41+5
Kui ma rasedaks jäin, olin valmis kõiksugusteks asjadeks. Ma olin valmis selleks, et mu kõht venib hiiglaslikuks. Ma olin valmis selleks, et kaalunumber, mis mulle lõpuks vastu vaatab, ajab mind nutma. Ma olin valmis iivelduseks (seda ei tulnud), veidrateks isudeks (seda ka ei tulnud), unetuseks (tuli), kõrvetisteks (ei tulnud peale ühte korda), hemorroidideks (ei tulnud), tujukõikumisteks (aga need olid juba enne), veidrateks valudeks (kohati) ja muuks.
Ma ei olnud valmis selleks, et ma ei saa liikuda, sest nii valus on, ma ei olnud valmis selleks surveks, mida ümbritsevad avaldavad (õigemini ei osanud ma aimata, et nüüd järsku olen ma kõigi oma ja kõigil on justkui õigus mu elule), ma ei olnud valmis selleks, et ma ei saa hingata ja ma ei olnud valmis selleks, et sünnitust ei tule.
Ma arvasin, et see kõik lõppeb pigem varem kui hiljem (arvestades, et ma ise tulin varem). Ma ei osanud ai-ma-ta-giii, kui frustreeriv võib olla näha kuupäevi aina mööda minemas ja… ikka midagi ei toimu.
Ma mõistan hetkel vist väga hästi, miks öeldakse, et naised, kelle sünnitus lõppeb keisriga, on palju suuremas ohus sünnitusjärgseks depressiooniks. Ma mõistan, mis tunne see on, et sa oled justkui feilinud. Et su keha, mis peaks OSKAMA sünnitada, seda ei oska. Sest mul on just praegu selline tunne – et mu keha on mind alt vedanud, et ma olen feilinud nii lihtsas asjas, nagu seda on sünnitus(e algamine).
Ametliku kuupäeva järgi on praegu 41+5 nädalat rasedust ja mu Tartu-arst ütles mulle, et 28nda paiku hakkame juba esilekutsumisele mõtlema. Aga kuna ma enam Tartus ei ole, siis Pelgu-arst, kelle juurde ma 15ndal läksin, võttis kuupäevaks hoopis ultraheli pandud 22.04 ja tema kalkulatsioonide kohaselt on mul praegu alles (ALLES, hah!) 40+4 rasedusnädalat.
Niisiis, ülekantuks loetakse last siis, kui täis on tiksunud 42 nädalat ja lapsed sünnivadki 38-42 nädalal. Ehk siis RATSIONAALSELT võttes ei ole veel põhjust muretsemiseks. Üldse. Aga tunnetetasandil olen ma täiesti lootuse kaotanud. Mõlemad mu raseduskaksikud, kellel oli minust hilisem tähtaeg, on praeguseks emaks saanud, mõlemad juba üle nädala aja tagasi. Ja mina ikka veel istun siin ja olen õnnetu.
Arst teatas ka, et esilekutsumisele hakkame me alles MÕTLEMA pärast 4ndat, mis tähendab, et mul on veel nädal aega jäänud oodata, kui mitte rohkem. Ma uurisin eile palju esilekutsumise kohta (sest see on ju kõige targem, mida mures rase saab teha, pöörduda foorumite poole, eks) ja ma saan aru, miks nad sellega ei kiirusta. Esilekutsumisel on omad riskid. Aga ma lugesin ka ülekandmise kohta ja ka sellel on omad riskid. Muidugi ei ole ma pädev meditsiinilisi riske hindama, aga see on ko-hu-ta-valt frustreeriv.
Niisiis võib ees oodata veel kaks kolmapäeva (lisaks juba olnud kahele), kus me Naabrinaise ja Naabrimehega teeme Sünnituse Esilekutsumise Õhtu (sisaldab šampust ja ananassi ja palju irvitamist) ja kuigi mulle meeldivad traditsioonid – this is getting ridiculous!
Õudne on see, et täiesti konkreetselt on VÕIMATU, et minu sisse mahuks rohkem last kui seal juba praegu on. Ses suhtes, et kui ta liigutab, siis see ei ole enam see tore põmmutamine, vaid räme lammutamine, mis võiks võistelda parimate õudusfilmidega, kus parasiit peremeesorganismist läbi kõhunaha välja end pressib. Ma ausalt imestan, et mu nahk veel rebenenud pole. Lisaks olen ma kohutavalt väsinud ja kuigi ma tean, et õige väsimus alles ALGAB, ootan ma pikisilmi seda, et mu keha võiks juba taastuma hakata ja et ma ei tunneks end KOGU FRIIKING AEG nii kohutavalt. Ma ei saa hingata. Mul puusad ja selg valutavad IGAS asendis. Kui ma kogemata jään selili ja hakkan lämbuma, siis tunnen ma end nagu see kilpkonn, ainult et mul pole kedagi, kes mind ümber aitaks pöörata.
Ja midagi ei toimu. Nothing. Nada. Ei mingeid valusid (seal kus nad peaks olema), ei mingeid märke sellest, et mu keha üldse valmistuks sünnituseks kuidagi-gi. Mu keha on jõudnud ilmselt järeldusele, et ilgelt fun on igavesti sellesse seisu jääda. Või siis on mu emakas vigane ja oskab lapsi ainult ehitada, mitte neid väljapoole hakata suunama.
Väljas on kaunis kevad ja ma ei saa seda nautida. Väljas hakkab grilli- ja tšillihooaeg ja ma ei saa seda nautida. Väljas on kõiksugu huvitavaid üritusi, millele ma pean pidevalt ära ütlema (Aron friking Flam tuleb Comedy Estoniale!), sest esiteks pole mul tuju kuhugi minna, teiseks on mul vaja spetsiifilisi tingimusi, et end üldse kuskil hästi tunda (kandetool oleks soovitatav) ja kolmandaks ei julge ma eriti kuhugi ronida, sest mis siis, kui see vetenali, mida igas filmis näeb, päriselt tõeks osutub?
Rääkimata sellest, et ma olen Põrnika heaolu pärast mures. Kõige tobedam asi, mida selles olukorras öelda saab – ju ta siis tunneb end seal nii hästi, et ei taha välja tulla. See on BS. Ta ei saa seal end hästi tunda. Ja isegi KTG tegi mind täna murelikuks (aga mitte arsti). Lisaks peab talle väga halvasti mõjuma ka minu pidev stressisolek, aga ma ei oska seda kuidagi eemale ka tõrjuda.
Ühesõnaga, ma pole veel emaks saanudki, aga juba feilin emaks olemises. Ma arvasin, et see võtab vähemalt mõned ajad aega.
Aga mis siin ikka. Lähme vastu järgmisele nädalale ja loodame, et maikuu JOOKSUL saab ikka asjaga ühele poole ja et kõik lõppeb õnnelikult (kuigi mida aeg edasi, seda rohkem hakkavad tõenäosusprotsendid meie vastu töötama).
Vahepeal joon šampust ja söön ananassi ja katsun mitte hulluda.
Sarnasel teemal...
Toiduklubi: Pörkölti-laadne roog läätsedega
Kuna ma ei tea, millal võib olla minek haiglasse, siis teen ette teatud hulga poste, mille panen suvalistel aegadel ilmuma. See on üks neist postidest. See ei tähenda, et ma automaatselt juba haiglas oleks – minekust katsun ikka siiagi kraaksatada – aga kes teab, äkki läheb õnneks ja ei jäägi igavesti rasedaks…
Blogis nimega Toidutegu sattusin Ungaripärase roa pörkölt retseptile. (Sellest, kuidas toidublogid on nagu poppide tüdrukute klubi põhikoolis, peaks mõnikord pikemalt rääkima. Nad hiljaaegu jagasid üksteisele auhindu ja üsna mitmes blogis ütlesid nad, st toidublogijad, isegi väikese muigega, et nad kipuvad enamasti ära unustama, et on olemas teisigi blogijaid peale toidublogijate. Aga see, jah, on pikem teema, kuidas igal pool tekivad grupid ja grupikesed, kes leiavad üles omataolised, olgu see keskkool, internet või spordiklubi.)
Tagasi pörkölti juurde tulles. Kuna Abikaasa poest sealiha ei toonud, siis pidin leppima veiselihaga, mis mulle pealegi niikuinii rohkem maitseb. Ja sellist kogust, mis selles retseptis seal, ei hakka ma vist enne tegema, kui meie peres on lihasööjaid vähemalt viis. Kuidas muidu on võimalik ühe õhtuga ära süüa 1,5 kilo sealiha, jääb mulle arusaamatuks. Võib muidugi olla, et retseptis on kogustega mõeldud ka järgmisele päevale, mis samuti mulle ei sobi, sest ma ülessoojendatud toitu väga ei armasta. Asi polegi niivõrd ülessoojendamises kui selles, e tahaks järgmisel päeval juba midagi muud, uut, teise maitsega!
Lisaks ei viitsi ma liharoogade kõrvale kartulit teha tavaliselt, riisi ma väga ei söö ja pasta iga asja kõrvale ei sobi. Seega lisasin roale läätsed, et oleks tummisem ja kõlbaks niisamagi ilma kartulita kõhtu täitma. Seega tuli välja hoopis teistsugune toit, mida ei tohi ilmselt pörköltiks nimetadagi, aga sellest polegi midagi, hea oli ikka.
Vaja läheb: 600 g veise stroogonovi, 1 suur paprika, 3 sl tomatipastat, 3 sibulat, 6 küünt küüslauku, peotäis paprikapulbrit (st pihku ei pea panema, silma järgi umbes), kaks-kolm peotäit läätsi, 250 ml vett
Valmistamine: haki sibul ja prae paksupõhjalises kastrulis klaasjaks. Lisa liha ja paprikapulber, sega läbi, prae veel natuke. Siis viska potti hakitud küüslauk ja paprika, tomatipasta ja vesi. Hauta tasasel tulel tunnike, lisa läätsed ja hauta veel tunnike. Maitsesta ka vahepeal, mina panin, nagu ikka piprasegu ja sidrunipipart. Nagu originaalretseptis öeldud, peaks tulemus olema selline, et paprika on täitsa pudiks keenud. Mõnus puder tuleb küll kõigest kokku, aga selline mõnus puder! Natuke Gruusia-hõnguline miskipärast.
