ving ja hala

Ma ei tea, mis jõuvarude najal ma senini liikusin, aga paistab, et need hakkavad vaikselt ammenduma. Kas need olid hormoonid? Üleväsimuse deliirium? Armumise jõud? Kevad veres vemmeldamas? Või hoopis maaniaperioodi lainehari? Võimalik, et kõik koos. Igal juhul nüüd ma tunnen, et vaikselt hakkab laineharjalt allasõit ja mõneti ma ei karda seda, see on ju normaalne, et tõusud vahelduvad mõõnadega. Teisalt ma tean ennast ka ja ma kardan, et mõõn võib arvestades asjaolusid kujuneda… mittemeeldivaks.

Eriti väsinud olen ma sellest, et ma olen kaugel kõigest tuttavast ja heast. Ma lausa tunnen, et mind füüsiliselt ärritab see, et ma olen (faking) Tallinnas ja et ema ja õde on vastavalt Tartus ja Saaremaal. Sealjuures ei tuleks sellest valesti aru saada – ma ei taha sugugi kellegagi 24/7 koos olla (peale Põrnika muidugi, kuigi ka temast võiks vabalt võtta tunnikese puhkust (et siis igatsusse ja süütundesse ära surra)). Ma lihtsalt tahaks, et mul oleks VÕIMALUS näiteks oma päevasel jalutuskäigul oma ema juurest läbi astuda ja tuttavat sõbralikku nägu näha. Ma ei taha veel vähem, et ma peaks pidevalt tundma seda pilku kuklas, mis tuleb mehe pere poolt, kes ootab ja loodab, et ma kutsun külla või appi või. Ja kui ma seda ei tee, siis olen ma justkui halb inimene.

Naljakas on see, et KÕIK ütlesid: jajah, oota vaid, kui laps on käes, hakkad sa tänulik olema, et mehe peregi samas linnas elab. Et küll sa näed, kui hea on, kui keegi appi tuleb. Ma olin siis juba skeptiline, aga kuna mul polnud õrna aimugi, mis tunne on olla lapse ema, siis ei hakanud ma vaidlema ja jätsin avatuks võimaluse, et võibolla tõesti ei oleks mul midagi selle vastu, kui näiteks ämm esimestel nädalatel, kui mees metsas, siin aega veedaks. Aga nüüd ma tean, mis tunne on lapse ema (üllatuslikult ei erine eriliselt sellest tundest, mis on olla mina) ja nüüd ajab see mõte mind imestama. Et kas lapsesaamine peaks siis TOTAALSELT mu iseloomuomadusi muutma?! Kuigi mulle VÄGA meeldis, et mu oma ema siin oli viis päeva, võttis seegi omajagu harjumist, sest ma lihtsalt olen selline friik, kellele meeldib oma kodus ise majandada. Ja kui ema läks ära, nutsin ma lahinal, aga sellegipoolest on hullult hea kahekesi siin omas mullis elada. Ma tõesti, TÕESTI ei taha siia mitte kedagi majandama. Ma tahaks ainult, et mu mehel oleks normaalne töö ja et ta tuleks pärast seda õhtuti koju ja õhtustel jonnituuridel oleks keegi, kes moraalseks toeks oleks. Seda ei saa teha keegi peale Abikaasa, tegelikult. Või (mu oma) ema. Aga peamiselt siiski Abikaasa.

Oodata on veel reedeni.

Ma ei saa ikka aru, mis täpselt see peaks tähendama, et ma peaks olema rahul, kui teised inimesed mu kodus majandavad. Või on “abis”. Esiteks olen ma väga spetsiifiline, ma ei KANNATA, kui keegi mu asju näpib. Mulle ei meeldi väga kellegi teise tehtud toidud peale enda omade. Ja ma tunnen end äärmiselt ebamugavalt, kui keegi mu kodus end koduselt tunneb. Absoluutselt ei kannata ma aga seda, kui keegi tagaselga mu kodus majandab. Kui ma veel isa korteris elasin, siis ajas mind isegi see mõte närvi, et isa seal ilma minu juuresolekuta ringi asjatab. Mu elu ja hing võib olla internetti laiali laotatud, aga hoidku jumal, kui keegi mu mustapesukasti avama hakkab!

Lisaks olen ma nende paari nädala jooksul selgelt näinud, et IGAÜHEL (kellelegi konkreetselt vihjamata, vaid nii üldiselt) on oma seisukoht, kuidas last peaks kasvatama, hoidma, temaga ringi käima kui ta nutab, kui tihti süüa andma jne ning mulle üldse ei meeldi, et võõrad inimesed oma kasvatusseisukohti minu lapse peal hakkavad katsetama. Mul on tekkinud paar inimest, kelle arvamusi ma austan ja kellelt nõu küsin (kui selle järele vajadust tunnen), siis ülejäänute puhul ma olen võtnud vaikiva ja naeratava seisukoha. Ja olnud valmis iga hetk käratama, kui üle piiri peaks mindama: “See on MINU laps!” Ma ei taha seejuures muidugi absoluutselt väita, et ma teaks kõige vähematki, kuidas lapsi kasvatada, aga ma tean ju natuke juba, milline on MINU laps. Ehk siis ma tean, mis teda rahustab, ma tean, millal on vaja tal magama minna, ma tean, palju ta sööb ja ma tean, et lutti ma talle veel ei anna. See, et keegi teine sellega nõus ei ole – tough luck.

Nüüd võib jääda mulje, et siin pole muud olnud, kui ainult üks nõuandevool uksest ja aknast. Ei, sugugi mitte. Õnneks suudavad kõik hoida aupaklikku distantsi ja ju ma ise annan ka tõrjuvaid signaale välja. Aga ma lihtsalt TUNNEN, et oodatakse, et ma hullult bondiks Tallinna-suguvõsaga ja ma ei suuda end selleks sundida. Asi pole selles, et nad ei oleks toredad inimesed, nad on toredad inimesed. Lihtsalt mina ei oska veel harjuda mõttega, et see polegi ainult minu laps ja et on inimesi, kel on veel temale (justkui) õigusi. Pealegi tunnen ma end tõesti vaid siis mugavalt, kui jätan lapse üksinda Abikaasa või emaga (ja ilmselt ka Naabrinaisega) ja hoolimata sellest, kui toredateks, kompetentseteks või suurepärasteks inimesteks ma teisi ka ei peaks, ma lihtsalt ei taha (veel?) oma last kellegi teise hoolde jätta. Kas ma peaksin tahtma? Kas see teeb minust nüüd halva inimese? Kanaema?

Nii et kui ma vingun, et mul on kopp ees üksinda olemisest, ei tähenda see sugugi, et ma oleks abipalumisinvaliid või liiga uhke, et tunnistada, et ämm või äi või keegi võiks appi tulla näiteks. Sest esiteks ma ei saagi üldse aru, millist “abi” saaks kõrvalised isikud pakkuda? Ma saan ju KÕIGEGA ise hakkama. Isegi vankri vedamisega trepist. Ja see ei ole mingi suur vaev, see on igapäevaelu. Mul ei ole veel tekkinud momenti, et ma ei saaks minna duši alla või vetsu või jääks söömata, sest Põrnik jonnib tõesti väga vähe (ilmselt, võrreldes, ma ju ei tea tegelt, aga no ühesõnaga, mu elu ei seisa sugugi). Ma lihtsalt igatsen, et ma saaks õhtuti kaissu ja et ma saaks vahepeal oma ema kallistada (nüüd rohkem kui kunagi varem). Ja selle juures ei saa ju keegi mind aidata. Ja külalised, noh, tekitavad tegelikult praeguses faasis ainult lisastressi.

Ma ei arvanud kunagi, et ma hakkan oma last üles kasvatama Tallinnas. Või õigemini ei arvanud ma kunagi, et ma olen sellel ajal, kui laps on vastsündinu, Tallinnas, ilma oma tugisüsteemi, tuttavate tänavanurkade ja kodupoeta (tegelikult tahtsin ma kirjutada kodubaarita). Ma ei osanud selleks valmistuda ja kuigi igapäevaelu on täiesti hakkamasaadav ja talutav, siis see emotsionaalne pinge, millele annavad kaasa kodukaugus, nähtamatu surve Tallinna-suguvõsa poolt ja Abikaasa ajutine eemalolek, see on vaikselt kriitilise piirini kuhjunud. Ja sinna ei saa ka keegi midagi teha ja keegi pole selles süüdi.

Lisaks läks Traktoril esirehv katki ja tänane “jalutuskäik” nägi välja nii. Kõigepealt väntasin ma tund (!) aega rehvi pumbata, no et saaks kasvõi niipalju, et tanklasse sõita (ma ei hakka MAINIMAGI, et Tartus poleks tankla iial viie kiltsi kaugusel asunud, kus pumbata). Põrnikas magas rahulikult autos. Siis tuli Naabrimees ja me jamasime teise tunni, et rehvi alt kätte saada. Õigemini tema jamas, mina istusin äärekivil ja olin vihane. Siis avastasime, et tagavararehv on ka tühi ja lisaks sobib vaid teisele poole. Siis saime lõpuks rehvi alt kätte ja käisime tanklas ja poes ja selgus, et mõlemad rehvid on neljast-viiest kohast täiesti puru. Põrnikas ikka magas, nüüd juba Naabrimehe autos. Siis ei saanud rehvi kuidagi alla tagasi, Naabrimees rassis ja sai tugevaks ja kauniks selle käigus, mina ikka istusin äärekivil ja olin vihane. Ahjaa, vahepeal käisin üleval ja otsustasin prügi alla tuua ning sel hetkel, kui ma kotti põrandalt võtma hakkasin, lagunes selle põhi lihtsalt ära.

Korjasin prügi uude kotti ja ka selle põhi lagunes ära.

Lõpuks helistasin ma ilgelt vihasena meie autoparanduskutile, kelle käes on juba poolteist kuud Möirakaru (“Kaks nädalat läheb parandusega!”), sõimasin viisakalt näo täis ja autot lubati teisipäevaks (nagu juba iga nädal lubatakse mingiks päevaks, aga seda kunagi ei juhtu). No kui see ime peaks juhtuma siis ma sõidan Tartusse kiirelt nagu peerukera ja olen kiiremini Undergroundis, kui te jõuate öelda “sitt päev”.

Homme on parem päev, onju?

18 mõtet “ving ja hala

  1. tikker

    jõuvarude ammendumise põhjuseks võib olla vitamiinipuudus. mul läks tükk aega, enne kui sellest aru sain ja mustast august välja ronisid. krõbista näiteks üks purk multivitamiine, ehk on abiks 🙂

    pai!

    Vasta
  2. Inga

    Ettevaatust nende vitamiinidega, sest Põrnikal pole äkki lisaaineid tarvis! Ega keegi ei saagi sind aidata – nii et süümekad sellepärast et abi ei küsi viska kohe nurka. Perekond harjub ka sellega, et neid kogu aeg tarvis pole. Aga see-eest kui neid ON tarvis, siis on nad jälle alati seal ja olemas! Oota aastake ja siis lase mehe emal olla see maailma parim vanaema, kes viitsib lapse sabas joosta ja riiulitel asju järjest kõrgemale tõsta (kui mitte lausa lakke riputada)… igal asjal on oma aeg. Esimesed kolm kuud on nagunii sinu ja Põrnika kõrvuti olemise aeg – olete te ju kaua aega kokku kasvanud olnud, siis nüüd peate kahe erineva inimesena olema, aga ikka koos!

    Vasta
  3. pilleriin

    oi, nüüd ma olen ka kohe üks nendest, kes kõrvaltvaatajana kipub õpetama.. mind nt segab veidi, kui alla-aastase kohta öeldakse, et jonnib. ei jonni, tema nutab. jonn on teine, teadlikum tegevus ja tuleb hiljem. ahjaa, ära hellitada teda ka ei saa, ei süles tassimise, kaisus magamise vms asjaga. ja kui ta nutab, siis tal ongi midagi pahasti. õhtuks lisandub paljudel veel päevamuljete rohkus ja väsimus ka ja siis ongi õhtuti nutusemad – ja sellega ei olegi mitte midagi teha. st ainult seda, et kui on mingi olukord, milles ta vähem nutab ja rahulikum on, siis seda talle võimaldada. no näiteks süles käies kussutamist.
    selle sülega on ka muidugi nii, et ma mõtlesin absoluutselt igal nädalal, et kui see laps veel juurde võtab (ja mu laps võttis kehvalt juurde ja oli suhteliselt väikese kaaluga), siis mina teda enam süles kussutada ei jaksa. aga oi, jaksasin, kaua veel, isegi oma juba tol ajal vigase selja kiuste.
    teine asi on see kärujutt. vot need õhkkummidega kärud on popid jah ja neid jubedalt kiidetakse, aga keegi ei kipu rääkima, et need kummid võivad tühjaks minna ja võivad seda teha üsna pidevalt. ühel mu tuttaval oli mingi kvaliteetkäru, siuke kallis, õhkkummidega, ja ta pumpas vist pea iga päev, sest rehv ei pidanud. ja uus rehv ka ei pidanud. oma tite peal proovisin ma erinevates kohtades-olukordades ära mitu erinevat käru ja sain teadmise, et kui mul oleks pidanud veel üks sündima, siis ma oleksin otsinud sellise vanamoodsa kitsaste valgete täiskummidega klassikalise käru. sest lisaks muule annab õhkkumm ka kaalu juurde. ja kui tee on läbitamatu, siis on ta seda igasuguse rattaga.

    ning su meeleolumuutuste kohta ütlen ma, et see ongi sünnitusjärgne depressioon ja see on täiesti normaalne asi. muuhulgas toob see kaasa ka kiireid meeleolukõikumisi, et mingi hetk võib vabalt kõik imehea olla. aga seda on raske seletada niimoodi, igatahes võid julgelt kõik selle kaela ajada 🙂

    jõudu teile!

    Vasta
  4. Anu

    Igat meeleolu muutust ka SJD alla ei liigitaks. 🙂 Noh ja kui isegi oleks, siis selle kohta “normaalne” öelda on ka veits vale. Meeleolumuutused ise aga pole midagi hullu.

    Ja ma soovitaks kah vitamiine võtta. A kui karta, et laps saab lisaaineid neist, siis võid ju alati järgmisel arstivisiidil küsida, et mis vitamiine nad soovitaks sulle ja kuidas nad Põrnikat mõjutavad.

    No ja mul sai laps aastaseks eks. Ja ämm-äi tulid külla ja mul oli ikka veider vaadata, kuidas nad last sülle haarasid või nunnutama kukkusid või… Rääkimata sellest, et kui me neil külas oleme ja nad hakkavad mähet vahetama või vanni tegema või süüa pakkuma… Vhuh.

    Vasta
  5. Birgit

    Igatahes pai Dakile 🙂
    Mina vaidleks aga pilleriiniga :))))))) Mina olen üks nendest, kes arvab, et kussutamine on saatanast. Sülle võtmine ja hoidmine on ok, aga kussutamine on valede magamisharjumuste juurutamine.
    Ja sünnitusjärgne depressioon on ikka midagi räigemat kui meeleolude kiire vaheldumine, see on ikka pikaajaline sügav madalseis. Loe Brooke Shieldsi “ja vihmasadu algas” läbi ja seal on toodud väga eredalt sünnitusjärgse depressiooni põdeja mõtted ja Daki siin antud juhul pole küll sellise tumedas kohas. Loomulikult on kõigil väike baby blues (, mis on tingitud terve hulga heade hormoonide kehast lahkumisega, mis raseduse ajal möllasid), kui kõigil ei kasva see üle sünnitusjärgseks depressiooniks.

    Vasta
  6. pirtsu

    homme on ikka parem päev 🙂 . nii see asi ongi. üks päev korraga.
    kõike tuleb teha nii nagu endal lihtsam on. söö kasvõi valmistoitu, ära korista ja kui vaja, siis kussuta laps magama süles. aga mõtle enda peale ja tee nii nagu sinul lihtsam on.

    Vasta
  7. Erle

    See kõik, mis sa praegu tunned on täiesti normaalne! Kui juba masendus väga hulluks läheb siis tuleb abi otsida aga sellest sa saad kindlasti ka ise aru siis. Kõik muu on ka teistel läbitud etapp 😉 Jõudu sulle! Tubli oled, et vankriga hakkama saad, mina oma selja pärast ei saa siiani vankrit trepist üles-alla, kuigi lapse tassimist selg mul pole õnneks takistanud.

    Vasta
  8. AbFab

    Palun 😀 8 kommentaari ja “võta vitamiine – ära võta vitamiine; tujukõikumised on normaalsed – ei ole ikka päris normaalsed – see on depressioon – ei ole depressioon; kussuta – ära kussuta!”

    Vasta
  9. mala

    Daki, ma tahtsin öelda, et ma võin vaid ette kujutada kui raske on lähedastest eemal olla. Mul oli suht raske laps ja mehe abita oleksin vist hullumajas lõpetnud. Pai sulle!

    Vasta
  10. Liis

    Noh – ma olen ka töönarkomaanist (pole küll sama olukord, aga ega teda kodus eriti polnud) mehega ihuüksi Tallinnas lapse saanud. Poiss oli ca. aastane, kui ma olin Tallinnaga harjunud, siin endale tuguvõrgustiku leidnud ja hakkasin jälle elama. Nii et… kui muu ei aita, siis aeg ikka aitab? Seni võid sa mu külla kutsuda ja mind komberdamas vaadates peenikest naeru pidada, sest et vähemalt ei ole sa enam rase.

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Hehehee, AbFab, nii on jah:) Aga samas, ma olen blogis arvestanud sellega, muidu keelaks ju kommenteerimisvõimaluse ära.

      Esiteks, võtan vitamiine. Teiseks, pikaajalised lugejad teavad, et mul on ka bipolaarne diagnoos, olen sellest kirjutanud ka, aga viimasel ajal vähem. Sellepärast olengi väa ettevaatlik igasugsute tujumuutuste suhtes, sest minul võivad need minna depressiooniks üle tõenäolisemalt kui teistel. Ka sünnitusjärgse depressiooni riskigrupis olen. Et sellepärast ma hoiangi endal silma peal ning jah, kahjuks olen piisavalt neid auke läbi elanud, et ilmselt tunnen ära selle hetke, kui on hull. Abi küsida sel hetkel on aga üks raskemaid asju… Ja noh, lisaks ei saa ma praegu rohtusid ka võtta ju, sellepärast kardan ka… Aga praegu ei ole midagiu hullu veel. Ma lihtsalt tahtsin näidata, et ei ole kõik roosa. Ma viimasel ajal olen mitmest kohast lugenud, et inimestele tundub, et kõigil teistel on hästi, sest ajakirjades padatakse muudkui imeemadest, blogid on täis roosat kiidulaulu jne. Ja siis tundub, et miks teistel on nii hästi ja endal nii sitasti. Et tegelikult ju pole. Tegelikult on kõigil igapäev.

      Ja jonniks ma nimetan jah seda, kui õhtul on jonn, mis tuleb väsimusest näiteks. St ma ei arva, et see on tal teadlik tegevus nagu paariaastastel. Jonn on mulle meeldivam sõna kui nutt või kisa, näiteks. Ja ma praegu teda ära hellitada ei karda, õnneks pole vist ohtugi, sest ta oskab ise magama jääda küll kenasti ja kui üks kord kahe nädala jooksul on tulnud ette, et tuleb kussutada, siis ma ei näe veel muretsemiseks põhjust.

      Vasta
  11. cristal

    jah, reedeni on tõesti ainult mõni päev veel! siis on kõik jälle hästi, onju. mäletan liigagi hästi seda Kevadtormi, kui kaksikud olid 1-kuused ja meil oli ikka täis-hullumaja. mul oli ämm abis, üksi ma poleks kuidagi saanud toona… aga tema on väga tasane, ontlik ja realistlik inimene ka. kussitamist ja nunnutamist pole temaga ette tulnud 🙂 erinevalt minu enda emast 🙁
    minuga sama lugu, et ei taha enda koju võõraid inimesi. minu köök on minu köök, minu diivanil peavad padjad olema ühtmoodi ja pleed teisiti, kui on valesti, siis ma pole rahul. seda ma ka ei tahtnud, et keegi haiglasse peale vanavanemate vaatama tuleks, aga saalisid ikka töökaaslastest mehe sõpradeni… kodus tegin seega ranged reeglid, katsikulisi peletasin ka nii kaua eemale, kui viisakas oli.
    kui ikka oled väsinud ja ei taha kedagi peale oma mehe näha, siis nii peab mingi aeg olema. küll hiljem jõuad jälle suhelda. külalised tähendavad lisakohustusi, kui sul on madalseis, siis pole lisapingele kohta. kurda aga mehele, et tema rahva laiali ajaks. värsked issid teevad kõik, et nende laps ja selle lapse ilmale toonud naine rahul oleksid 😉
    sul on ju blogi, vaadaku ja lugegu sealt, kui muidu ei saa, eks!
    muidu oled väga tubli!!!

    Vasta
  12. Mutt

    Ei ole sa üldse ainuke, kes ei tihka oma last mehe sugulastele hoida anda. Mul tibin 1a4k kohe ja senimaani ei kujuta ette, kuidas ma peaksin kunagi oma last mehe vanemate juurde koolivaheaega veetma saatma näiteks. Oma ema ja õe juurde – vabalt. Aga mehe perekonda ma ju tegelikult ei tunne. Ma ei tea, mismoodi nad käituvad, millised on nende põhimõtted lapsekasvatuses, mida nad teevad ja mida mitte. Loomulik, et ma ei julge oma kõige kallimat vara neile usaldada.

    Ja jube jama on küll, kui ema ja õde kaugel elavad. Eesti on väike küll, aga see Tartu on nii krdi kaugel. Mul lisaks elavad mehe vanemad ka kaugel, seega topeltikaldus. Ei saaks isegi vajaduse ja soovi korral neid lapsehoidjana kasutada.

    Vasta
  13. koduperenaine

    Hehee, mina ei hakka õpetama. Küll aga ütlen, et tekkis väga tuttav tunne ja enda emotsioonid esimese lapsega olid samal ajal väga sarnased. Selle vahega, et mul too alguseeufooria jäi vahele 🙂 Aga sai läbi tehtud ja ära harjutud, sest ega muud teha polnudki. Mis ämma hoolitsusse puutub, siis minul tekkis soov selle järele täpselt siis, kui lapsi juba kaks oli 😉

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Tegelikult on nii õudselt hea teada, et ma pole ainus friik ses osas. Õnneks pole katsikulistega muret olnud, mulle tundubki, et peamiselt on häda selles, et ma ise tunnetan, et minult oodatakse, keegi ju ei tule tegelikult otse ütlema, et nii on. Ju ma päris valesti ei taju, aga ilmselt on ka minu reaktsioon teistele mõistetav ja arusaadav, aga ma ise põen üle ja elan seda nii läbi, et nii on. No et oodatakse ja ma ei taha ootustele vastata.

      Mul üks ütles täna Kevadtormi kohta hästi… “Kõhutuul”…:D No tõesõna. See sõjaväelase naine olla on ikka ilge kepp ja käpik. Cristal, sa tead hästi. Pealegi oli sul ju MITU KORDA (või noh, kaks korda vähemalt) hullem kui mul…

      Mutt, tead, nii vist ongi. Kui ma ei elaks siin, siis ei oleks ka seda pinget. Aga kuna ma elan siin ja mehe perekond on ju siinsamas, siis kohe tuleb ka tunne, et peaks neid kaasama. Kui oleks teine linn, ma üldse ei muretseks ja kord kuus külas käia oleks piisav. Nüüd aga… Ma ei taha öelda, et nad on võõrad inimesed, aga tegelikult nad ju selles mõttes on, et nad pole minu perekond ja ma ei tunne neid eriti, kuigi oleme mehega aastaid koos juba. Seega nad on… võõramad, ütleme siis nii. Nii et nii hea on teada, et ma pole ainus,m kes võõristab. Jah, võõristama on õige sõna!

      Vasta
  14. Mutt

    Kord kuus… eriti usin 😛 Ma ei jõua oma ema juurdegi enam kord kuus. ämmast-äiast rääkimata (No kui auto oleks, siis oleks ilmselt kergem, aga ma ketran Tartu vahet reeglina rongiga ja see läheb lapse kasvades aina jubedamaks. Ilmselt mitte ainult mulle vaid ka kaasreisijatele… Ja no rongiaegadest ei hakka ma üldse rääkimagi…)

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga