like a boss

Täna öösel ärkasin selle peale üles, et asjad muudkui kukkusid. Tundus, et kuhu iganes Pussakas ka minna ei tahtnud, ei saanud ta sellega hästi hakkama. Hommikul hakkasin juba nalja viskama, et noh, old man, had a stroke or something?, kui avastasin, et ta hoiab tagumist jalga üleval ja ei taha maha panna. Panic ensued.

Luu ebaprofessionaalsel hindamisel katki ei paista olevat, äkki on endale midagi jalga astunud või ei teagi, ma olen ju peaaegu kogu aeg kodus olnud, pole ta kuskile alla või kinni jäänud… Müstika. Mis saab kodukassiga toas juhtuda?! Igal juhul hakkan ma nüüd arsti otsima, kes pühapäeval ka olemas oleks (juba mõned leidsin).

Südame paneb murduma see, et ta on mul nii tubli. Inglise keeles on hea väljend: little trooper. Täpselt selline ta ongi: little trooper. Ta ei kurda, ei nuta, ei tee häält ja proovib hoolimata muutunud koordinatsioonist käituda nagu oleks kõik korras. “Ah,” näib ta ütlevat. “This? This is just a little bruise, don’t worry about it.

Ja siis magab nii nagu tavaliselt: käpad taeva poole, like a boss.

Hiljem…

Arsti juures käidud. Luumurdu ei tuvastatud, tundub, et on lihtsalt liigese kuidagi ära põrutanud. Sai kiita, et tubli ja sõbralik kass, üldse ei taha küünistada ega hammustada. Nii õudselt tore arst oli ka, et kohe meel läks mitu korda paremaks. Saime rohtu ja loodetavasti paraneb iseenesest nüüd paari päevaga.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga