nihe
Käisin Tartus. TARTUS!!! Kaks kuud ei olnud koju jõudnud, see on ilmselgelt mingi rekord. Aga ühesõnaga, käisin Tartus ja LÕPUKS toimus ära see nihe. Et kurat, kõik ONGI nüüd teistmoodi.
Siin olles ei saa sellest väga aru. Tundub, et mul ongi igavesti laps olnud. Pealegi pole mul ju näiteks selle korteriga või seekordse Tallinnas elamisega mingeid muid seoseid peale raseduse ja lapse. Aga kui ma nüüd lõpuks vanu radu mööda sain konnata, sain ma aru, et kõik on ikka absoluutselt teine. Veider oli, nagu kehaväline kogemus.
Samas said kõik olulised asjad ka tehtud. Sai külastada rokikat ja Underit. Sai näha olulisi naisi ja olulisi mehi. Sai juua õlutit. («Ma olen NII õnnelik! Ma olen joonud kolm õlut ja olen NII õnnelik!!!») Sai mängida lauajalkat. Sai kuulata mingi purjus tüübi suust kõige haigemaid nõmedusi («Kas siis suured tüdrukud käivadki koos väljas väiksemate sõbrannadega? Kas see on mingi taktika?» Ja ainus, mis ma selle peale mõtlesin: persse, mees, ma sünnitasin kolm nädalat* tagasi ja polnud enne ka mingi modell, aga sina oled ikka idioot. Ma ei öelnud muidugi midagi, sest mind esimest korda ABSOLUUTSELT ei häirinud selline kommentaar.), mis ometi ei takistanud tal hiljem eriti häbitult mu numbrit küsimast. (Ma ei andnud. Duh.)
Pealegi tegin ma vist väikse valearvestuse riietuse osas ja tekitasin kõigis tohutult ebamugavust oma dekolteega. K. näiteks pidas vajalikuks iga sekundi tagant karjatada: «Tissid!» ja tättuu-Anton arvas, et ma võiksin bullseye endale büsti peale tätoveerida. Kellegi geniaalne idee oli veel tisside peale pandipakendi märk tätoveerida. (Ma mõtlen selle peale.) Ses mõttes, et ma üldse ei arvanud, et a) MINU partii võiks kelleski mingeid emotsioone tekitada ja b) et see tõesti nii silmatorkav on. Ma nimelt olen harjunud nüüd ju päevast päeva oma tisse vahtima ja esiteks ei tundu nad mulle midagi nii… ülekäte ja teiseks ei suuda ma absoluutselt enam suhestuda inimestega, kelle jaoks on tissid midagi muud kui potentsiaalne toidulaud. Ma loodan, et see konkreetne psühhoos möödub peagi, sest muidu võib juhtuda, et ma HAKKANGI DEKOLTEID KANDMA ja kus siis selle häbi ots!
Veel märkasin huvitavat seaduspära, et ma rääkisin titejuttu(mida ma päriselt ka üritasin vältida) peamiselt meesterahvastega. Ma ei tea, kas mulle tundub või ongi nii, aga naised justkui häbenevad titendust. Tähendab, kindlasti ongi mingi hulk neid, keda ABSOLUUTSELT ei huvita (võõrad) tited, aga tundub, et mingi häbitunne on ka titendusest rääkimisel juures. No et kui keegi peaks kuulma noort (ja võib-olla vallalist) naist ütlemas, et tited on täitsa ägedad, siis hoidku jumal, sa oled STEREOTÜÜP ja mingi hüsteeriline naine kindlasti! Ma ei pea siin kedagi konkreetset naistest silmas hetkel, just mehed panid mind sellele mõttele. Meestel puudus täiesti igasugune valehäbi tittedest rääkides. Üks sõber teatas kohe pärast õnnitlusi, et tema on juba 18aastasest saadik last tahtnud ja et niipea, kui tööga asjad jonksus, hakkab ta endale last muretsema. (Siis tükk aega me hirnusime sõna «muretsema» üle.) Teised, juba noored isad jagasid aga lahkelt oma sünnituskogemusi, nippe ja ei varjanudki vaimustust, mida väiksed inimesed neis tekitavad. Et ühesõnaga – kuidagi jäi mulje, et meestele on titendus ja sellest huvitumine uhkuse asi, täiskasvamise märk. Naiste puhul aga – kanastumine, bioloogilise kella tiksumine ja muud halvamaigulised stereotüübid.
Ja TEGELIKULT ma hullult üritasin titeteemal rääkimist vältida, aga no mida sa ütled, kui sõbrad, keda sa pole aasta aega näinud, küsivad, et kuidas läheb. Ikka ütled ju: «Ah, tead, okeilt, sünnitasin siin hiljuti ja täna olen esimest korda purjakil AUGUSTIST SAADIK JA MA OLEN NII ÕNNELIK! ÕLU!!!»
Aga jah, nüüd ma kuidagi katsun end kokku lappida, sest Daki 1.0 ja Daki 2.0 pole eriti compatible. Ja ka õllest kaob igasugune rõõm lõpuks, kui kell 12 teatavad su tissid, et võiks hakata lõpetama, naine! Ja eriti, kui sa tead, et ees ootab järjekordne 3x1h und, kui sedagi. Ega ma kusjuures ei igatsenudki purjusolekut ju nii väga, ma igatsesin kõike seda kaasnevat – psühhedeeliat, haigeid asju, mis juhtuvad after 2 am, elutõdedest pungil suitsunurgavestlusi, kuratlike läigetega silmapilgutusi ja kõike seda, mis paneb inimesi saatma sõnumeid, mida saab ainult nimetada texts from last night. Nüüd aga on üsna võimatu end näiteks Helsingisse juua, sest paratamatult pead sa olema valmis hommikul oma titele selgete ja kainete silmadega otsa vaatama ja seda on Helsingist väga raske teha.
Samas tunnen ma end nüüd nii palju rohkem inimesena, et ma ikkagi sain olla kaks tundi purjakil ja passida baaris ja samas oli kuidagi eriti hea ja kerge tunne, sest no kurat, mingid jorsid võivad mu mu figuuri kommenteerida, aga MINA JÄIN ELLU JA MUL ON ÜKS ERITI ARMAS TITT VEEL ETTE KAH NÄIDATA.
I win at life.
Kahju ainult, et mojitodega seda nüüd enam nii vabalt tähistada ei saa.
–
*Kuigi tegelikkuses kolm nädalat ja viis päeva tagasi, siis kõigi värskete emade eesõigus ja KOHUSTUS on ümardada seda numbrit olukorrale sobivas suunas.
Sarnasel teemal...
and then this happened
Ma olin kuulnud ja näinud piisavalt seda Family Guy Epicaci-klippi, aga ma ei uskunud, et see päriselt nii toimib… Projectile vomiting on tegelt ka olemas. Hüsteeriliselt naljakas.
«My newborn daughter would spit up occasionally, like all babies, but one day when she was just 3 weeks old, she began to projectile vomit. I swear it shot from her mouth 4 feet across the room. Ironically, I had just watched ‹The Exorcist› the night before, so I was positive she was possessed. I couldn’t believe a tiny baby could have the ability to do this naturally. Hysterical, I called my parents, the emergency room, and a priest. When I got to the emergency room, the doctor explained it to me, and told me I was probably just overfeeding her. My priest laughed so hard he had to sit down.»
Sarnasel teemal...
this happened
Kommentaarides tuletati meelde, et…
Mul pole aimugi, mis ajendil ma selle meeldetuletuse endale panin, UH ajad olid kõik aprillis… Ilmselt olen ma lihtsalt nii hullult awesome.
Sarnasel teemal...
hiigeltitt
Käisin eile titega Naabrinaise juures kohvil, kes avastas, et titel on seljas tema käest saadud body. Mida, ma rõhutan nüüd, kandis tema pooleteiseaastane LM vaid mõned kuud tagasi. Noh okei, olgem ausad, see on Põrnikale NATUKE suur siiski, aga IKKAGI.
Hiigeltitt indeed.
Kui aga Abikaasa koju jõudis, ei suutnud ma ära imestada, et tal on nii suur pea. MIS MÕTTES ON SUL NII SUUR PEA?! Veel tänaseni vaatan ma talle otsa vahepeal ja ei saa aru, miks inimesel on nii suur pea. Et kas siis kõigi pead ei olegi nii väiksed ja beebilõhnased nagu ma siin harjunud olen?
Aga kõige armsam asi terves maailmas on vist see, kui su laps ohkab ja paneb siis oma pea su õlale, surudes end tugevalt-tugevalt sinu vastu. See on uskumatu tunne.
Sarnasel teemal...
imetamisest
Hoiatan kohe ette, et sisu vastab pealkirjale (sest see siin on ikka Mommy blog, mitte mingi lihtne blogi), nii et kui sulle see teema huvi ei paku, siis ära edasi loe. Vaata parem Hugh Lauriet tantsimas: 
Vist selles kehateemalises postituses (ei viitsi linki otsida) küsis kommentaarides keegi, kuidas ma suhtun avalikku imetamisse. (Issand kui imelik väljend. Avalikus kohas imetamisse?) Ma ei viitsi ka järele vaadata, mis ma täpselt sel hetkel vastasin, aga ilmselt midagi stiilis «kui laps peab sööma, siis ei peaks see imelik olema». Nüüd, kui ma olen imetamisega natuke rohkem tuttav, on mul ka selles osas tekkinud kindlam seisukoht.
Kõigepealt olgu öeldud, et kogu see imetamise värk on ikka üsna keeruline alguses. Õigemini… Ma ei tea, kes on kirjutanud kõik need noortele emadele suunatud raamatud, aga ma kahtlustan, et mehed. Sest ainult mehed võivad kirjutada, et imetamine EI OLE valus, sest nemad ei pea elama päevas kaheksa korda läbi seda, et keegi nende nibud (nibud, saate aru jah?! need kohad, mis on MEGAtundlikud) vaakumisse tõmbab pooleks tunniks. Ja isegi nüüd, kui mu keha hakkab sellega harjuma, ei kirjuta ma alla sellele, et imetamine pole valus. Tõsi, ta pole nii valus, kui oli alguses, kui ma haiglas huilgasin ja ehmunud valveõde sisse jooksis, et mis nüüd juhtunud on. (Põrnikal polnud sellest suurt midagi, et ma iga kord huilgasin. Ta tundis mind selleks ajaks väga vähe aega ja TERVE SEE AEG, mis ta mind tundnud oli, ma ju lõugasin.) Aga valus või ebamugav on kogu see protsess jätkuvalt. Pigem just ebamugav.
Selles osas on loodus muidugi imeline (taas), et hoolimata kõigest meeldib mulle imetada. Tähendab, ma pole enda jaoks seda asja üleromantiseerinud ja juba algusest saati olen püüdnud suhtuda imetamisse kui tavapärasesse asja, eriti kuna on alati võimalik, et ma pean selle ära lõpetama, kui olukord peaks nõudma mu rohtude peale tagasi saatmist. Võib-olla just sellepärast pole ma enda jaoks teadlikult imetamisest suurt numbrit teinud. Aga mida päev edasi, seda armsam see aeg mulle on. Esiteks ilmselt mängivad rolli need müstilised hormoonid, aga peamiselt on siiski asi vist minus ja Põrnikas ja selles, et see on nii puhtalt meie aeg. Jah, muidugi ei tegele ma iga kord tema õndsa näoga vahtimisega, vaid kas vaatan sarju, surfan telefonis või loen raamatut, aga on ka kordi, kui ma tõesti ainult vahin teda.
Eile proovisime esimest korda ka pudelit (mitte RPAd siis, ikka pärisvärki), sest lähiajal on tulemas üks sünnipäev, mis on linnast väljas ja kuhu ma kindlasti minna tahan. Lisaks tahan ma, et mul oleks variant vabadusele. Ma ei pruugi seda kasutada ja ilmselt väga sageli ei kasutagi, sest kogu see värk on ilge kepp ette valmistada, aga vähemalt ma nüüd tean, et mul on see variant. Vajadusel. Enne uurisin terve interneti läbi pumpamise-pudeli teemadel ja küsisin ka nelja ema arvamust. Arvamused olid seinast seina. Üks emadest oli totaalselt vastu. Teine totaalselt poolt. Kolmas ettevaatlikul seisukohal, kuid ei surunud oma arvamust peale ja neljas… Hmm, ma ei mäletagi. Ühesõnaga, ma uurisin seda asja ja jõudsin järeldusele, et vaevalt oma lapse kahe pudelikorraga kuus ära suudan rikkuda (mis oli peamine vastuargument), eriti arvestades, et tänapäeva pudelid on ju igatpidi läbimõeldud ja spetsiaalselt disainitud jne. Vastuargumente on muidugi teisigi ja olgu öeldud, et ma kaalusin kõiki, aga jõudsin praegu sellisele järeldusele. Võib-olla ma jõuan veel ümber mõelda ja seda varianti mitte kunagi kasutada.
Mis toob mind ringiga tagasi selle juurde, et ma ei usu, et ma kunagi oleksin valmis näiteks seltskonnas rinda andma, pudelit aga küll. Ma mäletan, kui ma esimest korda nägin oma lapsepõlvesõbrannat tissi andmas ja ma olin tõesti nagu Carrie, kui ta seda punapead (ma tõesti ei mäleta ta nime praegu… Samantha? Ei, see punapea noh!) sama tegemas nägi – silmad suured peas ja šokis. Senimaani tekitab imetava ema tekkimine seltskonda minus ebamugavust, aga ma annan endale aru, et see on minu, mitte tema probleem. Sest jah, hoolimata sellest jään ma seisukohale, et kui see EMA JAOKS on mugav ja ei tekita probleemi, siis lasku käia. Aga minust ilmselt seda ema ei saa. Ma ei suuda mõelda välja olukorda, kus mul EI oleks võimalik selleks ajaks eralduda, leida omaette nurgakest. Aga mulle ei piisa lapsele rätiku ette panemisest näiteks, mul on vaja privaatsust. Muidugi on inimesed, keda ma toast välja ei aja (näiteks Abikaasa või õde), aga siiski.
Ühes kommentaariumis lugesin ka, kuidas üks ema väga kiitis pudelikogemust ja vabadust, mis see talle andis, pluss seda, et nii oli võimalus isal lapsega täiesti uuel tasandil bondida. Aga et see oli ka halb asi, sest järsku tekkis terve rida inimesi, kes kõik tahtsid ka nüüd titte toita – umbes alates vanavanematest lõpetades lehma lellepoegadega. Ja ma sain nii hästi aru, mida see naine mõtles. Et «suva ju, kes last toidab, peaasi et on toidetud». Asi ongi just selles! MEIE oleme selle lapse vanemad ja see on nii meie kohustus kui ka meie suur privileeg olla need inimesed, kes teda lohutavad, hoiavad ja inglise keeles on hea sõna – nurture. Sest on tõesti unikaalseid sidemeid, mis peaks jääma tite ja tema kõige lähedasemate vahele, mis tähendab, et inimeste ring, kes peaks saama Põrnikat imikueas toita, jääb nii väikseks kui võimalik ja praegu näen ma seal lisaks endale vaid Abikaasat ja oma ema. Aga peamiselt siiski ennast. Vähemalt lähikuudeks. Kui juba tuleb «päris inimese toit», siis muidugi asjalood muutuvad.
Ma räägin sellest vist seetõttu, et ma ise tegelesin viimased päevad suure uurimistööga pudeliteemal ja ega väga selle kohta infot ei ole. Õigemini, nagu tittedega seotud teemadega üldse, on küll teatud hulk infot, aga see on peamiselt segatud TUGEVATE arvamustega, mis tekstist läbi kumavad. Ja väga raske on oma arvamust kujundada. Ning lõpuks jõudsin ma järeldusele, et… Tuleb ikka teha nii, nagu sisetunne ütleb. Kui ma tõesti peaks nägema, et näiteks see sünnipäevale minek toob kaasa (mingil kummalisel põhjusel, aga kurat neid tittesid teab) Põrnika võõrdumise minust või probleemid tavapärase toitmisega, siis selge see, et ma mõtlen asja taas läbi.
Ja minu sisetunne ütleb ka seda, et kuna ma ju umbkaudu tean, millal on söögiajad, siis lihtsalt sätingi oma elu selle järgi. Mis tähendab, et ma ei pane end olukorda, kus ma ei saa seltskonnast titega lahkuda söötmiseks.
Aga – kui teised emad tunnevad teistmoodi, siis see ongi nende õigus teistmoodi tunda. Ja TEGELIKULT ei peaks tõesti olema selles midagi imelikku, et emad avalikus kohas imetavad, sest ME KÕIK SÕIME KUNAGI JUST SEL VIISIL (või noh, peaaegu kõik). Kui tegu on näiteks kaheaastase lapsega, kellele ema seltskonnas tissi annab, vot see on juba teine teema…
Sarnasel teemal...
öösorr
Abikaasa jõudis lõpuks koju ja ma tunnen end taas inimesena. Polegi palju vaja – üks lapsevaba pärastlõuna ja teadmine, et see ei pea enam alati olema mina, kes kõige eest vastutab. Öise une mõttes pole muidugi mingit abi temast. Esiteks ei kuule ta niikuinii, millal titt häälitsema hakkab, nii et isegi kui pole söögiaeg ja ta võiks mu asemel lohutama minna, siis olen selleks ajaks ma ise ammu üleval ja ega ju ma siis enam magada saa, kui nad teises toas üksteise veenmisega tegelevad («No ära nuta, kullake…» – «VABALT NUTAN!» jne), ikka kuulan, süda veritsemas. No et miks ta nutab ja kas ma peaks üle võtma jne.
Aga ikkagi on suur vahe, kui keegi on kõrval, kes võtab kaissu ja djuuduri sülle kui vaja ja võib tassida hällis last kaubanduskeskuses ringi, et mina saaks käia raamatupoes ja pangas ja üldse teha asju, mida autotu ja kandelinatu naine, kes kuue kildi kaugusele poodi vankriga minna ei jaksa, seni teha polnud saanud.
See, et ma ikka magan umbes 3x1h ööpäevas, ei tundu enam suur asi.
//
Miks keegi ei öelnud mulle, et tited on nii lärmakad? Ma ei pea siin silmas nutmist, SEDA ma teadsin, aga muud aega. Eriti läbi une suudab Põrnikas suisa uskumatuid hääli teha. Vahel mulle tundub, et ta on pärit mingist spioonifilmist, kus lepitakse kokku, et öö saabudes üks kahistab võsas ja teeb kodukaku häält, millele teine vastab öösorri omaga ja kospiratsioon saabki teoks. Ma ei tea, kellega mu öösorr siin suhtleb pidevalt, aga see on VALI. Nohinad, kiljatused, piiksatused, äginad, norinad, ohked, ähkimised – siin on nagu mingi sound lab.
//
Täna armusin natuke Koplisse. Jalutasin niisamuti ÜKSINDA ümber maja kui nägin eemal raudtee ääres üht peaaegu-bomži-riietes meest, kes mitte ei maganud murul, nagu siinkandis kombeks, vaid oli õitsva õunapuu alla üles löönud molberti ja maalis valgeid õisi õhtupäikeses. See oli nii uskumatu, et ma jäin seisma, jõllitasin tükk aega, naeratus suul ja tahtsin minna mehega rääkima. Tükk aega kogusin julgust, aga siis taipasin, et see on ju Kopli. Ta poleks suure tõenäosusega olnud eestlane ja mina, moodne eesti noor, ei oska ju vene keelt.
Ma loodan teda siin veel kohata. Ta tegi mu õhtu.
Sarnasel teemal...
kõik ei ole päikseline
Peatselt ilmuvas (täna läheb trükki!) raamatus «Minu Haiti», mille sisutoimetaja ma olin, on peatükk pealkirjaga «Kõik ei ole päikseline» ja just see fraas on mul viimastel päevadel peas keerelnud. Vahepeal enda lohutamiseks, vahepeal olukorra nentimiseks. Vahepeal lihtsalt niisama. Sest kõik ei ole päikseline.
Elust peaaegu-kolmenädalasega annab edukat pilti app Mommie’s Helper (Symbianile), kuhu ma söögiaegu kirja panen. Sest esiteks on võimatu meelde jätta sedagi, mis toimus TÄNA HOMMIKUL, saati siis seda, milline oli eilne päev. Aga hea on, kui asjad on kirjas, sest siis võib näha rütmi (või selle puudumist). Ja need kirja saanud toiduajad peegeldavad igapäevast hullumeelsust.
Hullumeelsus on muidugi ilmne liialdus. ÜLDISELT on Põrnikas graafikus. Aga kohutavalt, KOHUTAVALT häiriv on see, et miski pole etteennustatav. Isegi, kui graafikukõver võiks anda aimu vastupidisest. Just sel hetkel, kui ma hakkan arvama, et ma saan aru, mis mu laps teeb, millal ta seda teeb ja kui ta seda teha ei taha, siis kuidas selle väljendamiseks nutu lahti laseb, feilib kõik ja ma olen jälle nagu peata kana.
Viimased kolm õhtut, välja arvatud tänane, ei ole ta näiteks tahtnud magama minna. Ise on megaväsinud, silmad krõllis peas, JA EI JÄÄ MAGAMA. See tähendab: jääb, aga siis kümme minutit kogub jõudu, ärkab taas (näiteks troppnaabri uksepaugatuse peale) ja hakkab nutma. Nii oli kolm viimast päeva. Ja üks hommik, kus ta lihtsalt nuttis viis tundi järjest*.
Nii et ma olin eilseks täiesti läbi omadega. Lisaks on veel see asi, et mina ei saa teda kõige paremini lohutada, sest ma olen teadupoolest ka toidulaud ja see juba ajab djudeti mõtted valedele radadele. Näiteks et võiks iga poole tunni tagant süüa. Aga nii need asjad siin majas ei käi. Või noh, lõpuks käisid, kui mu närv üles ütles. Ses mõttes tahaks ma väga teha seda nutta laskmise värki. (Ja mind naabrid üldse ei huvita – Rents vist tõstatas selle teema mingis blogipostis, et kas need emad, kes lasevad lastel nutta pedagoogika mõttes, on naabrite peale ka mõelnud. Jah, ma olen mõelnud küll. Olen mõelnud, kui olen kuulanud, kuidas ülemine naaber laseb oma lapsel nutta. Mõtlen iga päev 20 korda, kui kõrvalnaabrid uksi paugutavad, nii et meil riiulid seinas värisevad. Või kui naabrilapsed tõukerattaga mu ukse taga edasi-tagasi kolistavad. Või siis, kui kella viieni keegi tümakat kuulab. Nagu siinsed naabrid ei mõtle minule, ei mõtle mina ka neile, eriti hetkel, kui mulle on olulisem mu enda terve mõistuse säilitamine ja Põrnika inimeseks vormimine. Aga see oli kõrvalpõige.)
Ühesõnaga, ma tahaks seda teha, aga ma ei saa seda üksi teha, nii et see asi peab ootama ja ma tean, et ma ei riku oma last lõplikult ära, kui ma sellega ootan paar päeva ja tegelen praegu n-ö tulekahju kustutamisega.
Mis viib mind selleni, et kõige tobedam nõuanne on… (vabandust, emme)… «Maga siis, kui laps magab.»
Sest see ei tööta.
Tõepoolest. Targad raamatud väidavad ja elu näitab, et imik nutab ööpäevas kõige rohkem kaks tundi, magab mingi 20 ja sööb iga kolme tunni tagant. Nii ongi. Ainult et… Minu isiklik unespetsiifika on selline, et KUI ma jään magama (if, mitte when), siis võtab see aega vähemalt 40 minutit, tavaliselt tund-poolteist. HOOLIMATA SELLEST, KUI VÄSINUD MA OLEN. Lihtne matemaatika näitab, et sellisel juhul jääb mul magamiseks pool tundi, kuni djuudur taas ärkab ja süüa nõuab. Öösel saaksin natuke kauem magada, aga selleks ajaks olen ma tavaliselt nii üleväsinud, et une tulek võtab aega kaks tundi julgelt. Kui üldse tuleb.
Asi pole selles, et ma EI TAHAKS magada. Väga tahan. Aga selleks ajaks, kui mul on uni tulnud ja ma võiksin seda teha, on hommik, djuudur hakkab elu elama ja ei kavatsegi taluda mingit sellist bullshitti, et ma lihtsalt MAGAN tal kõrvalvoodis. SEST MIS MÕTTES?! MA TAHAN KASVADA! MINGI HÜLGUREMA OLED VÕI?!
Ehk siis ma olengi funktsioneerinud viimased 2,5 (kaks ja pool, mitte kaks nädalat ja viis päeva, heh, heheh) nädalat unega 1,5 tundi järjest, mõni õnnelik kord ka kaks-kolm tundi järjest, keskmiselt viis tundi ööpäevas. Ma eeldan. Sest neid aegu ma kirja ei pane.
Praegu ma veel funktsioneerin. Ma suudan olla adekvaatne ema, naerda ja naeratada ja võtta huumoriga järgmist jonnipunnitamist, suhelda isegi inimestega, pesta pesu, käia duši all ja… teha normaalseid normaalse inimese asju. Hetkel plaanin ainult ühe inimese mõrva (autoparandaja) JA SEE ON SUUR EDASIMINEK. Aga ma tunnen, et reaalsuses on glitchid. Seda on raske seletada… Vahepeal on tunne, et ma kaotan reaalsusega sideme. Et ma ei saa enam oma mõtteid või hinnanguid usaldada. Et ma ei saa enam aru, mis on normaalne. Et hetkeks nagu libiseks reaalsusest ära ja siis tuleks kohe tagasi.
See ei ole minu jaoks võõras tunne. Kahjuks.
Ma magasin viimased kolm aastat tänu saikile ja ravile nagu, heh, titt. Selle vahega, et ma ei pidanud vahepeal üles ärkama selleks, et süüa. Ma magasin ja magasin ja imestasin, kuidas ma suutsin aastaid elada ilma magamata. Nüüd pärast paari nädalat saan ma jälle väga hästi aru, kuidas ma suutsin. Selles pole mingit trikki, sa lihtsalt teed seda elu värki. Teed ja teed ja nii ongi. Sest keegi ju ei küsi sult, et kas sa jõuad või jaksad või pakuks mingeid alternatiive**. Sa lihtsalt teed. Ja ignoreerid glitche ja loodad, et kohe varsti midagi muutub, et kohe varsti läheb paremaks.
Naabrinaine ütles (autoriteet, nagu ta on), et esimesed aasta-poolteist on täiesti normaalne end zombina tunda. Et see käib elu õite ja muu taolisega kaasas.
Mul ei ole midagi selle vastu, et end zombina tunda. Tõsiselt pole. Zombi olla on fun. KÕIK ajab naerma. KÕIK ajab nutma. See on nagu omamoodi narkootikum isegi, sest kõik on nii sürr. Ja eriti hämmastav on see, et sa oled enamiku ajast täiesti adekvaatne.
Aga need kuramuse glitchid hirmutavad mind.
Sest ma mäletan liiga selgelt, mis eelmine kord juhtus***.
Selle vahega, et selleks ajaks olin ma magamata olnud AASTAID, mul polnud last, aga olid härrased staarblogijad ja nende nõiajaht.
Win some, lose some.
Ehk siis ma ei taha vinguda, et magamatus on ilge bitš, aga ta on, sest et ma kardan ta ootamatuid tagajärgi. Ja ma tahan öelda, et magada siis, kui laps magab – see ei tööta. Täpselt nii nagu ma kartsin. Mu ajukeemia, vana raibe, on ikka sama. Bipolaarne faking pask.
Et lõpetada rõõmsamal noodil, siis käisime täna Liisiga jalutamas (SEST RASEDAD JA ÄSJASÜNNITANUD PEAVAD JALUTAMA! JALUTAMA MA ÜTLEN SULLE!!!) ja nägime kaht eriti nunnut oravat. ERITI NUNNUT. Ja nad ei kartnud üldse inimesi, tšillisid nagu vanad kalad bomžide ja meie pargipinkide vahel ja pilt oli nii koplilik. Täiuslik. ORAVAD!!!
*Järjest tähendab siin kontekstis seda, et nutab, ma lohutan, siis ei nuta ja siis jälle nutab ja nii edasi. KEEGI ei nuta viis tundi sõna otseses mõttes järjest, eks.
**Ämm «appi kutsuda» POLE alternatiiv.
***Ma kirjutan sellest kunagi ehk oma autobiograafias kui ma olen 80. Aga olgu öeldud, et see, mis juhtus, oli halb. Väga halb.
Sarnasel teemal...
fist bump
«Näed neid põski, jah? Need on ju nii armsad põsed, kas pole? Ma saan aru, et me oleme selles tõsiasjas ühel nõul, emme, eks? Et need põsed on nunnud? Ja armsad? Tead, kuidas need armsaks said? SÖÖGIGA! KUS ON MU SÖÖK?! Kas ma tõesti pean kasutusele võtma veenmisvahendid, et sa vihjest aru saaks? Ei? Suurepärane! Fist bump selle peale!«
Sarnasel teemal...
ema monoloog, näidend ühes vaatuses
(Siseneb ema, nuttev laps õlal. Terve vaatuse jooksul jääb ta lavale käima, kadudes vahepeal lava taha ehk tagatuppa.)
EMA: Miks sa nutad? Ah, räägi mulle, miks sa nutad? Kas sa nutad sellepärast, et sa ei saa mulle öelda, miks sa nutad? Noh, mina nutaksin sel juhul ka. Ja vahepeal nutangi. Täna näiteks olen ma samamoodi mitu korda nutnud, aga kas ma sellepärast tulen siis sinu juurde ja hakkan karjuma? Ei tule ju! Ma nutan omaette ära ja lasen sul magada. Muuseas, oled sa tähele pannud, et MINA lasen SUL magada? Mitte ei hakka sinu peale karjuma lihtsalt lambist kell kuus hommikul, ISEGI SIIS, KUI MU KÕHT POLE ENAM TÜHI?!
LAPS (on jäänud vait ja vaatab suurte silmadega ringi)
EMA (vaikib ja seisatab hetkeks)
LAPS: Äää… LÄÄÄ!
EMA (hakkab taas ringi kõndima): Nojah. Ilmselgelt paistab, et seismine ja vaikimine sulle ei meeldi. No miks sa küll nutad? Sellepärast, et sa oled titt ja nii väike ja abitu? Kuhugi minna ei saa, midagi teha ei saa? Jah, see ajaks mind ka närvi. Õigemini, ajabki. Mina ju ka ei saa kuhugi minna ja midagi teha, sest meie auto on pantvangis mingi autoremontija käes, kes kõnedele ei vasta ja tead, ma tahaks ka väga igale poole minna. Mina olen ka frustreeritud. Aga sellegipoolest ei karju ma sellepärast endal kopse välja. Jah, sul on õigus, muidugi ma teeksin seda, kui ma saaksin. Aga kuna mina olen SUUR ja TÄISKASVANU, siis tohin ma ainult teatud hulga aega karjuda. Mitte nii nagu sina, et muudkui karjud ja alati tuleb keegi, kes kaissu võtab ja elu paremaks teeb.
LAPS (on vaikinud, vaatab suurte silmadega ringi)
EMA (jätkab kõndimist ja monoloogi): Ja muidugi on sul raske, ma saan aru. Suur raske elu sinu väikestel õlgadel. Aga tead, elu läheb ainult nõmedamaks, usu mind. Ja lõpuks oled sa suur ja täiskasvanu ja mitte keegi ei tule, kui sa nutma hakkad. Tead, ausalt, nii läheb. Usu mind. MA TEAN. Mnjah, ja nüüd oled sa vait. Nüüd sa ei ütle midagi. No mul ka poleks selle peale midagi öelda. Aga paistab, et mina pean edasi rääkima. Mis ma siis veel räägin sulle? Mul oli ülikooli ajal kursavend, parim sõber tol ajal. Ta muide sai ka isaks just, kaks nädalat enne kui mina sain. Mitte isaks, emaks küll. No igaljuhul, ükskord kirjutas tema oma esseesse umbes neljandale leheküljele suvalisse kohta lause: «Kui lugupeetav kontrollija on lugemisega siia jõudnud, palun punktiiri teha rist…» Ja õppejõud oligi risti teinud. Sest me arvasime, et keegi ei viitsi meie esseesid lugeda… Nii et kui sa oled siiamaani jõudnud oma kuulamisega, siis palun anna märku, et sa oled mu juttu mõistnud. Vaikus või nutt on piisavaks märguandeks.
LAPS (vaikib)
EMA: Novot. Paistab, et sa mõistad kõike, mis ma sulle räägin. Ja ometi ei jäta sa nutmist järele. Miks küll? Mida ma veel saan su heaks teha? Sulle ei meeldi mitte miski, mulle tundub. Kuidas on minu heast lapsest saanud üleöö nutu-Mari? Kas sa oskad mulle seda seletada? Kas tõesti hakkab sulle kohale jõudma, kuhu sa saabunud oled? Ja sulle tundub, et miski ei lähe paremaks? MITTE IIALGI?
LAPS (vaikib)
EMA: No aga mis sa oskadki selle peale öelda… Minagi ei oska enamasti öelda, miks elu on selline nagu ta on. Ja miks vahepeal on nii nõme olla, et ajab nutma ja ei tahagi järele jätta… Mis me siis teeme? Kas jääbki nii? Et sina muudkui nutad või siis mina pean muudkui kõndima ja jutustama sinuga?
EMA (jääb seisma)
LAPS: Äää… LÄÄ!
(jätkub lõputult)
Sarnasel teemal...
*
Täna ongi parem päev. Lootus, et homme saab auto tagasi, hoiab mind vist veel elus. Uskumatu, ma poleks iial arvanud, et minust saab selline autosõltlane, aga minuga on juhtunud palju asju, mida ma poleks iial arvanud.
Ja üleüldse kehtib ikka see seaduspära, et paned mõtted kirja, saab pea selgemaks. Täna olen jõudnud järeldusele, et väga palju probleeme on, nagu ikka, minu peas. Ja võimalik, et pooli asju kujutan ma endale ette ju. See on alati võimalik.
Kohustuslik ving kah. Mitte ei saa aru, et kui vana on näiteks 2,7aastane laps (Eesti Naises oli selline… lapsus vist ei sobi öelda, aga rumalus? Või vastupidi, tarkus?)? Et kas ainult mina olen loll ja ei viitsi arvutada või siis on teised arusaamisel, et aastas on kümme kuud? Sest näiteks 2,5aastane laps pole mitte kahe aasta ja viie kuune, vaid hoopis kahe aasta ja kuue kuune…
