et lutt pole vajalik, kui laps seda ei taha. Ära topi. Mu viimane murumuna sai ilma, ei kottinud teda. Kui tahtis imeda, siis selleks oli ema.
    Ja las nutab, siis löheb paremaks 🙂 Millalgi enam ei nuta, saab suureks. Oeh.
    Ma olen ka täiesti nõus ja pooldan seisukohta, et beebidel on stress. Mõtleks vaid, sa oled olnud turvalises mulksuvas ja hämaras maailmas ja siis kistakse sind siia! Emme on tore küll, aga mingi hetk hakkad aina enam taipama ja see ajab sind stressi. Ignorance is a bliss.
    Tubli oled 🙂

    Vasta
  18. öö

    ma ka ei viitsi eriti kommentaare lugeda, aga lutt on jah ema mugavus. nii et arvutuskäik: kui sul on piisavalt mugav ilma selleta, siis pole vaja, aga kui tunned, et su elu oleks parem (minu teise puhul oli siinkohal paslik sõna isegi mitte ‘parem’, vaid ‘talutav’. noh et enne oli talumatu.), kui võtaksid luti kasutusele, siis võta. nii lihtne ongi. rinnalaps üldiselt saab imeda oma vajaduse kätte. aga minu omadel on mõlemal olnud hetki, kus nad naaksuvad ja otsivad midagi imemiseks ja kui rinna kätte st suhu saavad, on kisa lahti, sest “ma tahan imeda, mitte süüa!” ja sleep propina ei saa ma aru, kuidas laps oma voodisse pudenenud lutti ei saa ilma emata kätte, aga kaisulappi saab. mis vahet seal on, eeldusel, et mõlemad on kadunud ära voodi piires? minu oma magab lutiga. kahe lutiga. reeglina 10-11 tundi iitsatuseta. uinub ise. ikka nende kahe lutiga. ma ei näe loogikat selles, et lutt halb sleep prop, kaisuloom hea sleep prop. vahet pole, kumbki ei eelda öist abi, kui just voodist ära ei kao. a võre vahelt võib kaduda karu samamoodi kui lutt.

    Vasta
  19. Liisapereema

    Minu kahel lapsel küll ei olnud stressi 🙂 Äkki lapse stress tuleb emast ja ümbritsevast hoopis?
    Kui sa käitud enda sisetunde järgi – sa tunned tasapisi oma last kõige paremini – siis laabub kõik.
    Meie vanemal lapsel oli ja on siiani väga suur imemisvajadus – rind, nokatass ja nüüd kõrrest joob keefiri. Samas – lutti ei võtnud suusisse ja rahustas igas olukorras alati rind. Väiksem on hoopis teisest puust ja tegi ka nutmist sama vanalt kui su Põrnikas – ma püüdsin rahustada (tihti edutult) sest ma ei raatsinud tal lasta karjuda ja suurem hakkas ka alati kaasa nutma. Peagi see mõõdus, Mees arvas, et las laps ise otsustab luti osas 🙂

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Mnjah, Liisapereema jt, see stress vist selles kontekstis tähendab, et asjad, mida on raskem taluda kui niisama tšillimist – arengufrustratsioon näiteks, et tahad teha, aga ei jaksa. Või et on liiga palju muljeid. Jne. Aga see on hea, kui stressi pole:) Õigemini, ma usun, et ikka oli, Liisapereema, kõigil ju on, aga ju nad said sellega lihtsalt nii hakkama, et sa ei pannud tähelegi. Aga samas, mis mina ka tean:)

      Ma lutti siis praegu ei paku jah. Ei ole nagu vajadust. Äkki ajapikku tuleb, kui režiimitus külge hakkab – ütlete, et väikestele ei hakka režiim veel külge, samas meil praegu toimib – aga ma ei tohiks nagu seda veel lõplikuks pidada? Et lihtsalt on õnnevärk olnud senini:)

      Aga aitäh teile! Sain jälle targemaks maailma osas:)

      Vasta
  20. Maiden

    Oled juba hulga häid vastuseid saanud. Mis lutti puutub, siis mina selle vastane pole. Küll aga on minu meelest tobe see juba ringi kõndivale lapsele lutt ketiga külge riputada. Uinumise hõlbustamiseks ja tõesti avalikus kohas ja näiteks autosõidul vaigistamiseks on täitsa tore abimees. Mingi aeg lihtsalt pole lutt enam sobilik ja siis jääb see koduseinte vahele, kui kaob täielikult kasutuselt. Mina ei võtnud enam külla ööbima minnes seda kaasa, oli vaid kodus ja kah kapi otsas. Tean paljusid lapsi, kes lutist lihtsalt ei hooli, isegi kui emad on seda pakkunud.
    Karjumist mina lihtsalt ei talu, õnneks ta titena ei lõuanud tundide kaupa või suutsin põhjusele kiirelt jälile jõuda. Ei pea õigeks, et lastakse kaua karjuda- näost siniseks, hing kinni ja song kõhtu- kah jube ju?. Praegu ma hakkan selle kaheaastase jonniga ka harjuma, tulen toime.
    Reziimi pean väga oluliseks, nii enda kui lapse jaoks. Usun, et varane reziimist kinnipidamine on lapsele turvaline, sest ta juba teab mida oodata- uni, söök jne. Rääkimata enda ja ümbritsevate närvidest- jube, kui ema iial ei tea, kuna ta laps magab või sööb. Eks tuleb last jälgida ja siis kahepeale see reziim välja töötada.

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Mh, Maiden, olen režiimi osas täiesti nõus, kuigi paljud ütlevad mulle (ka siin ju), et laps ei saa režiimist praegu veel aru. Kuidas ei saa, ikka saab ju! Pealegi, millal ma peaks siis seda tegema hakkama? Mingil müstilisel momendil, kui ta järsku hakkab aru saama? Siukest konkreetset hetke polegi ju!

      Aga nutuga, noh, tead, minu titel polegi mu arust vahepeal mingit muud põhjust. Ma arvan, et paljud ütleks, et koolikud, aga ma ei usu, et nutt peaks olema tingimata diagnoos automaatselt. Ja pole ikka päris see ka, mida raamatust loen koolikute nime alt, aga samas olen ma päris kindel, et see on olukord, kus enamik vanemaid kiirustaks seda ütlema. SEST LAPS NUTAB. Issake, lapsed ju nutavadki! Hüstra on muidugi teine teema.

      Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga