wide awake

Outloudzi plaat on NII HEA. Eriti lugu “Wide Awake”. Selline kõige mõnusam ja pretensioonitum popp (mis erinevalt muust popist ei käi närvidele).

/

Lõpuks jõudis pärale. Või noh, mis “lõpuks”. Ma arvasin, et sellega läheb veel aega. Aga ei venitanud kuut nädalatki täis.

Ühesõnaga.

MA TAHAN TÖÖD TEHA.

Õigemini: ma tahan kirjutada. Ma annan küll endale aru, et kõik, mida ma praegu teen, pole niikuinii väga kvaliteetne (vt ka zombie, sooda), aga ma pean saama seda teha. Ja ma ei saa. Ma ei tea ka, mis oleks täpselt lahendus – vist see, kui olekski konkreetselt kaks elu. Sest praegu on nii, et kuna sõbrake on juba SUUR TÜDRUK, siis ta päeval magab ainult jaopärast, tavaliselt pooletunniste catnapide kaupa ja see rõõm, mis alguses oli, et söödad ära ja magab nagu nott tund aega, on kadunud. Jah, SIIS oleks saanud kirjutada, aga siis ma ei viitsinud ja ei olnud mingit isu ka, sest, noh, titt ja emandus ja väga palju muid legitiimseid vabandusi.

Nüüd aga, kui TAHAKS, ei olegi enam momenti. Seda on tõestanud edukalt viimane nädal, kui on tulnud päriselt teha tööd, mida ei ole saanud edasi lükata (sest “Meestest, lihtsalt” tuleb uustrükk ja “Naistest, lihtsalt”, noh, lihtsalt läheb trükki, esimest korda) ja on tulnud lugeda trükifaile ja teate, PÄRIS KEERUKAS on jorisevat last hoida ja püüda samal ajal trükkida. Lugemisega saab veel hakkama, trükkimine on juba keerulisem.

Ainukesed momendid, kus ma päriselt tean, et mul on aega keskendumiseks, on praegused momendid – kui laps on läinud magama, enne seda, kui ma ise magama lähen. Aga ausalt – ma ÜLDSE ei viitsi praegu ju. Sest praegu on AINUS aeg päevas, mis on päriselt MINU aeg ja ma tahan seda kulutada päevavarastades – blogisid lugedes, filme vaadates, ringi jaurates. Lõpuks muidugi, kui ma olen saanud oma päevavarastamise vajaduse rahuldada, tahaks ka kirjutada, aga siis enam lihtsalt ei jaksa. Või kui isegi jaksaks, siis tead, et see on täiesti pointless, sest sa ei saa IIALGI end ju välja magada. Pole ju nii, et oh, täna olen natuke kauem üleval, küll ma homme või hiljemalt nädalavahetusel end välja magan.

Asi pole sugugi selles, kusjuures, et Põrnikas oleks mingi totaalselt hull terrorist-laps, lihtsalt ta juba on selline olend, kes vajab tegelemist. Isegi kui see tegelemine piirdub ainult sulle otsa vaatamise ja natuke kohtlaselt naeratamisega või mööda kõhtu roomamise ja jalgadega vehkimisega. St ma võin teda ära petta ja näiteks samal ajal ajakirja lugeda, aga kaua see ei tööta ja no, ausalt, ega keskenduda muule väga eriti ei saagi (ja ega tahagi ju). Ja sellest polegi midagi, SEE PEABKI NII OLEMA, sest, noh, emandus ja värgid, aga ma nii väga tahaks, et kuhugi mahuks see va minu aeg ka. Et ma saaks kuskil segamatult mediteerida natuke ja asju kirjutada. Isegi kui nad pole midagi erilist. Lihtsalt, et lihas rooste ei läheks.

Selles suhtes, ma tunnen, olen ma hakanud oma blogisse märksa obsessivamalt suhtuma, sest see on praegu ainus kanal, mis aitab mul a) valutult suhelda, b) valutult asju läbi mõelda, c) nõu küsida ja, kõige olulisem, d) elus hoida kirjutamislihast. Sest mis see blogi muud on kui meedium. Ja mida aeg edasi, seda rohkem mõtlen ma ju sisu läbi, umbes nagu uue ajakirjanumbri sisu läbi mõeldakse. Ma tahan, et postitused poleks igavad, ma tahan, et need poleks pidevalt sarnased, ma tahan, et oleks erinevad formaadid ja peamiselt ma tahan, et ma ei unustaks ära, et tegelikult kirjutatakse koguaeg lahku. (Jah, see tuleb mulle ausalt iga kord meelde, kui ma selle siin kokku kirjutan.)

Muidugi võiksin ma selle energiaraasu, mis õnnestub mul siin kulutada, panna magama ka Wordi dokumenti, aga ÄRGEM UNUSTAGEM EDEVUST.

Ah, ei, tegelikult. Õudselt tahaks tööd teha ja samas ei tahaks nagu ka, sest nii kaif on see praegune periood omal kombel. Tahaks, et kuskil oleks võimalik leida middle ground, et ei peaks olema kas üks või teine, vaid et saaks olla ehk mõlemad. Ju see aeg ka tuleb, ilmselt siis, kui väike inimene on rohkem iseseisev ja magab öösiti pikemate juppide kaupa. Aga noh, ma tõesti ei oodanud, et see kirjutamisvajadus juba praegu närima hakkab.

/

Muuhulgas tundub mulle, et see “Wide Awake” lugu oleks väga hea asi, mida lahata võtmes “naiste diskrimineerimine” ja “noorusehullus”, aga ma praegu ei viitsi ja alati on võimalik, et ma kujutan asju ette, sest ma pole enam normaalne.

Sest ega ma polegi.

Muide, väike inimene naeratab. Joriseb, nutab, tšillib, üritab keerata, naeratab, joriseb, sööb, tukub, tšillib, naeratab jne.

4 mõtet “wide awake

  1. Eppppp

    Kui sul on rõngaslina (või ka tavaline pikk lina), siis saab ka nii, et laps on seotud rinnale: loed, trükid… Ja laps kas magab, joriseb, aga ema ihusoojuse vastas mitte väga hullult, ja isegi rinna saab talle kätte (juhatada)… Niisiis ema loeb või kirjutab ja laps sööb.
    🙂

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Epp, ma muretsesin endale koti hoopis, sest see tundus seljale parem, sellega on üsna eba istuda ausalt öeldes. Nii et võibolla tuleb ka lina ikka meie perre.

      Maire, on jah näpukas! Kohe parandan ära:)

      Vasta
  2. triin

    varsti tuleb aeg, kui ta hakkab magama alguses 2x päevas ja siis 1x ja siis juba saab jälle arvestada, et paar tundi vaba aega. Ja siis tuleb aeg, mil ta hakkab üleval olles omi asju ajama, mängib, vaatab telekat ja jälle sa saad vaba aega. Ja siis juba tuleb aeg, mil ta läheb kodust ära ja toimetab linnapeal 🙂 ja jälle vaba aeg. Ma teise lapsega suutsin juba rahulikult võtta, et ei saa tööd teha ega muud. Esimesega see oligi kõige raskem – tõdeda, et pole omaaega enam. Aga tore oli, et see õpetas kiirelt keskenduma ja võimalusi kasutama. kui siis pisku aeg tekkis.

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.