alandamisest

hoomamatu 9 kommentaari

Kuna ma ei tea, millal on minek haiglasse, siis teen ma ette teatud hulga postitusi ja panen need suvalisel ajal ilmuma. See on üks neist postidest. Selle ilmumine ei tähenda automaatselt, et ma juba haiglas oleksin, katsun sellest ikka eraldi märku anda.

Rääkisime ükspäev Abikaasaga lastekasvatamisest. No et teada saada, kas me oleme põhiasjades ikka ühel lainel. Kindlasti moodustuvad paljud põhimõtted käigu pealt, aga üks on kindel: last ei tohi alandada. Mitte mingil tingimusel. Ja seda usun ma täiesti raudpoltkindlalt.

Mul on lapsepõlvest meeles kaks juhtumit, kus mind alandati ja millele ma senini vastikusega mõtlen. Esiteks muidugi rihma saamised – ma mäletan neid üliselgelt, kuigi ma ei mäleta enam põhjuseid, miks. Aga kindlasti on see üks asi, mida ma senini pole oma isale andestada suutnud, olgu siis selliseks käitumiseks põhjendused-vabandused millised tahes. Ja et mitte siin laskuda füüsilise karistamise diskussiooni (ärgem laskugem!), siis olgu öeldud, et asi on just alandamises. See oli kohutavalt alandav isegi (umbes) nelja-aastasele minule, mis siin siis enam rääkida.

Teine juhus on mul meeles ühelt jalutuskäigult (as fate has it, taas isaga), kus ta terve rahva ees valjuhäälselt käratas: “Ei kõnni jalad sissepoole!” Sellest ajast saadik ma muidugi ei kõnnigi jalad sissepoole ja olen väga peculiar selle koha pealt, aga haav sai löödud ja valus häbi- ja alandustunne on jäänud. (Kuigi ma saan aru mõistusega võttes, et see ei olnud nii mõeldud, et isa ütles nagu sajad miljonid teised isadki oma lastele teinekord karmimalt ütlevad, aga minu jaoks jäi see episood meelde kui üks alandavamaid mu elus.)

Kui ma ükspäev “Päikesemärke” lugesin, sain jälle teada, et ma ei peaks üldse imestama, miks ma olen selline nagu ma olen. Tüüpilise Veevalajana ei kannatagi ma, kui keegi mind õpetama tuleb, mul on VAJADUS teha asju omamoodi ja see on üks asi, millest mu Vähist Abikaasa sugugi aru saada ei taha, sest tema default mode on just õpetamine (seda põhjendas Goodman nii, et igas Vähis tuksub emasüda, ka meestes, nii et mis siin imestada). Ja nagu ta mulle pidevalt ette heidab, on minu alandusmeeter (ha) väga tundlik. Et minu jaoks on alandavad isegi asjad, mis teiste jaoks ei ole. Mis on tõsi, aga põhimõtteliselt usun ma ikkagi, et mul on õigus. Et last saab kasvatada muudmoodi talle piire seades, mitte teda alandades.

Sest laps võib ju olla laps, aga ta on eelkõige ikkagi inimene. Ja mitte ühelegi inimesele ei mõju alandamine hästi.

Bioenergeetik Toomas, kelle juures ma olen käinud ja kellega ma ka Naistesse loo tegin, rääkis, et inimesi pole mõtet õpetada, kui nad sinult nõu ei palu. Et see võtab sinust endast energiat, lisaks sellele tekitab teises vimma – ahhaa, või et sa arvad, et sa oled must targem, et siin õpetama tuled?! Et nõu tuleb anda siis, kui seda sinult küsitakse. Ja seda usun ma ka täiesti, kuigi lastekasvatamise juures on siin ilmselt omad nüansid. Sest ma ju tean omast käest, et kõige tüütumad inimesed on just need, kes muudkui aga küsimata nõu pakuvad. Tehku nad seda “heast südamest”, aga see on häiriv, nõme ja jätab neist mulje kui targutajatest, kellel on vaja alati oma nina igale poole toppida. Te ju teate küll, mis inimestest ma räägin, kindlasti on teilgi selliseid ümbruskonnas jalaga segada!

Ja seejuures on selline unsolicited advice jagavad tüübid minu jaoks lisaks veel alandavad, sest mind alandab nende käitumisega kaasnev arvamus, justkui ei oleks ma ise pädev inimene otsuseid tegema. Kusjuures! Ma olen TÄIESTI VÕIMELINE nõu küsima, kui ma tunnen, et seda vajan. Ma võin tunde sõbrannadega erinevaid eluprobleeme lahata ja ka ise lahendusi pakkuda, kui ma tunnen, et see on asjakohane (st et seda oodatakse). Aga ma ei kannata, kui tungitakse mu ellu ja hakatakse siia-sinna nõu lahmima, kui ma seda isegi küsinud pole. Ma olen kindel, et saan selle kõigega veel eesootavatel aastatel küllalt maadelda.

Aga samas peaksid ju objektiivsed näitajad rääkima siiski minu kasuks. Mul on õnnestunud elada 27aastaseks ja seda hoolimata tõsiasjast, et ma ei tõmba kunagi pärast kasutamist pesumasinat seinast välja. Ma olen küll viimase viie kuu jooksul paar korda autoga peaaegu surma saanud, aga mõlemad olid minust olenematud põhjused. Ma olen küll ja veel teinud oma elus halbu ja valesid otsuseid, kuid ma ei kahetse neid, sest koguaeg õigeid otsuseid teha oleks ilgelt igav ja mille üle siis õlle kõrvale nalja saaks visata?

Nii et ma väga loodan, et suudan oma last kasvatada ilma teda alandamata. Samas ei saa selles kunagi kindel olla, mis TEMALE konkreetselt alandav võib tunduda. Aga teades, et ta on Sõnn, siis võin ma aimata. Ja teades, et ta on kahe nii jäärapäise individualisti laps, nagu me Abikaasaga oleme, võin ma samuti aimata. Ja ma nii hirmsasti loodan, et minust ei saa kunagi sellist ema, kes ei suuda oma lapsest lahti lasta ja tormab talle ka pulmaööl voodi kõrvale nõu andma (selliseid emasid on küll ja veel, õnneks mitte minu oma).

Aga jah, kõigepealt tuleks emaks saada:) Ja siis vaatame juba edasi.

9 thoughts on “alandamisest

  1. catalina

    Ma pomiseks, et ega sa ei saa selles nüüd küll kunagi kindel olla, mis su võsukest alandab või mitte. Tähemärgi teadmisest ei piisa. Ja vahel on vaja ka avalikus kohas lapsele kõvemini röögatada (nt kui ta otsustab niisama muuseas autotee poole minema hakata…ja siis muidugi röögatusest ei piisa) ja märkusi teha võib avalikus kohas ikka ka…ja ka koduseinte vahel öeldud suvalised asjad võivad okkana hinge jääda – see sõltub ikka tuhandest tegurist, mis täpselt ja millal.

    1. daki Post author

      Catalina jt – olen täiesti nõus, et esiteks ei saa üks-üheselt võtta midagi tähtkujude järgi ja teiseks ei saagi teada, mis on lapsele alandav ja mitte, see sõltubki tuhandest pisiasjast! Ma võtan tähemärke kui orientiire, sest olen oma elus märganud, et mingid üldistused siiski kehtivad, aga alati mitte 100protsendiliselt. Ka enda puhul tean, et kõik Veevalaja asjad ei kehti mulle. Astroloogidki ju teavad, et mitte ainult tähemärk ei mõjuta, nende jaoks on veel sada ja üks maja jm mõjutegurit, millesse pole ma kunagi viitsinud süüvide. Tähemärki orientiiriks võtnud olen ma aga küll – seda ja oma suhtumist muidugi vastavalt vajadusele mugandades.

      Ning jah, lastekasvatamisel on väga palju asju, mida ma ei tea ja ei pruugigi kunagi teada saada, sest lapsed ja elud on ju erinevad, sellepärast proovisin hoiduda ka imperatiividet ja liigsest targutamisest (ma loodan), põhinesin ainult enda kogemusele. Aga üldiselt siiski usun, et selle üldise põhimõtte järgi, et alandamine on vale, saab elada vastu küll.

  2. Niile

    Palju õnne sõnnipurika saamise puhul (vaevalt, et sa veel kuuke teda kannad)! See saab lõbus retk olema! Ma isegi natuke tunnen teile kui vanematele kaasa, sest kannatust tuleb sellele teele ilmselt palju varuda.

    Kusjuures mu ema on vähk ja me oleme täiesti erinevad inimesed. Tema on pehmeke, mina jonniv sõnn. P.S ilmselt võid aastate pärast ka avastada, et sõnnidele ei meeldi kui neid õpetatakse..

  3. Lugeja

    Mina nüüd kohe kindlasti protesteeriks Sõnni iseloomustamise vastu(nagu tegemist oleks jäärapäise, jonnaka jne tegelasega).Isiksus areneb aja jooksul.Mina olen ka sõnn,kindlasti pole ma jonnakas,vaidlushimuline-pigem just rahulik,ärritun ainult siis kui miski on mind tõsiselt kaua tüüdanud vms.
    Oled sa vähk või sõnn-võid olla pehmeke või mitte jne.Ma ei mõista inimesi,kes lahterdavad tõsimeeli inimesi tähtkujude järgi.

  4. Liis-Marii

    mina arvan, et päris nii ei saa ka võtta, et nõu/abi võib ainult siis anda/pakkuda kui küsitakse. mina näiteks (kahjuks!) ei paindu peaaegu kunagi seda ise küsima..

  5. Maiden

    Ei peagi otse abi paluma. T6uke n6u andmiseks saab tihti ka kuhugi ridade vahele peidetud abikarje, millest hädalisel endal ei pruugi aimu olla. Et teinekord v6ib asi selles olla, jah, ka see ridadevahe spets v6ib puusse panna.

  6. tia

    oi mulle meeldib, kui mitte-lapsevanemad teoretiseerivad lapse ohjamise üle! edu rakendamisel! ja kõik need minu ema/isa tegid seda valesti…

  7. mala

    Mul üldiselt ei ole midagi selle vastu kui mulle “tasuta” nõu antakse, aga vot lahmijaid ma ei kannata (kui ise lapsevanemaks saad, kui gaasivalud/hambad/jonniiga tuleb vms). Ma kasvatan küll alles 1. last, aga olen suht kindel, et igale probleemile on lahendus olemas alates gaasivaludest kuni kasvatusprobleemideni (mööndusega vb 1-2% probleemidest jääb saladuseks). Ma ei saa öelda, et mu laps just kergete killast oleks, aga ma ei ole kunagi yhtki häda pidanud lapse eripäraks ja saadan kõik hirmutajad-tarkpead kukele.

  8. Jana

    Mina usun tähtkujude juttu ikka natuke või noh piisavalt, et mõelda, et kui mina olen kaljukits, mees on sõnn ja tütar sündis jäärana siis saab väga lõbus olema, kui kogu meie sarviline kamp püüab koos kasvada 😀
    Ja laste kasvatamisest – püüaks ikka jah ise kasvatada, kuigi neid “toredaid” nõuandjaid, kes noori lapsevanemaid ajukääbikuteks peavad on küll ja küll.
    Usun, et kõik endale seatud eesmärgid lapsekasvatamisel on heaks suunaks selleni, et tõesti suudad oma lapsest toreda inimese kasvatada ja need kes ütlevad, et oh nagunii laps kasvab ise ja kõik sinu ettekujutused lähevad luhta on lihtsalt kas ise feilinud või vähese iseloomuga inimesed.

Vasta catalina-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.