kirjutades naisi, 2

Kuna ma ei tea, millal võib olla minek haiglasse, siis teen ette teatud hulga poste, mille panen suvalistel aegadel ilmuma. See on üks neist postidest. See ei tähenda, et ma automaatselt juba haiglas oleks – minekust katsun ikka siiagi kraaksatada – aga kes teab, äkki läheb õnneks ja ei jäägi igavesti rasedaks…

Esitasin “Naistest, lihtsalt” käsikirja eelmisel nädalal ära (kirjutan seda 12. aprillil) ja nagu tavaliselt on õudselt tühi tunne. Muuhulgas hakkasin mõtlema, kui imelik on olnud see “Naiste” kirjutamise protsess. See ongi olnud väga palju nagu projektitöö. Ma kujutan ette, et paljud – või isegi enamik – jutukogusid sünnib nii, et kõigepealt on jutud ja siis saab neist kogu. Sellega aga oli nii, et kõigepealt oli idee teha kogu ja jutud tuli selle jaoks välja mõelda.

Ehk siis natuke nagu tagurpidi pööratud loomeprotsess. Et kõigepealt on kaaned ja siis tulevad lood vahele.

Aga need lood on alati kuskil olemas olnud. Erinevalt “Meestest”, mis oli rohkem autobiograafiline, “Naised” seda väga pole. Õigem oleks vist öelda, et selles raamatus on vähem otse elust võetud prototüüpe, kelle ümber lugu ehitada. Mõned on aga täitsa olemas, näiteks Jäätisetüdruk või Tonia või Diana. Teised aga on enamasti koondkujud, kelles saavad vähimal või rohkemal määral kokku päriselus kohatud inimeste omadused, kõnemaneer või midagi iseloomulikku. Näiteks Bianca – see pastakalugu on minuga juhtunud, aga mitte päris nii ja selline see tüdruk polnud, nii et Bianca on väljamõeldis, tema teod aga mitte…

Ja muidugi on igas tegelases ka mind ennast, vahepeal on mina-tegelases vähem mind kui loo nimikangelases. Ja ühe naise algne prototüüp on hoopis mees:) Või pigem… kuna ta on mu elus suurt rolli mänginud, aga mul on raskusi olnud selle rolli sõnastamisega, siis sündis üks lugu hoopis nii, et ma tahtsin ära kasutada üht talle iseloomulikku elufilosoofiat või mängu, mida ta tavatses mängida ja ma hakkasin kujutlema, et kui ta oleks tüdruk, siis milline tüdruk… Nii sündis Fatima.

Evu helistas täna ja muu jutu sees ütles: “Ma ootan seda raamatut… Ja olen ikka tahtnud küsida, et kas mina ka seal sees olen.” Vastasin talle, et lähedastest on otseseid prototüüpe vähe – on vanaema näiteks, aga pole emmet või Sikit (kuigi on nii emme kui Sikiga juhtunud asju ja juhtumeid). Ka ei ole mõtet neist naistest otsida B.-d (kuigi on üks vaidlus, mida me kunagi vaidlesime, mille ümber ehitasin ma uue loo) või Evul isegi ennast, aga väikseid vihjeid on ikka. Teinekord sobib mingi inimese lõhn või värv nii hästi stseeni, et ma pean selle sisse kirjutama ja alati ma pärast mõtlen, et kas teised ka selle hetke ära tunnevad – et oi, see on ju päriselt juhtunud, see lausekatke on päriselt öeldud või see sõnademäng korra juba olnud…

Ja näiteks ühes stseenis peaks kirjelduse järgi väga hästi ära tundma Väike-Liisi ja üks konkreetne hüüatus ja isegi pealkiri loole tuli Hedsalt, kellele on see konkreetne käitumine nii omane, aga ma võtsin ja tegin selle ümber hoopis teise tegelaskuju (nimega Uma).

Ning üks lugu sündis sellest, et ma kujutlesin, milline on võinud olla mu tädi noorus, millised tema võitlused, katsumused… Tegelaskujudest otseselt pole temalgi mõtet end otsida, ehk vaid ajastust ja sceneryst tuttavat.

Aga paljud lood jäid ka kirjutamata. Muidugi jäid kirjutamata Epu lood, aga jäi kirjutamata ka mu enda lugusid. Ja mind natuke kummitavad need kirjutamata jäänud lood. Sest suure tõenäosusega need ei saagi kirja kunagi. Ma olen mõelnud, mis neist lugudest saab. Kas nad elavad kuskil paralleeluniversumis oma elu edasi? Või kaovad nad nagu miraaž kui keegi neid kirja ei pane? Kas ma peaksin nad ikkagi kirja panema ja neile elu andma, sest tegelikult on ju päris mitu lugu õhus olemas, valmis, nagu värsked maasikad – kummarda ainult ja nopi.

Raamat on nüüd toimetamises. Varsti, loodetavasti, saab ka trükki. Tähemärkidelt on teda “Meestega” võrreldes topelt vist umbes, aga noh, eks naised ongi rohkesõnalisemad:)

Ja ikka on mul tunne, et oleks pidanud kõik teistmoodi kirjutama, et paljud naised jäid liiga pinnapealseks, et võib-olla oleks pidanud rohkem välja joonistama, et võib-olla…

5 mõtet “kirjutades naisi, 2

  1. Evu

    See on see, kui sul on tuttavajakirjanik/kirjanik 😀
    Ikka on uudishimu, kas sinust ka midagi kirjutatakse või inspiratsiooni saadakse. Vähemalt mul küll on.

    Igal juhul on täna seline sombune ja laisk laupäeva, et igasugustest ootustest hoolimata on kõige mõnusam end diivanil kerra tõmmata ja võtta keegi kaissu ja mõnuleda.

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Oih, ma ei pannudki seda pildiasja tähele, võtsin PP lehelt otse. Hmm…

      Vasta
  2. Eppppp

    Eks kirjuta Evust siis kunagi eraldi raamat 🙂
    Kle, märkasin, et kaanepilt on siin tegelikult vale… autorit peaks olema üks… Teine on seekord lihtsalt lugeja.

    Vasta
  3. Eppppp

    oot järelikult on PP lehel ka vale? kohe vaatan ja parandame ära.
    Evu – vaata ette! 🙂

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.