e-päeva mõtteid

Esimene emadepäev. Ikka veel ei ole mingit erilist tunnet. Ma nagu ootasin, et see kõik on suur raketiteadus ja seda ei lasknud unustada ka KÕIK inimesed, kes, suunurk naerul, arvasid, et alles pärast sünnitust läheb asi hulluks.

Ega ikka ei ole läinud küll. Ma olen jätkuvalt arvamusel, et 18+ aastat lapsekasvatamist ei ole päriselt võrreldav selle eelneva tüütuse ja kohati ka piinaga, nii et ka praegu tunduvad mulle kohatud ja naljakad kommentaarid stiilis “oota-oota, nüüd alles läheb asi käest”. Ei tea, kuhu ta minema peaks? Muidugi olen ma arvestanud magamatusega ja teatud füüsiliste hädadega, aga esiteks saavad need läbi ja teiseks ei lähe progresseeruvalt hullemaks (st ei ole kõik kokku pressitud kümnesse piinarikkasse kuusse ja neid asju on märksa lihtsam taluda, kui need on aja peale laiali jaotatud). Tähendab, ma ei oska vist end hästi väljendada hetkel… Mis ma tahan öelda, on see, et esiteks tunnen ma end iga päevaga füüsiliselt aina paremini ja kuigi ma saan 9 tunni asemel järjest umbes 5 magada, on see kõik (hetkel) väga talutav. Väikese inimese eest, kes saati veel enamiku ajast magab ja ülejäänud osa ajast ringi vaatab ja naljakaid nägusid teeb, on tegelikult üsna lihtne hoolitseda. Ja kuna ta praegu ka öösiti väga hästi magab, siis ei ole mitte mingit põhjust kurtmiseks.

Tegelikult tahtsin ma hoopis rääkida sellest, et mis nüüd edasi saab – blogi mõttes. On ju emadepäev ja emmeblogijate teema peaks väga hästi tänasesse päeva sobima. Emmeblogijad on üks imelik kamp. Esiteks on emmeblogijad väga populaarsed, vähemalt ingliskeelses blogosfääris. Teiseks on naljakas see, et igaüht nimetatakse emmeblogijaks, kel juhuslikult on ka laps. Aga nagu kõikide blogidega ja blogijatega, leidub ka emmeblogijate hulgas äärmusest äärmusesse inimesi.

Ma ei tea, millisel tasemel minust emmeblogija saab. Praegu ei tunne ma küll mitte mingisugustki vajadust ette kanda, mis kell on söögiajad, palju ta päeva jooksul “lää” ütles (vähemalt 17 korda) ja TISSID! ÄRGE UNUSTAGE TISSE!

Ma klõpsin küll pilte teha, aga ma annan endale aru, et Põrnika erinevad näoilmed on huvitavad ja naljakad tõesti vaid mulle, Abikaasale ja meie lähedastele ja et ülejäänud maailma jaoks on need pildid kõik ühesugused – titapildid. Lisaks tahan ma väga vältida olukorda, kus võõrad inimesed võiksid mu last tänaval ära tunda nagu on mul paljude “netilastega”, keda ma elus näinud pole – aga tänaval tunneks ära, sest nende vanemad on piltidega interneti täitnud. Ma ei arva, et ÜLDSE ei peaks mingeid pilte avalikustama, aga kuskil on piir (igaühe jaoks ilmselgelt erinevas kohas) ja eks ma seda piiri hakkan otsima. Pealegi on praegu suhteliselt ohutu ses osas, sest ma arvan, et isegi MINA ei tunneks veel oma last teiste tittede hulgast ära. Ausalt öeldes ei ole praegu isegi võimalik aru saada, kas ta on poiss või tüdruk, võiks vabalt olla emb-kumb. Aga noh, peagi hakkab ta inimese nägu minema… (mida ma ei jõua ära oodata!)

Emmeblogijad lähenevad asjale erinevalt. Mulle meeldib Kessu lähenemine, kellel on spets lukus lapseblogi. Mulle meeldib ka Dooce’i lähenemine, kes räägib, aga piiratult ja alati humoorikalt. Nii et ma arvan, et ma katsun leida mingi vahetee – ei hakka tegema eraldi blogi, aga mingid edusammud, mis on huvitavad mulle endale ja mida ma salvestada tahan, panen ilmselt parooli alla ja ülejäänu… No vaatame.

Mulle meeldis, mis Naabrinaine ükspäev laste kohta ütles. Et tema meelest ei võta lapsed elult midagi ära, vaid hoopis annavad juurde. Ma arvan samamoodi, tegelikult, ja ma loodan, et ma oskan seda suhtumist ja elu igapäeva ka blogi kaudu edasi anda. Sest TEGELIKULT on ju peamine siiski see, et ma tahtsin last saada, ma tahtsin saada last just selle inimesega, kellega ma ta sain ja mu laps ongi täpselt nii vaimustav, kui ma arvasin, et ta on. See, et kogu see protsess oli selline nagu ta oli – no las ta siis oli. Elu ongi ju selline, et head asjad tulevad käsikäes halbadega, oleks ebaõiglane teha nägu, et kõik kõige (raseduse, sünnituse, lapsekasvatamise jne) juures on superhüpernummupummu ja oleks jabur võtta kõike seda pühaliku hardusega ja kaotada igasugune huumorimeel. St saab ka nii, aga ma ei taha nii ja ega vist oskakski.

Ma tahan vist selle kõigega öelda, et kuigi mu blogi on viimastel kuudel olnud vist parim kontraseptiiv paljudele, siis, ma loodan, on ta olnud ka valgustav (ja ehk vastukaaluks sellele roosale, mis tavapäraselt rasedusteemat ümbritseb). Ja kuigi ma ei salli ütlemist “eesmärk pühendab abinõu”, siis… Kuna kahjuks muudmoodi lapsi saada pole võimalik, siis tuli see läbi teha. JA NÜÜD MA EI PEA SEDA ENAM KUNAGI TEGEMA (kui ma ei taha). Nüüd hakkab tõesti kõige lõbusam aeg (ilma irooniata). Ja igaüks, kes ütleb selle peale “oota vaid, kuni tulevad unetud ööd/koolikud/gaasivalud/hambalõikumised/teismeiga/NARKOOTIKUMID/valib Keskerakonda”, siis tuleb minu poolt vastu selle peale stink eye. Ma küll jätan omale õiguse vinguda, kui aeg käes, aga ma ei kavatse elada nii, et pidevalt on mingi hullu ja õudse ootus. Miks peaks üldse nii elama keegi?!

(Ja samamoodi ma loodan, et see kibedus, mis mus viimastel kuudel oli, ei hakka välja lekkima ja vaikselt kaob ja et minust endast ei saa mutti, kes kellegi rasedusuudise peale kibeda muigega teatab: “Jajah, oota vaid…”)

Niisiis. Ma ei taha endale külge silti emmeblogija, aga samas ei taha ma ka teha nägu, et laps ei muuda mu elu või suhtumist või et ta ei annaks mu elule palju juurde. Kindlasti annab.

Ja kindlasti saab selle üle veel kõvasti nalja. Pisaraid ilmselt ka, aga peamiselt ikkagi nalja.

12 mõtet “e-päeva mõtteid

  1. Kadi

    :D…. Ai,mulle meeldib su blogi lugeda! Saan alati törtsu naerda,sest sa oled nii eluterve huumoriga. Mu esimene e-päev möödub siin metsatalus koos Siimu ja kahe koeraga omaette grillides ja tšillides.Mees väljamaal orjatööl,me “vabad-vallalised“.Otse loomulikult käivad mul sellel ajal külas,kui meest ei ole,kõik poissmeestest-leskedest naabrimehed (loe: eripullkaader:D).Tänagi käis üks 70 aasatane ja sõi mu puuahjus tehtud “keele viib alla kärutädi pudru“ ära. PS!Olgu lisatud,et 70 siin,metsade ja hää õhu käes = 50,no hääl juhul 55 max.
    Mis puudutab (ma puudutan aint kergelt :D) seda va titefotonduse teemat,siis näädsa ma jälle selline,kellele meeldib nii oma lapse kui ka teiste omade pilte vaadata.No meeldib kohe väga! Mu poolest pane siia või fb.-ki neid palju kulub.Ja üleüldse,no mis ma teha saan,kui ma ise olen ju teisel pool kaamerat valdavalt :D. Ainus variant on timer-pildid endast :D.Ikka olen juhtunud mina olema see,kes plõksib pilte teha ja seega mul pere küll on ja perealbumid ka nagu on,aga kus ma ise seal olen…njah,kuskil peegelduse peal vahest ikka läbi kumab.
    Tead,mis mulle praegu korra pähe torgatas.Lapse sünd on selles suhtes ka huvitav asi,et mõned pered ajab see lahku.Lihtsalt korra teema tõstatuseks… Meil mehega kohe täitub 13 aastat kooselu,esiklaps (ilmselt ka ainus saab nüüd meie tähtpäeval saab 8 kuuseks)on meid raudselt veel rohkem lähendanud.Kõik tundub nii õige.
    Ja veel: Tartu igatsust ma jagan sinuga 110% ja veel-Siim ärkas,seega netipaus.

    Vasta
  2. pirtsu

    mind hullult kriibib see une teema. on teada fakt, et mul on 2-aastane laps.. ja ma saan senini öö peale kokku magada u 5 tundi. seda siis mingite juppidena. hullematel öödel saan magada 3-4 tundi.
    ma lausa rõõmuga imestan, et sul on aega arvutis olla :D. see on hea, sest tähendab, et Põrnikas peab ennast viisakalt üleval 🙂 .
    sa oled armas. head emadepäeva 🙂 .

    Vasta
  3. LJB

    nii, Maailma Lopp on kaes, ka Dakil on vastsundinud laps kes magab hasti… ma ei saa vist kunagi teada miks minule taielikud insomniakid anti 😐

    Vasta
  4. Kadi

    Pirtsu ja LJB!Mu Siim,kallis Simbulkin,Pepu,Simsalabim magab kelle poole 21- st. saati ja ilmselt me enne 6-7.-t hommikul ei kuule teineteisest muud kui nohinat.Ja nii umbes 6,5 kuu vanusest saati.Mul tõeliselt kahju erksa unega laste emadest,sest uni on nii oluline,et jaksata ja mis mitte vähem oluline – ka mehe jaoks jaksata… Tahaks nii loota,et siin küll on abi mingitest raamtutest äkki.Meil on küll alati olnud hästi mõnus ja päevakava jälgiv elu,ehk seegi on abiks.Kindlasti ei tohi lapsega õhtuti tavalisest aktiivsem olla,kuna see tekitab üleväsimust.Aga eks te ju ise ka seda juba teate,ilmselt rohkem kogemusi,kui mul.Meil on lihtsalt vedanud ka selle uneteemaga 😀 .Tikker kirjutas mingi aeg oma blogis pikalt unekoolist.Ma ise lasin selle teema üle ridade,kuna (ptyi-ptyi-ptyi) minu rõõmurull magab hästi ja ei tundunud nii päevakajaline teema.Aga no ausalt,meil ON unetalu.Mis siin muud,kui et lapsed siia tallu uneravile 😀 .

    Vasta
  5. pirtsu

    mul on kõik kättesaadav kirjandus une kohta läbi loetud. ma mõtlesin, et peaksin ise koolitusi hakkama andma :D. teoorias tugev, aga praktikas nõrk – niiet parim teisi õpetama hakata 😀 .

    Vasta
  6. Birgit

    Minu üks suurimaid imestusi lapse saamise juures oli ka see rinna teema. Peale lapse sündi võib suvaline inimene küsida, et kas sa annad rinda. Mis see nende asi on, ei saa ma siiamaani aru. Ja igaühele pead rindadest rääkima-arstile, haiglaõele, vanaemadele, sõpradele ja see rivi on lõputu. Rinnad oleks nagu peale lapse saamist ühiskondlikud.
    Ja jõudu sulle ka 🙂

    Vasta
  7. Annekas

    “Ja igaüks, kes ütleb selle peale «oota vaid, kuni tulevad unetud ööd/koolikud/gaasivalud/hambalõikumised/teismeiga/NARKOOTIKUMID/valib Keskerakonda», siis tuleb minu poolt vastu selle peale stink eye. ”
    Hahaha, keskerakond oleks neist vist kõige hullem…

    Vasta
  8. Liisapereema

    No las nüüd vanainimesed targutavad ometi 🙂
    Minu meelest ongi lastega lill, aga iseendaga on vahetevahel raske – jääda alati rahulikuks; mitte tüüdata kaaskondseid; elada teadmises, et ta alati vajab sind jne.
    Emad tahavad huigata edusammudest, internet on tänuväärt kuulaja 🙂
    RINNAD: esimene shokk oli 6 aasta tagasi Pelgus, kus iga tund käis erinev valges kitlis proua, kes arvas, et võib pigistada.

    Vasta
  9. Jana

    Olen nõus selle rinna teemaga-KÕIK (ka mehed!) tunnevad huvi kas annan rinda, palju ikka piima tuleb, kas piisab, kas juurde pean andma midagi ja kas ma ikka ometi tean, et kui pudelist juurde annan siis ju laps võõrdub rinnast??!? 😀

    Vasta
  10. Nirti

    Ma arvan, et need, kes seda “Sa oota vaid, küll tuleb metsik teismeiga/keskerakonna valimine ja kümne paari Vagabondi kingade nõudmine!” ütlevad, ütlevad seda sooja huumoriga ja nalja tehes. Mina küll ütlen, st. ma ei ütle seda üldse mingi õelutsemisega, vaid tõesti siiralt lõõpivalt ja aasivalt, mitte midagi halba mõeldes. Kui selline mulje on jäänud. Minu moodi äraspidine huumor. Umbes et ära muretse, alati annab hullemaks minna. 😀 Ja ma tõesti siiralt vabandan, kui see kuidagi solvav oli. Polnud üldse nii mõeldud.

    Vasta
  11. mala

    Ma olen Liisapereemaga nõus, et keerulisem on iseendaga toime tulla vahel kui lastega.

    Minu lemmik oli hoopis küsimus, et kas laps magab ikka omas voodis… ja mitmeid kordi sain hurjutada, et kui ma KOHE last omas voodis magama ei harjuta, siis ta jääb abiellumiseni mu kõrvale 😀

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga