good thing I brought my axe cane
Mõtlesin, mida siis sellest ülipikast nädalavahetusest ja kõigele järgnevast kirjutada ja kas üldse kirjutada… No ilma päris ei saa (ma arvan, et blogimine on mingi patoloogia juba mul), aga… Teeme siis lühidalt.
- Kõik lood, mis ma olen kohutavate sünnituste kohta kuulnud ja mida ma oskasin ette kujutada, juhtusid minu puhul täiesti tõeks saama. Ma ei ole elu sees midagi nii õudset läbi elanud. Ma olin täiesti kindel, et ma suren. Mingil hetkel mäletan ma end mõtlemast, et miks mul relva pole ja miks üldse keegi ilma püssita sünnitama tuleb – kui olin aru saanud, et arstid EI AITAGI mind ja see tundus olevat ainus viis piinu lõpetada.
- Jutud sellest, et «kui laps rinnale pannakse, ununeb kõik» on – nagu ma arvasingi – täielik bullshit. Miski ei unune, kuigi see, et laps rinnale pannakse, on muidugi awesome. Aga see ei võta möödunut ära. Või õigemini oli see selline… what the fuck moment. Ma vaatasin seda dudette’i, kes isegi ei nutnud ja kuigi ma ju NÄGIN, kust ta just tuli, ei mahtunud mulle pähe, et ta tuligi niimoodi. Just praegu. Et mis kuradi mõttes nagu.
- Ma olen jätkuvalt arvamusel, et inimesed ei ole ette nähtud eriti paljunema. See PEAB olema looduse viis öelda, et me ei peaks nii kiiresti paljunema, sest ei saa olla normaalne ja ette nähtud, et kõik lapsega kaasnev on nii kohutav ja piinarikas (alates rasedusest lõpetades imetamisega).
- «Tuleb juba! Juuksed juba paistavad!»
«Mis värvi juuksed on?»
«Mustad.»
«No siis pole minu laps. Pange tagasi!» (Keegi ei naernud. Ma ise ei jõudnud ja ämmakatel oli mu mölast kopp ees vist.) - Epiduraal on PARIM. ASI. MAAILMAS. (Kuni see töötab.) Kõiksugused jutud sellest lootoseõiest ja muust jurast – teate, väga kena, et mõnel naisel on kerge sünnitus ja et ta «avaneb kui lootoseõis» ja suudab «valuga kaasa lainetada». See on tõesti kõik väga kena ja palju õnne neile… Ma mõtlesin, et oskan siia lõppu midagi leplikku lisada, aga ei oska. Tore, et neil nii on. Minul polnud.
- Naljakas on see, et kõik asjad, mida ma oskasin karta ja kartsin, ei osutunud sugugi nii õudseks ja asjad, mis mulle pähe ei tulnudki, üllatavad oma horroriga mind (keegi ei öelnud mulle, et SABAKONT niimoodi valutab pärast!).
- Ma leian veidratest kohtades sõjahaavu. Näiteks on mul lõua peal mingi sinikas ja labajalad on ka sinised.
- Abikaasa on mul awesome. Ja tütar ka.
Emotsioonid on muidugi… segased. Ühest küljest ma muudkui ootan seda hetke, kui ma tajuks, et nüüd on kõik teistmoodi, aga seda ei tule. Hommikud mööduvad ja ma tunnen end ikka samamoodi nagu varem (no kui füüsiline konstantne piin välja arvata, kuigi see tasapisi taandub ja noh, see oli enne ka, ainult teistsugune). Ainult et nüüd on üks dudette, kelle heaolu eest ma pean hoolitsema. Ma tajun seda küll, et mul hakkab emmehullus peale tulema. No näiteks võin ma muudkui vahtida teda ja ikka ei saa küll. Või siis igatsen ma teda, kuigi ta on siinsamas voodi kõrval oma kausis (kuidasiganes seda kasti nimetatakse, kus haiglas tittesid hoitakse).
Mulle ei mahu pähe, et me tegimegi tite valmis. Uskumatu. Mul on imik. Erikuradiimelik.
