kõik ei ole päikseline

Peatselt ilmuvas (täna läheb trükki!) raamatus “Minu Haiti”, mille sisutoimetaja ma olin, on peatükk pealkirjaga “Kõik ei ole päikseline” ja just see fraas on mul viimastel päevadel peas keerelnud. Vahepeal enda lohutamiseks, vahepeal olukorra nentimiseks. Vahepeal lihtsalt niisama. Sest kõik ei ole päikseline.

Elust peaaegu-kolmenädalasega annab edukat pilti app Mommie’s Helper (Symbianile), kuhu ma söögiaegu kirja panen. Sest esiteks on võimatu meelde jätta sedagi, mis toimus TÄNA HOMMIKUL, saati siis seda, milline oli eilne päev. Aga hea on, kui asjad on kirjas, sest siis võib näha rütmi (või selle puudumist). Ja need kirja saanud toiduajad peegeldavad igapäevast hullumeelsust.

Hullumeelsus on muidugi ilmne liialdus. ÜLDISELT on Põrnikas graafikus. Aga kohutavalt, KOHUTAVALT häiriv on see, et miski pole etteennustatav. Isegi, kui graafikukõver võiks anda aimu vastupidisest. Just sel hetkel, kui ma hakkan arvama, et ma saan aru, mis mu laps teeb, millal ta seda teeb ja kui ta seda teha ei taha, siis kuidas selle väljendamiseks nutu lahti laseb, feilib kõik ja ma olen jälle nagu peata kana.

Viimased kolm õhtut, välja arvatud tänane, ei ole ta näiteks tahtnud magama minna. Ise on megaväsinud, silmad krõllis peas, JA EI JÄÄ MAGAMA. See tähendab: jääb, aga siis kümme minutit kogub jõudu, ärkab taas (näiteks troppnaabri uksepaugatuse peale) ja hakkab nutma. Nii oli kolm viimast päeva. Ja üks hommik, kus ta lihtsalt nuttis viis tundi järjest*.

Nii et ma olin eilseks täiesti läbi omadega. Lisaks on veel see asi, et mina ei saa teda kõige paremini lohutada, sest ma olen teadupoolest ka toidulaud ja see juba ajab djudeti mõtted valedele radadele. Näiteks et võiks iga poole tunni tagant süüa. Aga nii need asjad siin majas ei käi. Või noh, lõpuks käisid, kui mu närv üles ütles. Ses mõttes tahaks ma väga teha seda nutta laskmise värki. (Ja mind naabrid üldse ei huvita – Rents vist tõstatas selle teema mingis blogipostis, et kas need emad, kes lasevad lastel nutta pedagoogika mõttes, on naabrite peale ka mõelnud. Jah, ma olen mõelnud küll. Olen mõelnud, kui olen kuulanud, kuidas ülemine naaber laseb oma lapsel nutta. Mõtlen iga päev 20 korda, kui kõrvalnaabrid uksi paugutavad, nii et meil riiulid seinas värisevad. Või kui naabrilapsed tõukerattaga mu ukse taga edasi-tagasi kolistavad. Või siis, kui kella viieni keegi tümakat kuulab. Nagu siinsed naabrid ei mõtle minule, ei mõtle mina ka neile, eriti hetkel, kui mulle on olulisem mu enda terve mõistuse säilitamine ja Põrnika inimeseks vormimine. Aga see oli kõrvalpõige.)

Ühesõnaga, ma tahaks seda teha, aga ma ei saa seda üksi teha, nii et see asi peab ootama ja ma tean, et ma ei riku oma last lõplikult ära, kui ma sellega ootan paar päeva ja tegelen praegu n-ö tulekahju kustutamisega.

Mis viib mind selleni, et kõige tobedam nõuanne on… (vabandust, emme)… “Maga siis, kui laps magab.”

Sest see ei tööta.

Tõepoolest. Targad raamatud väidavad ja elu näitab, et imik nutab ööpäevas kõige rohkem kaks tundi, magab mingi 20 ja sööb iga kolme tunni tagant. Nii ongi. Ainult et… Minu isiklik unespetsiifika on selline, et KUI ma jään magama (if, mitte when), siis võtab see aega vähemalt 40 minutit, tavaliselt tund-poolteist. HOOLIMATA SELLEST, KUI VÄSINUD MA OLEN. Lihtne matemaatika näitab, et sellisel juhul jääb mul magamiseks pool tundi, kuni djuudur taas ärkab ja süüa nõuab. Öösel saaksin natuke kauem magada, aga selleks ajaks olen ma tavaliselt nii üleväsinud, et une tulek võtab aega kaks tundi julgelt. Kui üldse tuleb.

Asi pole selles, et ma EI TAHAKS magada. Väga tahan. Aga selleks ajaks, kui mul on uni tulnud ja ma võiksin seda teha, on hommik, djuudur hakkab elu elama ja ei kavatsegi taluda mingit sellist bullshitti, et ma lihtsalt MAGAN tal kõrvalvoodis. SEST MIS MÕTTES?! MA TAHAN KASVADA! MINGI HÜLGUREMA OLED VÕI?!

Ehk siis ma olengi funktsioneerinud viimased 2,5 (kaks ja pool, mitte kaks nädalat ja viis päeva, heh, heheh) nädalat unega 1,5 tundi järjest, mõni õnnelik kord ka kaks-kolm tundi järjest, keskmiselt viis tundi ööpäevas. Ma eeldan. Sest neid aegu ma kirja ei pane.

Praegu ma veel funktsioneerin. Ma suudan olla adekvaatne ema, naerda ja naeratada ja võtta huumoriga järgmist jonnipunnitamist, suhelda isegi inimestega, pesta pesu, käia duši all ja… teha normaalseid normaalse inimese asju. Hetkel plaanin ainult ühe inimese mõrva (autoparandaja) JA SEE ON SUUR EDASIMINEK. Aga ma tunnen, et reaalsuses on glitchid. Seda on raske seletada… Vahepeal on tunne, et ma kaotan reaalsusega sideme. Et ma ei saa enam oma mõtteid või hinnanguid usaldada. Et ma ei saa enam aru, mis on normaalne. Et hetkeks nagu libiseks reaalsusest ära ja siis tuleks kohe tagasi.

See ei ole minu jaoks võõras tunne. Kahjuks.

Ma magasin viimased kolm aastat tänu saikile ja ravile nagu, heh, titt. Selle vahega, et ma ei pidanud vahepeal üles ärkama selleks, et süüa. Ma magasin ja magasin ja imestasin, kuidas ma suutsin aastaid elada ilma magamata. Nüüd pärast paari nädalat saan ma jälle väga hästi aru, kuidas ma suutsin. Selles pole mingit trikki, sa lihtsalt teed seda elu värki. Teed ja teed ja nii ongi. Sest keegi ju ei küsi sult, et kas sa jõuad või jaksad või pakuks mingeid alternatiive**. Sa lihtsalt teed. Ja ignoreerid glitche ja loodad, et kohe varsti midagi muutub, et kohe varsti läheb paremaks.

Naabrinaine ütles (autoriteet, nagu ta on), et esimesed aasta-poolteist on täiesti normaalne end zombina tunda. Et see käib elu õite ja muu taolisega kaasas.

Mul ei ole midagi selle vastu, et end zombina tunda. Tõsiselt pole. Zombi olla on fun. KÕIK ajab naerma. KÕIK ajab nutma. See on nagu omamoodi narkootikum isegi, sest kõik on nii sürr. Ja eriti hämmastav on see, et sa oled enamiku ajast täiesti adekvaatne.

Aga need kuramuse glitchid hirmutavad mind.

Sest ma mäletan liiga selgelt, mis eelmine kord juhtus***.

Selle vahega, et selleks ajaks olin ma magamata olnud AASTAID, mul polnud last, aga olid härrased staarblogijad ja nende nõiajaht.

Win some, lose some.

Ehk siis ma ei taha vinguda, et magamatus on ilge bitš, aga ta on, sest et ma kardan ta ootamatuid tagajärgi. Ja ma tahan öelda, et magada siis, kui laps magab – see ei tööta. Täpselt nii nagu ma kartsin. Mu ajukeemia, vana raibe, on ikka sama. Bipolaarne faking pask.

Et lõpetada rõõmsamal noodil, siis käisime täna Liisiga jalutamas (SEST RASEDAD JA ÄSJASÜNNITANUD PEAVAD JALUTAMA! JALUTAMA MA ÜTLEN SULLE!!!) ja nägime kaht eriti nunnut oravat. ERITI NUNNUT. Ja nad ei kartnud üldse inimesi, tšillisid nagu vanad kalad bomžide ja meie pargipinkide vahel ja pilt oli nii koplilik. Täiuslik. ORAVAD!!!

*Järjest tähendab siin kontekstis seda, et nutab, ma lohutan, siis ei nuta ja siis jälle nutab ja nii edasi. KEEGI ei nuta viis tundi sõna otseses mõttes järjest, eks.

**Ämm “appi kutsuda” POLE alternatiiv.

***Ma kirjutan sellest kunagi ehk oma autobiograafias kui ma olen 80. Aga olgu öeldud, et see, mis juhtus, oli halb. Väga halb.

26 mõtet “kõik ei ole päikseline

  1. Maia

    Tibukesed, kas saite auto tagasi? Mis kuradi peab jalutama.. Tallinnas tuleb autoga sõita! Kui vaja, st. Ja kui tahate, siis tuleb jalutada. Aga ainult siis. Ma niiväga tahaks juba tulla Tallinna teile külla ja õigel ajal ja ette hoiatada jne, aga ikkagi külla!

    Vasta
  2. Birgit

    See laste nutt on ikka omaette teema, vähemalt minu jaoks. See on lausa halvav. Mina olen aasta ja 4 kuud hiljem ikka veel samas seisus, et kui laps või (lapsed) nutab (nutavad), siis mul on tunne, et ma teen midagi valesti. Kuigi ma tean, et ma ei tee midagi valesti.
    Ja muide üks Tartu kuulus koorijuht oli kaevanud, et viimase aja laste hulgas pole enam tugevaid hääli ja süüdistas just seda, et emad ei lase lastel enam nutta ning nutmine arendab kopse ja häälepaelu. Vanasti oli olnud hoopis suurem valik häälte osas. Mina mõtlen ikka selle peale, kui mind sama süütunne vaevab, et vähemalt saavad koori minna 🙂

    Vasta
  3. Ritsik

    Minu esiklaps korraldas mulle samasuguse päevakava. Õnneks ta soostus magama vankris, niisiis kärutasin 2 tundi võimalikult konarlikel teedel (mida rohkem käru rappus, seda paksemat und titt magas) ja siis heal juhul magas vankris veel kaks tundi. Vähemalt ta ei nutnud sel ajal ja ise suutsin ka maha rahuneda. Öösel muidugi me kärutamist ei harrastanud 🙂
    Tuttaval oli sama kiiksuga laps, nemad nühkisid toas vankriga üle uksepiida edasi-tagasi.
    Soe vann rahustas, kõhukotis kandmine, kõhu masseerimine, omaenda kõhu peal hoidmine. Peab leidma selle konkreetse nipi, mis lapsele mõjub.
    Isendaga on raskem. Kui katus juba palju sõidab, peab leidma võimaluse kasvõi mõni tund puhata, kui ämm pole variant, las kasvõi mõni hea sõber kärutab lapsega õues paar tundi.
    Ma ei taha õpetada, lihtsalt, sinu kirjeldused tuletavad nii ehedalt mu enda piinad meelde. Aga pärast kolme kuud läks tunduvalt kergemaks!

    Vasta
  4. tikker

    ihh. see pole nüüd see, mida sa praegu ilmselt kuulda tahad, aga sa oskad lihtsalt nii hästi kirjutada 😀 kõik need jamad on nii mõnusalt läbi huumori- ja irooniaprisma kirja pandud.

    aga muidu… hoolimata sellest, et ma olen mitu korda lugenud nutu ja jonnihoogude raamatut ning usun kõigest hingest seda, mis seal kirjas on, siis päris pisikesega ma seda väga rakendada ei suutnud. nii väikesele sai ikka üsna tihti tiss suhu torgatud või teda muudmoodi rahustatud. sest mis siis, kui ta ikkagi on näljane, arvasin ma. või lihtsalt ei suutnud enam nuttu kannatada.

    kolme-neljakuune on juba suurem, aega seda graafikut ja õigeid magamisharjumusi siis tekitada küll, arvasin ma. ja vist arvan siiani. ehkki mul on suur plaan, et kui kunagi kolmas tuleb, siis vaatame, kas saan algusest peale kõik “õigesti” tehtud. magamisharjumused ja nii edasi. arvan, et ei saa 😀

    aa, ja lõpetuseks seda ka, et pole mitte midagi hullemat, kui lärm, mis segab lapse und. pärast seda, kui ma olin läinud läbi s*ta ja tule, et ellen magama saada, tuli kuradi faking JÄÄTISEAUTO oma tilinaga ja… argh. rääkimata sellest, kuidas ma unustasin kogu aeg oma telefoni hääletu peale panna ja kuidas alati kõige ebasobivamatel momentidel helistati.

    Vasta
  5. Gea

    Tere daki!

    Nii tuttav tuleb Su jutt ette. Ära pahanda, aga väike soovitus: kõige olulisem, mina olen oma kahe-aastase emaksolemise staaži juures õppinud – ära tee plaane (või kui teed, arvesta ette, et need võivad mitte toimida)! Lase kulgeda! Võtagi selline suhtumine, et elad lapse rütmis. See kehtib siis imiku kohta, mitte kahe-aastase kohta (kuigi ka selles vanuses peab oma plaane tehes arvestada lapse rütmiga). Nii on endal palju kergem. Ja kui ma õigesti mäletan, et kuskil 3 nädala vanuselt ongi neil kasvuspurt, kus nad tahavad non stop süüa. Võta paar päeva diivanil vedelemiseks ja teleka vaatamiseks, lugemiseks jms ja las ta olla sul rinna otsas, palju tahab. see läheb mööda, ausalt!

    Vanasti oli 6 nädalat nö nurgavoodiaega, kus värske ema vedeles terve aeg oma imikuga voodis ja teised teid kõik tööd talle ette-taha ära.
    sellel oli kaks põhjust – et ema saaks taastuda ja et ema ja titt saaksid üksteisega harjuda. tänapäeval see kahjuks enamasti võimalik ei ole.

    Jaksu ja vastupidamist!

    Vasta
  6. Ritsik

    sada protsa nõus Geaga.
    Ps. tittedel pole jonnihoogusid, jonn hakkab nii aastastel teemaks tulema. seni on gaasid, hambad, närvi- ja seedesüsteemi kujunemise iseärasused….
    jõudu ka minu poolt.

    Vasta
  7. kägu

    ehh, mina sain oma lapse päevarütmi selgeks alles kolmanda kuu alguseks, ja siis… vat siis hakkas ta seda rütmi juba muutma ning mina olin alguses tagasi:). ja gaasirohtudest aitas minu lapsele ainult netist tellitav Colief (kahjuks väga kallis).

    Vasta
  8. Liisapereema

    Just, Gea! Nurgavoodi ruulib!
    Lisaks siia veel, et ka kuueaastasega väga palju plaane ei maksa teha, tänan tähelepanu eest 🙂

    Vasta
  9. Erle

    Näed siis, elan siin oma mullis ja arvan, et olen ainulaadne 😀 Mul oli täpselt sama seis, mul on sinuga isegi sama diagnoos (küll kergemal kujul ja ravimeid pole ma kunagi võtnud). Lohutuseks nii palju, et kuu ajaga harjub inimene kõigega. Hetkel olen 10 kuud vastu pidanud ja kõige pikemad uned on olnud 2 tundi järjest ja neid on olnud umbes nii ühe käe sõrmedel lugeda, aga ka 1,5 tundi on juba päris korralik uni. Inimsõbralikuks ei saa mind küll enam pidada. Ma lihtsalt ei taha absoluutselt mitte kedagi näha ega kellegagi suhelda. Imestan, et sa jaksad kirjutada. Tubli oled! Gea räägib õigust, mingi hetk tulebki tõesti rohkem tissi anda, see suurendab piima hulka, et lapsel ikka piisavalt süüa oleks.

    Vasta
  10. andris

    Mind on ka alati uneprobleemid vaevanud – uinumine võtab tihti tunde, on tulnud ette ka, et ei jäägi öö jooksul magama – kuid kuna ma saan hakkama, siis pole diagnoosilist kinnitust viitsinud otsida. Igatahes, kui ma magama minnes prillid ette jätaksin, siis oleks magamistoa lae iga nüanss peas, paraku ma aga ilma prillideta peale uduse valget värvi pinna midagi ei seleta.

    Kusjuures kui me praegusesse elukohta kolisime, siis elasime pikalt nii, et akende ees olid poolläbipaistvad kardinad, aga akna taga oli kohe tänavavalgustuslamp, mis siis läbi nende kardinate otse silma siras. Ja kuna aknad on päikesepoolsed, siis tähendas see, et tuba oli nii ööl kui päeval valge – üsna väljakannatamatu olukord. Lõpuks ostsime magamistuppa pimendusruloo, mis on mingisuguse kummikihiga vms. kaetud, nii et valgust läbi ei paista ja nüüd saab õnneks vajadusel ka keset suvepäeva magamistoa pimedaks ning magamiskõlblikuks muuta.

    Vasta
  11. Helen

    tere! Neelan su kirjutisi samasuguse huvi ja innuga nagu ilmselt tuhanded noored emad Eestimaal … 🙂 Ma pole varem sõna võtnud, aga see postitus meenutas mullegi mu emaelu algusaegu, eriti teise lapsega, kes kisas ja kisas ja kisas. Minul sai päästevahendiks kandelina – nii trikoolina kui ka kandemärss. Mõlema lapsega, eriti aga teisega. Kuna ta algul nii vähe kaalub, siis tassisin teda kaasas nagu kängurupoega – koorisin nii kartuleid, käisin end tuulutamas, lugesin lehti ja raamatuid, käisin poes, mängisin vanea lapsega. Ja sageli õnnestus teda pikemale unele saada nii, et kui ta oli vähemalt pool tundi kandelinas maganud, siis õnnestus mul ta ka voodisse magama panna, lina äraharutamine polnud probleem. Me ei tea, kas see sul aitaks, aga igatahes tasub proovida. Isegi kui see tundub algul keeruline, siis tegelikult on linaga mässamine ülilihtne. Minu poiss vankris nt üldse ei maganud, ainult linas või voodis. Linas piisas jalutaisest või kergest muusika taktis liikumisest, et ta suht ruttu vait jääks. esialgu ei vaadanud ka väga söögiaegu.
    Ja veel, minu mõlemad lapsed on maganud kõhuli. Ma tean, et seda nii väga ei soovitada, aga kui magamatus hakkab õuduseks muutuma, siis tasub ehk proovimist. Ma käisin neid ikka piilumas ka, aga jah, mõlemad ainult kõhuli. Magamatus on õud, jube, kõige hullem piin vist üldse. Minul on sama – päeval ma tavaliselt lihtsalt magama ei jäägi. Nüüd, kui laps on suurem, siis vahel teda lõunaunne pannes jään küll ise magama… Ja plaanipidamine oleks tõesti tervislik mõneks ajaks unustada. Sellest suhtumise muutusest võib tohutu kasu tõusta su meeleolule ja kogu emaks olemisele. Igatahes jõudu ja ootan kirjutisi!

    Vasta
  12. triinu

    Jõudu tõesti!
    Võin “lohutada”, et minu poiss suutis kuskil 10nda elukuuni ärgata öösel iga 2 tunni tagant. Õnneks terve öö hakkas järjest magama peale 4-aastaseks saamist. 😀

    Vasta
  13. Helen

    Lisan veel – ma ei tea, kas see lohutab – aga minu kisav poiss kisab siiamaani (sai just 4). On väga hea ja kõlava lauluhäälega, muuseas. Aga jah, väga koleeriline, nõudlik, üürgav. Samas pere kloun ja kõige rõõmsam päiksekiir. Kui ta just parasjgau ei üürga…

    Vasta
  14. Triinu

    Aga, miks su ämm ei ole variant?
    Anna ämmale vanker ja laps ja las nad jalutavad, samal ajal kui sa magada saad. Leia mingi vastutustundlik sõbranna ja lase temal kärutada tunnikese või paar, samal ajal ise puhates. Või siis mõni tore sugulane, kes tahab ja viitsib sulle puhkust anda. Mina isiklikult olen vaevelnud depressiooni käes aastaid ja kui mu laps sündis, siis ma tundsin tihtipeale, et kui ma nüüd kohe omaette olla ei saa ja natukene tukastada, siis ma lähen hulluks.
    Mul ei olnud kunagi oma ämmaga ülisooje suhteid ja tema seltskonda ma just meeletult ei nautinud. Meie kokkulepe oli seesugune, et paar korda nädalas ta tuli meie poole ja kui mul oli vaja (tahtsin) linna peale minna jätsin lapse ämmaga koju ja kui ma soovisin kodus olla, siis saatsin ämma lapsega õue jalutama. Selline kokkulepe töötas meil suurepäraselt ja ma suutsin hoida ennast tervemõistuslikuna.

    Vasta
  15. Erle

    Inimesed on nii erinevad. Minu jaoks näiteks ei oleks ka ämm mingi variant ega isegi parim sõbranna. Muide, ma saatsin ka alguses mehe lapsega kärutama ja mõtlesin, et magan aga visklesin kogu see aeg küljelt-küljele ja ikka ei maganud. Ja ärge tulge ütlema, et ju ma siis polnud küllalt väsinud. Ma olin surmani väsinud aga ka mul võtab uinumine oma aja ja päeval veel eriti pikalt.

    Vasta
  16. Gea

    jaa, seda, et kui keegi teine lapsega jalutab ja sina peaks teoreetiliselt magama, aga ei suuda, sest oled nii üleväsinud, olen ka mina kogenud. ebameeldiv.

    aga õnneks on kõik mööduv, lõpuks.

    Vasta
  17. kristiina

    kõigest saan ma aru, endalgi läbi tehtud ja väga raskel kujul, kõik see magamatus ja deprekas ja muu, aga vat millest ma aru ei saa – mõte, et kolmenädalast võiks nutta lasta. äkki tal ongi justnimelt nälg ja kasvuspurt või suuremat sorti lähedusvajadus (mida võib selles vanuses vabalt rinnaga maandada) või seedesüsteemi arenemine (mille jaoks on ka äkitsi rp parimaid rohtusid), no variante ju on miljon…selles vanuses ei ole minu arust mitte ühtegi muud reeglit, kui usalda oma last. vägisi söögiaegade tekitamine võis olla adekvaatne nõuanne Spocki ajastul, aga kindlasti mitte tänapäeval.

    kõik ülejäänu on nii tuttav, nii tuttav, et lausa hirm tuleb peale…mis mul küll arus oli, et kui juba enamvähem hakkab mu elu jälle elu meenutama (laps on 5aastane!), siis lähipäevil on trall jälle algamas…kõik otsast peale…pidev kärutamine, kuna voodis ei maga…öised nuturallid…erinevad jubedad haigused (nohu kahekuusel, seletamatu äge allergia jne)….väsimus, väsimus, VÄSIMUS. aga noh, elu läheb edasi, kus ta pääseb…

    Vasta
  18. britta

    Ehhh…ameerika mäed ja elu õied. Wlcm emade maailma. Ilma igasuguse irooniata. Ma saan aru, et kõik järgnev tundub hetkel sulle mõttetu jurana, aga ikkagi: parim, mida sa hetkel teha saad on võtta hetk korraga ja katsuda lihtsalt chill olla. Üle mõelda ja muretseda ja valuleda etc pole vaja. Jah, suur hulk väikseid inimesi ulub ja üürgab ca kuni 3-5 kuuni iga päev reeglina kindlas ajavahemikus. Ja üldiselt kipub nii olema, et ega selle vastu ei aitagi midagi. Süles hoidmine, jalutamine, nunnutamine ja kiigutamine mõjub vähemalt emale rahustavamalt – ma vähemalt teen midagi. Aga see kõik möödub. Ja asendub hammast tulemise vigina ja palavikuga, täpitõbedega, kukkumiskriimudega, ukse vahele jäetud näppudega, katkikukutud huultega…kuni esimeste armumiste ja sydamemurdumisteni. Ja ema – see nutab ja rõõmustab, rõõmustab ja nutab. Muretseb, muretseb, muretseb ja alati sydamepõhjas kriibib mõte, et …mida ma küll valesti teen/tegin.
    Uni ja magamine. Umbes pooleteist aasta pärast saad juba kohe mitu tundi järjest magada (kui just järgmist Elu Õit ei ole voodikeses:))
    Lühidalt: vähem muretsemist, katsu (ei, parem kohe: ikka ole) chill ja lihtsalt armasta. Emaks olemine ei ole etapp, see on nüüdsest eluaegne protsess. Raske, aga paganama huvitav. Täis armastust ja muret, jumaldamist ja viha. Kõike. Põrgulik ralli. Jumaldan seda:)
    Jaksu sulle:)!

    Vasta
  19. mis seal ikka

    kandelina, tiss, head raamatud söötmise ajaks ja head seebikad. tiksud vaikselt, söödad ja loed raamatuid. aeg seisab. ma pole enne nii palju lugenud kui lapse esimestel nädalatel. olen unehäiretega tarbinud nii head lääne keemiat kui hiina alternatiivravimeid. suures plaanis ei aidanud miski. aitas aga mõte, et “no kui ei maga, siis ei maga. saa endast üle! sina ja su uni ei ole nii tähtsad.” loe midagi head ja küll see aeg sis lihtsamalt kulub.

    Vasta
  20. pirgot

    Ei pruugi olla nii, et alles 4aastaselt võib tervete öödega arvestada. Minu esimene hakkas 1,5(st pooleteise) kuuselt tervet ööd magama (kuigi õhtupoolik ja magama panemini oli üks hirmus nuturalli) ja teisega olen ma suht endast väljas, et ise 8kuune ja ikka sööb ÜKS kord öösel (st ajavahemikus 8 õhtul – 6 hommikul) :D.
    Ja magamatusega ja magama mitte jäämisega lohutas mind mõte, et kui ma pikutan ja nt mediteerin või lihtsalt püüan pea/vaimu tühjaks teha, siis ma ka puhkan. Kuigi ega ka see lihtne polnud, aga vähemalt ei läinud ma närvi ja ei hakanud nutma selle peale, et uni ei tule.

    Vasta
  21. Liis

    Ma pean siinkohal teistega kaasa targutama, et nii pisikesega ongi kõige otstarbekam teha seda, mida tema tahab. St sööta ja sööta ja sööta ja lasta tal enda küljes rippuda. Kui kandelina või muud peent abivahendit tahad, võid minult küsida.

    Vasta
  22. ailen

    Ma soovitan sulle seda raamatut: http://www.apollo.ee/product.php/0574435
    Ma praegu loen ja kuigi enda laps sai just aastaseks, on huvitav lugeda ka tagantjärgi vastsündinute kohta. Nt on seal kirjutatud sellest, et kolmenädalaselt toimubgi beebidega muutusi ja nad ei ole enam ainult magavad ja söövad tegelased. Aga veel pikka aega on beebide ja tegelikult ka väikelaste puhul põhiteema söök. SÖÖK. Ma nt terve eelmise suve veetsin külili voodis (ja sain suht sügava nutitelefonisõltuvuse kah). Ja tegelikult oli see parim, mida ma meie tuleviku nimel teha sain.

    Vasta
  23. Lugeja :)

    Daki! Sinu twitteri 7nda märtsi tekst: “Avastasin telefonist meeldetuletuse 2. mai pealt: “Sünnitama mine”. Hea teada, et ma tean, kuidas asjad käivad.”

    Selgeltnägija? 😀

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Lugeja:D Ma olin ära unustanud juba selle! Vaat siis, nägingi ette! Kuigi ei mäleta, millal kirja sai pandud see või mis ajendil…

      Ma nüüd nädalavahetusel ei käinud kommentaare lugemas ja nüüd katsun kõigile korraga vastata, kindlasti jääb midagi kahe silma vahele. Et siis – oi, kuidas ma loen, muidugi loen, mis ma muud ikka teen:D Ja no tegelikult ma ikka ei ole väga karmilt ajanud ajalist toitmist, titt ikka dikteerib ise. St see aeg, mis ta võtab hommikuseks söögiajaks, jääb base line’iks nii-öelda ja ligikaudu siis kolme tunni takka. Ma nüüd olen ka lutti tutvustanud, sest imetamine on käpas ja ka see on aidanud kohati. Aga kõige paremini aitab ikka kärutamine ja seda ma teengi täitsa vabalt, kuigi pausidega, sest kaua kõndida ei saa. Sellega seoses: kaua, kurat, general area paraneb?! Kolm nädalat möödas juba, võiks hakata juba inimesena tundma ennast! (Ma ei lasku detailidesse, isegi TMI:D)

      Aga jah, kasvuspurti pole ette tulnud. Tähendab, ma olen tema nutmisse suhtunud nüüd nii, et välistamismeetod. Kõigepealt järele kontrollida kõik mõeldavad asjad, mis võivad nuttu põhjustada ja kui põhjust ei leia, pakkuda süüa ja kui on näha, et ka selles polnud asi, siis tuleb leppida, et ongi nutt. Mida ma nimetan jätkuvalt jonniks, sest see on ilusam sõna ja ikkagi tundub mulle adekvaatsem kui nutt. Nutt käib pisaratega, mis vahepeal ka ette tuleb. Kui pisaraid pole, on jonn. Talupojaloogika:D

      Jah, lina on ammu plaanis juba, aga pole jõudnud veel muretseda. Ema pidi alguses katsikukingiks tegema, aga kuidagi jäi ja nüüd ei ole poodi jõudnud veel… St pole millegagi minna (ühistransport ei käi minu ja titega kokku. Veel.)

      Ämm pole variant, sest… Ühesõnaga, kui ma teaksin hommikul kell 7, et täna tuleb raske päev, siis ma tõepoolest lepiks kokku kellegagi, et läheks äkki jalutama mu eest ja ma puhkaks. Aga ma ju ei tea seda. Hommikul kell 7 tundub, et pole probleemi! Õnneks on selliseid raskeid päevi olnud vähe ja nüüd pole enam tõesti probleemi, sest õhtul vahetatakse mind ju välja, nii-öelda. Kindlasti hakkan ma KUNAGI kasutama sugulaste pakutud lastehoiuvariante ja vaheldama jalutuskordasid, aga praegu ma tõesti ei ole tahtnud. No ma ei taha noh. Pealegi, ma tean, et ma suure tõenäosusega ei saa sel ajal magada, sest süda ikka valutab, kui laps on võõra inimesega kuskil. Varsti ilmselt on natuke kergem ses osas, praegu olen tite suhtes obsessiivne:)

      Vasta
  24. emand

    Armas Daki, ma küll ei tunne Sind aga julgen öelda (ja ära pane pahaks, et sekkun, õigustuseks see, et oled kirjutades avalik) Sa – oled vapper ema ja väga tubli naine. Unetuse vastu on üks nipp – puhasta aeg-ajalt oma kõvaketas ära. Tee restart. Nii et vahepeal on hetk, kus ühtegi mõtet ei ole. Mitte ühtki!!!
    Mõtlemise (kirjutamisega) oled end üle keeranud, ketas käib ringi ja ringi ja ja ja nüüd veel uus tegelane ka. Kuhu ta paigutub, kelleks osutub? Tuhat mõtet jälle juures. Easy, easy, võta vabaks, vabasta end üleliigsest – ja magadki. Ei ole mõistlik end unetusest hulluda lasta. Elu on selleks liiga kallihinnaline. Suudad küll!

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.