Andryle

hoomamatu 3 kommentaari

Andry!

Tahtsin nagu Eppki esiti sulle postkasti kirjutada, huvitav, et meil sama mõte tuli. Kui ma täna hommikul sinu lahkumisest teada sain, lõi mul juhtme täitsa kokku. Ma olen ikka nii palju mõelnud, et kuidas inimesed küll suudavad surmateadet kuuldes kohe nutma hakata. Mina ei suuda, ma nutan alles palju-palju hiljem. Ei nutnud ma seegi kord, hakkasin hoopis mõtlema, kuidas sa mu ellu tulid ja kuidas on võimalik, et keegi võib olla kallis, kui teda isegi kohanud pole.

Sest lõpuks me ei kohtunudki. Pidime küll, mitu korda suisa. Aga kuidagi see plaan vajus ja lükkus, ikka nii nagu tavaliselt – et küll jõuab. Viimati veel pidin sulle saatma ühe raamatu, mis mind hästi palju aitas ja ma olin kindel, et see mõjub sullegi. Pakkisin üleüleeile raamatuid lahti, jõudsin selle raamatuni ja mõtlesin, et oh, nüüd saadan ära, olengi kaua venitanud.

Jäi hoopis nii, et viimase raamatuna läks minult sulle teele taksojuhi-raamat, mida sa lugeda tahtsid. “Taksojuhi poeg,” lisasid veel.

Ilmselt sa ilmusid mu ellu läbi helesinise interneti täpselt nagu paljud teisedki. Epp kirjutas su natuke ehmatavast innust ja avameelsusest, aga ma ei mäletagi nagu, et ma väga ehmunud oleksin olnud. Ükskord sa alustasid kirja sõnadega “Tere musirull” ja see oli nii naljakas, et ma isegi ei mõelnud sellele, et see võiks imelik olla – nagu praegu siia kirjutades natuke tundub. Aga ilmselt neile, kes sind tundsid, nendele pole see samuti imelik. Sest sa olidki selline, vahetu. Ka läbi kirjade.

Me rääkisime haigusest, sellest, mis meil mõlemal on. Mitte sellest surma omast, muidugi, ühest teisest. Rääkisime meestest ja naistest ja seksist ja elust ja kirjutamisest ja raamatutest ja… Kõiksugu jutte rääkisime. Ja kuidas sa ükskord siinsamas blogis jätsid mulle kommentaari, mis lõppes sõnadega: “Ära anna alla ja ole ikka olemas.”

Ma ei näinudki kunagi, kui pikk sa siis ikkagi oled. Vahepeal ma vaatasin tänaval pikkasid inimesi ja mõtlesin, et kas sa oled ka nii pikk või pikem veel.

Mulle meeldis Epu kujund, et nüüd oled sa teisel pool jõge. Ja mulle meeldis (vist) sinu FB seinalt loetud mõte, et neil on alati raske, kes maha jäävad, aga need, kes sind teisel pool vastu võtavad, neil on rõõmu kui palju.

Sa teadsid minu saladusi ja asjad, mis sa mulle vastu ütlesid, need tegid minust rõõmsama inimese. Ma tean, et ma pole kindlasti ainus.

Jäägu seda hüvastijättu lõpetama sinu enda read sellestsamast kommentaarist paar aastat tagasi:

Muretut meelt ja uusi horisonte ja klõbisevaid säärekonte
soovib
Väike Helene Nõukogude Armeest

Olgu sul seal teisel pool hea ja ükskord kohtume me niikuinii. Aitäh, et sa olemas olid ja olid nii hää.

3 thoughts on “Andryle

  1. Liis

    Andryle mõeldes tulid meelde Alliksaare read, panen siis siia. Hüvastijätuks.

    Kes meeletult särab ja põleb palangus pidevas,
    sel kustuda pole nii kõle õhtus kord videvas.

  2. Eppppp

    üks imelik tunne tekkis mul. Võibolla ei olnudki tal bipolaarsust mitte kunagi. Ajuskänn tehti alles päris hiljuti ja siis selgus, et on ajukasvaja.
    Ei tea, ei tea… Inimene on saladus. Andry oli (on) üks eriline kuju.

Vasta daki-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.