ema monoloog, näidend ühes vaatuses
(Siseneb ema, nuttev laps õlal. Terve vaatuse jooksul jääb ta lavale käima, kadudes vahepeal lava taha ehk tagatuppa.)
EMA: Miks sa nutad? Ah, räägi mulle, miks sa nutad? Kas sa nutad sellepärast, et sa ei saa mulle öelda, miks sa nutad? Noh, mina nutaksin sel juhul ka. Ja vahepeal nutangi. Täna näiteks olen ma samamoodi mitu korda nutnud, aga kas ma sellepärast tulen siis sinu juurde ja hakkan karjuma? Ei tule ju! Ma nutan omaette ära ja lasen sul magada. Muuseas, oled sa tähele pannud, et MINA lasen SUL magada? Mitte ei hakka sinu peale karjuma lihtsalt lambist kell kuus hommikul, ISEGI SIIS, KUI MU KÕHT POLE ENAM TÜHI?!
LAPS (on jäänud vait ja vaatab suurte silmadega ringi)
EMA (vaikib ja seisatab hetkeks)
LAPS: Äää… LÄÄÄ!
EMA (hakkab taas ringi kõndima): Nojah. Ilmselgelt paistab, et seismine ja vaikimine sulle ei meeldi. No miks sa küll nutad? Sellepärast, et sa oled titt ja nii väike ja abitu? Kuhugi minna ei saa, midagi teha ei saa? Jah, see ajaks mind ka närvi. Õigemini, ajabki. Mina ju ka ei saa kuhugi minna ja midagi teha, sest meie auto on pantvangis mingi autoremontija käes, kes kõnedele ei vasta ja tead, ma tahaks ka väga igale poole minna. Mina olen ka frustreeritud. Aga sellegipoolest ei karju ma sellepärast endal kopse välja. Jah, sul on õigus, muidugi ma teeksin seda, kui ma saaksin. Aga kuna mina olen SUUR ja TÄISKASVANU, siis tohin ma ainult teatud hulga aega karjuda. Mitte nii nagu sina, et muudkui karjud ja alati tuleb keegi, kes kaissu võtab ja elu paremaks teeb.
LAPS (on vaikinud, vaatab suurte silmadega ringi)
EMA (jätkab kõndimist ja monoloogi): Ja muidugi on sul raske, ma saan aru. Suur raske elu sinu väikestel õlgadel. Aga tead, elu läheb ainult nõmedamaks, usu mind. Ja lõpuks oled sa suur ja täiskasvanu ja mitte keegi ei tule, kui sa nutma hakkad. Tead, ausalt, nii läheb. Usu mind. MA TEAN. Mnjah, ja nüüd oled sa vait. Nüüd sa ei ütle midagi. No mul ka poleks selle peale midagi öelda. Aga paistab, et mina pean edasi rääkima. Mis ma siis veel räägin sulle? Mul oli ülikooli ajal kursavend, parim sõber tol ajal. Ta muide sai ka isaks just, kaks nädalat enne kui mina sain. Mitte isaks, emaks küll. No igaljuhul, ükskord kirjutas tema oma esseesse umbes neljandale leheküljele suvalisse kohta lause: «Kui lugupeetav kontrollija on lugemisega siia jõudnud, palun punktiiri teha rist…» Ja õppejõud oligi risti teinud. Sest me arvasime, et keegi ei viitsi meie esseesid lugeda… Nii et kui sa oled siiamaani jõudnud oma kuulamisega, siis palun anna märku, et sa oled mu juttu mõistnud. Vaikus või nutt on piisavaks märguandeks.
LAPS (vaikib)
EMA: Novot. Paistab, et sa mõistad kõike, mis ma sulle räägin. Ja ometi ei jäta sa nutmist järele. Miks küll? Mida ma veel saan su heaks teha? Sulle ei meeldi mitte miski, mulle tundub. Kuidas on minu heast lapsest saanud üleöö nutu-Mari? Kas sa oskad mulle seda seletada? Kas tõesti hakkab sulle kohale jõudma, kuhu sa saabunud oled? Ja sulle tundub, et miski ei lähe paremaks? MITTE IIALGI?
LAPS (vaikib)
EMA: No aga mis sa oskadki selle peale öelda… Minagi ei oska enamasti öelda, miks elu on selline nagu ta on. Ja miks vahepeal on nii nõme olla, et ajab nutma ja ei tahagi järele jätta… Mis me siis teeme? Kas jääbki nii? Et sina muudkui nutad või siis mina pean muudkui kõndima ja jutustama sinuga?
EMA (jääb seisma)
LAPS: Äää… LÄÄ!
(jätkub lõputult)
