nihe
Käisin Tartus. TARTUS!!! Kaks kuud ei olnud koju jõudnud, see on ilmselgelt mingi rekord. Aga ühesõnaga, käisin Tartus ja LÕPUKS toimus ära see nihe. Et kurat, kõik ONGI nüüd teistmoodi.
Siin olles ei saa sellest väga aru. Tundub, et mul ongi igavesti laps olnud. Pealegi pole mul ju näiteks selle korteriga või seekordse Tallinnas elamisega mingeid muid seoseid peale raseduse ja lapse. Aga kui ma nüüd lõpuks vanu radu mööda sain konnata, sain ma aru, et kõik on ikka absoluutselt teine. Veider oli, nagu kehaväline kogemus.
Samas said kõik olulised asjad ka tehtud. Sai külastada rokikat ja Underit. Sai näha olulisi naisi ja olulisi mehi. Sai juua õlutit. («Ma olen NII õnnelik! Ma olen joonud kolm õlut ja olen NII õnnelik!!!») Sai mängida lauajalkat. Sai kuulata mingi purjus tüübi suust kõige haigemaid nõmedusi («Kas siis suured tüdrukud käivadki koos väljas väiksemate sõbrannadega? Kas see on mingi taktika?» Ja ainus, mis ma selle peale mõtlesin: persse, mees, ma sünnitasin kolm nädalat* tagasi ja polnud enne ka mingi modell, aga sina oled ikka idioot. Ma ei öelnud muidugi midagi, sest mind esimest korda ABSOLUUTSELT ei häirinud selline kommentaar.), mis ometi ei takistanud tal hiljem eriti häbitult mu numbrit küsimast. (Ma ei andnud. Duh.)
Pealegi tegin ma vist väikse valearvestuse riietuse osas ja tekitasin kõigis tohutult ebamugavust oma dekolteega. K. näiteks pidas vajalikuks iga sekundi tagant karjatada: «Tissid!» ja tättuu-Anton arvas, et ma võiksin bullseye endale büsti peale tätoveerida. Kellegi geniaalne idee oli veel tisside peale pandipakendi märk tätoveerida. (Ma mõtlen selle peale.) Ses mõttes, et ma üldse ei arvanud, et a) MINU partii võiks kelleski mingeid emotsioone tekitada ja b) et see tõesti nii silmatorkav on. Ma nimelt olen harjunud nüüd ju päevast päeva oma tisse vahtima ja esiteks ei tundu nad mulle midagi nii… ülekäte ja teiseks ei suuda ma absoluutselt enam suhestuda inimestega, kelle jaoks on tissid midagi muud kui potentsiaalne toidulaud. Ma loodan, et see konkreetne psühhoos möödub peagi, sest muidu võib juhtuda, et ma HAKKANGI DEKOLTEID KANDMA ja kus siis selle häbi ots!
Veel märkasin huvitavat seaduspära, et ma rääkisin titejuttu(mida ma päriselt ka üritasin vältida) peamiselt meesterahvastega. Ma ei tea, kas mulle tundub või ongi nii, aga naised justkui häbenevad titendust. Tähendab, kindlasti ongi mingi hulk neid, keda ABSOLUUTSELT ei huvita (võõrad) tited, aga tundub, et mingi häbitunne on ka titendusest rääkimisel juures. No et kui keegi peaks kuulma noort (ja võib-olla vallalist) naist ütlemas, et tited on täitsa ägedad, siis hoidku jumal, sa oled STEREOTÜÜP ja mingi hüsteeriline naine kindlasti! Ma ei pea siin kedagi konkreetset naistest silmas hetkel, just mehed panid mind sellele mõttele. Meestel puudus täiesti igasugune valehäbi tittedest rääkides. Üks sõber teatas kohe pärast õnnitlusi, et tema on juba 18aastasest saadik last tahtnud ja et niipea, kui tööga asjad jonksus, hakkab ta endale last muretsema. (Siis tükk aega me hirnusime sõna «muretsema» üle.) Teised, juba noored isad jagasid aga lahkelt oma sünnituskogemusi, nippe ja ei varjanudki vaimustust, mida väiksed inimesed neis tekitavad. Et ühesõnaga – kuidagi jäi mulje, et meestele on titendus ja sellest huvitumine uhkuse asi, täiskasvamise märk. Naiste puhul aga – kanastumine, bioloogilise kella tiksumine ja muud halvamaigulised stereotüübid.
Ja TEGELIKULT ma hullult üritasin titeteemal rääkimist vältida, aga no mida sa ütled, kui sõbrad, keda sa pole aasta aega näinud, küsivad, et kuidas läheb. Ikka ütled ju: «Ah, tead, okeilt, sünnitasin siin hiljuti ja täna olen esimest korda purjakil AUGUSTIST SAADIK JA MA OLEN NII ÕNNELIK! ÕLU!!!»
Aga jah, nüüd ma kuidagi katsun end kokku lappida, sest Daki 1.0 ja Daki 2.0 pole eriti compatible. Ja ka õllest kaob igasugune rõõm lõpuks, kui kell 12 teatavad su tissid, et võiks hakata lõpetama, naine! Ja eriti, kui sa tead, et ees ootab järjekordne 3x1h und, kui sedagi. Ega ma kusjuures ei igatsenudki purjusolekut ju nii väga, ma igatsesin kõike seda kaasnevat – psühhedeeliat, haigeid asju, mis juhtuvad after 2 am, elutõdedest pungil suitsunurgavestlusi, kuratlike läigetega silmapilgutusi ja kõike seda, mis paneb inimesi saatma sõnumeid, mida saab ainult nimetada texts from last night. Nüüd aga on üsna võimatu end näiteks Helsingisse juua, sest paratamatult pead sa olema valmis hommikul oma titele selgete ja kainete silmadega otsa vaatama ja seda on Helsingist väga raske teha.
Samas tunnen ma end nüüd nii palju rohkem inimesena, et ma ikkagi sain olla kaks tundi purjakil ja passida baaris ja samas oli kuidagi eriti hea ja kerge tunne, sest no kurat, mingid jorsid võivad mu mu figuuri kommenteerida, aga MINA JÄIN ELLU JA MUL ON ÜKS ERITI ARMAS TITT VEEL ETTE KAH NÄIDATA.
I win at life.
Kahju ainult, et mojitodega seda nüüd enam nii vabalt tähistada ei saa.
–
*Kuigi tegelikkuses kolm nädalat ja viis päeva tagasi, siis kõigi värskete emade eesõigus ja KOHUSTUS on ümardada seda numbrit olukorrale sobivas suunas.
Sarnasel teemal...
and then this happened
Ma olin kuulnud ja näinud piisavalt seda Family Guy Epicaci-klippi, aga ma ei uskunud, et see päriselt nii toimib… Projectile vomiting on tegelt ka olemas. Hüsteeriliselt naljakas.
«My newborn daughter would spit up occasionally, like all babies, but one day when she was just 3 weeks old, she began to projectile vomit. I swear it shot from her mouth 4 feet across the room. Ironically, I had just watched ‹The Exorcist› the night before, so I was positive she was possessed. I couldn’t believe a tiny baby could have the ability to do this naturally. Hysterical, I called my parents, the emergency room, and a priest. When I got to the emergency room, the doctor explained it to me, and told me I was probably just overfeeding her. My priest laughed so hard he had to sit down.»
