Kallis Emiliana!

Täna said sa kuu aega vanaks ja see on minu esimene kiri sulle. (Sest ega ma mingi hull pole, kes veel sündimata lapsele kirju kirjutab…)

Ma tahtsin sulle öelda, et sa oled vaimustav. Lihtsalt vaimustav! Ma olen küll terve oma täiskasvanuelu väikeste olendite (loe: kasside) eest hoolt kandnud, aga ma poleks kunagi arvanud, kuivõrd erinev on ühe väikese inimesega kõrvuti elamine ja kasvamine. Iga päev on teistmoodi, iga päev on uus ja iga päevaga sa teed aina enam ja enam asju. Juba sa vargsi naeratad ja täna vaatasin ma sind viis minutit järjest, kui sa üritasid end ümber pöörata. Sa ajasid oma pea hästi kuklasse, viskasid selja silda ja vihase ägamise saatel üritasid end kõhuli saada. Veel see ei õnnestunud, kuid mulle tundub, et see on päevade küsimus. Lisaks teed sa vahepeal selliseid hääli, mida ma oskan nimetada ainult kõne algeteks ja IGA KORD kui sa nii häälitsed, jääb mul süda seisma, sest sa oleks nagu tulnukas. Mis mõttes tegid sa just INIMESE HÄÄLT?! See on nii kriipi ja nii harjumatu, aga ma tean, et ma harjun peagi su aina tihedama lalinaga ja see valmistab mulle ainult rõõmu, täpselt nagu kõik need teised asjad, mida sa teed. Aga kui samas tempos su areng edasi läheb, siis võib vabalt olla, et suve lõpuks sa kõnnid ja jõulude paiku lõpetad ülikooli.

Mulle tundub, et sa oled üsna rahulolev laps, kuigi kohati tundub, et sa oled NII FRUSTREERITUD sellest, et sa ei saa liikuda. Eriti tuleb see välja su hommikusel mürgeldamise ajal, kui sa mööda mu kõhtu üritad roomata, ajad end aeg-ajalt kätele püsti, vaatad oma suurte silmadega ringi ja siis ähkides hakkad uuesti mürgeldama, kuni lõpuks, jah, lõpuks tuleb see kraaksatus: “TEHKE MIDAGI! MA EI SAA LIIKUDA! Miks ma pean elama sellises maailmas, kus ma isegi liikuda ei saa?!”

Üsna jonnakas oled ka. Sellega seoses, Mila-mutt, peame me rääkima ühest asjast. Nimelt su päevased magamised, nendega on väike probleem. Sulle millegipärast ei meeldi päevasel ajal toas magada ja tahad seda ainult väljas vankris teha. Probleem tekib aga siis, kui ma näiteks haigeks jään – nagu eile – ja ei jaksa sinuga jalutama minna. Ning siis lööb su jonnakus välja ja sa KEELDUD magamast. Mis tähendab, et sa OLED ÜLEVAL. Noh, iseenesest poleks sellest midagi hullu, kui sa nii ära ei väsiks. Vaata, ma saan aru, et seda ei meeldi sulle tunnistada, aga sa oled veel väike. Sa vajad märksa rohkem und kui mina või su isa. Ergo, sa pead päeval magama. Sest kui sa päeval ei maga, oled sa õhtuks nii läbi omadega, et ei jää enam magama. Mis tundub jabur, ma tean! Aga samas ma mõistan sind, ka mul on vahepeal nii. Et oled nii kohutavalt väsinud ja nii sitt on olla sellest, sa tead, et pead magama, aga und ei tule, sest NII SITT ON OLLA sellest, et oled nii väsinud. Ja nii see läheb. Ahjaa, ma tahtsin veel lisada, et kui sa kätega tuuleveskit teed ja jalgadega jalgratast sõidad, SIIS EI TULE UNI PAREMINI. Believe you me.

Ma ei oleks kunagi osanud arvata, et ma kedagi nii hullupööra armastada võiksin. Sa oled kohutavalt intensiivne, päevad sinuga on nagu 500tonnise naftatankeriga mööda mägiraudteed sõitmine, aga see, mis sa vastu pakud, on imeline. Ma olen nii väsinud sellest, et ma pean KOGU AEG otsustama, aga kunagi, kui sa ise emaks saad, saad sa aru, mis tunne see on. (Ja kui sa ei taha emaks saada, siis see on ka okei.)

Niisiis, kui sa saaksid nüüd oma päevased magamised korda, siis oleks asjad märksa roosilisemad. Sest ausalt öeldes on üsna väsitav sind õhtul KAKS TUNDI ööunne panna. Sellest, et ööunne panekuga peab alustama juba kuue paiku, ei hakka ma rääkimagi, sest sa oled veel liiga väike mõistmaks, mis tähendab selle pärast loobuda grillist mererannal või mõnest kaunist jalutuskäigust või väljasõidust, sest laps on üleväsinud ja plaanid tuleb ära jätta.

Aga ka sellest pole väga hullu, sest tuleb veel suvesid, aga ainult see suvi oled sa nii väike, nii et ma olen täitsa nõus tegema kõike selleks, et sa hästi kasvaksid. Kui see tähendab grilliõhtust loobumist selle kasuks, et sind KAKS TUNDI (kas ma juba ütlesin, et KAKS TUNDI!?) magama panna, siis so be it. Ja seejuures tahan ma rõhutada, et ööunesid palun mitte muuta. See on suurepärane, et sa kell 7-8 magama jääd ja südamerahus hommikuni välja paned ning kenasti pärast öiseid söömisi magama tagasi lähed. Palun samas vaimus jätkata.

Ma tahan, et sul oleks õnnelik lapsepõlv. Seda, et sul ka õnnelik elu oleks, ei saa ma garanteerida ja mingil hetkel pean ma andma su Emakese Elu meelevalda (kelle lemmiktegevuseks kahjuks on trääsa näitamine), aga ma loodan, et ma suudan sulle garanteerida õnneliku lapsepõlve. Ma ei ole kunagi elus vist midagi nii väga tahtnud kui seda.

Armastusega,

emme

PS. Palun vabandust su esimese passipildi pärast. Olgu sulle lohutuseks see, et pass kehtib vaid kaks aastat ja et MITTE KELLELGI pole normaalseid passipilte. Aga ikkagi: vabandust. Vähemalt suutsin ma end tagasi hoida ja ei pannud seda internetti.

7 mõtet “Kallis Emiliana!

  1. Pisi

    Daki, minu emme kirjutas mulle analoogseid kirju. Mitte küll raseduse ajal, aga sünnist alates. Siiani loen, naeran ja nutan korraga. See on fantastiline mida Sa teed. Ja ühel päeval viskab Su enam mitte nii pisike tütart Sulle käed ümber kaela ja ütleb: aitähh, emme.

    Tublid olete. Kõik kolmekesi. Ja saadan Teile vaid maailma suurimaid kallistusi ja soojemaid mõtteid.

    Vasta
  2. kairit2000

    Palju õnne, Emiliana! Ilus kiri, Daki, selline ehe emaks kasvamise lugu. Tütar on sulle kunagi kindlasti tänulik selliste kirjade eest.

    Vasta
  3. Anneli

    Nii armas kiri, et võttis kohe silma märjaks 😉

    Palju õnne nii pisipõnnile kui ka emmele-issile!

    Vasta
  4. yxkb

    Väga ilus kiri, siiras ja samas sugugi mitte siirupine.
    Hea on lugeda, et inimene on võimeline lapse saama ilma selleta, et sünnituse ajal ka lobotoomia läbi viiakse.

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Kui aus olla, siis tunnen ma end täiega soodana ikka. Kui ma vist ei näeks nii palju vaeva enda normaalsena hoidmisena (või vähemalt püüdmisega), siis ma oleks vist ammu hullunud ja hakanud aluspükse pükste peal kandma või midagi… Ikka nii sooda on olla tegelikult:)

      Aga aitäh teile! Ma ise ei oska veel tajuda seda tähtpäeva väga suurena, kuidagi tuli ja läks…

      Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga