kõik ei ole päikseline
Peatselt ilmuvas (täna läheb trükki!) raamatus «Minu Haiti», mille sisutoimetaja ma olin, on peatükk pealkirjaga «Kõik ei ole päikseline» ja just see fraas on mul viimastel päevadel peas keerelnud. Vahepeal enda lohutamiseks, vahepeal olukorra nentimiseks. Vahepeal lihtsalt niisama. Sest kõik ei ole päikseline.
Elust peaaegu-kolmenädalasega annab edukat pilti app Mommie’s Helper (Symbianile), kuhu ma söögiaegu kirja panen. Sest esiteks on võimatu meelde jätta sedagi, mis toimus TÄNA HOMMIKUL, saati siis seda, milline oli eilne päev. Aga hea on, kui asjad on kirjas, sest siis võib näha rütmi (või selle puudumist). Ja need kirja saanud toiduajad peegeldavad igapäevast hullumeelsust.
Hullumeelsus on muidugi ilmne liialdus. ÜLDISELT on Põrnikas graafikus. Aga kohutavalt, KOHUTAVALT häiriv on see, et miski pole etteennustatav. Isegi, kui graafikukõver võiks anda aimu vastupidisest. Just sel hetkel, kui ma hakkan arvama, et ma saan aru, mis mu laps teeb, millal ta seda teeb ja kui ta seda teha ei taha, siis kuidas selle väljendamiseks nutu lahti laseb, feilib kõik ja ma olen jälle nagu peata kana.
Viimased kolm õhtut, välja arvatud tänane, ei ole ta näiteks tahtnud magama minna. Ise on megaväsinud, silmad krõllis peas, JA EI JÄÄ MAGAMA. See tähendab: jääb, aga siis kümme minutit kogub jõudu, ärkab taas (näiteks troppnaabri uksepaugatuse peale) ja hakkab nutma. Nii oli kolm viimast päeva. Ja üks hommik, kus ta lihtsalt nuttis viis tundi järjest*.
Nii et ma olin eilseks täiesti läbi omadega. Lisaks on veel see asi, et mina ei saa teda kõige paremini lohutada, sest ma olen teadupoolest ka toidulaud ja see juba ajab djudeti mõtted valedele radadele. Näiteks et võiks iga poole tunni tagant süüa. Aga nii need asjad siin majas ei käi. Või noh, lõpuks käisid, kui mu närv üles ütles. Ses mõttes tahaks ma väga teha seda nutta laskmise värki. (Ja mind naabrid üldse ei huvita – Rents vist tõstatas selle teema mingis blogipostis, et kas need emad, kes lasevad lastel nutta pedagoogika mõttes, on naabrite peale ka mõelnud. Jah, ma olen mõelnud küll. Olen mõelnud, kui olen kuulanud, kuidas ülemine naaber laseb oma lapsel nutta. Mõtlen iga päev 20 korda, kui kõrvalnaabrid uksi paugutavad, nii et meil riiulid seinas värisevad. Või kui naabrilapsed tõukerattaga mu ukse taga edasi-tagasi kolistavad. Või siis, kui kella viieni keegi tümakat kuulab. Nagu siinsed naabrid ei mõtle minule, ei mõtle mina ka neile, eriti hetkel, kui mulle on olulisem mu enda terve mõistuse säilitamine ja Põrnika inimeseks vormimine. Aga see oli kõrvalpõige.)
Ühesõnaga, ma tahaks seda teha, aga ma ei saa seda üksi teha, nii et see asi peab ootama ja ma tean, et ma ei riku oma last lõplikult ära, kui ma sellega ootan paar päeva ja tegelen praegu n-ö tulekahju kustutamisega.
Mis viib mind selleni, et kõige tobedam nõuanne on… (vabandust, emme)… «Maga siis, kui laps magab.»
Sest see ei tööta.
Tõepoolest. Targad raamatud väidavad ja elu näitab, et imik nutab ööpäevas kõige rohkem kaks tundi, magab mingi 20 ja sööb iga kolme tunni tagant. Nii ongi. Ainult et… Minu isiklik unespetsiifika on selline, et KUI ma jään magama (if, mitte when), siis võtab see aega vähemalt 40 minutit, tavaliselt tund-poolteist. HOOLIMATA SELLEST, KUI VÄSINUD MA OLEN. Lihtne matemaatika näitab, et sellisel juhul jääb mul magamiseks pool tundi, kuni djuudur taas ärkab ja süüa nõuab. Öösel saaksin natuke kauem magada, aga selleks ajaks olen ma tavaliselt nii üleväsinud, et une tulek võtab aega kaks tundi julgelt. Kui üldse tuleb.
Asi pole selles, et ma EI TAHAKS magada. Väga tahan. Aga selleks ajaks, kui mul on uni tulnud ja ma võiksin seda teha, on hommik, djuudur hakkab elu elama ja ei kavatsegi taluda mingit sellist bullshitti, et ma lihtsalt MAGAN tal kõrvalvoodis. SEST MIS MÕTTES?! MA TAHAN KASVADA! MINGI HÜLGUREMA OLED VÕI?!
Ehk siis ma olengi funktsioneerinud viimased 2,5 (kaks ja pool, mitte kaks nädalat ja viis päeva, heh, heheh) nädalat unega 1,5 tundi järjest, mõni õnnelik kord ka kaks-kolm tundi järjest, keskmiselt viis tundi ööpäevas. Ma eeldan. Sest neid aegu ma kirja ei pane.
Praegu ma veel funktsioneerin. Ma suudan olla adekvaatne ema, naerda ja naeratada ja võtta huumoriga järgmist jonnipunnitamist, suhelda isegi inimestega, pesta pesu, käia duši all ja… teha normaalseid normaalse inimese asju. Hetkel plaanin ainult ühe inimese mõrva (autoparandaja) JA SEE ON SUUR EDASIMINEK. Aga ma tunnen, et reaalsuses on glitchid. Seda on raske seletada… Vahepeal on tunne, et ma kaotan reaalsusega sideme. Et ma ei saa enam oma mõtteid või hinnanguid usaldada. Et ma ei saa enam aru, mis on normaalne. Et hetkeks nagu libiseks reaalsusest ära ja siis tuleks kohe tagasi.
See ei ole minu jaoks võõras tunne. Kahjuks.
Ma magasin viimased kolm aastat tänu saikile ja ravile nagu, heh, titt. Selle vahega, et ma ei pidanud vahepeal üles ärkama selleks, et süüa. Ma magasin ja magasin ja imestasin, kuidas ma suutsin aastaid elada ilma magamata. Nüüd pärast paari nädalat saan ma jälle väga hästi aru, kuidas ma suutsin. Selles pole mingit trikki, sa lihtsalt teed seda elu värki. Teed ja teed ja nii ongi. Sest keegi ju ei küsi sult, et kas sa jõuad või jaksad või pakuks mingeid alternatiive**. Sa lihtsalt teed. Ja ignoreerid glitche ja loodad, et kohe varsti midagi muutub, et kohe varsti läheb paremaks.
Naabrinaine ütles (autoriteet, nagu ta on), et esimesed aasta-poolteist on täiesti normaalne end zombina tunda. Et see käib elu õite ja muu taolisega kaasas.
Mul ei ole midagi selle vastu, et end zombina tunda. Tõsiselt pole. Zombi olla on fun. KÕIK ajab naerma. KÕIK ajab nutma. See on nagu omamoodi narkootikum isegi, sest kõik on nii sürr. Ja eriti hämmastav on see, et sa oled enamiku ajast täiesti adekvaatne.
Aga need kuramuse glitchid hirmutavad mind.
Sest ma mäletan liiga selgelt, mis eelmine kord juhtus***.
Selle vahega, et selleks ajaks olin ma magamata olnud AASTAID, mul polnud last, aga olid härrased staarblogijad ja nende nõiajaht.
Win some, lose some.
Ehk siis ma ei taha vinguda, et magamatus on ilge bitš, aga ta on, sest et ma kardan ta ootamatuid tagajärgi. Ja ma tahan öelda, et magada siis, kui laps magab – see ei tööta. Täpselt nii nagu ma kartsin. Mu ajukeemia, vana raibe, on ikka sama. Bipolaarne faking pask.
Et lõpetada rõõmsamal noodil, siis käisime täna Liisiga jalutamas (SEST RASEDAD JA ÄSJASÜNNITANUD PEAVAD JALUTAMA! JALUTAMA MA ÜTLEN SULLE!!!) ja nägime kaht eriti nunnut oravat. ERITI NUNNUT. Ja nad ei kartnud üldse inimesi, tšillisid nagu vanad kalad bomžide ja meie pargipinkide vahel ja pilt oli nii koplilik. Täiuslik. ORAVAD!!!
*Järjest tähendab siin kontekstis seda, et nutab, ma lohutan, siis ei nuta ja siis jälle nutab ja nii edasi. KEEGI ei nuta viis tundi sõna otseses mõttes järjest, eks.
**Ämm «appi kutsuda» POLE alternatiiv.
***Ma kirjutan sellest kunagi ehk oma autobiograafias kui ma olen 80. Aga olgu öeldud, et see, mis juhtus, oli halb. Väga halb.
