Piiksumees, Liputaja ja teised

See on üks neist varem ette kirjutatud postitustest, mis siin vahepeal ilmunud on. Jätkuvalt ei tähenda see automaatselt, et ma haiglas oleks, aga kes teab…

Kui ma alles laps olin, siis meie kvartalis oli kaks kummalist meest. Üks neist oli suure kõhuga, hallide juuste ja kiilaka pealaega sõbralik vanamees, kes käis mööda tänavat ja kui sa temast möödusid, siis vajutas ta oma kõhule ja – see piiksus! See ajas alati naerma, aga lõpuks harjusime me Piiksumehega nii ära, et olime lausa pettunud, kui ta ei piiksutanudki. Seda juhtus küll harva, ta alati piiksutas. Jah, päriselt, piiksus! Nagu koeramänguasjad.

Mis imelik kaadervärk tal seal kõhu peal oli, ma teada ei saanudki. Või mis temast praeguseks saanud on – pole õrna aimugi. Võib-olla oli ta pensionile jäänud kloun? Võib-olla tsirkusest põgenenud meelelahutaja? Ei tea ja selles vanuses ei taibanud ka küsida. Ta oli tore mees, kunagi ligi ei tikkunud, lihtsalt käis mööda tänavat ja muuhulgas vajutas kõhule ja piiksus.

Teine mees oli selline, kelle kohta võiks tänapäeval öelda pervo. Ta oli meie kvartali liputaja. Ta oli keskealine, no umbes 30-40, kah pealaepealt kiilanev, aga tumedate juuste ja tumedate silmadega. Pealtnäha täitsa tavaline mees. Ma mäletan, et ta kandis alati punast särki. Ja siis ta liputas. Me tundsime ta alati kaugelt juba ära ja vahepeal narrisime teda ka, aga teda see väga ei heidutanud või käiski see mängu juurde, ei tea. Igaljuhul meeldis talle leida mõni trepikoda, kuhu ta siis peitus, oma riista välja võttis ja niimoodi koridoriaknast liputas. Enamasti me ignoreerisime teda. Ta oligi selline nagu tapeet. “Ahah, näed, jälle on Liputaja kohal,” tõdesime ja tegelesime oma asjadega edasi. Ilmselt oli meile selgeks saanud, et a) ta on kahjutu ja b) teda tuleks ignoreerida.

Lastena, või pigem, varateismelistena ei näinud me ei Piiksumehes ega Liputajas mitte mingisugust ohtu. Ja ega nad ju meile ohtu ei kujutanudki. Olid lihtsalt sellised omamoodi veidrikud, üks veidram kui teine. Selge, et liputamine on seksuaalne patoloogia (öeldakse vist nii) ja seda peaks ravima (jah?), aga kui ma mõtlen, mida meie vanemad oleksid teinud, kui oleksid teadnud, et meil on lausa oma kodustatud liputaja, siis… Siis oleks ilmselt midagi ette võetud. Tänapäeval korraldataks ilmselt vähemalt liputajale nõiajaht.

Ma pole juba aastaid ühtegi liputajat näinud – kutte, kes suvalises kohas urineerivad, ju liputajaks ei pea. Neid olen ma näinud küll. Ühte reedel Keila-Joal, kes lihtsalt rahvamasside juures tee ääres kuses. See on minu jaoks palju vastikum kui liputamine, millegipärast. Äkki õpetasid Piiksumees ja Liputaja omal kombel hoopis tolerantsi?

Kui ma veel mõtlen kummaliste meeste peale, keda tänapäeval pervoks võiks nimetada või kes selle sildi kiirelt külge saaksid, siis tuleb mul meelde veel üks fotograaf, kes meie tänavas väikest salongi pidas. Ma olen seal teinud kõige koledamad pildid endast üldse. St see lihtsalt oli selline awkward phase, vanus, kus kõik nägid koledad välja. Fotograaf õpetas mind ka pildistama (mitte et ma ta õpetusi mäletaks), kui sain oma esimese Smena. Ta rääkis mulle valguse tasakaalust, säriajast ja muust olulisest ja ma hängisin päris tihti tema salongis. Vahepeal ajasime me naabrilastega raha kokku ja käisime tema juures pildistamas. Tal oli hiigelsuur habe ja pikad juuksed ja ta oli lahe.

Aga kui nüüd mõelda – 11aastane plika passis päevad läbi mingi habemiku juures pimikus? See ju PEAB olema kahtlane! Ja kui minu laps seda teeks, oleks ma äärmiselt kahtlustav.

Olid vist teised ajad. Muidugi, ega siis ju avalikult perverte vist olemas polnudki või vähemalt ei teadnud me tollal, et neid võib olla nii eriilmelisi. Samuti ei osanud ma inimesi karta, kuigi jah, Liputaja tekitas küll vist sageli ebamugavust või vastikustki. Need värvikad kujud käisid lapsepõlve juurde ja mul on hea meel, et seal olid Fotograaf ja Piiksumees (Liputaja oleks võinud ka olemata olla).

Huvitav, mis neist tänaseks saanud on? Võimalik, et neid polegi enam elavate kirjas. Ja ma ei tunneks neid kedagi enam tänaval ära. Aga mis ikkagi Piiksumehe kõhu peal oli? See vaevab mind tänapäevani.

13 mõtet “Piiksumees, Liputaja ja teised

  1. k

    Appi kui naljakas- need on ka minu lapsepõlve imelikud mehed! (Piiksumees ja punase särgiga liputaja) Olin nad täiesti unustanud. Täielik de ja vu oli seda postitust lugeda. Elasin Teguri tänaval, ma küll ei tea, kus sina elasid, aga ju siis üsna lähedal. Või siis oli tüüpidel väga lai tegutsemisala. 😀 Edu sulle sünnituseks, ma absoluuuuutselt ei kujuta ette, mis tunne see on nii kaua sünnitust oodata! Pärast on hea meenutada, et näed, nii raske oli aga hakkama sain 😀

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Bahahaaa! Vaat mis inimestel probleemiks saab – mis on keskiga! Okei, 30 on võibolla tõesti NOOREM keskiga, aga 40 on kindlasti keskiga. Ma arvan, et vanust 35-55 võib julgelt keskeaks nimetada, selle teist poolt juba vanemaks keskeaks. Või, Toivo, mis siis SINU MEELEST keskiga on?

      Mulle teeb see praegu niimoodi nalja lihtsalt, sorri:D Ei tahtnud kedagi solvata, aga mis siis 30-40 vanus on? Noored? Selle definitsiooni järgi siis võiks 40aastane ja 15aastane olla vabalt koos näiteks paar, sest mõlemsd kuuluvad ju noorte kategooriasse?

      Kui tõsiselt rääkida, siis ilmselt keskea piir natuke venib, sest eluiga pikeneb. Varem, kui keskmine eluiga oli 50 näiteks, siis võis 30-40 olla juba tõesti vanem keskiga ja 40-50 juba vanadus. Aga jah, kui te mulle ümberlükkamatuid tõendeid ei too, et 30-40 ei ole keskiga, siis jään oma definitsiooni juurde.

      Vasta
  2. keskealine

    Toivo, tead, ma viibisin mõni aeg tagasi koolitusel, kus esitleti, et üle neljakümnesed kuuluvad kategooriasse “vanemad keskealised”.

    Vasta
  3. jummel

    Issand jumal, ma astun siis kohe keskikka! Mis need ümberlükkamatud tõendid kah on, et 30 on juba keskiga?

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Jummel, hoopis mina peaks ütlema jummel! Ümberlükkamatute tõendite all pidasingi silmas Leeloo antud linki näiteks – ehk et mingit konkreetset definitsiooni. Seal on kirjas, et: The US Census lists middle age as including both the age categories 35 to 44 and 45 to 50, while prominent social scientist, Erik Erikson, sees it ending a little later and defines middle adulthood as between 40 and 65.

      Nii et, nagu ma juba ütlesin, 30 on tõesti ehk veel “young adulthood”, aga no 35 on ikka keskiga ju. Ma ei saa aru, miks te kõik seda nii traagiliselt võtate?! Ma ise olen üsna rahulik, et paari aasta pärast keskealisusele lähenema hakkan… Mis seal siis imelikku on? Millal siis teie meelest keskiga peaks algama?! Džiisas. Konstruktiivset vastust keegi ei anna, ainult paanitsete siin:D Nagu ma oleks nüüd kõiki 30aastasi rämedalt solvanud…

      Vasta
  4. Leeloo

    Kui suurem osa keskea definitsioone räägib vahemikust 40-60 +/- 5 aastat, siis ei saa päris nii öelda, et 35 “on ikka keskiga ju”. Pigem on 35 sel juhul umbes see kõige alumine piir, kust keskiga nii umbes ääri-veeri algab, eks ole, ja selge ju, et kui sa siis 35-aastased julmalt keskealiseks tembeldad, siis see neile väga peale ei lähe. 27-aastaselt (sorry, kui ma su vanust valesti mäletan, aga ma arvan, et ma ei eksi rohkem kui aastaga) on lihtne öelda, et sind “keskeale lähenemine” ei häiri, aga vaatame, mis juttu saa nii umbes 8 aasta pärast räägid, kui keegi sind keskealiseks tuleb kutsuma…

    Vasta
  5. =E=

    Piiksumees oli veel 5 aastat tagasi küll elus, siis oli ta tegevusala laienenud Tartu äärelinna kanti. Ma alati mõtlesin, et kuidas ta küll hakkama saab oma elu ja asjadega, tundus selline naiivne ja abitu – klouniametiga ma küll teda kuidagi seostada pole suutnud, lihtsalt kurb oli seda vaest vaimuhaiget vaadata.

    Vasta
  6. jummel

    Einoh, mis tõsiseltvõetav tõend see mingi US misiganes ka on 😀
    Mida iganes, vaata, äkki ma ei võtnudki seda kuidagi tõsiselt?
    Äkki sina läksid hoopis leili, kuna sulle tundus, et võetakse tõsiselt?
    Dziisas tõesti 😀

    Vasta
  7. kägu

    ehh… mina hakkan keskealiseks siis, kui silmade ümber tekivad kanavarbad ja keha enam hommikuti eriti hästi ei “paendu”:)
    kuid praegu olen rõõmus 39aastane noor ema oma 1,7aastasele tirtsule

    Vasta
  8. KK

    Meile õpetas Niit TPÜs, et 25selt tuleb keskiga oma kriisidega. Aine nimeks oli arengupsühholoogia.

    Vasta
  9. Ritsik

    Aga kas Ninamees on veel alles? Ninamehel oli nina otsas tohutu moodustis ja ta sõitis järjekindlalt bussiga ringi, keegi teda vaadata ei julgenud aga ikka pidi piiluma, hirmus ja põnev samaaegselt..
    Veel mäletan kohutavat kerjuseite, kel olid seljas kirjeldamatutes kombinatsioonides riided ja kombeks möödujaid vängelt sõimata.

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga