perepilt
Sahmuut käis esimest korda Saaremaal ja pidas maha esimesed jaanid. Ma olen korduvalt mõelnud (ja öelnud), et titega kooselu on nagu kooselu bipolaarse joodikuga. Esiteks on tema tujumuutused hämmastavad – from smile to frown under 2 seconds. Ja siis jälle tagasi. Aga see joodikuosa avaldub eriti hästi õhtuti, kui näed, et tüdrukul hakkavad väsimusest silmad kinni vajuma. No ja teate küll, igas seltskonnas on üks selline joodik, kes hakkab laua taha magama jääma ja kellele vastutustundlikum inimene siis lahkelt pakub: «Äkki lähed koju ära? Või viskad pikali või midagi?»
Mille peale siis joodik virgub äkitsi ja segaselt pudistab: «Ei! Malen däidsa kaine! Ma põle üldse väsinud, ausõna! Võtame!»
Et siis mõne aja pärast taas nokkima hakata… Ja kõik kordub taas.
Djuuduriga on samamoodi.
Sarnasel teemal...
õiendus
Pressinõukogu otsustas, et blogija Daki rikkus head blogimistava. Pressinõukokku pöördus kaebusega Naabrinaine, kellele on viidatud postituses pealkirjaga «Snippets», kuupäeval 22. juuni 2011, hüperlink postitusele: http://daki.tahvel.info/2011/06/22/snippets-4/
Kostja kirjutas eelpoolmainitud postituses järgmiselt: «Kui 30STM oleks olnud mu selle suve suurkontsert, siis oleks ma ikkagi rahul. Aga kuna ma eile Naabrinaise kainestava lähedaloleku tõttu didn’t lose my shit, siis ootan ma elevusega pühapäeva. Ma kohe päriselt ootan, et teada saada, kui väga hulluks võin ma minna, kui mu ees laval on Foo fucking Fighters.»
Hageja ei ole rahul sellega, kuidas teda on antud väljaandes kujutatud ja arvab, et asjakohane oleks õienduse avaldamine. Pressinõukogu on sunnitud hagejaga nõustuma ning siinkohal nõuab, et kostja Naabrinaise ehk hageja õienduse avaldaks. Kostja ehk Daki on vastulause avaldamisega nõus ja teeb seda nüüd.
Hageja ehk Naabrinaise vastulause: «Ma tahaksin arvata, et ma ei mõju mitte kainestavalt, vaid olen alati pigem joovastava mõjuga naine olnud.»
Kostja vabandab võimalike tekkinud ebamugavuste ja valestimõistmiste eest ja tunnistab, et tõepoolest, Naabrinaise joovastavat mõju oleks rumal eitada.
Sarnasel teemal...
best of you
Sellele kõigele eelneb magamata öö. Mitusada kilomeetrit. Hotellis pärast sauna mändide all istumine ja Duffi õlu. Üks sünnitus (sest just kontserdipileti palusin ma kingiks, mitte kulda või pärleid). Kümme aastat fännamist. Kaks abielu, üks lahutus. Igast asju eelnes, aga lõpuks oli see käes. Ma seisin Kalasatama tühermaal, mustlaslaagri kõrval, vaatasin taamal kõrguvat lava ja ei suutnud uskuda, et see ongi käes. Ma olen siin. MA HINGAN SAMA ÕHKU MIS DAVE GROHL.
Fucking unbelievable.
Aga kell oli alles kuus. Millegipärast hoitakse jubedalt saladuses, mis kell põhibänd peale läheb. Näiteks 30STM ajal helistasin ma isegi Lauluväljakule, et küsida ajakava, sest kodulehel info puudus ja nad ei teadnud. Aga mulle oli oluline see teadmine, mis kell bänd peale läheb, sest sellest sõltus, kas ma saan oma last toita või ei saa ja pean selleks eraldi valmistuma. Lõpuks leidsin selle info konsa INGLISKEELSELT kodulehelt. FFS.
See selleks. Foo Fightersi kohta ma teadsin, et eelneb kolm või neli bändi, neist üks Biffy Clyro, mis jäigi mul sügisel nägemata, sest olin rase ja hädine ja käisin tööl ja kontsert oli effing Tallinnas nädala sees. Aga oleks ma siis teadnud, et piisab vaid ära sünnitamisest, kui mul õnnestub neidki näha!
ENIHUU. Seisan seal väravas, on palav, on lämbe ja ma olen nii erutatud, et käed värisevad. Ja nii kurb, et ma seda hetke ei saa kellegagi jagada. Ma isegi ei tea, kes oleks võinud see inimene olla, kes minuga seal kaasas oleks võinud olla. Kes oleks hetke ilu samamoodi osanud hinnata. Nii et olingi seal üksi. Ostsin 6.50 maksva tillukese õlle ja istusin asfaldile maha ja lugesin Twitteri läbi. Ikka oli maru igav ja kell oli alles seitse. Otsustasin, et üksinda enam kontserdile ei tule, kuigi tean väga hästi, et kui on valida, kas näha iidoleid üksi või neid üldse mitte näha, valin ma igal juhul esimese.
Päike paistis lagipähe. Soomlased olid ilusad, aga igavad vaadata. Kõigil olid sõbrad kaasas ja mina, NAGU MINGI LOLL, istun oma 6.50 maksva tillukese õllega, mida ei julge juua, sest raha ju pole, et rohkem osta ja NII KAUA ON VEEL OODATA.
Aga siis kuulen tuttavaid kitarrihelisid ja – BIFFY CLYRO! Pekki, need mehed on ägedad! Tõsised, karvased, ägedad šoti mehed. Rahvast on murdu, trügin lavale lähemale (nüüd juba õlleta, sest ka seal oli eraldi joodikuteala, kuigi 30STM omast humaansem – piirdeaia tagant nägi kenasti ka lava). Keegi ei tantsi. Ainult plaksutavad vahepeal, kui on õige koht. Mina huilgan ja tantsin, mis siis, et üksinda. Biffy fucking Clyro ju!
Kuigi ma ei tea, kas tuleb veel bände ja palju neid ära on olnud, eeldan ma, et Biffy Clyro on siiski vahetult enne, teen kiirtreti vetsu (kus, muide, oli käte jaoks desinfitseerimisvahend, mida eranditult kõik kasutasid; Soome – kohe näha, et ikka arenenud riik) ja otsustan minna lava äärde trügima, eeldades (õigesti), et varsti enam lähedale ei pääse. Trügin. Trügin veel. Avastan, et tühi ala, mis lava äärest paistis, on mõeldud VIPpidele. Turva suunab mind tagasi, jään kuskile üsna lava lähedale rahvasse seisma. Jõle palav on. Rõve. Tahaks õlut. Tahaks kellegagi rääkida. Twitterdan. Ei aita. Kuulan eesseisvate eestlaste juttu, kes millegipärast eestlastele omaselt arvavad,e t kui nad on välismaal, siis keegi neist aru ei saa. Vahepeal kükitan, sest selg valutab kohutavalt (kaks kuud ju ainult mingit kuuekilost tassinud erinevates asendites). Kükitada on veel rõvedam, sest mul on tunne, et kõik mu ümber ainult peeretavad. Aga vähemalt selg ei valuta. Tõusen. Kükitan. Ohkan. Vaatan kella – 20.15. Mitu bändi veel? Kas ma pean kaua ootama? Kas nad tulevad peale kell 9, 10 või hoopis südaööl? Lavalt on näha FF logodega kaste – äkki ikka juba valmistuvad?
Vahepeal trügitakse mind veel rohkem kokkupoole, ma olen õnnetu. Sest kui ma poleks üksi, ei olekski see passimine nii hull. Tagatipuks kaob veel levi, nii et ma ei saa enam ka ajaviiteks internetis surfata. Ma korrutan endale, et see kõik on seda väärt.
Kell on 20.54. Haigutan. Mõtlen, et äkki tulevad kell 9 ikka peale. No kaks taustalugu veel, ehk?
Ja äkki, kurat!
Ongi nemad! Dave! Taylor! Pat «jooksen-edasi-tagasi-bändist-sisse-välja»! Tundmatu klahvpillimees! Nate! Wuhuu! Ma olen siinsamas! Nendega!
Ma ausalt mõtlesin, et kui ma sel hetkel suren, siis ma üldse ei paneks pahaks.
Ja Dave oli täpselt selline, nagu ma arvasin, et ta on. Ma ei saa aru, kuidas vend suudab. Kuidas ta jaksab? Kust tuleb see jõud ja tahe suhelda kümnete tuhandete inimestega, rokkida nagu segane, joosta edasi-tagasi ja veel selle kõige juures nalja visata ja kõike nii kohutavalt kaifida? KUUSTEIST AASTAT JÄRJEST? Ja rohkemgi, kui lisada juurde eelnevad bändid. (Muuhulgas oli publiku seas VÄGA PALJU ruudulistes särkides inimesi. Ja mõned Nirvana särgid ka, muidugi.)
Seda, et ta jaksab ja teeb, näitab juba tema jäme kael. Kui ikka praktiliselt igal õhtul kaks tundi laval peaga moshida, siis lähebki kael lõpuks jämedaks.
Kogu see nali kestis kaks tundi. Selle aja jooksul sai kuulda vanu ja uusi lugusid, rokkida, kuulda «Wheelsi» unplugged versioonis ja ainult Dave’i esitluses (mille kohta ta ütles, et seda on Soomes hea mängida, et publik laulab kaasa. Küsimused: 1) kas soomlasi peetakse laulurahvaks? 2) kas MUJAL ei laulda tõesti FF kontserdil kaasa?), rokkida nagu segane, vaadata imestusega ringi, kuidas keegi teine ei roki, vaid nõkutavad peadega FOO FUCKING FIGTHERSI KONTSERDIL LAVA EES. Soomlased. Põhjamaine äng, I guess.
Ahjaa, ma lõpuks sain peaaegu lava ette, sest mingil hetkel otsustasid turvad VIP alla inimesi juurde lasta ja rahvavool lihtsalt surus mu sinna. Kõlarite kõrvale, kus, ma kartsin, jään ma kurdiks. Lõpuks andis üks kena tüdruk mulle kõrvatropid.
Vahepeal tegin paar pilti loojuva õhtupäikese taustal sildi «No Crowd Surfing» ees karglevast Dave Grohlist, KES OLI MUST VIIE MEETRI KAUGUSEL, ja mõtlesin kõiki neid kaameraid üleval hoidvaid inimesi vaadates, et me enam ei oska vist hetki nautida. Me keskendume salvestamisele, kaameraga ideaalse pildi püüdmisele, ikka selleks, et saaks hiljem öelda – näed, ma olin seal! Aga see ju teeb hetke nautimise võimatuks? Mul tuli pildistamine alles siis meelde, kui Dave’iga ja tema hiiglasliku naeratusega tõtt vaatasin, nagu näha, oli siis päike peaaegu loojunud… Aga kui kaamera lava ette lülitus, nägin, et hoidsidki. Kõik hoidsid rokkimise asemel kaameraid käes.
Nii et selles mõttes oli mu elu parim kontsert, sest oli üks lemmikbändidest, mituteist lemmiklugu and then some. Aga rahva reaktsioon… see oli veider. Raske oli tunda ühishingamist, seda õnnejarõõmu, mis peaks hoomama kaasfännidest. Et: «Fakk. Ma olen SELLEL kontserdil!» Minu ees seisis üks tüdruk, kes paistis ka olevat üksi, viskas näppu ja laulis ka kaasa vanu laule, mida teised väga ei osanud. Vaatasime teineteist vahepeal vandeseltslaslikult. Tema sai aru.
Ja teate, mis? See kontsert oli LIIGA pikk. Tavaliselt on ikka vastupidi. Aga kell 10 teatasid nad, et teevad veel kaks lugu. Kui meil midagi selle vastu pole. Meil polnud. «Või no teeme siis kümme?» Arvasin, et nad teevad nalja.
Ei teinud.
Ja mina enam ei jõudnud. Ma ei suutnud enam asja nautida, kuigi samas nagu nautisin ka, aga ma olin lihtsalt liiga väsinud.
Kell 23 istusin ma juba pärast magava tite läbi akna musitamist autosse, Dave oli veel laval. MINA enam ei jõudnud. Tema jõudis. Oleks ilmselt veelgi jõudnud. Aga mu selg valutab siiamaani ja jalad ei kuulanud järgmisel päeval sõna. Võib-olla, kui ma oleksin saanud sõpradega murul istuda ja poleks neli tundi reast seisnud, neist üks tühjalt rahva seas oodates, oleks minagi lõpuni vastu pidanud.
Või, nojah, titt ju ootas.
Aga, kurat. Ära nägin.
My life must be complete. For now.
(Oeh, ja mul on kaks nädalat või nii kommentaarid lugemata. Ei tea, kust alustada. Sorry guys, ma homme proovin jõuda kommentaaride lugemiseni.)
Sarnasel teemal...
kaks raamatut: «Sillamäe passioon» ja «Ma olen elus olemise tunne»
Lõpuks jõudsime reisult tagasi, väsinud ja natuke päikeselised, hetkel rahulolevad, et mõne aja pärast muutuda jälle rahulolematuks plekk-kasti surutud suve üle. Reisust räägin siis pikemalt, kui on rohkem aega ka fotodega tegeleda, praegu aga kaks värsket muljet hotellides ja laeva peal loetud raamatutest.
Andrei Hvostov «Sillamäe passioon»
Mind alati üllatab, kui inimesed ei tea ajakirjanikke nimepidi. Et mismoodi on nii, et nad loevad artikleid, aga ei loe autori nime? Ühest küljest ma saan sellest aru ju ka, aga peamiselt siiski ei saa. Noh, muidugi, mul on erialane huvi, aga IKKAGI on imelik, et realugeja ei panegi sageli tähele, kes talle loo on valmistanud. See teadmine ju annab nii palju lugemisel juurde!
Hvostovi teadsin ma nõnda muidugi ammu. Minu jaoks on ta olnud üks ägedamaid ajakirjanikke, kelle analüüse ja arutlusi ma alati huviga loen ja kes on muutnud muidu nii majanduskeskse* Ekspressi põnevamaks. Ma millegipärast nagu arvasin, et ma isegi tunnen teda, see asi juhtub muga sageli autorite puhul, näiteks on mul tunne, et ma tunnen Bukowskit. Hvostoviga oli umbes sama, ma arvasin, et ma tunnen teda, sest ma olin aastaid tema artikleid lugenud. Praegu seda välja öeldes saan ma aru, kui jabur see mõte on.
Igaljuhul, jah, mul oli Hvostovist kujunenud mingi pilt ja siis ma võtsin kätte «Sillamäe passiooni», teatasin paari esimese lehekülje järel, et tegu on väga hea raamatuga ja siis… Ja siis lugesin, lugesin, lugesin, vahepeal tegelesin titega ja rändasin ringi, siis lugesin veel ja sain aru, et… Pekki. See mees on sügav. Absoluutselt igasuguse irooniavarjundita. Kuradi hea raamat on, sellel on nii mitu kihti, et ma praegugi veel harutan neid laiali. Ja – lõpus nutsin. Siis, kui mingid tükid lõplikult kohale vajusid ja ma sain aru, et, nagu Tolstoi ütleb, kui inimesed on õnnelikud, on nad ühtemoodi õnnelikud, aga kui nad on õnnetud, on nad igaüks isemoodi õnnetud.
Ma saan nii hästi aru sellest tundest, mis valdab, kui sa elad kohas, kus sa ei taha elada, aga oled sunnitud. Siinkohal ei taha ma väita, et ma saaks aru, mida Hvostov läbi elas, muidugi mitte, kuidas ma saakski! Aga ma mõistan seda tunnet. Seda väljapääsmatuse kibedat loori, mida ei saa silmilt isegi parimatel päevadel. Ja ma saan nii hästi aru, mis tähendab keeruline suhe isaga, kuigi ma jällegi ei taha väita, et ma teaks, mida Hvostov on läbi elanud. Aga need olid ühenduspunktid, nii väga olulised ühenduspunktid, et see raamat läheks hinge.
Muidugi on Hvostov ka suurepärane kirjanik. Tema keel on mahlakas, vahe, lobe, aga mitte (liht)labane. Tal on silma detailidele ja tema seoste loomise oskus, see on kadestamisväärt.
Ja muide, minagi sain Vaivara koonduslaagrist teada alles mullu sügisel Dachaus. Ma pidin minema selleks Dachausse, et teada saada – Eestis on olnud koonduslaagrid. MIKS SELLEST EI RÄÄGITA?! Miks on nii oluline osa meie riigi ajaloos täiesti maha vaikitud? Miks seda pole ajalooõpikutes (vähemalt minuaegsetes polnud)? Miks pole mälestusmärki, miks ei ole riik korragi leinas pead langetanud?
Aga kõrva taha panime (mina ja Abikaasa) hoopis olulisema mõtte sellest raamatust. Et last ei tohi mitte kunagi alavääristada. Seda ma, muidugi, olen alati arvanud. Aga «Passioon» kinnistas teadmist – kui ühel päeval tuleb su laps ja võtab sul käest kinni, öeldes: «Tahad, ma näitan sulle saladust?», siis sa lähed temaga kaasa ja pead seda saladust MAAILMA KÕIGE OLULISEMAKS.
Sest seda see täpselt ongi.
Jim Ashilevi «Ma olen elus olemise tunne»
Nii, Jim. Või ka Jimi, nagu Maia talle ikka ütleb. Jimiga on see, et kõnes ütlen ma tema kohta sageli minu sõber Jim, kuigi on ju täitsa selge, et sõbrad me päriselt ikka pole, head tuttavad küll, kes näevad kord aasta jooksul või nii. Aga ma elan talle kaasa, sest minu meelest on tegemist ühe ropult andeka inimesega ja ma olen nii õnnelik, et blogi ta kunagi mu ellu tõi. Ja nüüd on ta valmis saanud esimese romaani (mille, muide, on kujundanud sama kutt, kes kujundas daki-raamatu kaane).
Jim armastab ilusaid sõnu ja lauseid. Ta armastab metafoore, lihvitust. Ta keel on kohati väga keeruline ja see muutub kohati väsitavaks ja tuleb selline… No kuidas ma seda ütlen, nii et keegi ei solvuks? Ühesõnaga, mulle tundub, et tänapäeva noorkirjandus tahab olla õudselt diip. No et kui sa pole diip ja ei tee suurt kirjandust, siis sa polegi nagu (noor)kirjanik. Tegelased, kes tahavad lihtsalt lugusid jutustada (nagu mina), peavad suu puhtaks pühkima Peeter Helme või Vikerkaare mingistki tunnustusest või äramärkimisest (või pigem, äramärkamisest), sest olema peab nii maru diip. See on tänane diskursus. (Ma ütlesin diskursus. Appi kui diip. (Ja suure tõenäosusega kasutasin seda valesti, sest tegelt ei hooma ma tänaseni, mis kurat diskursus täpselt tähendab.))
Niisiis, Jim on kahtlemata diip ja kuigi alguses nõuab see natuke harjumist, sain ma sellest kiirelt üle, sest a) Jim ju, ja b) diip ei vähenda Jimi teksti puhul selle väärtust. Ehk siis: Jim ei püüa olla, vaid tal tuleb see püüdmata välja. Sest ta ongi täpselt selline. Vaga vesi, sügav põhi – öeldakse vist. Ma vahepeal kujutasin nii hästi ette, kuidas Jim tänaval kõnnib, üht või teist stseeni tunnistab ja kuidas talle need laused pähe keerlema jäävad, kuni ta leiab neile oma raamatus koha. Ehk siis – ta ei punnita. Ta ongi. Ta mõtleb ja näebki maailma täpselt niimoodi.
Ja muide, kui Peeter Helme kirjutas EEs just eesti kirjanduses esinevatest seksistseenidest**, siis oleks ta pidanud ka Jimi raamatu lahti lööma. Sest see seal oli kuradi võimas.
Ahjaa. Kui ma läksin Jimi raamatut ostma, siis olin tunnistajaks, kuidas üks Apollo müüja kiitis teisele üht raamatut.
«Tead, see on nii hea! Ausalt! Ma võtan ta suvalise koha pealt lahti ja ma saan juba lehekülje lugemisest elamuse. Ma ei pea isegi tervet peatükki lugema! SA PEAD SEDA RAAMATUT LUGEMA!»
Panin oma ostud letile ja kui teine müüjatar Jimi raamatut läbi lõi, siis karjatas esimene: «Näe! See ongi!»
Ma muigasin, kuulasin natuke veel nende arutlust ja kiitmist ja ütlesin siis, et ütlen Jimile kindlasti edasi – müüjatele meeldib.
Ja ütlesingi edasi. Ütlen nüüd teilegi. Sest meeldib müüjatele ja meeldis mulle ka ja ausalt, Jimi keel on niivõrd nauditav, et sa ei peagi tervet raamatut lugema, piisab suvalisest kohast paari rea lugemisest, et saada päevale hoopis teine maik juurde.
Aga ära oota, et see on klassikaline lugu, kus sa saad aru, mis on algus, mis lõpp ja mis täpselt toimus. Sa ei saa aru, mis täpselt toimus, sest Jim ei ütle sulle seda. Sa pead ise otsad kokku viima, laskma kujutlusvõimel lennata või siis – loobuma ja leppima, et oligi selline. Ilus, diip, mis-see-nüüd-oli.
–
*Võibolla on see hinnang ebaõiglane, aga vahepeal tundus, et muud EEs enam polegi kui järjekordne kinnisvara- või elektrienergia jutt. Sekka mõni «maffia»-teema.
**Ma olin seda ideed – korjata kokku ja analüüsida kirjanduses esinevaid seksistseene – varem kuulnud. Minu meelest üks inimene tegelebki sellega, kuigi ma ei mäleta, mis eesmärgil. Ja see inimene pole Helme…
Sarnasel teemal...
snippets
Ja ongi nii kiire olnud, et olen vaid söötmiste ajal saanud telefonist meili tsekkida, aga muuks arvutiasjaks pole aega. Kuigi ma oleks tahtnud pikalt-pikalt kirjutada Rabarockist ja IAMXist või Jared Letost ja 30 Seconds to Marsist, tuleb teha lühidalt, sest kohe stardime Saaremaale (kus, ma olen kindel, ma lambaid nähes ja kadakate lõhna tundes hullun ja viskan igasuguste füüsikaseaduste vastaselt mõne hundiratta).
- IAMX oli ikkagi väga-väga cool. Ja nii hullult segi tundus Chris Corner lava peal olevat. Ühe korra ta isegi tuli rahva sekka, proovis crowd surfida, ebaõnnestus, proovis saada tagasi lavale, kukkus ümber ja jätkas laulmist pikali.
- Sellest kõigest hoolimata huilgasin ja karglesin ma nagu mentaalne patsient. Vaene Kärt pidi taluma seda, et ma aeg-ajalt pigistasin teda ja kiljusin: «Ma olen NII ÕNNELIK PRAEGU!»
- Samas on ikka õudne läbi teha kogu peoõhtut intensiivse paari tunni jooksul. See käib umbes nii: kell 15 esimene õlle. Kell 16 teine õlle. Kell 17. kolmas õlle. Kell 18.30-19.30 rokkimine. Kell 20.00 rohkelt vett, vett, vett. Kell 21.00 pohmell. Kell 22.00 tagasisõit ja kass. Kell 00:00 kainus, peavalu, ilge väsimus. Kell 01:00 TITT-MU-TITT! Ja kõik on nagu enne, nagu polekski vahepeal paralleelreaalsuses käinud. (Ja see pole ilmtingimata halb asi.)
- Ma saan pärast eilset väga hästi aru, miks öeldakse, et 30STM on väga hea laivbänd. Sest nad on. Jared Leto on andekas näitleja, väga hästi oskab ka rokkstaari mängida ja, mis põhiline, VIITSIB tegeleda rahvaga. Kõik ei viitsi, näiteks Brian Molko 2007. aastal oli vist nii blasee laval, et vahepeal tundus, nagu võiks ta kohe magama jääda, nii ükskõik oli tal sellest kontserdist.
- Rokk-kontserdid on nagu üheöösuhted. Rahvas usub KÕIKE, mida rokkstaar neile lavalt räägib, hullub ja läheb asjaga üheks õhtuks kaasa. Ja piisab vaid paarist õigest sõnast (peamiselt on need sõnad Estonia ja Tallinn ja how are you, let me see your hands), ja kui juurde teha veel üks kohalikke olusid tunnustav nali («I can’t believe it’s still not dark.»), on nad sul peos. (Ja see pole ilmtingimata halb asi.)
- Viimaste päevade märksõnadeks võiks olla perseröntgen ja minu vajadus selle järele. Vahepeal nagu tundus juba, et võiks elada lausa, aga nüüd on nii, et taksosse istudes pidi Naabinaine ehmunud taksojuhti rahustama: «Ärge muretsege, see pole teie süü, see ongi normaalne [et ta niimoodi kiunub].» Taksojuht naeris närviliselt. Mina kiunusin.
- Naabrinaine (nüüdsest tuntud ka kui Kopli Ema Teresa ehk KET, endise Staažikas Ilguste Analüüsija ehk SIA asemel) annab lõputult ainest igapäevaseks huumoriks ja võimalik, et ka romaaniks. New adventures coming up, as soon as we are back from this commercial break.
- Väike inimene on ära õppinud pööramise kõhult seljale, on alati väga üllatunud, kui see juhtub, ja ei saa jätkuvalt aru, miks tal on mingi segane mutt emaks antud, kes PLAKSUTAB sellise pisiasja peale. Sest see ei ole ju midagi erilist, mõtleb ta vildaka muige saatel, MA SUUDAN SEDA TEHA VEEL JA VEEL, mis selles siis nii väga erilist on… ainult et… PANGE MIND KEEGI KÕHULI TAGASI.
- A muidu võiks seda, mis on viimased nädalad meie majapidamises toimunud, võtta kokku ühe sõnaga, okei, kahega: baby whisperers. Aga sellest teinekord pikemalt.
- Ma eile tundsin end hetkeks juba peaaegu iseendana.
- 30STM kontserdil oli joodikute jaoks eraldatud väikene aedik, kuhu sai dokumendi näitamisel (välja arvatud Naabrinaine, temalt ei küsinud keegi dokumenti ja «MIS MÕTTES EI KÜSITA MULT DOKUMENTI, KUI VANA MA SIIS VÄLJA NÄEN?!»). Siis lubati sul õlut osta, või plastpokaalides veini, suunati putkade taha (kauni vaatega peldikujärjekorrale ja järjekorda ignoreerivatele põõsas kusevatele tütarlastele), kus sa pidid oma joogi manustama ja alles siis said tagasi kontserdialale. Ma saan aru, et see pidi ennetama purjus alaealisi ja üleüldse segi joonud rahvast, aga selline sunnitud kiirjoomine minu meelest ainult soodustab kontrollimatu joobeastme tekkimist.
- Kui 30STM oleks olnud mu selle suve suurkontsert, siis oleks ma ikkagi rahul. Aga kuna ma eile Naabrinaise kainestava lähedaloleku tõttu didn’t lose my shit, siis ootan ma elevusega pühapäeva. Ma kohe päriselt ootan, et teada saada, kui väga hulluks võin ma minna, kui mu ees laval on Foo fucking Fighters.
- Ma ei suuda uskuda, et ma lähen Foo Fightersi kontserdile.
- Kui keegi oleks mulle eelmisel jaanipäeval öelnud, et järgmisele lähen ma juba, kotis rinnapump ja puusal preili Emiliana (the kid, not the singer), või et järgmisel aastal samal ajal on minu jaoks maailma armsaim asi mu tütre unine haigutus, oleksin ma… oleksin ma võibolla ehk isegi seda uskunud. Aga ikkagi on. Nii. Hullult. Lahe.
Sarnasel teemal...
Toiduklubi: Pikkpoiss
Nagu paljudes asjades tänapäeval, on selleski süüdi Naabrinaine. Rääkisime ükspäev telefoniga, Naabrinaine teatas, et oli pikkpoisi ahju pannud. Mina muidugi läksin kohe elevusse, sest esiteks: söök! Ja teiseks polnud mul endal õhtusöögiideed. Kolmandaks pole ma kunagi pikka poissi teinud.
«Oh, mulle meeldib. See on hea söök, viskad ahju ja võid ta sinna ära unustada. Mitte nagu kotlettidega, et pead pliidi kõrval passima NAGU MINGI LOLL,» julgustas Naabrinaine takka.
Kuna ma ei tahtnud pliidi kõrval passida NAGU MINGI LOLL, siis tegingi esimest korda pikkpoissi. Või öeldakse pikka poissi? PS! Kogused on tunde järgi pandud, mul polnud mõõteklaasi käepärast.
Pikkpoiss
Vaja läheb: 2x240g veisehakkliha (saab vähemaga ka, ma ostsin neid valmis pakke, sellepärast selline imelik kogus), 2 dl riivsaia, sama palju vett, 1 sibul, 2 riivitud porgandit, maitse järgi küüslauguküüsi, 5-6 šampinjoni, letšot (mul oli purgipõhi jäänud ühest pitsategemiskorrast, nii et ütleks, et viiendik purgist? Samas võib panna ka lihtsalt paprikat ja siis tomatipastat), 1 muna, maitse järgi vürtse
Kastmiseks ja katteks: sinepit, riivsaia, üks puljongikuubik, vett, worchesteri kastet
Valmistamine: Prae õlis läbi hakitud sibul, küüslauk. Enne pane riivsai vette paisuma. Riivi porgand ja kui see tehtud, peaks olema riivsai paras, et juurde lisada hakkliha, maitseained (mul läks, nagu alati, sidrunipipar ja lisasin natuke rosmariini), muna ja segada. Siis juurde ülejäänud staff: letšopõhi (või hakitud paprika ja tomatipasta), hakitud šampinjonid (kah ülejääk soojast salatist, mida ükspäev tegin), porgand. Sega kõik korralikult kokku ja mätsi ahjuplaadile küpsetuspaberile vorstike. Mul tuli rohkem nagu halg. Hakklihahalg. Üsna mittemidagiütlev nägi välja ja nagu pildiltki näha, oli ta ka pärast üsna mittemidagiütlev. Sorista peale sinepit – mina panin seda va soome sinepit, mis on magus ja mida mäkist ka saab (sellega on friikad õudselt head). Määri pintsliga laiali, puista riivsaiaga üle. Ja siis – ahju 200 kraadi juurde umbes 40 minutiks.
Vahepeal võid ka kasta puljongiga, mina lisasin puljongile veel worchesteri kastet.
Kokkuvõttes tuli kiiksuga pikkpoiss, kuigi ma samas ei tea, miuke õige pikkpoiss peaks olema. Ilmselt igas peres on oma «õige pikkpoiss». Ja serveeri hea salati ning kartuliga, kui sa sööd kartulit liha kõrvale. Ma näiteks eriti ei söö.
Järgmiseks päevaks jäi ka veel. Mõnus! Ja tõepoolest, ei pidanudki pliidi kõrval passima NAGU MINGI LOLL.
Muide, kui Naabrinaine pikkpoisi ahjust välja võttis kõne lõpuks, teatas ta pettunult: «Oh, see näeb nii õudne välja.»
«Mis mõttes?» küsisin ma, ise veel õndsas teadmatuses, et tõepoolest, pikkpoisid ei ole ahjust tulles mingid Mister Hakklihad.
«No siuke… plönn. Aga noh, ta on siuke, et mulle ei meeldi, aga Naabrimehele* kindlasti meeldib…» lõpetas ta rõõmsalt.
Sarnasel teemal...
homo panicus
Naabrinaine hoiatas selle eest. Juba ammu. Et inimesed hakkavad mind kutsuma emaks. Juba, oh õudu, sünnitusmajas. Ma naersin uskmatult, kuid nii läkski.
«Kuidas ema end tunneb?» küsiti, selle asemel, et küsida näiteks: «Kuidas teie end tunnete?» või kasvõi «Kuidas KANGELANNA elab?»
Ja see komme ongi nüüd inimestel. Kutsuda mind emaks, kuna mul on juhuslikult laps. Õudselt imelik, emaks peaks mind ju ainult üks inimene maailmas kutsuma ja tema oskab praegu öelda «lää» ja «äu».
Või siis suheldakse mingis imelikus koodikeeles, mida mina, rumal noorema, veel lugeda ei oska. Näiteks panin täna aega ortopeedile. Tavalised küsimused, isikukood, kas saatekiri on jne. Ja siis järsku…
«Ja kes vastuvõtule tuleb?»
Hm. Ma olin just andnud inimese isikukoodi ja oli üsna selge, et mul on üks imik, kes sinna läheb. Ehk siis… Nad küsivad, kes mina olen? Et kellega koos laps läheb? Kohmasin siis: «Ee… emaga koos tuleb…»
«Jajaa, emaga muidugi, aga Emiliana tuleb.» Siuksel soojal seebisel häälel, mis inimestel tuleb, kui nad lastega räägivad (mul tuleb ka vahel siuke hääl).
Ma ei saa aru. Miks ei oleks võinud küsida, et kuidas on patsiendi nimi? Või siis küsinud: «Lapse isikukood? Ja nimi?» näiteks. No ma TÕESTI ei saanud üldse aru, et nad nime võiks sel viisil küsida. Ja ma räägin sellest üldse seetõttu, et see pole isoleeritud juhtum (kuigi jah, ma ise ka juhe olin, ei küsitud ju NII keeruliselt), kuidagi ongi nii, et ametiasutustega suheldes räägivad nad lapsele viidates kuidagi jõle veidralt.
//
Vanasti ei saanud ma veel aru, et miks noored lapsevanemad, kes on õue mängima lastud, iga natukese aja tagant helistavad ja uurivad, et kuidas meil läheb. Et kas nad siis ei usalda oma ema/ämma/õde/hoidjat? Et mis ikka juhtuda saab jumalküll. Aga nüüd saan ma NII HÄSTI ARU. Asi, muide, pole sugugi selles, et ma ei usaldaks seda inimest, kelle hoolde titt-mu-titt jäi. Loomulikult usaldan, PEANGI ju usaldama, muidu ma ju ei jätaks üldse, eks, last tema hoolde.
Asi on hoopis selles, et ongi vaja reaalselt teada, kuidas läheb, sest sellest sõltub, kuidas sul endal läheb. Näiteks – kui laps keeldub pudelist, on selge, et varsti pead sa koju kappama, midagi pole teha. Või kui laps ei lähe magama õigel ajal, siis on reaalne, et sina pead pärast tema pekkiläinud päevarütmi taastada üritama. Või kui laps pannakse liiga vara magama, siis oled sina see, kes kell 4 talle selgitama peab, et tegelt on veel öö. Kogu see lapsevärk on õudne täppisteadus pikemas plaanis. Loomulikult ei ole mingit kahtlust, et emad-vanaemad saavad kenasti lapsega hakkama, ainult et nad teevad seda omamoodi. Mitte valesti, aga teistmoodi ja see kõik mõjutab seda, kuidas su titt on ja käitub pärast sinuga. Pealegi mõjutab olukorda see, kuidas titt ise võõra (=mitte oma ema-isa) juuresolekul käitub, kas tavapäraselt või erinevalt. Kui erinevalt, siis on ikkagi hiljem jama. Võibolla väike, aga ikkagi. Ja seega on hea asjadest teada.
Kõike seda mõtlesin, kui ämmale juhiseid kokku kirjutasin, sest me üritame minna homme Rabarockile (õumaigaad, IAMX ju! Ma ei saa aru, kuidas TEMA pole peaesineja?!), siis tuleb esimene kord, kui ma olen titest reaalselt kauem kui 5-6 tundi lahus, magamapanek jääb kellegi teise peale ja MA OLEN PAANIKAS. Ma üritan selgeks saada, kas ma olen kontrollifriik (kindlasti) või on see normaalne emapaanika? Sest, päriselt, asi pole üldse selles, et ma kahtleks kellegi oskustes last kasvatada, ma lihtsalt tahan, et minu lapsega käitutaks kindlal kombel. Kõik need pisiasjad, mille ma olen siin nädalate jooksul avastanud – need ON ju olulised, eksju? See pole ainult minu kujutelm?
Või siiski on?
Ma saan reaalselt aru, et lapsele on oluline kohtuda erinevate inimestega ja harjuda erinevate asjadega ja et üks pärastlõuna ja õhtu ei keera midagi pekki, aga… Kuidagi õudselt abitu tunne on mõelda, et kui tema siin nutab ja oma ema igatseb ja üldse aru ei saa, miks ta võõra inimese* süles peab olema, siis MA EI SAA MIDAGI TEHA. Ja, mis kõige hullem, ma ei saa talle ka ju kuidagi öelda, et ma ausalt tulen tagasi või et kõik on korras ja et vanaema on tegelt õudselt tore.
Ja ma nii vihastan Abikaasa peale, kes suudabki suhtuda asjasse niimoodi, et – aga mis ikka juhtuda saab.
Nii saabki arvata ainult inimene, kes kõik ööd rahulikult maha magada saab. Inimene, kes peab öösel üleval istuma, EI ARVA NII. Sest igast asju saab juhtuda ja tõenäoliselt juhtubki. Kõik väikesed asjad suure plaaniga võrreldes, AGA IKKAGI. Ma saaksin neid ära hoida, kui ma ei läheks, aga…
…aga nii need inimesed kodukanastuvad ja hulluks lähevadki ja lõpuks on nii, et me elame Emilianaga kahekesi koos mingis keldriurkas (sest rohkemat pinsid ei võimalda), väljas ei käi, oleme pensionärid ja vanatüdrukud ja arutame, et küll on ikka need inimesed imelikud, kel polegi kümmet kassi ja MEHI POLEGI KELLELGI VAJA ja üleüldse ongi normaalne nii elada nagu meie elame, ja üldse arusaamatu, miks külalapsed meid kividega loobivad ja nõiamoorideks kutsuvad.**
Et siis ühesõnaga – necessary evil. Ja ma ei peaks paanitsema. Ma üritan mitte, ausõna. Pealegi, kurat, IAMX. See PEAB seda väärt olema!
–
*Talle on praegu kõik võõrad peale minu. Vist isa näo on ka praeguseks ära õppinud – väidavad raamatud.
**Ah, ma ei tea, mul ei tulnud head kujutluspilti ette, mis juhtub tüdrukutega, kes ema põllepaelte külge jäävad. Poisi puhul oleks ma suutnud suurepärase fantaasia välja mõelda, aga tüdrukud? Ma polegi vist kuulnud ühesti memmetütrest, ikka memmepoegadest.
Sarnasel teemal...
smile
Kõige ehedamat naeratust ei ole ma veel pildi peale saanud, sest see Kõige Parem Naeratus tuleb hommikul kella 6-7 paiku. Tavaliselt ärkan ma sel õudvarasel hommikutunnil Sahmuti* sahmerdamise peale, viin ta kinnisilmi pessu, panen kinnisilmi puhta mähkme ja tõstan ta oma voodisse, et saaks veel natuke pikali olla, kuni djuudur sööb. Ja siis sel hetkel, kui ma teen korraks silmad lahti, et vaadata, et, noh, ma last ära ei lömastaks või midagi, vaatab mulle sealt voodist hommikuhämaruses vastu MAAILMA KÕIGE RÕÕMSAM NAERATUS, mis ütleb: «Elu! See on suurepärane! OOSÕM! Kõik on nii äge! Emme on äge! Elu on äge! Hommik on äge! Hüüumärgid!!!»
Ja kuigi kõik raamatud väidavad, et see on vaid ellujäämisinstinkt (sest naeratus seob täiskasvanu lapse külge ja nii ta kindlustab, et teda ei hüljataks), on see minu jaoks MAAILM. Nagu Dooce kirjutas just – sa näed ühes väikses inimeses ja tema elurõõmus elu essentsi. See ongi SEE, what life is about. Puhas, rikkumatu rõõm elusolemise üle.
See on vaimustav.
–
*Kui kõhus kutsusin teda vahepeal Põmmutiks, sest ta muudkui põmmutas, siis nüüd on põmmutamisest saanud aktiivne sahmerdamine, hence Sahmuti.
Sarnasel teemal...
Toiduklubi: soe suvine salat
Naabrinaine ostis ükspäev soolasiiga and now she can’t stop talking about it. Istusime tema juures,Naabrinaine valmistas parasjagu salatit. Mina istusin laua ääres, LM laua peal ja ajasime kahe suupoolega kirsstomateid sisse. Naabrinaine räägib: «Noh, tavaliselt ma ostangi turult mingit head rohelist ja keeran endale lõunaks salati kokku. Kuidas tuju on, seda ostan. Näiteks soolasiiga. Mm, nii hea!»
«Jälle see soolasiig,» ühman. «Palju sa seda siis sööd? Iga päev või?»
«Einoh, TEGELIKULT juhtus seda ainult üks kord, AGA IKKAGI.»
Peamine selle loo juures pole mitte soolasiig (ma kujutan ette, et Naabrinaine neelatab siiski praegu seda lugedes), vaid hoopis kirsstomatid. Sest ma avastasin, et PEKKI MA ARMASTAN KIRSSTOMATEID. Ma ei saa üldse aru, miks ma neid koguaeg ostnud pole ja üldse tavaliste tomatitega jaman.
Selle salati jaoks sain inspiratsiooni juunikuisest Eesti Naisest, aga tegin ikka omamoodi.
Soe suvine salat (kahele)
Vaja läheb: pakk toorsuitsupeekonit, viis-kuus keedetud kartulit, kaks peotäit pruune šampinjone, karp kirssploomtomateid, erinevat rohelist (mul oli miski valmis salatisegu), pool kurki (võib hispaania oma ka olla:)
Kastmeks: Dijoni sinepit suur lusikatäis, kaks-kolm lusikatäit oliiviõli, korralik sorts laimimahla
Valmistamine: pane peekon 200-220 kraadi juurde ahju valmima. Haki kartul pannile, maitsesta sidrunipipraga. Kui kartul hakkab pruunistuma, lisa seened (kuigi parem on vist eraldi teha, aga ma ei viitsinud). Prae läbi. Samal ajal laota taldrikutele salat, lisa poolitatud tomatid ja viilutatud kurgid. Sega kokku kaste ning lõpuks pane taldrikutele ka kartul-seened ning valmis peekoniviilud. Öeldi, et peekon saab valmis kümne minutiga, mul läks ikka oma 20 vähemalt, aga maitse asi ka ilmselt. Vala peale kaste, soovi korral paar keerdu (mere)soola. Valmis!
Sarnasel teemal...
nutmisest ja Solterist
Koomiks on pärit Saturday Morning Breakfast Cereal lehelt.
Nüüd tuleb jälle tõupuhas emandusjutt.
Kunagi ammu-ammu oli Põrnikas selline djuudur, kes jäi alati kohe pärast söömist magama. Ööd on ta algusest peale maganud täiesti probleemivabalt maha, tekitades mulle alguses isegi paanikaid stiilis ISSAND KAS MA NÄLJUTAN OMA LAST, sest ta lihtsalt ärkaski söömiseks heal juhul 4-5 tunni tagant, kui sedagi.
Aga siis ühel hetkel hakkasid magamaminekud muutuma probleemseks. Panime ta voodisse (ikka rutiiniga: vann, kaiss, söök, unelaul ja musurid, voodisse), ja siis jäimegi toa vahet käima. Preili uinus, magas kümme minutit, ärkas siis ja hakkas nutma. Meie läksime, lohutasime, kiigutasime, andsime näppu imeda (jap, tited teevad seda! imevad näppu! eriti need, kes lutti ei taha, nagu minu oma), laulsime – kuni uinus taas, et kümne minuti pärast nutuga ärgata. Ja see kestis siis tund, kaks, teinekord kolmgi.
Nagu ikka kõik asjad titega käivad, tegin selgi puhul välistusmeetodit. Kõigepealt ilmselged asjad – on tal mähe märg, on tal külm, palav, tahab ta ehk süüa siiski? Siis jäin arvamusele, et ta on üleväsinud, kuna polnud päeval hästi maganud. Aga kui ta kaks päeva järjest magas päeval normaalselt ja IKKA õhtul magama ei jäänud, sain aru, et asi on muus.
Sel päeval saabus ka Aletha Solteri raamat «Tears and Tantrums», mis on ka eesti keeles olemas ja mida mulle paljud soovitasid. Lugesin, tudeerisin, otsustasin katsetada, sest tema meetod «lubama nutta» (st hoiad titte süles ja ei lase tal üksi nutta) tundus parem netist loetud meetodist «laskma nutta» (st laps on üksi, sina käid aeg-ajalt vaid toas).
Esimene õhtu oli KOHUTAV. Emotsionaalselt mulle just. Abikaasa oli valves ja olin üksinda ja nii ma siis istusin temaga. Nuttev titt süles, hoidsin teda kaisus ja lasingi lihtsalt nutta. Vahepeal rääkisin temaga: «Nuta-nuta. Ma saan aru, et sa tahad nutta, sest titt olla on nii hullult raske. Nuta.»
Ja siis, pärast tundi aega, vajus ära, panin enne voodisse kui päriselt magama jäi, jorises natuke ja – magaski! Ja ei ärganudki enne ööd, kui oli käes söögiaeg!
Võidutunne oli halvav ja ma helistasin KÕIGILE ja saatsin KÕIGILE e-kirjad, et assaraisk, mommy win!
Järgmisel päeval sõitsime PÄEV OTSA mööda Eestit erinevatel põhjustel ringi ja õhtul oli sünnipäev. Kartsin, et kõik läheb pekki ja läkski. Laps oli megaväsinud ja muljetest ja palavusest ülekuumenenud ja magamajäämisega oli taas probleem. Lisaks hakkas ta veel pärast varahommikust söömist nutma, mida ta pole IIALGI teinud. Nii ma istusin siis kell 5 hommikul suvilatrepil, närvid krussis ja sisendasin endale: «Mina pole süüdi. Mina pole süüdi. Mina pole süüdi. See on vajalik stress. Ma ei saa teda kaitsta maailma eest. On parem kui ta harjub ja ma ei saa teda hoida ainult koduseinte vahel. Mina pole süüdi.»
Solteri põhipoint on see, et beebid nutavad, sest beebidel on stress. Tema väidet toetavad mõneti ka uuringud – et kuni kuuekuuste titade kehades ongi rohkem stressihormooni kortisool kui teistel, ja kuna nutmine on nende jaoks pea ainuke suhtlusvahend, siis vahepeal neil ongi vaja nutta, et stress välja saada.
See kõik tundus loogiline ka siis, kui üritasin end panna tema olukorda. Jah, ka mina tahan vahepeal nutta ja tõesti, mul hakkab pärast nutmist parem. Ja kõige parem on nutta siis, kui keegi kallis kaisus hoiab, mitte ei ürita mind distractida või midagi. Tähelepanu kõrvalejuhtimine võib töötada, aga nutmise vajadus ju sellest ära ei kao.
Küll aga ei ole ma nõus Solteriga kõikides punktides, näiteks ütleb ta ühes kohas otse, et umbes kui sul on alkoholiprobleem või sa suitsetad, siis ära süüdista ennast! See on kõik sellest, et su vanemad pole sul nutta lasknud ja on andnud lutti imeda! Samas olen ma teistest raamatutest lugenud, et tittedel on siiski ka imemisvajadus, näiteks sellest ei räägi Solter sõnagi. Ja no kamoon! Täiskasvanud inimene vastutab ikka ise oma valikute ja otsuste eest, täiesti jabur on süüdistada oma vanemaid selles, et nad sulle lutti andsid! Jeisuke.
Nii ma vaagisin teemat üht- ja teistpidi ja katsetasin djudetiga erinevaid asju. Praeguseks oleme saanud kätte sellise rütmi, et ma näen – õhtuti ongi tõepoolest asi selles, et päevaväsimus ja stress on kogunenud ja natuke on vaja nutta ja joriseda. Ja ma lasen tal seda teha, õigemini, ma luban tal seda teha. Hoian teda kaisus, kiigutan natuke (kartmata, et, nagu Solter ütleb, tuleb tast laps, kes hakkab tänu sellele, et ma teda kiigutan, pead vastu seina taguma), räägin rahulikult, et elu ongi nõme, aga et kohe saab parem ja lõpuks jääb ta rahulikuks. Nüüd ta enam nii pikalt ei nuta, vast kümmekond minutit. Kui on raskemad päevad, siis rohkem, aga iga kord see töötab. Ta jääb rahulikuks, natuke voodis veel joriseb, teinekord tšillib niisama, ja uinub siis. Öösiti – jumal tänatud – enam nutnud ei olegi, ainult teinekord kannatamatusest vaaksatab, kui ma mähkmevahetusega enne sööki natuke liiga kaua jahmerdan. Aga pärast – voodisse ja tuttu.
Küll aga ei ole ma loobunud siiski tema rahustamisest päeval, aga samas teinekord ei töötagi miski ja sel juhul lasen ma tal jälle olla, kuidas ta soovib. Lutti ta pole senini tahtnud ja ma ei näe ka mingit põhjust talle seda toppida. Kuna ta öösiti magab ilusasti (ptui-ptui-ptui), siis ei ole mul ju vaja ka lutti selleks, et ise kauem magada saada ja päeval saan ma tema jaoks alati olemas olla.
Mul kusjuures tuli meelde, et haiglas ma veel intuitiivselt teadsin seda. Ma mäletan end ütlevat: «Ju ta siis tahab nutta, lapsed ikka nutavad.» Aga mingil hetkel tuli peale see suur kohusetunne ja guilt, et kui ta nutab, siis on see sellest, et ma ei saa piisavalt hästi hakkama! Et MINA teen midagi valesti! Et MINA ei oska teda piisavalt hästi lohutada! Nüüd ma olen jõudnud teadmisele, et kui ma olengi teinud kõik ja ta ikka nutab, siis TEGELIKULT on tal ju ka minu süles hea ja et TEGELIKULT rahustab teda juba see, kui ta on mul kaisus.
Ja kui ma ta hommikul kell 6 kinnisilmi mähkmevahetusse (heh, heheh, see kõlab nagu mingi autoteenindustöökoda) viin ja siis voodisse tõstan ja korraks silmi lahti tehes talle otsa vaadates näen MAAILMA KÕIGE RÕÕMSAMAT NAERATUST, mis ütleb: «Mommy, YOU ARE TOTALLY AWESOME! Sa annad mulle süüa ja puha ja PEKKI KUI ÄGE MAAILM SEE IKKA ON!», siis on jälle nii palju parem tunne. Ma ikka teen mingeid asju õigesti ka.
Aga seda imemisvajaduse asja tuleb natuke veel uurida, selles osas on veel segadus.
Mis on teie kogemused? Ma olen juba kommentaaridest näinud, et nii erinevaid lähenemisi on sellele tundlikule teemale. Kas tittedel peaks laksma nutta (õigemini lubama)? Või peaks proovima neid igati rahustada? Ja mis värk on ikkagi selle luti ja imemisvajadusega? Kui minu oma ei taha lutti, kas ma peaksin sundima? Kuulan meeleldi teie arvamusi.
